Читать книгу Kuldvasikas - Enn Kippel - Страница 2
1.
ОглавлениеVaikseks oli jäänud kingseppmeister Ürila tuba. Ainult vana lopergune lauakell loksus seal tiksuda kummutiserval, kuhu ta oli asetatud kummuli, sest muidu kippus ta seisma jääma. Kärbseparved lendlesid seal aga vaikselt sumisedes üsna rahulikult ringi, sest enam polnud Eltsu ehk Elisabeth Ürilat, kes aegajalt käterätikuga toas ringi veheldes oleks neid uksest välja peletanud. Kuid sedagi tavatses ta teha rohkem laste pärast, sest kui neid tüütavaid putukaid hakkas juba õige palju tuppa sigima, siis tikkudes suhu, silma, ninna ja kõrvaaukudesse ei lasknud nad neil rahulikult magada. Ja siis oli tuba jällegi laste virinat ja nuttu täis. Nüüd aga polnud seal enam kuulda nende naeru ja vallatut kilkamist, või jällegi ema vaigistavat häält. Kuid ka igapäevane vasarakopsimine soikus kingsapp-meistri elutoas ikka enam ja enam. Ainult hunnik liiste vedeles seal endiselt nurgas, samuti oli meistri töölaud täis naaskleid, naharibasid, pigi-ja tikutopsikuid, saapasilmu, lõngaotsi, kontsaraudu, vahatükikesi ja igasugust muud pudi-padi, milleta saapategemine ja -parandamine pole üldse võimalik.
Kingseppmeister ise istub aga nüüd oma töölauakese ääres madalal järil, olles vajunud mõttesse. Täna ei näi tal olevat töötamiseks enam sugugi lusti, ja pealegi on juba laupäeva õhtupoolik saabumas. Muidugi, ta peaks töötama, ja koguni tänagi veel, sest kuidas sa hing muidu suudad toita oma perekonda, kui see veel pealegi ühtepuhku muudkui aina kasvab. Aga kaua sa sedaviisi üksinda siin ikka konutad — vahel nagu tahaks kuulda pisut ka inimeste häält.
Tõsi, alles nüüd ta märkab, et üksiolemine polegi nõnda mõnus asi, nagu ta seda kogu aeg oli mõtelnud. Jah, seni arvas ta ikka, et kui tal neid lapsi poleks, mis siis viga elada — pole hoolt nende toitmise ja karjatamisega. Kuid nüüd, viinud naise linna kliinikusse ja andnud tütred ajutiselt ämma hoole alla, hakkab ta oma üksilduses juba igavustki tundma, nii et töögi ei taha tal enam endise hooga edeneda.
Aga noh, küllap ta ikka seda töödki murraks teha kah, kui seda ainult parajal määral oleks. Enamasti tuuakse talle siia ainult vanu saapaid parandada, kuna aga uusi püüab igaüks linnast osta, viies nõnda temagi teenistuse suurmeistrite taskusse. Ja mis neil linnameistritel siis viga töötada ja rikkaks minna, kui isegi kogu maarahvas neilt ostab ja tellib.
Toppinud enesele paberossi, läidab kingseppmeister selle põlema ja jätkab siis sinist suitsu ninasõõrmeist välja puhudes mõtisklemist.
Tõsi, eks ole temagi unistanud paremast elujärjest, mõtelnud, et asub linna elama, töötab seal hoolega ning lööb siis kuskil tänavanurgal enesele pisikese saapapoe lahti. Pärast pikkamisi suurendab seda, ja nõnda sammsammult katsub temagi üles mäkke ronida. Kuid kõik säärased kavatsused on tal seni ikka ja aina viltu läinud — see mis ta aegajalt teenib, kaob otsekohe käest, sest iga pisisendikest on juba mitmed augud ees ootamas. Linna kolimine ja seal uue elamise alustamine nõuab aga juba ränka raha, mida kuskilt pole võtta.
«Jah, mis sa ikka teed, kui tiivad ei kanna!» mõtleb kingseppmeister peaaegu ohates.
Parajasti kui kingsepp Üril oma töölauakese ääres istudes on süvenenud arutlustesse, koputatakse äkki uksele.
«Ja-jah!» hõikab ta nüüd pead tõstes. Vaikus, mitte keegi ei ava ust.
«Pagana kobin see seal siis oli?» mõtleb meister Üril, olles juba valmis tõusma oma järilt, kuid siis kostab jällegi koputus, seekord aga juba hoopis valjemalt.
«Ja-jah,» käratab Üril uuesti, «tulge juba ükskord ometi sisse!»
Uks avanebki ja külaline astub tuppa. See on jässakas vanamees, lühikeseks kärbitud habeme ja vurrudega. Sulgenud enese järel ukse, lausub ta luitunud ja higist laiguliseks muutunud kaabut peast võttes:
«Et tere ja jõudu kah!»
«Kulub ära,» kostab Üril noogutades ja hakkab uut paberossi toppima. «Eks sa toeta oma taguots ankrusse!»
Istunud nagisevale taburetile, vallandab külaline oma palituhõlmad ning küsib siis toas ringi vahtides: «Päris üksinda kohe?»
«Keda siin ikka, lapsed on äia juures.»
«Ja kurjem pool kah?»
«Ei, eide viisin ära linna kliinikusse.»
«Klinku, tohoh, mis viga…?»
«Ega suurt viga pole muud midagi kui et mul hakkab peenikest peret jälle juurde tulema.»
«No kas seepärast oli siis kohe vaja klinku viia?»
«Vahest poleks olnud jah, seda arvan minagi. Kolm tükki on mul kodus nõndasama tulnud ja katki pole kedagi. Aga mis sa teed, tohter ütles, et tuleb ikkagi viia. Käis teine mul siin kangesti peale ja rääkis, et olevat raske sünnitus…»
«Ah, löra, tohtrite jutt või asi, teevad häda ikka suuremaks kui ta on, et siis ise aga rohkem teenida,» arvas külaline. «Ja nüüd siis korraga kohe poissmees valmis?»
«Nagu näed.»
Nüüd võttis külaline taskust piibu, koputas selle vastu lauaserva tuhast tühjaks, puhus ta lirinal läbi ning sirutades siis käe kingseppmeistri tubakakarbi järele, lausus ta nagu vabanduseks:
«Et katsume siis harvasti ka linnatubakat.»
Toppinud oma piibu kuhjaga täis, pistis ta selle otsapidi suhu, kuna Üril lausus talle tuld ulatades:
«Seda korda olen poissmees jah, ja näe nüüd ma istungi siin üksinda ja murran pead, et kuidas naist sealt kliinikust jälle kätte saada.»
«Kätte saada?» ja külaline, jätkates popsimist, pööras oma pilgu hõõguvalt piibukahalt meistri näole.
«Nojah, kliinikuraha vaja maksta, aga kust sa hing võtad?»
«Eks ta ole, igaühel oma mured ja hädad, või minulgi neid vähe on. Aga õieti tulin ma ju asja pärast siia.»
«Tulid ehk uut saapamõõtu andma?» küsis nüüd Üril, vidutades kavalasti silmi.
«Ikka uut, teised uued tõin aga sulle tagasi,» ja külaline — Timmi talu vanaperemees Heido ulatab kingseppmeistrile ajalehepaberisse mähitud saapapaari.
«Tagasi?» pomiseb Üril, vahtides üllatunult tagasitoodud saabastele ja siis jällegi külalise otsa.
«Jah, sest minu jala jaoks on nad väikesed.»
«Kuidas väikesed, kui mõõdu järgi sai tehtud… Ära nüüd nalja tee…»
«Ega ma ei vaidle, et sa mõõdu järgi ei teinud, kuid siis oled mõõdu võtnud valesti.»
«Ei, kurram, säärast nalja ei tee ma kunagi!»
«Seekord oled aga siiski teinud.»
«Aga ometi panid sa nad siin minu juures jalga ning kiitsid ise, et on parajad.»
«Mis tookord sai öeldud, kes seda enam mäletab, aga väikesed on nad küll!»
Nüüd uurib Üril tagasitoodud saapapaari igat kanti, raputab pead ning lausub siis Timmi Heidole, et see pistaks nad jalga.
«Mis neist tühjadest enam toppida… on väikesed!»
Võtnud laualaekast oma mõõtude märkmiku, lehitseb kingseppmeister seda pisut aega ja leidnud siis Timmi Heido nimega märgitud lehekülje, hakkab ta seda asjalikult uurima. Siis laseb ta külalisel tõmmata ühest jalast saapa ning hakkab uuesti ta jalga mõõtma.
«Väikesed ei tohiks nad sugugi olla — mõõt on mul täitsa õieti võetud,» lausub ta siis mõõtmistoimingut lõpetades ja raputab pead. «Ja saapad tegin ma just tollesama mõõdu järgi.»
«Mille järgi sa tegid, seda ma ei tea, kuid jalga nad mulle ei passi!» ja Timmi Heido hääles tundub juba pisut karedustki.
«Aga kui proovime?»
«Ah, mis siin asjata jantida, kui ei lähe, siis ei lähe, egas vägisi ajada ka ei saa!»
«No kurram küll… egas su jalg pole ometi suuremaks kasvanud!»
«Kus ta siis enam kasvab?!»
«Mis siis saab?» ja kingseppmeister Üril sügab murelikult kukalt.
«Mis saab, ei muud kedagi, kui et sul tuleb nüüd mulle uued saapad teha.»
«Aga need?»
«Need pane kuhu ise tahad.»
«No kurram, seda nalja nüüd küll ei ole — said ju mõõdu järgi tehtud!»
«Mis aitab siin sinu mõõt või kedagi, kui nad mulle jalga ei passi!»
«Aga kui me siiski veel katsume…?»
«Sai kodus juba küllaltki katsutud, enam ma oma jalgu nendega vaevama ei hakka!»
Jällegi kratsib Üril kuklatagust, enne kui võtab lausuda:
«No jaa, aga mina pean ju ometi ikkagi nägema…»
«Misasja?»
«Misasja, et kas nad sulle jalga passivad või ei?»
«Ütlesin juba…»
«Seda ma kuulsin, aga ma pean ka nägema…!»
«Kui sa just nii kangesti näha tahad, siis võin ju kah… aga uued tulevad sul nende asemel ikkagi teha!»
Vaat kust tuli jällegi lops kaela, mõtleb Üril. Kui häda hakkab sulle ligi tikkuma, siis tuleb teda igalt poolt küll süle ja seljaga.
Timmi Heido võtab nüüd ühe kaasatoodud saapa ning hakkab seda ristihambail jalga suruma, ise seejuures ägisedes ja puhkides:
«No vaata nüüd siis isegi, et ei lähe, tee mis sa tahad, aga mitte ei lähe, noh!»
«Oot, kui puistata õige pisut talki…?»
«Mis, talki, egas ma seda libedat pulbrit hakka omal alati taskus kandma, et niikui saapa jalast võtan, siis jällegi raputan…»
«No mis pagan see sul siis on?»
«Väikesed, muud ei mitte midagi,» uriseb külaline ja kisub siis saapa kuidagi ikka jalga.
«Väikesed nad ei tohiks olla,» ja Üril katsub käega.
«Ikka ei tohiks ja ei tohiks, no tohho kurivaim küll, kas sa siis ise ei näe, et rõhub varvastele mis kole!»
Kingseppmeister sügab kukalt, vahib ahastusega noid saapaid ja lausub siis venitades:
«Aga kui sa ka soki võtaksid jalast!»
«Misjaoks toda, egas ma ometi hakka neid paljalt jalas kandma?»
«Ei, mitte seda, aga vahest on sul mõni paise või koguni kasvaja tekkinud jalale?»
«Kasvaja, ei, kuripatt, seda mul küll ei ole.»
«Midagi peaks seal ikkagi olema, kui saabas jalga ei lähe.»
«Midagi ei ole!»
«No võta siis sokk ära, ma pean ka jalga nägema.»
«Ikka nägema ja nägema, justkui mõni tohter kohe. No säh, vahi siis, vahi!» ja Timmi Heido tõmbabki soki jalast, mille kingseppmeister pihku kahmab.
«Aga sul on ju varbaküüned kole pikad, kuis sa nõnda kõndida saad?» hüüab ta siis üllatunult.
«Küüned?»
«Nojah, niikui varsa kabjad teised all. Kas nii võib siis ka mõni ristiinimese saabas jalga minna?» Ja haaranud töölaualt oma nahalõikamise noa, hakkab kingseppmeister Timmi Heido varvastelt küüsi lõikuma.
«Kas siis küüned peaksid ka mõjuma?» lausub nüüd külaline nagu pooleldi häbelikult.
«Oi, või veel, pealegi, kui nad on sul kasvanud juba tollipikkusteks, nii et on läinud ümber varbaotste keerdu justkui kullil.» Ja nüsinud külalisel kõik varbaküüned maha, lausub ta seda toimingut lõpetades: «Soo, katsu nüüd!»
«See ka midagi tähendab?» pomiseb Timmi Heido kaheldes, kuid hakkab siiski saabast uuesti jalga kiskuma, mis aga seekord õnnestub tal üsna hõlpsasti.
«Soo, läkski!» ja naeratus ilmub jällegi Ürila näole.
Külaline tõuseb ja katsub mööda tuba kõndida.
«Kuidas on?» küsib kingsepp, vahtides talle põnevalt otsa.
«Ei ole suurt vigagi,» venitab see ja lisab peaga noogutades: «Nüüd võib juba nagu lahedamini kõndida.»
Kingseppmeistri tuju muutub sellest hoopis paremaks ja ta lausub naerma puhkedes:
«Õh-õh-hõõ, kurram, sa ei oska enam kodus varbaküüsi maha nüsida ja tuled neid alevisse lõikuma, kurram!»
«Tea kas nüüd just küünte pärast…?»
«No mispärast siis, säh nuga ja lõigu need ka teisel jalal maha! Aga vaata ette — nuga on mul terav!»
Kui siis Timmi Heido oli kõik oma varbaküüned lühikeseks lõiganud ning ka teise saapa jalga tõmmanud, lausus ta mööda põrandat kõndides:
«Nojah, nüüd on ju hoopis teine asi kohe…»
«Muidugi, ma juba teadsin, et mõõduga ma kunagi ei eksi, sest see oleks ju samasugune hull lugu, nagu sina hakkaksid hobusele teisest otsast kaeru söötma, äh-äh-ää!» Ja toppinud enesele uue paberossi, ulatas kingseppmeister külalisele piibu täitmiseks oma tubakakarbi.
«Oli ta nüüd kuidas oli, aga ära seepärast siis pahanda…»
«Äh, sinu peale ei oska ju pahaseks saadagi — oled igapidi tubli mees ja rahamees kah veel…»
Nüüd kikitab Timmi Heido kõrvu, jättes piibutoppimisegi pooleli, sest säärane kiitma hakkamine tundub talle juba nagu pisut kahtlasena.
«Sa oled ikkagi tubli mees jah,» jätkab Üril, «ja seepärast ole hea ja aita nüüd mindki hädast välja.»
«Hädast?» ja külaline vahib kasvava rahutusega king-sappmeistrile otsa.
«Nagu sulle juba rääkisin…» lausub Üril köhatades, sest tal on nüüd ütlemata piinlik.
«Nagu rääkisin, jah, pean ma tuleval nädalal tooma eide kliinikust välja… ja selleks oleks mul vaja tsipa raha laenata. Kas sa oled nii hea mees ja teed seda?»
«Misasja, ah raha?»
Üril noogutab.
Ei, kust temasugune nüüd laenamiseks raha võtab, ei ole.
«Aga hiljuti müüsid ju nelikümmend vakka rukkeid.»
«Mis müüdud, see on ka läinud. Aga sul enesel on ju äi siinsamas alevis suur kaupmees ja puha, kas sa siis temalt ei saa?»
«Äh, vanamehelt nüüd, ja mis kaupmees ta ka ära ei ole — närutab niisama ja vaata kui jõuad veel anda temalegi. Kolmas tütar käib tal aga pealegi veel linnas õppimas, ja eks see taha nüüd kõige enam saada.»
Laenata temale raha, ja Timmi Heido süda muutub üsna kalgiks. Kui ta seda teeks, siis oleks ta omast kindlasti ilma, sest kunas säärane näljakoi suudab ka laenu tasuda. Ja seepärast lausubki ta üsna kindlalt:
«Ei, minul küll ei ole sulle anda!»
«Mul oleks aga päris hädasti vaja,» pomiseb Üril.
«Vaja, kas mul poleks teda vaja, aga kust ma ikka võtan?»
«Naine tarvis kliinikust välja tuua…»
«Klinkust, mis sa tast sinna klinku viisidki. Kes seda enne on kuulnud, et sünnitamiseks viiakse klinku. Vaata kui panevad sul seal eide magama, nii et ta ei tõusegi enam üles, vaata siis…!»
«Magama, milleks seda?»
«Noh, egas uuema aja naised ei tahagi enam valuga sünnitada. Lähevad ära klinku ja õiendavad selle asja seal unerohu all magades nii, et ise ei tea ega tunnegi. Ma ütlen, et niikaua need klinkud sääraste asjadega jandivad, kuni ükskord panevadki mõnel kõrvad pea alla. Ja nii võivad nad seal sinugi eide mokka panna! Aga lapsed, ma ütlen, need tulevad sealt klinkust niisama kui kanapojad haudumismasinast välja — uimased ja äbarikud teised. Vaat, seal ongi siis su klink ja puha!»
Tea, kas see lugu peaks nüüd nõnda hull olema? mõtleb Üril üsna vaikseks jäädes, kuna aga külaline, võtnud oma vastsed saapad jalast, keerab nad jällegi hoolikalt paberisse. Aga mine sa tea, temagi on nagu kuskilt kuulnud, et unerohi pidavat lolliks tegema, arutleb ta siis edasi, kuni märkab, et külaline on juba püsti tõusnud ja pakub talle kätt.
«No-noh, nii äkki kohe?»
«Jah, aeg on kallis, ega teda raisata tohi.»
«See on õigus, aga kas sa siis ikka tõesti ei saa…?» alustab Üril uuesti.
«Ei-ei!» ja Timmi vana raputab pead. «Katsu kuskilt mujalt…»
«Tuleval kuul maksan kinni…»
«Ära ole nüüd mustlane, saa ometi aru, et mul ei ole… Aga heamehe poolest võiksin anda sulle nõu…»
«Nõu?» kordab Üril ja ta silmades vilksatab jällegi lootus.
«Jah, et kust võiksid saada. Sa mine õige vana Zupsmani juurde ja räägi temaga, tal see mõni asi, kui ilusti palud.»
«Äh, säärane ihnuskoi ei anna!» ja Üril heidab lootusetult käega.
«Ära räägi ühti, et ihnuskoi. See on ainult kadedate inimeste tühine laim, ei sallita, kui teisel ka hästi läheb. Mina aga tean, et ta annab, peab ainult oskama ilusti klanida.»
Pagar Zupsman, seda meest Üril juba tundis. Ei ta suitsetanud ega võtnud viina, oli väga kokkuhoidlik vanamees. Ja kas säärane siis tihkab temasugusele ka laenata, selles pidi ta küll kahtlema.
«Sa ainult mine ja klani, küll siis näed isegi, kui lahkesti ta annab.»
«Kuidas sa teda ikka klanima lähed?»
«No egas see sul ometi tükki küljest ära ei võta, ja pealegi on ju sinul vaja, mitte temal!»
Tükki küljest ei võta ta muidugi, ja seepärast oleks Üril omas kitsikuses valmis tegema kõike, kui ta ainult saab.
«Kindlasti saab, minagi olen saanud, ainult ära sa talle seda ütle, et just mina rääkisin, siis ta vahest äkki ei annagi.»
«Ei, mis ma sellest…»
«Nojah, aga nüüd pean küll ruttama!» Ja surunud veel kord kingseppmeistri kätt, lahkus külaline toast. Väljas ronis ta vankrile, andis hobusele piitsa, ja siis kaduski ta vankrirataste nagisedes alevimajade varju.
Jällegi oli kingseppmeister Üril üksinda oma muredega. Kuidas sa nüüd lähed seda Zupsmani paluma, mõtles ta sõrmedelt pigi kraapides. Päris asjatult sai ikka seda tohtrit kuulatud. Ja nüüd maksa oma kaks krooni päevas kliinikuraha, kuna tema siin seda päevas ei teenigi. Äga peale selle on veel lapsed ja tema ise, eks nemad taha kah elada ja süüa. Tõesti, sai ikka selle kliinikuga lollust tehtud. Hea, et nüüd ämm võttis lapsedki
oma hoolde, muidu oleks ta omadega ju päris pigis olnud.
Tõsi, äi nagu oleks kunagi talle nõu andnud paluda alevivalitsuselt toetust. Kuid seda ta ka ei tihka teha, sest egas ta ometi alevi sant ei ole, kurram. Jah, laenata tahaks ta küll, kuid toetust paluda, ei — olgu ta siis kas või nälga suremas, kuid kerjama ta ka ei lähe!
Kuid eks ole see kõik siiski ainult tühipaljas enda ees hooplemine, muud mitte midagi. Kui ikka päris tõsine häda kätte tuleb, siis võib-olla et ta peabki minema alevisaksu paluma, sest mis sa hing hädaga teed? Ise vahest loksiksid veelgi kuidagi läbi, kuid lapsed, ja pealegi veel, kui neid aina juurde tuleb.
