Читать книгу Möbiuse leht. Teine raamat - Enn Vetemaa - Страница 5

Kui Muhamed ei vaevu mäele visiiti tegema, eks jää see siis mäe ülesandeks.

Ühel ilusal päeval koputaski Jakob doktor Mooritsa kabineti uksele. Koputas ja astus pärast ebamäärast mühatust, mis teispool ust kuuldavale toodi, ka sisse.

Üsna tükk aega istusid kaks meest — pärast tervituskäepigistust muidugi — vaikides. See oli ilus vaikimine, ning seni veel leiutamata mõõteriist võinuks reageerida maheda rõõmu kahesuunalisi vooge. Eks sidunud neid kahte ju ühised mälestused.

Kui juba küllalt pikalt naeratatud oli ning vaikus hakkas muutuma liialt pikaks, võttis Jakob oma poeetiliselt narmendavast pintsaku­taskust helkiva hõbedase sigaretietüi, avas selle ettevaatlikult, piilus tekkinud pilu vahelt sisse ja ulatas seejärel oma nikotiini­kambrikese, mida tavaliselt täitsid sigaretid “Tuluke”, doktorile silmitsemiseks.

“Kas ta pole ilus? Kas ta pole kuidagi väga malbe loom?” lausus Jakob hingestatult.

Doktor Moorits ei märganud esiotsa peale vati midagi. Lõpuks jäi ta pilk siiski peatuma mingil kentsakal putukal, kes õndsas rahus, ja mine tea, vahest ehk tõesti kuidagi malbelt vatikuhilal kükitas. Oma vangla avamisele ei vaevunud ta reageerimagi. No oli sel olendil oma suuruse kohta alles pikk kael! Nii pika kaelaga kuuejalgset ei teadnud doktor end seni küll näinud olevat; putukas meenutas mini­kaelkirjakut, aga võib-olla sarnanes ta ka mõne ammu väljasurnud saurusega, tema pikas kõveras kaelas oli igatahes midagi igavikulist ja seega eleegilist.

“Loom?”

“Muidugi loom! Kas doktor siis tõesti ei tea, et ka putukad kuuluvad loomariiki.” Mahedamalt lisas ta: “Seda loomakest kutsutakse kaamel­kaelaliseks. Selts: Raphidioptera. Tema veelgi täpsem määratelu, liik nimelt, on Raphidia notata, palun väga! Kaamel­kaelalised on üsna haruldased loomad, selle isendi leidsin ma teie imeaiast, kus neid miskipärast ootamatult rohkesti kohtab. Ta suvatses nimelt maanduda mulle otse lagipähe. Veidi aega mediteerisime koos, seejärel laskis loomake end lahkesti taskurätti püüda ning tal polnud midagi ka tolle hõbedase elamu vastu, kust ta teid nüüd nii rahumeelselt silmitseb. Temast saab minu insektaariumi neljateist­kümnes liige. Eks ta ole kuidagi eriti… nunnu?”

Doktor ei osanud selle peale midagi kosta, ja mida siin osatagi. Lõpuks naeratas ta kohmetult ja mainis, et “nunnunduse” asjus pole ta spetsialist, kuid kehakujult olevat kaamel­kaelalised huvitavad küll. Mõneti sürrealistlikud. Vähemalt tema meelest.

“Sürrealistlikud? Kas tõesti?… Jaa… Miks ka mitte. Üliväga tähelepanuväärne. Huvitav, et ma sellele ise pole tulnud!” Ja pärast selle paiga, mida loomake aerodroomina kasutas, hellitlevat silitamist, nentis Jakob, et võib-olla mõjutas looma ebatavaline amüsantne, vahest ehk irriteerivgi kehakuju teda tõesti just lülijalgsete selle esindaja vastu huvi tundma ja neid võimalike katastroofide eest kaitsma; ent lõpuks ei jõuta ju ka kõigi elusolendite saatuse eest muretseda. Ei elata ju Noa laeva ajastul; ning kui selline laev olekski, siis lastaks ta äraütlemata kunstkopilt põhja või lõigataks laserikiirega pooleks. Muidugi aatelistel kaalutlustel.

“Aga miks te ta just siia tõite? Kas ta kannatab vaimutegevuse häirete all?” muigas Karl Moorits.

“Vaevalt. Neurootikasse kalduvad loomaliigid ajaratta hõõrutamisele nii kaua küll vastu ei pea. Kuid ega me tema ajju näe. Võimalik, et seal on tõesti midagi hämmastavat.”

“Kahju, et veterinaarravilas psühhiaatreid pole,” jätkas doktor endises naljatlevas laadis, kuid, ennäe, Jakob võttis tuld:

“Aga peaks olema!” Ja ta kandis vaimutohtrile ette, et tunneb juba ammu Tuksi-nimelist koera, kes põeb klaustrofoobiat; ka üht paranoikust siili olevat ta koduaias kohanud. Kuid muidugi polnud Jakob tulnud siia mõttega paluda oma lemmiksiilile vesiravikuuri teha… Nüüd kõhistas juba Jakobki oma raskesti kirjeldatavat sokunaeru ning oli sunnitud püksirihma augu võrra lõdvemale laskma.

Ent Jakobi naer vakatas ning ta teatas väga tõsiselt, et tema siiatulek olevat putukaga seotud küll: nimelt otsivat ta keemik Penti. Kas see mees end tõesti veel ilmutanud pole? Tol puru silma ajajal olnud vägagi head eeldused tubliks isemõtlejaks ja siinse kollektiivi täieõiguslikuks liikmeks kujuneda. Jakobi hääles oli nukrustki, prevaleeris siiski meelepaha.

“Minu silme alla ta küll sattunud pole, kuigi… jah, eks minagi tahaks näha meest, kes mu nii suurejooneliselt ära lollitas.”

“Niisugust renegaati pole ma…” pomises Jakob kurjalt. Kurjus talle eriti ei sobinud. “Kas nüüd just nii ägedasti…” püüdis doktor Jakobit rahustada.

“Muidugi renegaat! Noh, elatakse end juba ühesse, küllaltki privilegeeritud eluvormi sisse, leitakse sõprugi, ja siis äkki süljatakse neile. Selline sülgamine on näkkusülgamine ennekõike iseendale! Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas võis muidu nii sümpaatne ja üsna arukas noor inimene loobuda selle maja turvalisusest ja vabadustest. Muidugi — siia ta ju igavesti jääda ei saanud, aga siiski — niiviisi enne tähtaega plehku panna… Ma olen pettunud! Ta lõikas kõik sidemed läbi.”

“Meie turvalisus ja vabadused? Jaa — ka Pent filosofeeris millestki niisugusest. Aga kas te ka teate, et mitme meie maja aknad on trellitatud, kuigi trelle on püütud liistudega varjata? Nii et vabadusest…”

“Trelle on vaja,” katkestas teda Jakob ja sirgus seda kuulutades kümne sentimeetri võrra pikemaks; tema kehas oleks nagu peitunud teleskoopides kasutatav torumehhanism. “On vaja selleks, et elu jõnk pragmatism siia sisse ei tungiks. Need on kaitse trellid! Kui ma teie asutust Vaimulikuks Akadeemiaks nimetan, siis hoopiski mitte naljatamisi, kus sa sellega!, vaid sügavast lugupidamisest — jaa, vanasti olid kloostrid kohtadeks, kus inimene sai end rahulikult pühendada mõtte­tegevuse arendamisele, süüvida probleemidesse, millest ehk otsemaid kasumit ei kuma, ent praegu pole nõmedas Lääneilmas kloostrid enam populaarsed. Oi, seda rumalat ja saksikut Saksakulmu! Küllap istub ta praegu kusagil presiidiumilauas või harrastab koguni kõnepuldi­retoorikat — kutsub inimkonda kiiremini edasi liikuma. Kiiremini — milleks ja kuhu? Maailmal tuleks hoopis valjastest kinni haarata ja see perutav hobune kinni pidada. Ta on ju lõhkuma hakkamas. Kõiki ja kõike ole­s vaja otsustavalt ja kardinaalselt aeglustada. Ma ei imestaks sedagi, kui teid soovitataks hullude arvu otsustavalt tõsta, sest kuidas muidu tõsta paranenute arvu!”

Karl Moorits kuulas Jakobi ägedaid mõtteavaldusi sõbralik-pilklikult; Jakob perutava maakera valjaste küljes rippumas — see olevat lustakas kujutluspilt —, ka olevat tal rõõm tõdeda, et Jakob nende raviasutusest nii kõrgel arvamusel on. See polevat sugugi tavaline. Kas ei ole tal endal ehk plaani niinimetatud akadeemia liikmeks saada? Midagi korrespondeeriva liikme taolist ta juba nagu ongi.

Seepeale tunnistas Jakob, et esiotsa polevat tal veel võimalust: hullunud maailma sõnniku vettejuhtimine — Heraklese töö Augeiase tallides on talle südamelähedane, ka rahuretkede ettevalmistamine nõuab oma osa, kuid tulevikus — jah, kes seda teab… Kuid kas tal on lootusi? Ta küsib seda täiesti tõsiselt. Nüüd põikles doktor Moorits vastusest kõrvale, mainides siiski, et Jakobi mõtteviisi originaalsus — meenutagem kas või psühho­patoloogilist stereo­meetriat, või mis see õieti oligi? — niisugust võimalust täielikult ei välistavat. Kähku libises aga doktor taas Pendi-teemale tagasi: kas igatseb Jakob väga oma õpilase järele? Ega ju Platon ja Sokrateski oma elu vist jüngriteta ette kujutanuks.

“Õpilase?” Jakob üritas teha solvunud nägu. “Mul on Penti vaja ennekõike kui keemikut.”

“Milleks teile keemik? Kas selle elukaga seoses või?” huvitus doktor ja lisas, et tema teada Eestimaal keemikuid küllalt.

“Kolm keemikut on minu, õigemini meie vennaskonna juba solvavalt ja asjasse süvenemata välja naernud,” mühatas Jakob. “Tehnokraatidel pole ettekujutus­võimet, südame­haridusest rääkimata. Eetika ja filosoofia on neile juba loomuldasa võõrad.” Tahtmata põgenikku kiita, tulevat siiski tunnistada, et temal olnud eeldusi kõrgemale tõusta.

“Mis eksperimendid teil siis nüüd plaanis on?” päris doktor. Ta püüdis endiselt säilitada kerget tooni, kuid ilmne huvi kumas siiski läbi. Keemikuilt saaks muidugi formaliini või eetrit, et pikakaelalise loomakese eluküünalt kustutada, kuid vaevalt Jakob seda soovib. Neid aineid võiks doktor Moorits ka ise pakkuda.

“Oi, ta ju on elegantne!” hüüatas Jakob, sest putukas sirutas parajasti oma niitpeened esijalad ette ja hõõrus neid aeglaselt ja raugelt teineteise vastu. Ent kui kaamel­kaelaline nüüd ka tiibu sirutama hakkas, vajutas Jakob portsigari kerge ohkega kinni: “Ta võib siin omapäi lennates hukka saada. Elu on aga püha. Iga elu tuleb kaitsta!”

“Iga? Kas pole see eksiarvamus?” küsis Karl Moorits ja tõstis oma kurvavõitu silmad. Jakob jäi nüüd hingearsti õige pikalt silmitsema.

“Ootamatu küsimus… Minule on elu pühadus midagi aksiomaatilist. Kuigi…” jäi ta mõtlikuks, “ma ise ka ei tea, miks. Miks? Igatahes ei tegutse inimkond tõepoolest selle teadmusega kooskõlas. Kas pole see elu pühaduse tunne koguni interstellaarne ehk tähtedevaheline sisendus?” Jakobi pilk peatus Suure Piibli nahksel seljal, mida mingi linik napilt varjas (ka doktor nägi tema pilku, kuid eelistas vaikida).

“Mhmm… Kas te räägiksite ehk sellest, Hippokratese jüngri kohta mõnevõrra ootamatust arvamusest pikemalt?”

Ent doktor ilmselt juba kahetses öeldut, vabandas, et tal pole filosoofilisteks dispuutideks parajasti ei aega ega ka tuju, ning kordas taas keemiku vajalikkuse kohta käivat küsimust.

Nüüd hingas Jakob sügavalt sisse, et alustada tõsiselt ja pühalikult:

“Raphidioptera’d, kulla doktor, on üks iidsemaid putukaliike. Nad on meist sadu tuhandeid kordi vanemad. Juba siis, kui kasvasid lopsakad sõnajalametsad ja hiidosjade (Calamites) tihnikute kohal hõljusid uimastavad ürgaurangud (seda hõljumist illustreeris Jakob üliplastiliste käeliigutustega) ning imetajate (võiks öelda ka “imejate”) ohtlik ja seetõttu mõnevõrra põlastusväärne seltskond, kuhu meil teiega, hea doktor, on õnnetus kuuluda, oli esindatud parimal juhul mõne hiirekese kauge eellasega, elasid kaamel­kaelalised — nad olid siis palju kordi suuremad kui praegu — täisverelist elu. Südilt õgisid nende vastsed kõdunenud ürgpuudes ürgmardikate tõuke, et seejärel, pärast moonet, pehkinud tüvedest välja lennata sigimistööle; “pühale sigimistööle”, ütleksin ma, kuid ma võin ka epiteedi “püha” ära jätta, kuna see siinkohal äsja kahtluse alla seati. Niisiis… mhmm… kuhu ma jäingi? Ahjaa, nii et lennati siis sugu jätkama, et kaamel­kaelalisi palju saaks… Ajusid polnud kaamel­kaelalistel loomulikult plaanis arendama hakata, sest ju ütles neile intuitsioon, kuhu nii välja jõutakse. Ürgmetsades valitses sulnis looduslik õiglus, milles on muidugi karske julmuse elementi… Ent kaamel­kaelaliste, nagu ka kõigi teiste kohale oli juba kerkinud ohu must pilv. See pilv, mida ennustas esimeste imetajate ilmumine, pidi kohale jõudma küll alles miljonite aastate pärast, kuid aeg pole ei lühike ega pikk, nagu ka arvud ei suured ega väiksed, mida meile võib kinnitada ka kõige viletsam imearvutaja. Niisiis aeg voolas, nagu on kombeks piltlikult ja hoopiski mitte teaduslikult öelda, ning täna olemegi jõudnud meeletusse ajastusse, mil üks väikene osa bios’est ähvardab teist totaalsel kombel. Tänu muidugi oma ajule, mis on teie uurimisobjekt — seda ei unusta ma iial kordamast…” Jakob kõneles väga sugestiivselt ja andis aeg-ajalt oma väikese valge käepotsakaga kergeid lööke vastu lauaserva. Ka plaksatas ta neljas sõrm mõnikord heledasti vastu pöialt.

““Sõjatuld ei luba läita!” laulame me teiega helilooja Tulikovi sütitavat rahulaulu,” jätkas ta. “Ei, teie ei laula, teie ju ei pea hästi viisigi, see on näost näha. (Doktor noogutas, sest see oli tõesti nii.) Olgu peale. Teie eest laulavad teised, kuid sõjaoht on ikkagi suur, ja ma oleksin ebaaus, kui kinnitaksin, et minu rahuretked seda märgatavalt oleksid vähendanud. Sõja must tont — mina kujutleksin teda küll pigem tumelilla- ja mürkkollase-triibulisena, kuid see pole oluline —, sõja jälestusväärne tont ähvardab haarata maailma oma radioaktiivsesse sülelusse, tapvasse embusse, mille järel meie planeedikesel elu üsna võimatuks ähvardab muutuda. Jah, mõned amööbid, samuti ka bakterid — doktor on arvatavasti kuulnud Micrococcus radiodurans’ist, kelle eelistatud elupaigaks on koguni tuumareaktorite heitveed — jäävad muidugi ellu. Kuid maailm näib mulle kurb, kui seal puudume meie ja…”

“…ja teie kallid kaamel­kaelalised,” sekkus doktor.

“Eriti just nemad,” nõustus Jakob, “Sest (ja nüüd kasutas ta sakraalset piano’t) miks peaksid süütud loomakesed meie jäleduste pärast hukka saama ja nende sugu kaduma päikese alt?!”

“Ning te loodate keemik Pendilt abi? Kas te ei pane talle liiga suuri lootusi?”

“Ma ei pane talle üldsegi liiga suuri lootusi. Ma tahan talt ainult väikest abi… Kuid sinnani me veel jõuame, doktor. Ma pole teid veel pühendanud meie vennaskonna plaanidesse. Ent jätkakem! Kaamel­kaelaliste, nagu ka näiteks skorpionide ellu­jäämis­šansid on — tänu nende mõistlikumale suhtumisele sellesse kahtlasse evolutsiooni — meie omadest võrratult suuremad. Nad ei suuda laulda helilooja Tulikovi laulu, teadus ja kunst on neile võõrad, kuid teatavasti on elusolenditel väga erinev resistentsus kiirituse suhtes. Inimene, nende saatanlike lainetuste ellukutsuja, on üks nõrgemaist — ja paras talle! Meile piisab juba mõnesajast röntgenist, et piltlikult väljendudes “sõrad sirgu ajada”, samal ajal jätkab ka viiekümne tuhandelise ärr-bee-ee osaliseks saanud Raphidia veel üsna edukalt ja rõõmsalt oma elu ning loometegevust. Muidugi võib siis juba tekkida mutatsioonide oht, mille tulemusel nad võivad midagi oma elegantsist kaotada, aga siiski… Nii et küsimus on… jah, milles on küsimus?” Ta tõusis ja kuulutas: “Küsimus on kaitsvais ekraanides. Skafandrites on küsimus!”

“Skafandrites? Te… te tahate putukaid skafanderdama hakata?!” See oli sedavõrd ootamatu, sedavõrd hull idee, et nüüd tõusis juba ka doktor, seda ise vist märkamatagi. Kaks meest seisid, teine teispool lauda, ning kaks varju — üks pirnjas ja teine vahest ehk vahaoa kauna meenutav — joonistusid teravalt seinale.

“Röntgenoloogid kasutavad kiirguskaitseks pliikindaid. Vähemalt kasutasid,” lausus doktor. Seepeale istusid nad täpselt ühekorraga, mis mõjus hetke tõsidusest, võiks öelda isegi ajaloolisusest hoolimata teatud määral koomiliselt.

“Kuld on pisut kallis, eks?” naeratas Jakob.

“Kas ka kuld aitaks?” päris Karl Moorits.

Õnnelik nii haritud ja samal ajal ka harimatu kuulaja leidmise üle, rääkis Jakob nüüd mõnuledes mõningaist radiobioloogia põhitõdedest; tegevus, mida saatsid arvukad peopatsatused ja pöidlaplaksud.

Doktor sai kuulda, et kõige kiirgusaltim olend polevat ei keegi muu kui… eesel! Teise koha pärast käivat, kui nii öelda sobib, äge heitlus inimese ja lamba vahel. Kas pole see eesli päripidine prioriteet kena aine mõtisklusteks? Inimene oleks oma väikseimat resistentsust kindlasti nõus pidama erilise valituse tunnuseks (kui ei olda tugevaim, siis on ka nõrgim olla teatud määral silmapaistev — ikkagi õrn aadliseisus!), paraku jääb aga inimene ses osas eeslile alla. Putukaist ja baktereist on juba juttu olnud — nemad asuvad edetabeli teises otsas ja on oma barbaarse elujõuga täiesti väljaspool konkurentsi. Ka skorpionid ja ämblikud. Õrn eesel on aga põlisaadel. Siniveri…

Doktor ei tahtnud leppida pikakaelaliste ja pikanõelaliste elukate ülearuse imetlemisega ja nöökamisi avaldas ta arvamust: mis see siis olgu! — Jakob ja tema mõttevennad peavad äkki hakkama endast tuhandeid kordi tugevamate jumala­loomakeste eest hoolt kandma. Kas pole selles midagi absurdset? Loomulikum oleks ju tugevamate hoolitsus vähem arenenumate eest.

Ohoo! Jakob asus nüüd otsemaid aktiivsesse kaitsesse: kas on tema millalgi öelnud, et inimene on vähem arenenud? See olevat täiesti ekslik arvamus. Tavainimene, kes end ikka looduse krooniks armastab pidada, pole mitte vähem, vaid valesti arenenud, lausa kolossaalselt valesti. Tema mõistus on talle tapariistad pihku susanud, ja kogu lugu!

Võimelisust millekski, olgu see miski ka väga suurekaliibriline võimelisus, polevat õige pidada kõrge arengutaseme tunnistuseks. Ja oma väidet illustreeris ta otsemaid sünge pildiga kohutavast, kogu linna haaravast tulekahjust — rumal laps sai tikud kätte… Hukkuda võivad selles tulemöllus aga ka inimkonna väärikaimad pead.

Noh, sellele oli tõesti raske vastu vaielda, ning doktor pidi karistuseks rumala sekkumise eest ära kuulama pika arutelu vägevuse ja rumaluse, jõu ja kurjuse, võimsuse ja lihtsa­meelsuse mitme­sugustest kombinatsioonidest, samuti ka inimkonna kahetsus­väärsest kalduvusest neid mikstuure imetleda; tõestuseks toodi näiteid antiik­mütoloogiast kuni Hitlerini ja Stalinini välja.

See kõik oli ju üsna huvitavgi, kuid doktor ihkas nüüd siiski taas pisut rohkem kuulda saada kiirgustest ja kaitseekraanidest. “Nii et ka kuld võib kaitsta radioaktiivsete kiirte eest?” päris ta.

Aga loomulikult, sai ta kuulda, praktiliselt kõik ained nõrgendavad kiirgusi, mis neid läbima peavad. Kas doktor on siis unustanud nii lihtsad põhitõed?! Nõrgenemine on seotud ainete paksuse, tiheduse ja aatomkaaluga; kuidas muidu röntgenoloogid, selle pisut müstilise elukutse esindajad — müstilise muidugi massiteadvuse aspektist, sest millegi sisse või millestki läbi nägemine on ikka seotud olnud parapsühho­loogiliste ja šamanistlike ilmingutega, mis muidugi kah ju päris vale pole… “Hästi-hästi, kes või mis? Ah jaa, röntgenoloogidest sai juttu tehtud. Nojah — kuidas muidu kolleegid-röntgenoloogid üldse omi keni pilte saada võiksid? Kaltsiumi aatomkaal on märksa suurem süsiniku omast — eks me aga olegi ju kaltsiumkarkassile toetuvad süsinikuaatomi tuletised; seepärast ongi meie sisemine kandekonstruktsioon — meie luud — nende härrade toodangul röntgenipiltidel, nii selgesti silmapaistvad. Jaa, aga eks ka meie ihu ise, püha ihu, takista mingil määral neid kiiri, seepärast ongi nood pildid naiste rindade kohalt ikka heledamad; meestel, eriti atleetlikel, jõu- ja rammu­harjutustele pühenduvail indiviididel, võib sama nähtust märgata jälle parempoolse musculus pectoralis major’i piirkonnas. Ent luud on ikkagi märksa teravamalt välja joonistunud. Nii et teoreetiliselt võiksime end kiirguste eest kaitsta ka kaltsium­ekraaniga, täiesti looduslike kontidega, ainult et selline kondivirn, millest abi on, peaks olema röögatult suur ja paks, ning ka agaraimate kannibalismi harrastavate suguharude pidusöögi­jäänustest sellest veel ei piisaks. Kiirguse nõrgenemiskoefitsient, mida kombekohaselt märgitakse gratsioosse kreeka tähega “müü”, on, nagu juba öeldud — pardon, ei ole vist veel öeldud —, Glöckneri ja Röntgeni enda uuringute järgi lihtsas seoses aatom­numbriga, päri­proportsionaalses seoses nimelt, ning koguni selle numbri neljanda astmega — lihtne ja ilus! Just seepärast peaksime skafandrite konstrueerimisel pöörduma Mendelejevi tabeli raskemate elementide poole; number seitsmekümne üheksanda alt leiame sealt kulla. Seitsekümmend üheksa neljandas astmes (ainult korraks kissitas Jakob silmi) on juba üsna lugupidamist­äratav arv: kolmkümmend kaheksa miljonit üheksasada viiskümmend tuhat kaheksakümmend üks, kui ma ei eksi, ning seda on õige meeldiv kirjutada võrrandisse, mis on ­seoses meie enesekaitse­lootustega. Üldkokkuvõttes on nii kuld, hõbe kui ka tina ja vismut päris usaldust­väärivad metallid, ning vanade rahvaste intuitsioon — eriti kahe esimesena mainitu osas — on neid õigesti ja kõrgelt koteerinud, kuigi radioaktiivsusest ei olnud hindajail õrna aimugi.”

Nüüd Jakob korraks neelatas ja peatus. Seejärel tõi ta kuuldavale kahtluse, et ega ta oma selgituste ja arutlustega doktorit järsku tüüta. Tal olevat ka rida tähelepanekuid ja arvamusi metallide loomuse ja meelelaadi kohta — kuid vahest läheb ta siiski pikale? Teise inimese kannatust polevat kena proovile panna.

Lasku aga Jakob julgesti edasi! Elementide loomus ja iseäranis nende meelelaad võiks küll huvi pakkuda. Taolisi arutlusi polevat ta enne kuulnud.

Tõeliselt oli Karl Moorits jälginud rohkem Jakobi etteaste vormi kui sisu. Midagi köietantsulist oli Jakobi monoloogis: otsekui õhuakrobaati matkiv kõhukas kloun kaldus ta kord siia, kord sinna, oli juba kukkumas — “pardon, hästi-hästi, ­kes või mis? ah jaa…” fikseerisid neid ohtlikke hetki, kuid imekombel püsiti siiski mõtteköiel.

“Elementide hingeelu on kindlasti põnev, kuid kas me lõpuks ka kaamel­kaelaliste ja nende turviste juurde tagasi jõuame?” usaldas doktor ometi kahelda.

“Jõuame, jõuame. Ilmtingimata!” kinnitas Jakob.

“Puhas kuld,” alustas ta seejärel mahedalt, “mida astroloogid seostavad eluandja Päikesega, kujutab endast seltsimatut ja, kui nii öelda tohib, üsna enesega rahul olevat algainet. Ta keeldub koopereerumast enamiku elementidega: isegi ülikanged happed (välja arvatud üks nende segudest, nõndanimetatud kuningvesi) ei suuda teda ühisaktsioonile — soolade loomisele meelitada. Teatud määral viib teda tema laiskelajalikust ükskõiksusest välja elavhõbe — Mercurium —, tekitades niinimetatud amalgaame ehk peeglisulameid; eks lipitse selle püsimatu kujumoondaja ja käestlipsaja, selle Mercuriumi taevane ekvivalent Merkuurgi pidevalt Päikese ümber. Kõige selle juures on õilsaks peetav väärismetall kuld küllaltki pehmeke, ja selleks, et temast midagi mõistlikumat sepistada, lisasid juba vanad egiptlased kullale veerandijao hõbedat — saadi sulam, mida nimetati millegipärast elektroniks. Jah, see kuld… Kui palju on temast legende: kunagi arvati, et iseäralikud rebasesuurused sipelgad teda maasügavustest koos liivaga välja paiskavad. Koguni Plinius Vanem kinnitab seda.”

Jakob rääkis edasi, et teda olevat kuld huvitanud just nimelt skafandrimaterjalina, ja selleks näib ta põhimõtteliselt igati sobivat. Laisk kuld on väga vastupidav — peale kuningvee, elavhõbeda ja puhta kloori ohustab teda veel ka seleenhape, kuid seda vähem tähelepandavat ühendit pole keemiasõjas karta. Seleenhappe iseäralik ja ootamatu omadus kulda lahustada üllatanud teda just astroloogilises ja esoteerilises mõttes: eks sümboliseeri ju seleen — Kuu — naiselikku alget. See Päikese ja Kuu omavaheline kokkutõmme on mõneti irriteeriv: meeselement on naises nõus koguni ära lahustuma. “Märkimisväärne ilming!” Ja Jakob tõstis võidukalt pöidla. “Vähem märkimisväärne on muidugi kulla ja ammooniumi, selle jäleda haisugaasi liit. Nuuskpiirituse mõjuainel õnnestub kullaga tõesti sidemeid luua, kuid üsna ajutisi — tekib niinimetatud paukkuld; otsekui vihane tolle mesalliansi, vääritu liidu üle, plahvatab ebardühend, kulla inetu ja valgustkartev häbitegu, esimesel võimalusel. Juba puudutusestki.

Ent kullal on siiski ka meeldivamaid omadusi. Nimelt õnnestus tublil klaasimeistril Johann Kunckelil seitsmeteistkümnendal sajandil rubiinklaasi loomine,” vuristas Jakob. “Oma osa selle saamisel on ka seatinal, sellel vanal tümikal ja jätisel, kelle juurde me kah jõuame; jah, ülitühine kullalisand seatinas annab meile meeltülendava ja piduliku värvusega klaasi, mida on kohaseks peetud koguni ülikuulsate ja revolutsioonilist hardust tekitavate Kremli torni viisnurkade katmisel. Ka meie vennaskond on huvitatud rubiinklaasist ja tema radioaktiivsust takistavast toimest.”

“Aga kas poleks mõistlikum hõbedat kasutada?” päris doktor. Imestusega märkas ta, et Jakob lõi selle peale üsnagi rubiinjalt õhetama; muidugi olevat see mõistlikum, kuid esimese skafandri puhul ol­evat mõned nende hulgast eelistanud siiski kulda. Jakob tunnist­s, et kulla eelistamine võib tõesti mõjuda konservatiivse, koguni atavistliku mõttelaadi viljana, kuid ta palus siiski doktorit mitte liialt karmilt kohut mõista: kullaga on ju ikka märgistatud kauneid iseloomujooni näiteks töökangelaslikkust; ja eks seegi fakt, et inimesed on hakanud oma väikeste vendade, käesoleval juhul Raphidioptera’te eest hoolt kandma — jah, esmakordselt ajaloos! — vääri teatud sümboolseid ava­akorde…

Karl Moorits kiitis seda häbelikult esitatud seisukohta tunnustava ja heakskiitva peanoogutusega, mis Jakobi rõõmustas.

Pärast väikest kõhklushetke ajas ta suu otsustavalt ja natuke hirmuäratavalt pärani ning osutas tühemikule oma hammastereas — õieti küll mingile tüükale. Mida see hinge, õigemini küll ihu paljastus tähendama pidi? Kui Jakob oli jälle kõnevõimeline, selgitas ta, et tema ühe hamba kuldkroon olevatki kaamel­kaelaliste kaitsmise üritusele ohvriks toodud. Kahjuks läinud see ohver küll tühja, kuna nende esimene tehnoloogiline eksperiment õnnetuks tegeval kombel läbi kukkus. Just nimelt väga ja väga õnnetuks tegevalt, sest esimene kaamel­kaelaline pidi seetõttu hinge heitma — rahu tema põrmule!

“Mil moel siis nii?” küsis doktor viisakalt, kuid ettevaatamatult: kohe tuli tal kuulata uut loengut.

Kas doktor on midagi kuulnud galvaniseerimisest — ainete katmisest üliõhukeste, kuid väga vastupidavate metallikihtidega? Ei ole? Siis võetagu teatavaks, et galvaanika leiutas saksa päritoluga vene õpetlane M. H. Jacobi. Elektrolüütilise kuldamise isaks tuleb aga pidada saksa leidurit Werner von Siemensit. Teda on kirjeldatud muide kui ägedat duellanti, kellel kahevõitluse pärast karistust kandes õnnestus saada luba oma vangikongis laboratoorium sisse seada, millest ta ka pärast vabakslaskmist lahkuda ei tahtnud. Kohtunike meelepahaks — nii kummaline, kui see ka pole…

“Vaikimine kuld, rääkimine hõbe,” pidi mõtisklema doktor, kuid eks ta mõistnud, et Jakob ole kaua jünger Pendita olnud. Niisiis tundis hingearst huvi, kas südi duellant Werner von Siemens on ka kaamel­kaelalistega kuidagiviisi seotud. Jah, muidugi! Kuigi enese teadmata — nimelt otsustanud nende vennaskondki kasutada raevuka härras- ja aumehe teravmeelset meetodit.

“Te üritasite oma põrnika üle kullata?! Temast kuldpõrnikas teha?” hüüatas hämmastunud doktor Moorits. “Galvaaniliselt? Aga see on ju… ju midagi elektritoolitaolist?!”

“Nõrk alalisvool ei tee tublidele loomadele midagi. Me katsime kaamel­kaelalise amalgaamikihiga ja kõik oleks suurepäraselt korda läinud, ainult et me ei näinud ette elavhõbeda­mürgitust; jah, amalgaamis leiduv elavhõbe — salapärane ja ohtlik metall — hukutas vaese looma. Kurb! Inimestel on elavhõbeda­mürgitus enamasti seoses värviliste hallutsinatsioonidega; millised need putukail olla võivad, seda me ei saa kunagi teada. Ehk võetakse viimsepäeva­kohtus siiski arvesse meie häid soove…”

“Põrgutee on ikka heade soovidega sillutatud!” Doktor Moorits lausus seda vaikselt. Tema naeratus oli aga ootamatult nukker. Koguni sedavõrd, et Jakobi kõne korraks takerdus.

“Mhmm… See “põrgutee” kõlas teie suust küllaltki tõsiselt, igatahes mitte nii nagu minu lausutud “viimsepäeva­kohus”,” nentis ta. “Ja enne laususite te midagi üllatavat elu pühaduse kohta. Kuidas seda mõista?” Jakobi puhmaskulmud kerkisid. “Ka õde Marta rääkis teie meele­muutustest…”

Marta mainimine näis Karl Mooritsat pahandavat. Ta tõusis ja tegi paar närvilist sammu:

“Marta… See kena inimene on hiilgav fabuleerija. Minuni on jõudnud vähemalt kolm täiesti erinevat varianti minu enda eluloost. Iseäranis hästi tunneb ta mu tudengiaastaid… Minu naine olevat põdenud kilpnäärme­tõbe…” Doktor laiutas abitult käsi ja istus taas. Meenutused ei meeldinud talle. “Mingitest “meele­muutustest” ei tea ma midagi. Ma olen alati mõelnud, et vaevalt küll on iga elu püha. On ju ka kuritegelikke, kaasinimestele ohtlikke elusid, ja nende puhul ei sobiks rääkida elu pühadusest. Igatahes mitte aksiomaatiliselt. Jah… aga pöördugem ehk taas teie armsate elementide juurde tagasi. Te suvatsesite seatina vanaks tümikaks nimetada…”

“Kas tõesti? Siis tegin ma talle küll liiga.” Jakob laskis ennast meelsasti keemiavalda tagasi suunata. “See vana tümikas Plumbum on veel küllaltki kõbus. Kas või mürgitajana. Pliitorudest veevärki seostatakse igatahes suure ja püha Rooma riigi allakäiguga: rooma aristokraadid elasid harva kolmekümneseks. Plumbum tegi nad apaatseks ja impotentseks. Ka kannatasid nad lakkamatute peavalude käes. Mõrtsukatöödeks on plii alati valmis. Kui ma teda aga jätiseks tituleerisin, siis seda on ta ju kõige otsesemas mõttes.” Nüüd selgitas Jakob, et tema kui rahuvõitleja on loomuldasa igasuguste kiirituste vihane vaenlane, kummatigi peab ta tõdema, et radioaktiivses lagunemises on ka midagi sädelevat (nii otseses kui kaudses mõttes) ning koguni revolutsioonilist. Kuigi see lõhnab ka enesetapu järele. Nimelt lagunevad toorium ja kaks uraani isotoopi vabatahtlikult, ennastsalgavalt ja ülevalt. Selle protsessi tulemusel eralduvat hiigelenergiat, mida inimene võib kasutada nii kasulikult kui ka ülihukutavalt, tuleks igatahes mateeria suurejooneliseks omaduseks pidada. Mis on aga lõpp-produkt? Just nimelt seatina. Ja suurekaliibriliste nähtuste passiivset jääki võib ju tõesti jätiseks nimetada. Igatahes radioaktiivses mõttes on plii absoluutselt kohi. Kuid igas halvas on ka head. Deemonlikku sädelust ja ohtlikku espriid too närtsinud vanapoiss ei ilmuta, ta pigem vihkab seda ja püüab igati takistada. Tänu sellele on seatina üheks kõige paremaks takistuseks just nimelt ülev-kurjade kiirituste vastu. Plumbum nigrum ei luba mingit kiiritust — juba mõnemikroniline pliikiht peatab ja neelab oma suure tiheduse ja aatomnumbri tõttu oluliselt röntgenikiirgust, ning ka muud kiirgused on plii vastu üsnagi võimetud. Nendega on… soss! Jah, selle hirmus tiheda kristallvõrelise praagaga võiks imeasju korda saata —seatinast võiks näiteks suurepäraseid skafandreid valmistada, kuid siin takistavad meid tema mürgised omadused. Võib arvata, et seatinamundrites kaamel­kaelalised üsna kähku apaatseteks muutuvad. Mõttelisel Noa-laeva-katsel, aga selleks nende vennaskond ju valmistub, pole neist mingit kasu, sest vaevalt nad enam sugu teha viitsiksid.

Jakob nuuskas oma triibulisse taskurätti ning arvas, et vahest tuleks nüüd ekskurss metallide maailma lõpetada. Või vähemalt katkestada — metallideilma võlud ja pahed, selle olemisvormi sisemine dramatism võivad mõtlejaile palju huvitavat pakkuda, kuid ehk oleks siiski nüüd aeg mõtiskluste konkreetse vilja, turviste juurde siirduda. Ka tahaks Jakob doktorile üht-teist rääkida nende väikesest mõttekaaslaste liidust — kaamel­kaelaliste päästmisüritusele sügavalt andunud meestest. Kas doktor on nõus kuulama?

Võib uskuda, et doktor olnuks seda kindlasti, paraku koputati aga uksele ning kabinetti sisenes imelik mees.

Tikksirgelt jäi ta ukse kõrvale seisma. Tema aluspükste lahtine pael oli erakordselt pikk ja räpane. Mehest, kellel oli punakate vurruudemetega kaetud jänesemokk ja kummaliselt teravate otstega kõrvad, kiirgus püüdlikku otsustavust. Jänes-võitleja — kui midagi seesugust ette oleks võimalik kujutada. Ja kui mitte just reavõitleja, siis igatahes jänku-sidemees, jänku-adjutant.

“Arkadi protesteerib!” teatas ta tõsiselt.

“Mille vastu ta siis jälle protesteerib, mu hea Manivald?”

“Ta ütleb, et hulludele, neile kõlvatuile santlaagritele ja muidusööjatele, pole õige magustoitu anda. “Mitte mingit poputamist!” ütleb ta. “Hulludele on vaja ihunuhtlust!” ütleb ta.”

Need süüdistused kanti ette kindlalt ja vasturääkimist mittelubaval kombel. Neid võis kohe tema enda arvamustekski pidada. Kuid seejärel jäi ta vastust ootama juba hoopis teisiti, võiks öelda, et himukalt.

“Mine ütle talle, et minu arvates ta eksib!”

“Ta lõi ühe kisselliämbri ümber!”

“Ütle, et kui ta kohe ei lõpeta, siis me talle alles näitame. Ma tulen varsti sinna.” “Just nii. Ma lähen ja ütlen talle, et “siis me talle alles näitame”!” Mees pöördus.

“Näitame jah!” lausus ta veel üle õla ja kiirustas rõõmsalt minema.

“Seda meest ma tean.” Jakob kissitas mälu pingutades silmi. “Kord, kui ma kännul istusin, ilmus ta nagu maa alt lagedale ja kuulutas: “Kännul ei istuta!” Ja kui ma pingile ümber kolisin, sain ma kuulda: “Sellel pingil istuvad ainult doktorid!” Kui ma siis küsisin, kus minusugune vaene mees istuma peab, teatati mulle, et minusugused lasku riigiasutuse territooriumilt üldse jalga. Ma pääsesin ainult tänu sellele, et mööda jalutas keegi mees, kellel olid käed püksitaskus; see mees tuli otsemaid korrale kutsuda: “Käed püksitaskus ei käida!”

Ei, ma ei pane talle midagi pahaks — ta on lihtsalt sündinud korrahoidja,” arutles Jakob edasi. “Talle meeldib väga käskusid edasi anda. Niisugune mees oleks ideaalne kohtuteener. Ma võin kujutleda, milliseks eneseteostuseks oleks talle käratamine: “Kõik otsekohe püsti! Kohus tuleb!” Seda tehes võiks ta kauniski olla. Minu meelest on ta üldse üks “kõik-püsti!-kohus-tuleb!-mees”,” möönis Jakob ja arvas, et ta võiks tulla mõnikord siia sellel mehel ennast käsutada laskma — inimesi tuleb mõista.

Doktor Karl Moorits lausus mõned kiitvad sõnad Jakobi ligimesearmastuse teemal ja arvas siis natuke nukralt, et ta nähtavasti siiski söögisaali peab minema. Kissellijõgesid taltsutama.

Jakob, hästikasvatatud inimene, tõusis kähku ja ütles, et temalgi on aeg minna järjekordsesse valvesse Neptunuse templis. Kui doktoril midagi selle vastu pole, siis toob ta järgmisel korral skafandrijoonised kaasa. Vahest on doktoril midagi öelda nende kehakatete kohta, lähtudes sanitaar-hügieenilistest aspektidest. Doktoril polnud selle vastu midagi.

Nii lahkutigi koos. Kuid õuel jäi Jakob nõutult seisma ning lausus kohmetult, et ta on oma kaamel­kaelalise koos tema hõbevanglaga nähtavasti doktori lauale unustanud.

“Noh, tooge ära! Uks on lahti.”

Jakob leidis oma sigaretietüi silmapilkselt, kuid tema uudishimulik vaim ei lasknud tal ruumist siiski veel lahkuda. Rängalt heitles sürrealistist imearvutaja teadmistejanuline loomus tema hea lastetoaga. Viiv hiljem oleks võinud kõrvaltvaataja näha Jakobit üht paksu kaustikut avavat ning seda süüdlaslikult, kuid agaralt lehitsema hakkavat. Ent oh häda! — Jakobil polnud prille kaasas, mistõttu peen kiri talle suurt vaeva valmistas. Raskustega veeris kohmetu kaamel­kaelaliste kaitsja: “Karl Moorits! Ma olen teid pikka aega jälginud. Jah, teie lapsepõlvest peale. Nüüd lõpuks haaran ma teil kraest kinni…” Mida pidi see tähendama?… Ta lappas käsikirja edasi, leidis mingi nelikvärsi ja luges:

Rikit-rakit, nikit-nakit, katlas keesid keerumakid. Jüri võttis nüri noa, lõikas mulle makki koa.

Sügav hämmeldus laskus Jakobi kuunäole, koguni sõrme pistis ta suhu, et seejärel vargasammul uksest välja lipsata. “Rikit-rakit, nikit-nakit…” pomises ta ja pidi õde Martale peaaegu sülle jooksma.