Читать книгу Jüriöö - Enn Kippel - Страница 3

Ikutütar Ulvi istus sadulas, mille jalaraudade külge olid ta jalad kinni köidetud, nii et ta oma tahtmist mööda ei saanud sealt maha tulla. Otse tema kannul, vahel aga ka kõrval ratsutas kogu aja noor Gerhard von Sterneberg, kelle pilk teda alatasa jälgis. Kõiki neid rautatud ratsanikke oli ta ümber ühtekokku tosinkond meest, kes sundisid oma hobuseid üha kiiremini jooksma. Kuid ei hoolinud nüüd Ulvi sellest, et kuhu teda viiakse või mis temast saab, vaid ta mõtles vahetpidamata oma isale, et mis juhtus temaga. Kas pääses ta sellest möllust eluga või sai ta pimeduses koguni omade käe läbi otsa.

Kihlakonna maaisand Erasmus von Hahnensporn, püsides kogu aja oma sulaste eesotsas, ratsutas peatamatult edasi, et aga kiiremini koju jõuda. Ta otsegu aimas, et ka seal on sündimas halba. Kuna aga maanteedel olid igas paigas liikumas suured talupoegade hulgad, siis pöördus ta vandudes suurelt teelt kõrvale, et kitsamaid ja kõveraid radu mööda minnes takistamatult koju jõuda.

Kuid nüüd ei põlenud mitte ainuüksi Nissi mõis, vaid ühtepuhku nägi ta ise ja kuulis ka oma sulaste hüüdeid:

– Vaata, isand, sealt tõuseb jällegi tuli, sealt teine! ja nad osutasid kord põhja-ja kord läänekaarde, kus taevas lõi heledalt kumama. – Kuulakem, otse me ees kostab jällegi pöörast kisa!

– Neetud orjade mäss, seda oli juba ammu oodata… pomises Erasmus von Hahnensporn ja pööras oma hobuse kõrvale, et mitte suisa mässuliste hulkade sekka sattuda.

Otsemat teed mööda minnes oleks ta vahest jõudnud õigeaegselt koju, kuid püüdes hoiduda mässuliste talupoegade salkadega kokku sattumast, pidi ta järjest ja üha suuremaid kõverikke tegema. Ta salk oli selleks kummatigi liiga pisike, et suuta enesele teed murda. Ja kui ta vahest olekski läbi raiunud, siis oleks ta ikkagi ainult paari mehega pärale jõudnud. Muidugi, enese päästmiseks oleks ta olnud valmis ohverdama ka kõik oma sulased, kuid ta tahtis nende abil kaitsta ka oma mõisa ja noort abielunaist, kes oli talle enam kui kõik muu maailma vara.

Kui ta aga äkki õigeaegselt pärale ei jõua, mis siis? Issand, kas söandavad need jõledad talupojad puudutada tema Barbarat? mõtles Erasmus von Hahnensporn ning tundis, kuidas ta näole tekib higi. Kuid siiski lootis ta oma maja tugevusele ning oma mahajäänud sulaste vaprusele, et nad suudavad häda korral tema tulekuni vastu panna. Ta lootis ka seda, et ega need rumalad talupojad ei söanda ometi tema maja külge oma kätt panna. Jah, kui nad oma rumaluses seda siiski teevad, siis, nii tõesti kui Jumal asub taevas, on see neile kõigile hukatuseks – isegi hällilapsed laseb ta siis surmata!

Hobuste kabjad plagisesid teel. Vahel aga, kui rada nende jalge alt hoopis kadus, oli kuulda ainult tasast müdinat.

– O Gott, mein Gott…! ohkasid nüüd mõõgasulased ja rüütlid oma isanda kannul ratsutades ning hirmuga nähes, kuidas kogu laotusealune ümberringi aina loidab, nii et taevatähedki kahvatavad selles hõõguses. – Mis on neil inimesil arus, et nad nõnda südametult laastavad!

– Kurat ise on nende meeled segamini ajanud…!

Erasmus von Hahnensporn vaikis, litsudes aga seda tugevamini kokku oma hambaid. Ta ei vaadanudki enam nende tulesammaste poole, vaid pidas oma pilku kogu aja ainult selles suunas, kus pidid asuma ta loss ja truu abielunaine. Ta ei hoolinud nüüd ka oma hobusest, vaid surus aina tugevamini kannuseid talle kubemeisse, nii et loom jooksis lõõtsutades ja ähkides. Tagatulijad pidid seega suurt vaeva nägema, et püsida tal kannul.

Veel üks teekäänak ümber metsatuka, siis ruttasid nad läbi oja, mille vesi hobuste jalgade ümber solises. Seejärel tõusid nad üles kingule, kust oli üpris kaugele näha. Äkki aga peatas maaisand hobuse – ka tema mõis oli üleni leekides. Ja lükates oma kiivri kuklasse kisendas ta nüüd otsegu hullunult:

– Neetud, nad on oma tulega meist ette jõudnud!

Ja siis, kannustades äkilise torkega oma hobust, ruttas ta edasi põleva Hageri lossi poole. Ta ei valinud seejuures enam teed, vaid kihutas otse läbi kännustiku ja üle roigastarade, mis külatänavate äärde olid seatud. Ta ratsutas isegi pimeduses nõnda kiiresti, et tagatulijad jäid temast ikka kaugemale maha.

Olgugi et Ulvi mõistis ratsutada, pidi ta nüüd sadulakaare küljest tugevasti kinni hoidma, et mitte maha kukkuda – nõnda suur oli see pöörane ruttamine. Juba tärkas temas tahtmine jätta oma hobune seisma, pöörata ta ümber ning ratsutada kõrvale, et vangistajate käest pääseda. Kuid vaevalt oli ta saanud oma hobuse jooksuhoogu pisut vähendada, kui kuulis oma kõrva läheduses noore Gerhard von Sternebergi hüüdu:

– Edasi, neitsi, ära jäta oma hobust seisma!

– Kui siis Ulvi sellest hoolimata tahtis pöörata oma hobust kõrvale, haaras ta selle valjastest kinni.

– Pea, kuhu sa kipud, neitsi?!

– Aga kuhu tahad sa mind siis viia? küsis Ulvi, hakates alles nüüd tõrkuma.

– Ära päri, ka sinult nõutakse ükskord aru kõige selle eest, mis siin ümberringi praegu sünnib!

Ja nii polnud Ulvil parata muud kui jätkata seda pöörast kihutamist.

Ikka lähemale ja lähemale jõuti põlevale lossile, mille leegid pildusid sädemeid. Samuti kostis juba üsna selgesti selle ümber kogunenud rahva vihane kära. Kuid ei hoolinud Erasmus von Hahnensporn sellestki, et ta oli parajasti suhu tormamas suisa surmale. Ta ei mõtelnudki enam muule, kui et päästa oma noor naine Barbara nende metsistunud talupoegade käest või siis koos temaga hukkuda, kui see on talle surmaks määratud.

Parajasti kui kihlakonna maaisand oli märatseva rahvahulga poole kihutamas, jäi ta hobune äkki nagu kinninaelutatult seisma ning norsatas valjusti, kuna tagumised ratsanikud tormasid rüsinal talle otsa. Miski oli pimeduses looma hirmutanud.

– Hõi! kes seal on? karjus nüüd Erasmus von Hahnensporn, vahtides enese ette pimedusse.

– Isand, see oled ju sina! kostis seepeale pimedusest hüüd. – Issand Jumal ise olgu tänatud, et ta sind tagasi saatis! ja pimedusest kerkis ratsanike ette üks lossi tallisulaseid, kel oli õnnestunud mässuliste käest pääseda.

– Siimeon, sina, mis sünnib lossis, kõnele, aga ruttu!

– Oh isand, nad tulid… põletasid ja tapsid…

– Mis juhtus emandaga, miks te vastu ei pannud?

– Ee… ei suutnud, isand, rammu oli vähe… neid aga tuhandeid koos…!

– Räägi, inimene, mis juhtus minu emandaga!

– Isand, meie kõikide rõõmuks ta põgenes, tema… sinu turteltuvike, sai põgenema… Beniam ise tõstis ta hobusele ning viis…

– Tänatud olgu Püha Neitsi selle armu eest, aukiitus temale! ja võtnud oma raske raudkiivri peast, heitis Erasmus von Hahnensporn kolm korda risti. – Aga kuhu ta teda viis?

– Pani sadulasse ja läks, mina hoidsin veel hobust…

– Vasta küsimusele, või muidu tapan su siinsamas! hüüdis maaisand kärsitult vahele.

– Oh isand, ära sa mind nuhtle, mina ei ole ju milleski süüdi!

– Kõnele, kuhu Beniam ta viis?

– Ei tea, kuid nad lahkusid läbi väikese värava… läksid sinnapoole…! ja hirmunud sulane tegi käega segase liigutuse, osutades põhja poole. – Sinna nad kadusid.

– Tähendab, et läksid Rävälä poole. Olgu Jumal veel kord tänatud ning andku neile õnne, et nad ka pääseksid! Nüüd aga edasi! ja Erasmus von Hahnensporn kannustas hobust.

– Isand, hüüdis nüüd sulane ta jalarauast kinni haarates, – ära ratsuta mõisa, talupoegi on seal paksult koos… sa ei pääse neist läbi!

– Mis tähendab üks tühine orjadekari rüütlite ees, edasi!

Kuid siiski oli see maaisandal ainult tühipaljas sõnadega hooplemine, mida ka ta ise ei võtnud tõsiselt. Tehes suure kaare ida poole ratsutas ta oma põlevast lossist õige kaugelt mööda, kuna polnud enam mingit vajadust end hädaohtu panna. Nüüd ei mõtelnud ta enam muust kui et, kuidas kiiremini üles leida oma armastatud naine, kelle vöövõti oli praegugi tal põues otse südame kohal.

– Edasi, edasi, sosistasid mõõgasulased üksteist ergutades ning ruttasid oma isanda kannul, kõigil meeled ärevusest pingul.

Ka kihlakonna kirikust, mille katuseharjal loitis tuli, ratsutati mööda.

– Vaadake, isegi kiriku on nad süüdanud põlema!

– Küllap Jumal neid selle eest ükskord nuhtleb!

– Nuhtleb selle ja ka kõigi nende hirmutegude pärast…!

Kuid edasijõudmine muutus üha vaevalisemaks, sest nad ei saanud kasutada ühtki teed, mida mööda nüüd voorisid mässuliste hulgad. Pealegi oli ka saabunud kesköine pimedus. Nad eksisid tihtigi padrikute rägastikku, tegid asjatuid ringe ning ratsutasid vahel edasi omaenda jälgi mööda. Hobused olid aga juba üsna väsinud, nii et nad ähkisid ning liikusid komistades edasi.

Ja nii oligi vägev kihlakonna maaisand Erasmus von Hahnensporn sellesama ainsa ööga muutunud viletsaks põgenikuks, kes pidi hirmuga liikuma mööda tundmatuid radasid, ilma et ta oleks julgenud end kuskilgi avalikult näidata. Kuid ometi ei suutnud ta kõiges selles märgata Jumala hoiatavat sõrme, et kogu au ja vägevus sessinases maailmas on üürike ning et see, kes alles eile oli armetu, põlatud ja nõder, võib juba homme olla kõige vägevam isand.