Читать книгу Möbiuse leht. Teine raamat - Enn Vetemaa - Страница 6

Üks poiss, Karl Moorits nimeks, istus laudil heinavirnal. Ta oli täitsa tavaline poiss, kolmteistkümmend aastat vana, rohekate silmade ja kastanikarva juustega. Pikkuselt vastas ta, samuti kaalult, üsna hästi nendele andmetele, mida siinsamas lebav arstiteaduslik raamat “Ema ja laps” ühelt standardpoisilt nõudis. Tõsi, pikkust oli natuke üle, kaalu aga alla normi, kuid mitte palju; kondilt oli ta hapravõitu ja nahalt teistest siinsetest poistest nagu plassim, aga see oli ka loomulik, sest oli ta ju linnapoiss, ja kui mõnele temaealisele siinkandis enam vaba voli ei antud, vaid nad kas reha või koguni loorehaga heinamaal nii umbes poole mehe eest väljas pidid olema, mis kondi tugevamaks teeb, siis Karl Mooritsat eriti tööle ei sunnitud. Eks vahetevahel susati tallegi kõblas pihku, kuid Karli hea lopsakas vanaema pidas tähtsamaks, et poiss kenasti sooja piima jooks. Et ta ikka kosuks… Karlile hakkas soe piim vastu. Piim oli soe lehmaihust, ja see otsene soojuskontakt Punikuga tundus kuidagi liialt intiimne. Selles oli midagi loomuvastast. Kui võimalik, kallas Karl piima põõsasse. Külma piimaga oli ta nõus küll. Külm piim oli neutraalne, ta oli lehma ära unustanud…

Võib-olla oli Karli suhteline vabadus tingitud ka neist aastatest — parajasti kirjutati üks, üheksa, neli ja seitse, ning Eestimaa kohale olid tõusnud tumedad pilved, mis paljudel, nende hulgas ka Karli vanaisal, töölusti ära võtsid. Nimelt oli suur osa tema endistest põldudest uusmaasaajatele ära jagatud, ja liikus kumu, et varsti võetakse viimanegi; kolhoosidehirm — tõesti hirm, sest usuti, et Venemaal kõik kolhoosnikud ühe teki all magavad, õhtul tõmbab traktor presendi peale — lehvitas tiibu. Mis siin enam pingutada.

Seda hirmu suure Vene riigi ees süvendasid veel ka siiamaile jõudnud ingerlased, kes olid näljased ja purupaljad. Karli ema kinkis neile riideid, sealhulgas ka üsna keni alusriideid, mille eesmärgist aga aru ei saadud: igatahes oli üks kingisaaja päevaajal öösärgiväel külatänavale ilmunud ja tema tütar, nelja­teist­kümnea­astane Njura, ilusa siidist tripihoidja otse oma sits­seeliku peale tõmmanud. Jah, mis sa ikka arvad maast, kust sihukesed inimesed tulevad.

Öösiti hulkusid külapoisid kambas ringi ja laulsid, et “Stalin Kremlis keerab vuntsi, õpetab meid nälgima”, viisiks sobis hästi see laul, kus Kremli iidsetest müüridest ja virguvast koidust juttu on, ning Karl, keda küll veel lapseks peeti ja keda endi sekka eriti ei himustatud, luikas seda ilusa viisiga laulu heledal poisihäälel, mida ta küll juba häbenema hakkas, kaasa. Seda vuntsikeerajat, seda Stalinit, ta kartis ja vist ka vihkas, sest Karli isa viidi juba neljakümnendal jumalteab-kuhu Siberisse; Karl ja ema pääsesid imekombel maale pelgu. Otsima neid ei hakatud, kuid ega siingi kindel võidud olla — vanaisa oli küll esiotsa keskmikuks kuulutatud, kuid oli neidki, kes teda meelsamini kulakuna oleksid näinud. Noh, kolmeteist­kümnesed eriti poliitikaga ei tegele, kuid mingit romantilist tasumis­soovi kanti siiski südames. Ja kui vanaisa “Ameerika Häält” raginate seest välja otsis — seda tuli teha ülisalaja —, hiilis poiss ukse taha ja kuulas põnevusega nimesid Truman ja Churchill. Need mehed pidid Eestimaale jälle vabaduse tooma. Trumanist oli poistel üks laul, mis algas:

Truman, tule päästa meid punasest põrgust! Truman, põrgust punasest päästa sa meid!

Kuigi kaks järgnevat rida olid rõhuasetuselt seda soovi mõnevõrra pilavad, nimelt:

Nii laulis üks kulak, kellelt võetud kõik maa, tal raha on pankas, aga kätte ei saa…

ei pandud neid eriti tähele — kaks esimest rida olid ikka olulisemad. Kui Karlilt oleks küsitud, kas ta tõesti punases põrgus elab, oleks ta ehk nõutugi olnud, sest ega ju näljas oldud ning mingeid pöidlakruvisid tema ega ema kallal kah ei olnud proovitud. Ent räägiti, et kusagil “Kawe” keldris olid need käiku läinud küll.

Mis jutt siis see nüüd olgu?! võib meie tagasihoidliku ja üldse mitte poliitiliste ambitsioonidega teksti lugeja arvata, eriti kui vene rahvusest inimesega tegu peaks olema. Muidugi, eks oli ka neid, kes teisiti tundsid-arvasid, kuid enamikku nad endast vist küll ei kujutanud. Rahvaga on ju üldse selline lugu, et mitte ei taha ta alati kohe aru saada, et teda vabastatakse. Kui me nüüd proletaarsest messianismist ajendatuna tõttaksime taanlasi või islandlasi vabastama, võib tõsiselt karta, et nemadki sellest õigesti aru ei saaks. Kuid neid me muidugi vabastama ei lähe, sest meile Jakobiga on rahuaade kallim kõigest; me laseme hoopis koos Karl Mooritsaga end tagumikkupidi heinu mööda alla libiseda, pelgume väikesesse koopasse katuse ja seina ja heinte vahel. Seal on meil mõnus; koguni üks väike unkaaken valgustab seda salapesa, niisugust, nagu üks normaalne poiss ikka ihkab ja endale kõige kiuste ka leiab.

Mis siin siis näha on? Üks tekk loomulikult, üks vineerplaat, millel kirjutada saab, üks vana termos värske veega; seina külge on naelutatud lauake, mis kujutab endast midagi riiulitaolist, ja sellel on ka mõned raamatud. See siin on üks iseäranis vahva paik, sest sellest ei tea keegi midagi. “Rasketeks aegadeks” on siia toodud ka leivapäts ja natuke muud toidukraami, kuid kui me küsiksime, mida raskete aegade all silmas on peetud, jääksime vist vastuseta.

Raamatud? Nende kohta võib alati kasutada väidet, et ütle, kes on sinu sõbrad… ja nii edasi. Millele osundavad siis noore Karl Mooritsa sõbrad? Kui me siit leiame “Loomuliku ravimisõpetuse” kaheks köiteks kokku poogituna, raamatu, milles on ka arvukalt pilte, nende hulgas nudismi propageerivad kriitpaberil fotod: “Idüll vabas looduses”, “Vabalt võistlemas”, “Liiv, päike ja õhk — kasuks igaühele”, ning veel ka pildikõrvutus normaalse ja liialt paksu naisterahva kohta, siis kipuks mõni ehk arvama, et teada asi, ju harrastatakse siin salapatte. Me ei või väita, et see kahtlus absoluutne vale oleks, kuid tähelepanelik uurija märkaks kohe, et raamatuid on hoolsasti tudeeritud ka muudest kohtadest. Koguni mitmeid märkusi võib leida lehekülgede äärtelt ja hulgaliselt on allakriipsutusi. Jah, nüüd peaksime isegi hämmastuma: tohoh! — kui üks puberteedieale lähenev poiss õhetades noorte naiste päikesele ja õhule andumist uurib, siis on see ju üsna loomulik asi, kuid mida köitvat võib leida lehekülgedelt, mis kannavad märksõnu dementia praecox (varane nõdrameelsus), maania ehk voom ja paranoia. Einoh, kord nad ju läbi lugeda võib, sest eks ole omajagu põnevustki, kui ette kujutada mehi, kes “kannavad vesti meeleldi kuue peal ning kaunistavad oma peakatte sulgedega”, või siis naisi, kes “rõivastuvad hästi silmatorkavalt ja anduvad igale mehele”; ent ühekordse lugemisega pole siin nähtavasti piirdutud, sest punased jooned, tärnikesed ja viited “vt. ka lhk. 884” ja “vt. ka pruun kaustik” osundavad igatahes enamale kui pelk huvi. Ja mis pruun kaustik?… Mhmm, siin on tõepoolest üks pruun kaustik, mille kaanele on suurte ja selgete tähtedega maalitud “Tähelepanekuid Salme Leinemanni käitumise kohta”. Väga omapärane kaustik, väga arusaamatu lineeritud tabelitega kaustik — tabelid, mis kannavad nimesid “PASUN”, “AISAKELLAD”, “KÄIMLA KÜLASTAMINE”, “INGLISMAA” ja nii edasi. Mis imelikud lahtrid! Neist võime välja lugeda, et näiteks kaheksateistkümnendal juunil on Salme Leinemann ilmutanud midagi, mis plussmärki väärib lahtris “PASUN”, käimlat on külastatud neli korda, suurriigi “INGLISMAA” lahtris ilutseb aga küsimärk…

Kui selle salapeidiku leidnu loeks “Loomuliku ravimis­õpetuse” ja “Tervise käsiraamatu” esi­lehekülgedelt templit: dr. Artur Moorits, siis oleks tal põhjust oletada, et käbi pole kukkunud kännust kaugele. Kuid mitte ka liialt lähedale, sest doktor Artur Moorits, kes on arvatavasti kuhugile Siberisse maetud, oli mitte neuroloog või psühhiaater, vaid tõsine gastroenteroloog, kelle nime võis lugeda mitmete sapiteede- ja mao­haiguste kohta käivate artiklite ees, ja seda mitte ainult eesti, vaid ka muukeelses arsti­teaduslikus kirjanduses. Magu, sooli ja sapiteid käsitlevad leheküljed oleksid mainitud raamatuis igatahes üsna puhtad, millest järeldub, et tema poeg meie sisikonna vastu erilist huvi ei ilmuta. Kuid ikkagi — arsti poega näib meditsiin siiski köitvat, tema vanust arvestades igatahes küll, sest et enamik noore Karli eakaaslasi taolisi kaustikuid ju ei pea; või on neis siis sissekandeid mingite peidetud kamba-aarete kohta, mõnel puhul aga rida tüdrukute nimesid teatud plusside ja miinustega.

Ent kes on too Salme Leinemann? Oleks ehk aeg jätta too peidik rahule ning püüda teha tutvust isikuga, kelle tegevust nii hoolega jälgitakse.

“Salme, kus sa lähed?” hõikab Karli vanaema Madli.

Nüüd võikski trepile ilmuda gigantne pikas kirjus sitskleidis naine, kelle suu ümber mängleb imelik, natuke mona-lisalik naeratus. Ta ei hooli pärimisest, vaid ringutab — oi, milline kätehaare! oi, millised tugevad ja jämedad sääremarjad! — ja sammub aegamisi üle õue kuuri poole.

Varsti tuleb ta jälle tagasi, süli täis roikaid, puutükke, raielaaste.

“Sa, pimehull, tahad jälle tule ahju alla teha. Sooja ilmaga,” poriseb vanaema, kuid see on üsna automaatne reageering: tädi Salme teeb iga päev tuld, olgu see suvi või talv. Tema kiituseks tuleb aga öelda, et spetsiaalseid kütmiseks ettenähtud puid ta vähemalt suvel ei pruugi. Salme korjab risu, katkisi aialipikuid ja muud prahti. Kui seda kord Salmele keelata olevat tahetud, vaikinud ta tükk aega, naeratanud ikka seda igavikulist naeratust ja lausunud aeglaselt ning mõtlikult: “Eks siis tule… tarele… tuli külge panna.”

Salme rääkis harva, ja mida ta siis lubas, seda ta ka tegi. Vanaisa läinud näost tumepunaseks, tahtnud midagi prahvatada, ent siis talitsenud ennast ja pärinud: “Kui sind ahju kütta lubatakse, kas sa siis tare põlema ei pane?”

Salme naeratanud ja öelnud: “Ega ma loll põle…”

Salme Leinemann oli siia, Päärule, kümmekonna aasta eest tagasi toodud. Enne seda oli ta kaks-kolm aastat mehenainegi olnud, kuid järsku imelikuks hakanud muutuma; keegi ei tea, millest. Prits Leinemann oli ta sama saaniga tagasi sõidutanud, millega ta kosjaski käis: “Ei mina mõista Salmega midagi peale hakata — eile tõi lauale ämbritäie keetmata ja pesemata seakartuleid. Ise naeris.”

Tädi Salme — vanaisa vennatütar (vanaisa vend oli surnud ja ta naine kusagile Võrumaale kolinud) — ilmutanud Päärule toomise suhtes täielikku ükskõiksust, teinud otsemaid tule suure toa — mida vahel ka saaliks kutsuti — ahju alla ning lükanud vanaisa enda treitud kõverate jalgadega leentooli sinna lähedale. Nii ta istub. Nii on ta ikka istunud. Nii istub ta ka edaspidi, sest see prääksuga lõppev haigusenimi dementia praecox —, millele Karl raamatus punase joone alla tõmbas, oma väljavalitut naljalt maha ei jätvat.

Jah, tuli oli saaliahjus sestpeale alati põlenud. Küll mitte päev läbi, aga mõni tund tingimata. Suveks paneb vanaisa pika palginaela siibri vahele, nii et seda ei saagi kinni lükata. Siis pole vingu karta.

Tuleb välja, et mõne nõdrameelsust põdevaga on üsna lihtne toime tulla: nael siibri vahele, ja asi korras. See on muidugi hea, aga natuke halb ka. Muidugi ei soovi Karl oma peaaegu et tädile midagi halba, kuid dementia praecox on siiski arstiteaduslikust vaatevinklist võetuna omajagu igav tõbi. Haige tulevik on tume, õigemini ühtlaselt hall. Igatahes midagi huvitavat oodata pole: näiteks seda, et tädigi “hakkaks riietuma hästi silmatorkavalt”; ega tal ju midagi silmatorkavat selga ajada olegi, aga meeste eeskujul, “kes kannavad vesti meeleldi kuue peal”, võiks Salme külaseltskonda üllatada näiteks aluskuue kleidi peale panekuga. Ka võiks ta sulgi juustesse toppida — kübarat tal ju pole. Mida aga siis küll ette võtta tuleks, kui tädi “kalduks anduma igale mehele”? Karl Mooritsat see arvatavasti vihastaks — tädi on ju ikkagi tema uurimisobjekt, kuid tädi moraalipuhtuse eest võitlemine võiks siiski põnev olla. Jah, aga midagi sellist vist loota pole. Hoopis paremaks kooliks võiks Karlile olla näiteks langetõbise põetamine; langetõbise suur krambihoog olevat väga kole pealt vaadata, kuid Karl seda ei kardaks. Ta uuriks hoolega, kas tädi ennast sel puhul ka märjaks teeb ja keelt närib — nagu eht-epileptikuil kombeks —, ning torkaks tädile ettevaatlikult kaltsu suhu. Oojaa — kui tädi seda igavat nürimeelset vaimunõtrust ei põeks, oleks Karlil tööd palju. Ning ka eneseharimisvõimalusi tulevaseks elukutseks. Ent, nagu juba öeldud, Karl Moorits Salme Leinemannile halba ei soovi; ta püüab endale selgeks teha, et huvitavaid ja mittehuvitavaid haigusi pole olemaski. Näiliselt vähempõnevaidki ei tule põlata: ega Pavlovilgi koera ilatilku lugeda just iseäranis huvitav saanud olla, aga näe, kui kuulsaks see mees sai.

Karli lapsemuljedki on seotud Salme ja saaliahjuga. Ta mäletab, et on Salmel ikka aidanud risu korjata ja vahel seda ka üksi teinud. Siis silitas Salme ta pead ja lubas poisil tikku tõmmata. Tikke Salmele algul ei tahetud usaldada, kuid polnud temast hoolikamat tikuhoidjat ega tulesüütajat.

Karl mäletab ennast ikka peenikest tulekeelt — algul on see punane nagu ussikeel — imetlemas. See leek otsib toitu, tule tallermaa laieneb, juba kostavad esimesed puuraksatused, varsti täidab tuli kogu ahju. Ahjuust nad kunagi päris kinni ei pannud. Nüüd ulatab punane kuma juba tädi Salme hiiglaslikele reitele, võbeleb seal, värvib piimvalge ihu punakuldseks. Tule peegeldus särab ka tädi Salme silmis; eks tuli säraks ju ka teiste silmis, kuid Salme silmades särab ta kuidagi eriliselt. Ja siis hakkab Salme tasakesi ümisema, õigemini tundub küll nii, nagu ümiseks miski läbi tema; tal tuleb ainult suu paotada ja mahe, imeline lalin tungib sealt välja. Salme laulul pole sõnu, see on nagu vokaalidest heie, mis voolab ja ümber tema trooni hõljub. Kui keegi saali astub, vakatab Salme kohe. Ent Karlile on seda lubatud kuulata, tema on mingis mõttes nagu väljavalitu. See on kummaline tulelaul, sest ta on mingis sünkroonis leekidega: kui ahju all midagi kõvemini praksatab või üks puu ohates teisele vajub, kajastub see natuke hiljem laulus — siis kostab tumedamaid salapärasemaid häälitsusi, sügavalt alt tõusvaid tumedamaid inihäälikuid.

Salmel on tema reite kohta küllaltki väikesed põlved; kui ta nad kokku surub, moodustub neist otsekui mingi laeva ninaosa. Neile oli väike Karl mõnikord oma pea toetanud; punakad ahjusoojad põlved, ja siis oli tekkinud mingi laevasõidu tunne — ta nagu õõtsuks, nad nagu sõidaksid kuskile kaugele. Isegi kerget pööritust, otsekui merehaigust on ta tundnud. Sel puhul haaras ta tugevasti ümber tahapoole kaarduva laevanina. Seegi on talle lubatud. Kui ta aga kord kätega veelgi kaugemale küünitus, hakkas Salme imelikult naerma ja hingeldama; Salme silitas ta pead. Väga imelik tunne valdas Karli mõnikord, tunne, mida ta hiljem häbenema hakkas, kuid mille järele ta vahest tõesti alatiseks igatsema jäi: niisugustest igatsemistest luges ta igatahes aastaid hiljem Freudi raamatust, mis käsitles laste varast seksuaalsust. Maailm mõistab Freudi hukka — muidugi maailma puritaanlikum osa —, kuid üliõpilane Karl Moorits mõtleb loengute ajal Salme reiekaartele ja muigab endamisi. Tal on neist kahju, kellel midagi mäletada ei ole.

Kusagil seitsmendal-kaheksandal eluaastal algavat lastel homofiilsuse — oma­sugupoole­lembuse ajad, poisid hoiavad siis kokku ja neil tekivad ühised saladused. Viiakse läbi teatud anatoomilisi mõõtmisi. Siis hakkab Karl oma tädi häbenema, tõmbub temast eemale; ta ei keela poisse, kes saali ukse taga kolistavad, nina vastu aknaruutu suruvad ja koledaid nägusid teevad. Karl koguni õhutab neid tagant, südames mingi imelik kirvendus. Ja poisid tõmbavad üle õue nööri, et Salme maha partsataks. Ning see juhtubki, sest Salme käib, pea uhkesti kuklas, nagu kuninganna. Kui aga Salme maas ukerdab ja kleit tema päratuilt reitelt tõuseb, siis hüppavad poisid põõsa taga nagu pöörased. Ka Karli valdab siis mingi metsik rõõm, kuid öösi valutab ta sellepärast südant. Aga järgmisel päeval arutavad nad jälle kuskil pimedas küünis, kuidas saaks Salmet hästi põnevalt kiusata. Nad on õige leidlikud, lausa sadistlikud, kuid nende kuratlikud plaanid jäävad enamasti täide viimata.

Möödub aastat kolm-neli. Karl on linnakorteris asunud isa raamatuid uurima — tegevus, mille ema sõnatult heaks kiidab — ja seejärel ärkab tas tädi Salme vastu uus sügavam huvi. Ta tuleb taas maale ja nad korjavad kahekesi puid; uimaseks tegevad purjetamised aga jäävad ära. Tädi on temale nüüd omand, hinnaline omand, mida tuleb usinasti jälgida; tädi kohta tuleb sissekandeid teha — näe, suur vene õpetlane Pavlov uuris koerte sülje voolamist ja temast sai Nobeli laureaat isegi sel pimedal Venemaal. Jälle teeb Karl oma unkapeidikus plaane, kuid neis pole enam sadismi raasugi; ta nõjatab pea kätele ja mõtleb mitmesugustest katsetest, mille eesmärgiks on Salmet mõjutada. Aga Salme Leinemanni on pagana raske mõjutada. Ta naeratab ikka ühtviisi oma Mona-Lisa-naeratust, naeratab nagu hiiglaslik nukk. Niisugune naeratamine võib pikapeale ära tüüdata, vihastada.