Читать книгу Kuldvasikas - Enn Kippel - Страница 3

Ajanud enese videviku lähenedes jalule, läks Üril kummuti juurde ja haaras sealt kella — tunniosuti oli nihkumas juba neljale.

Tõsi, egas sellest toas konutamisest targemaks ei saa, mõtle sa siin nii või teisiti, arvas ta pead raputades. Tuleb ikkagi minna rahvalt manguma, olgu see asi talle siis kuitahes vastumeelne, sest kes sulle ikka koju pakkuma tuleb.

Võtnud varnast oma pisut narmendava palitu, toppis ta selle enesele selga, tõmbas hallitäpilise sonimütsi pähe ja lukustas siis väljudes oma toaukse. Olgugi, et ta püüdis seda üsna vaikselt teha, pidi ta ometi nagu kiuste kohtama koridoris majaprouat ennast — rätsepmeister Rõika emandat. Küll kergitas ta tema ees viisakalt oma mütsilodu ja püüdis koguni kummardust teha, kuid majaproua ei näinud ta tervitust märkavat, või õigemini, ta ei tahtnudki märgata, sest esimene kuupäev oli juba möödas, kuid temal üüriraha veel ikkagi saamata. Ja seepärast, tõmbudes üsna pelglikult küüru, püüdis kingsepp Üril õige kiiresti majast väljuda. Isegi koridori ukse sulges ta seejuures ettevaatlikult ning tasa, et pererahval poleks põhjust oma ainsa üürilise üle jällegi nuriseda.

Astunud maanteele, tundis ta, kuidas vilu tuul puhub ta kulunud palituhõlmadest läbi. Surunud käed sügavamini taskusse ning tõmbudes veel enamgi küüru, seadis Üril oma sammud pagarmeistri Zupsmani maja poole. Niiske ning vilu ilm sundis teda samme kiirustama, olgugi et ta oleks meelsamini tahtnud neid koguni pikendada, astuda nõnda aeglaselt kui vähegi võimalik.

Ta mäletab, pühade ajal käis ta pagar Zupsmanilt nurumas präänikuid võlgu, et teha lastele jõulurõõmu. Kuid ta ei andnud, tegi südame kalgiks ja ütles ära. Nüüd aga minna laenama temalt koguni veel raha, kas see pole mitte hullumeelne temp? Aga noh, minema peab, sest Timmi vana arvas, et küllap ta ikkagi annab, tarvis ainult klanida.

Veel tuli tal teha üks teekäänak, ja siis hakkaski paistma Zupsmani kullatud kringel, mille ta oli optandina Peterburist kaasa toonud. Kuid pisut maad sealt edasi paistis ka meierei pikk korsten. Ja juba tekkiski Ürilal kiusatus sammuda ihnsast pagarist mööda ning minna otsemaid meiereisse.

Aga kuidas sa nüüd meieriltki küsima lähed, arutles ta siis keset teed seisma jäädes, temale on tal ju kümnekroonine võlg veel ikkagi tasumata. Ja seega ei jäägi tal nüüd muud enam üle kui minna pagarit kummardama.

Teades, et pagariemand ise viibib poes, astus ta hooviväravast sisse. Jah, just seepärast ei söandanudki ta poe kaudu minna, et pagaril oli kuri naine.

Täna aga lamas pagar Zupsman jällegi voodis, kuhu kange luuvalu oli ta sirutanud. Ei ta suutnud enam töötada, vaid pidanud jätma kõik toimetused selli ja õpipoisi hooleks. Ja need murdsidki kahekesi kolme eest töötada, nii et kogu aeg kostis töötoast kolinat, kui nad rullisid ja vormisid tainast või jällegi kraapisid kõõbitsatega tainakaste, ikka krõõps ja krõõps.

Kui nüüd kingseppmeister pagari koridoriuksest sisse astus, haistis ta kohe magusat saialõhna, mis ta ninasõõrmed liikuma pani. Samas astus talle teenijatüdruk vastu ning juhatas tuppa, kus vanahärra parajasti lamas.

«Tere, härra Zupsman,» lausub nüüd Üril pagari tuppa astudes. Seejuures naeratab ta kuidagi pisut süüdlasena, et on võtnud enesele julguse siia üldse tulla.

«Kesse tuleb, ah kingsepp Üril, no tere pealegi, mis siis teid siia toob?»

See oli öeldud küll nõnda, nagu poleks teda tahetud siin näha, kuid siiski tundus pagarmeistri hääles ka nagu pisut sõbralikkust, sest eks olnud temalgi läinud lamades aeg igavaks.

«Tulin vaatama, et kuidas vanasaksa tervis ka on…?»

«Mis ta on, näe kange luuvalu reites, ei saa enam istuda ega astuda, ja töölistel on nüüd hea põli mind varastada.»

«Kes nüüd teie tagant varastama hakkab, ja pealegi on teil ju tubli ning krapsakas proua, tema näeb ette ja taha.»

«On küll, ega ma seda ei ütle, aga kas temagi igale poole suudab,» lausub pagar peenikese ning peaaegu piuksuva häälega. «Aga eks siis istuge veidiks!» Ja ta osutab voodi kõrval asetsevale toolile.

Üril laskubki ettevaatlikult tooliservale ja paneb mütsi põlve otsa. Siis köhatab ta kuidagi piinlikkust tundes ning pöörab oma pilgu lamaja näolt kõrvale, sest haige vaatab hallide silmadega õige teraselt talle otsa. Kuna aga külaline vaikib ega oska enam sõnagi lausuda, siis haarab meister Zupsman oma puusast kinni ja hakkab ägama:

«Ai-ai-ai, luuvalu on kole! Kas teie olete seda ka tundnud?» Ja siis kurtes oma häda edasi, räägib ta, kuidas luuvalu kurnavat teda juba mitu aastat, nüüd viimasel ajal murdvat tihti aga koguni jalust maha. «Kui ma veel Peterburis elasin, siis ei teadnudki, mis haigus tähendab, aga näe, Eestis tuli häda kätte.»

«Mis tohter ka selle kohta arvab?»

«Kes, tohter, need eesti tohtrid ka midagi teavad. Neile maksa ainult raha, muud nad ei tahagi. Kuid nii loll ma ka ei ole — hauda võin minna, ilma et mul oleks vaja neile selle eest maksta.»

«Tõsi seegi, kuid eks nad vahel oska ikka aidata kah.»

«Tuhkagi nad oskavad, meil vanasti Peterburis aitasid küll, aga eesti omad…» ja pagarmeistri näoilme muutus üsna põlglikuks.

Nüüd taipas Üril, et ta ei tohi vaidlemisega hakata meister Zupsmani ärritama, vaid et peab kõike kiitma talle järele, sest muidu võib tal laenusaamine hoopis luhta minna. Ja peamiselt just seepärast ta ütleski:

«Tõsi, härra Zupsman, see on ju selge tõsi. Eks mina loll uskunud kah tohtrit, ja näe seepärast olengi nüüd kimpus.»

«Noh kas teil siis kah on luuvalu küljes?» ja pagariisand näis muutuvat nagu hoopis rõõmsamaks, et leidub ka teisi inimesi, kes selle hirmsa valu käes peavad kannatama nagu temagi.

«Ei ta luuvalu just ole,» ja kingseppmeister veeretab mütsi põlve otsas, «aga see on nagu pisut teistsugune häda, ja just seepärast kutsusingi tohtri.»

«Kutsusite tohtri?»

«Jah, lollusega sai tehtud muidugi. Naisel oli nimelt sünnitamine lähedal, kaebas valude üle, ja mul ei aidanud siis muud kui pidingi kutsuma. Käskis teine kohe saata linna kliinikusse. Eks ma loll siis teinudki tema tahtmise järgi, ja näe, nüüd kliinik nõuab maksu.»

«Maksu?»

«Jah, aga mul ei ole… ei ole praegu raha!» tuli Üril säärase raske sõna ütlemisega lõpuks ikkagi toime.

«Ai-ai, oh-oh-oo!» hakkas nüüd pagariisand koledasti oigama. «Mu puusaluu, puusaluu ja reied, need teevad hirmsat valu!» ja ta nägu tõmbus virilaks.

Et aga üks sõna oli Ürilal tulnud juba suust, siis tahtis ta lausuda ka teise tagantotsa:

«Ja seepärast ma nüüd tulingi teid paluma härra Zupsman, et oleme nagu ühesugused meistrimehed siin Mõlgu alevis…»

Samas aga katkestas pagariisand oigamise ning ütles teravalt:

«Kuidas ühesugused? Teie olete alevi kingsepp, mina aga Peterburis väljaõppinud meister. Mul on paberidki olemas!»

«Muidugi, härra Zupsman, teie olete muidugi, kes seda ei tea…» ja kingseppmeister Üril püüab koguni naeratada. «Ma tahtsin ainult ütelda, et väikest viisi olen omaette meistermees kah ja et seepärast te vahest usaldate mind…»

«Usaldada teid?» ja lamaja silmad avarduvad.

«Jah, üht pisikest laenu…» kogeleb Üril, kuid peab samas katkestama, sest pagariisanda vaade muutub seda kuuldes lausa kohutavaks.

«Mina, teile laenata?»

«Jah, nii paarkümmend kroonikest…» söandab Üril siiski veel edasi punnida.

«Kuulge,» ja pagar Zupsman ajab enese voodis istukile, «säärase jutuga julgete teie tulla haige inimese juurde ning teha minu elu veel palju raskemaks kui ta on! Kas seda on mul vaja? Laenata teile kakskümmend krooni, kakskümmend… inimene…! Ärge tulge mind siia õrritama, kui mul on tervis isegi halb! Minge minema, minge kohe, kui te ei taha inimest tappa!» Ja ta hakkab nüüd voodist koguni välja ronima.

«Palun siis vabandust…» pomiseb Üril püsti tõustes.

«Jah, seda ma teile ütlen, et mina üldse ei laena, kui mul olekski… aga mul ei ole, näete isegi… Ah-ai-ai, mu puusaluu ja põlved, see kondivalu tapab ära!» oigas pagarmeister, hakates kutsuma siis teenijat: «Leena, Leena, kus sa ometi oled?»

Üril katsus nüüd, kuidas sai aga tulema, sest kui kergesti ei võinud säärase kisendamise peale tulla ka Zupsmani emand kohale. Olles hoovivärava avanud, kuulis ta veel läbi aknagi pagari kisa:

«Ja tema tuleb oma jutuga mind siin hoopis ära tapma!»

Luhta läks seegi lootus, mõtleb Üril nukralt ja tõmbab oma mütsilodu veel sügavamini pähe, sest tal on piinlik ja häbi. Mis sa teed, on teine küll rikas inimene, aga ei anna. Kui tema oleks säärases raha jõu sees nagu pagar Zupsman, siis tema tõesti ei keelaks, sest vaene pole kunagi ihne. Aga rikas inimene, tema näed ei anna! Jah, vaesus, eks see ole maailma üks kõige räbalam asi. Mis viga oleks temalgi rikas olla. Aga ta ei tahagi olla jumal teab kui rikas, ainult peaasi, kui ta omadega läbi tuleks. Kuid just viimasel ajal ta ei suuda otsi kokku vedada, mitte kuidagi ei suuda, vaid ikka jääb puudu.

Ja oligi tal nüüd vaja minna seda rahajõmmi kummardama, sest seda võis juba ette aimata, et ta ei laena. Kuid eks see kõik ole selle Timmi vana süü, et ta sinna läks. See tahtis temast kui nurujast lihtsalt kergemini lahti saada, ning seepärast andiski talle säärast nõu. Ptüi, kurram!

Kuid ka kuraasitamine ei aidanud siin midagi, sest raha oli ikkagi vaja. Ja seepärast sammus Üril üsna nukralt mööda alevivahet edasi, teadmata isegi, kuhupoole minna või mis teha.

Kui kord katsuda veel paluda äia, seletada talle, et see on ju ikkagi tema oma lihane laps, keda nüüd on vaja kliinikust välja tuua, vahest ta siis leiab kuskilt? Aga mis sa ikka lähed, vanataat ütles juba kindla sõnaga, et tema ei anna sentigi, sest tal ei ole, ja kui olekski, ka siis ei annaks ta säärasele joodikule väimehele. Ent kas tema on siis joodik, see mõni lonks viina, mis vahel rõõmutujuks võetud, kas see kedagi siis veel joodikuks teeb? Praegu on ta juba mitu päeva üksinda kodus, pole naist ega kedagi keelamas, aga kas ta on ka tilka viina suhu võtnud, kas keegi võib seda ütelda? Ei! Vanataat ja ämm on lihtsalt saanud kuidagi sõnaotsa suhu, et joodik ja joodik, ning nüüd nad seda ühtepuhku muudkui aina raiuvad, kurram!

Meiereist möödudes märkab Üril läbi avatud värava, et selle õues lasilate küljes on kaks hobust. Tähendab, et meier pole veel lõpetanud tänaseks oma tööd. Ja samas turgatab tal mõttes, et kui minna õige ta juurde, rääkida talle kogu oma lugu, tuletada seejuures ka vana võlga meelde, vahest ta siis ometi annab? Ja pealegi on teine üsna arukas mees — viskab vahel viina ja mõistab ka nalja. Tõsi, kümme krooni, mis talle juba kevadest saadik maksmata, see kipitab nüüd küll südamel, aga egas ta seda pole ära unustanud, ei, ka selle taob ta kinni, las ainult tulevad paremad ajad. Ja egas lõpuks küsija suu peale ikkagi lööda, kui aga lüüaksegi, noh, eks siis ole tal ka üks valu kannatada.

Ja nii ta astubki meiereisse, kus võimeistri poiss parajasti peseb piimanõusid — käised üles käänatud ja suur nuustik käes.

«Tere, kas vanasaks on ise veel siin või on juba läinud tuppa?»

Poiss katkestas küürimise, vaatab talle korraks otsa ja osutab siis peaga kõrvaluksele. Üril astubki nüüd edasi, pistab siis pea paotatud ukse vahelt sisse ning lausub:

«Et tere kah!» Siis aga nähes meieri juures veel kolme meest, lisab ta muhelevat naeratust näole manades: «Jõudu hammastele, no mis pidu siis siin täna peetakse?»

Koos meieriga istuvad kõrvaltoas Siku Eedi — tulevane Siku talu koduväi, Pilli Jürka, kes igal pool oma lõõtsmoonikuga ringi hulgub ja aina logelemisest end elatabki, ja siis veel üks musta habemega mees, keda Üril aga ei tunne. Meier ise, lihavate põskedega ja suurte punakate vurrudega mees, istub lauaotsa taga ja topib noaga enesele midagi suhu. Kõigi nende meeste pilkudes arvab aga Üril märkavat nagu pisut vaenulikkustki, sest säärast kutsumata külalist polnud neist keegi oodanud. Algul vahivad mehed teda vaikselt ning mornilt, kuni neist Siku Eedi võtab esimesena lausuda:

«Noh, mis siis sina siit otsima tuled, kas sa kodus naist nuhelda ja lapsi peksa enam ei märka?» ja ta asetas suu juurde tõstetud viinatopsiku tagasi lauale.

«Mis ma neist ikka peksan, egas see kedagi targaks tee.»

«Kui sul muud midagi teha pole, siis ajaviiteks… häh-häh-häh!»

«Küllap on ikka muudki teha kah.»

«No mis sa siis siin tolkned, ega sul meiereisse piima tuua ei ole,»

Kuna Ürilal polnud seepeale enam midagi kosta, siis ta vaikis.

«Äh-äh-äh,» hakkas nüüd meiergi oma sorakil rippuvaid vurre siludes naerma. «Kui oled tulnud, miks siis nii pelglikult, eks astu lähemale,» ja ta ulatas Ürilale plekktopsikuga viina.

«He-he-hee, suured saksad lähevad üsna heldeks,» naeratas nüüd kingseppmeistergi oma ristikasvanud hambaid paljastades ning ta tundis nagu pisut kergendust südamel.

«Kas võtan kõik?»

«Viruta pealegi!» lausus meier üsna heatujuliselt.

«No terviseks siis!» ja kallutades pea kuklasse, rüüpas Üril viinatopsiku ainsa lonksatusega tühjaks. Krimpsutades veidi nägu ja raputades pead asetas ta siis topsiku tagasi lauale, ise lausudes:

«Äh, nagu kuum ora läks läbi ihu!»

«Seda ma arvan, äh-äh-äh!»

«Jah, tänase pahanduse peale kulus see kohe ära.»

«Mis, kellega sul see pahandus siis oli?»

«Äh, eks ikka va Zupsmaniga. Olin tema pool, kuid midagi ei tulnud välja.»

Vahepeal on meiergi teinud oma järjekordse lonksatuse, ning võttes nüüd taldrikult suupisteks tüki ahvenat, lausub ta teisigi ergutades:

«Aga mehed, võtke ahunaid, ahunaid peale…!»

«Oh, küll saab, siin igaüks hoolitseb enese eest ise.»

«Mis sul selle Zupsmaniga siis juhtus?» pöördus nüüd meier uuesti Ürila poole.

«Tahtsin teiselt pisut raha laenata…»

«Raha, ha-ha-ha-haa,» ja kõik peale mustahabemelise mehe hakkasid laginal naerma.

«Leidis ka, kelle käest minna küsima.»

«Mis sa hädaga teed, naine vaja varsti kliinikust välja tuua, kuid raha ei ole.»

«No Zupsman ka pole kellegi laenaja.»

«Ega ole jah, seda sain nüüd minagi näha. Kuid eks inimene katsu hädaga teha kõike.»

Kuna musta habemega mees oli kogu aeg vaikides teiste juttu pealt kuulanud, siis lausuti nüüd temalegi viina pakkudes:

«Aga noh, Terentjev, sinu käes on kord!»

«Tjervist!» ja musta habemega kalavenelane tõstis topsiku suu äärde.

Saanud viinavõtmisel nagu pisut enam julgust, söandas lõpuks Üril oma rahahädaga tulla ka meieri ees välja.

«Mis, minult tahad laenata, ei, kulla mees, sul on ju vanagi võlga mulle kümme krooni maksta, kui ma ei eksi.»

«On küll, muidugi on, ega ma seda ei salga, küllap ükskord taon sellegi kinni!»

«Millest sa ikka taod, kui juba nüüd tuled uut norima. Ei, maksa enne vana võlg kinni, siis räägime uuest.»

«Maksan, kindlasti maksan, ainult kannata pisut!»

«Kui oled ära maksnud, siis räägime. Nüüd aga säh võta, konnapoeg!»

«Ei ma võta enam ühti,» ütles Üril nukralt ning laskis viinatopsikul enesest mööda minna.

Ja millise südamega ta pidigi võtma, pealegi kui tema mure sellest ei väheneks. Liiatigi veel nüüd, mil ta ainsaks lootuseks oli veel äi. Aga kui ta on võtnud enese purju, kuidas ta siis tema näo ette läheb — hakkavad ämmaga mõlemad hurjutama ning ajavad koguni uksest välja, niisama nagu pagar Zupsman temaga täna tegi. Et aga Elts on õige peatselt lapsega maha saamas, siis on tal nüüd kliinikuraha hädasti vaja. Ühtlasi aga tundis Üril, et viin hakkab tegema teda veelgi nukramaks kui ta on. Tõsi, viin tõstab küll tuju, kuid nagu ta seda juba varemgi on märganud, et kui enne viinavõtmist meel on halb, siis seda hullemaks ta pärast veel muutub.

Olgugi et Üril sääraseid mõttekesi mõlgutas, kuulas ta ühe kõrvaga ka meeste omavahelist jutuajamist pealt. Parajasti rääkis Siku Eedi saeveski venelastest, kuidas need imeodavasti ning vähese viinaga oskavad end täitsa purju panna:

«Nad võtavad kümne mehe peale ainult ühe liitri viina, valavad ta kaussi, teevad sinna leivapudi sisse, segavad hästi segamini ning hakkavad siis lusikatega lõrpima otsekui körti.»

«Ptüi, kurask!» ütles meier seda kuuldes ning sülgas jälestudes.

«Ja säärane viinasupp, mida nad ise nimetavad murtsovkaks, paneb kõige valusamini täis ega lahtu ka nii ruttu peast.»

«Hä-hä-hää, võib juba arvata,» naeris nüüd meier nii, et ta lõuaalune lott vabises.

«Kuuled sa, Terenti, mis su suguvennad meil saeveskis teevad, hä-häh!»

Venelane naeratas pisut nagu süüdlaselt, kehitas õlgu ja hakkas siis siluma oma musta habet, ilma et ta oleks seejuures sõnagi lausunud.

Säärast juttu jäi aga Üril päris kikkis kõrvu kuulama, unustades viivuks koguni oma muregi.

«Kuramuse, nali on see ikka küll,» lausus siis meier viinatapsikut uuesti täites. «Mina ostaksin omalt poolt mitte ainult ühe, vaid koguni kaks liitrit, kui säärast viinasupi söömist saaksin praegu oma silmadega näha.»

«Sa osta Ürilale, vahest saab temagi murtsovka söömisega hakkama,» lausus Siku Eedi ning vaatas kingseppmeistrile kõõrdi otsa.

«Ega ma venelane ole,» ütles Üril torsakalt.

«Venelased ostsid liitri oma raha eest, sina aga saad selle jumalamuidu.»

«Ei ma olegi selle viina peale nii maias kui arvatakse.»

«Nah, või veel…!» naerdi.

«No säärast viinakörti ei hakka ma küll lõrpima, ostetagu mulle viina niipalju kui tahes.»

«Aga raha eest lõrbid küll?»

«Raha eest tehakse ilmas kõiksugu asju.»

«Muidugi tehakse, seda me teame.»

Kingseppmeister pidas nüüd paremaks vaikida, pealegi polnud tal täna vaidlemiseks lusti.

«Noh, Ürila poiss, kuis selle murtsovkaga siis jääb?» alustas Siku Eedi uuesti,

«Kui hästi maksate, siis mul see mõni asi…» kostis Üril, kuna ta näole tekkis irvitus, mis näis olevat täis kibedust, pilget ja kahjurõõmu.

Muidugi, seda ütles ta ju ainult naljaks, ilma et tal enesel oleks seejuures mingit tõemõtet olnud. Ta tahtis sellega mehi ainult pisut nokkida ja näha, et kas nad on ka nii kerged raha välja laduma, nagu nad sellega nüüd siin hooplevad. Kuid sõna-sõnalt edasi vaieldes näis meieril olevatki tõsi taga, sest ta saatis poisi viinapoodi, kust see õige peatselt tagasi tuli, hoides kummaski käes üht liitrilist viinapudelit.

Haaranud ühe pudeli pihku, lõi meier sellelt laksatades korgi ning valas pudelitäie viina mulksudes suurde savikaussi. Seejärel võttis ta laualt leivakannika, lõikas selle tükkideks ning pudistas siis viina sekka, nii et kauss sai peaaegu ääreni pudi täis. Kui ta siis seda veel mõned korrad oli lusikaga ringi seganud, ei suutnud Pilli Jürka hoiduda pead vangutades lausumast:

«Aga ropp number oleks küll, kui see kõik nahka panna!»

Säärast toimingut vahtis nüüd Üril kasvava uudishimuga pealt. Kuna aga viina lõhna oli kogu tuba otsast-otsani täis, siis tundus talle, nagu hakkaks pea sellest ringi käima. Äkki aga ulatas meier talle lusika ning lausus:

«Noh, eks hakka pihta!»

«E… ei, mina… ma ainult naljatasin, egas ma seda tõsiselt ei mõtelnudki…»

«No vaat kus kurradi hing, kelle jaoks ma selle viinasupi siis tegin. Nüüd on terve liiter mokka pandud, ja sina ütled, et teed ainult nalja. Ei, vennas, pane see kõik nahka või maksa kinni!» ja meier näis muutuvat koguni tigedaks.

Ürilal polnud aga midagi teha. Viina eest tasumiseks puudus tal raha, kuid säärast viinakörti oleks olnud ka jäle süüa.

«Noh, ära oota kedagi!» ergutati teda takka.

«Nalja võib ju teha, aga…» katsub Üril otsekui nurka surutuna lausuda.

«Temal ikka veel nali, kui terve liiter on juba mängus,» urisetakse pahaselt.

«Ma ainult katsun, et kuidas ta maitseb, aga sööma ma küll ei hakka,» lausub lõpuks Üril kaheldes ja võtnud lusikaga kausist viinast läbiligunenud leivatüki, pistab selle suhu.

Kuid see maitseb nõnda jäledalt, et ta peab jällegi välja sülgama, öeldes lusikat lauale visates:

«Ptüi, kurram, kes küll peaks säärast solki enesele sisse ajama, seda tahaks ma näha!»

«Eks sina ise teed seda, kes muud,» lausub Siku Eedi.

«No küll ei tee!»

«Et olgu, kui sa selle kõik mul siin kinni väänad, siis ei nõua ma sult seda kümnekroonist võlga enam tagasi,» ütles meier, lisades ühtlasi juurde: «Ega ma teda muidu niikuinii enam tagasi ei saaks.»

«Ei, kümne krooni eest ma seda solki küll lõrpima ei hakka,» ja Üril raputas pead.

«Sa vaata ometi, mis siin lõrpimiseks ka ära ei ole,» hüüdis nüüd Pilli Jürka ja kahmanud omakorda lusika pihku, hakkas sellega viinapudi segama. «Pigista ainult silmad kinni ja muudkui lõrbi, kuni kauss ongi tühi.»

«Miks sa siis ise teda ei lõrbi?» torkab Üril trotslikult vastuseks.

«Mul pole vaja seda teha, sest mul on raha küllalt.»

«Ah, tühja, mis sa ikka jandid,» ütles meier tüdinult ja heitis käega, «teenid oma kümme krooni ja saad pealekauba veel säärase kange peatäie, mida varem eluilmaski pole saanud.»

«Noh, eks peatäisi ole saadud ikka mitmesuguseid,» naeratas Üril ja pühkis peopesaga oma lõuga. «Aga kümnest kroonist oleks selle kausitäie eest ikkagi nagu vähe.»

«Tohoh, või veelgi vähe, palju sa siis õige tahad?»

«Aga palju pakute?» ja Üril vidutas kavalasti silma.

«Sulle pakuti juba — kümme krooni.»

«Ei, seda on vähe,» ja Üril raputab pead. «Sina kustuta vana kümnekroonine võlg, teised aga pangu igaüks omalt poolt sinine lauale, siis ma alles vaatan.»

«Oh-hoo, vennas, liiga palju küsid, ei seda saa!»

Aga ropp tegu oleks ikka küll, kui ta nüüd selle suure kausitäie viinakörti kinni keerab, mõtleb Üril ning imelik värin läbib ta ihu. Liitritäis viina korraga nahka panna, see oleks tal tühine asi, kuid leivaga segatult, seda ei saa ta vahest lusikatäitki kõrist alla.

Ka Siku Eedi hakkas nüüd Ürilale ikka kangemini peale käima, et mis ta tühja ikka veel vastu punnib, kui säärane kasulik kaup võlakustutamiseks olemas. Kuid kingseppmeister tõrkus siiski nõudes, et, maksku ka kõik teised, sest ega tema ei hakka neile siin ilma rahata tsirkust tegema. Kuna aga kalavenelasest ja Pilli Jürkast polnud niikuinii maksjat, siis meier ja Siku Eedi lubasid kumbki maksta talle veel lisaks viis krooni, mille nad samas asetasidki lauale.

Tõsi, punased rahapaberid ahvatlesid, kuid viinasupp oli ühtlasi ka kole.

«Noh?» ja mehed vahtisid Ürilale põnevalt otsa.

«Ei, ma niisama… ega sellest ikka midagi välja ei tule.»

«Kui sa ei taha, ega siis kedagi, paneme raha taskusse tagasi,» ja mehed hakkasidki koristama laualt oma raha.

Kuid punased rahapaberid ahvatlesid, neid vahtides tundis Üril nagu mingit kihku südames. Ja et need olidki juba tagasi meeste taskuisse kadumas, siis lausus ruttu:

«Aga pärast ärgu olgu irvitamist…»

«Naljajutt, ei tea, mis siin irvitada ongi.»

«Ja oma võlga ei nõua sa siis kah enam tagasi?» usutleb Üril edasi ja vahib meierile otsa.

«On juba öeldud, ega ma oma sõnast ei tagane!»

«Äh,» tuleb nüüd Ürilal suust ja ta ei tea, mis teha. Seda viinakörti on ikkagi palju, nii et annab vitsutada. Hea, et tal veel nüüd kõhtki on tühi, muidu ei mahuks kuidagi. Kuid et sõna on juba nagu pooleldi antud, siis ta ei saagi enam teisiti…

Vahepeal on jäänud kõik üsna vaikseks ning vahivad nüüd põneva uudishimuga Ürilale otsa.

«Äh,» kordab Üril uuesti ja piilub ringi, enne kui kahmab lusika pihku.

Ja siis hakkab ta lõrpima. Võttes ikka lusika kuhjani täis ning pigistades silmad kinni topib ta kibedat viinakörti suhu. Ta püüab seejuures üsna kiiresti neelata, et suu tunneks vähem seda jäledat maiku. Ning üha kiiremini käib nüüd lusikas ta suu ja kausi vahet, kuna aga suulagi ja keel aina õhetab, otse kui neelaks ta kogu aeg pipart. Aegajalt avab ta ka silmad, märgates aga siis, et kausi sisu on üsna vähesel määral kahanenud.

Mehed aga vahivad irvitades, kuna meier võtab lõpuks lausuda:

«Kuradi hing, äkki panebki nahka?!»

«Ära karda, ei saa tema sellest jagu!» ja Siku Eedi lööb käega.

Seda kuuldes Ürilal otsekui kihvatab süda. Või tema ei saa jagu, nah, ja ta jätkab jonni pärast söömist. Rahast ta enam ei hooligi, raha pärast viskaks ta lusika otsemaid nurka, kuid kangus ei luba.

Joonud siis vahepeal topsikutäie vett, jätkab ta lõrpimist, ilma et suu enam midagi tunneks. Ta ainult lõrbib ja lõrbib, nii et higipisarad tekivad näole. Veel pisut pingutust, veel ägedat ähkimist, ja peatselt ongi kauss tühjaks lõrbitud.