Читать книгу Möbiuse leht. Esimene raamat - Enn Vetemaa - Страница 4

Doktor Mooritsa eestkostel ma selle üksiknumbri saingi, kus praegu avatud akna juures istun. Kambriks oleks teda vist küll õigem nimetada, või ehk hoopis üksikpalatiks, sest ega ma hotellitoas oleskle, vaid psühho­neuroloogia­haiglas. Kuid minu nüüdne ja loodetavasti üsna ajutine peatuspaik ei jää milleski alla vähemalt kehvemat sorti hotellitoale: mul on peale voodi veel ka suur laud, virn tühje kladesid ning kirjutustarbed; mul on koguni televiisor (mitte küll värvi-). Kõige olulisemaks pean aga seda, et ma võin jalutama minna millal tahes, ainult et haigla territooriumilt lahkuda mul doktor Moorits esialgu ei lubanud. Ei lubanud — nii ütles ta selge sõnaga — üksnes seepärast, et ma võivat ära eksida. Ja nii võib tõesti olla, kuigi mu ajus orienteerumisvõime tasapisi tagasi tulema hakkab. Näiteks taipasin ma või meenus mulle — tõesti ei tea, kuidas oleks õigem öelda —, et sealt, kus praegugi inimsumma puhanguliselt valjenevat häältekõma ja hobuste hirnatusi kostab ja läbi mu avatud akna tuppa voogab, on hipodroom. Ning ma tean, et olen sellel hipodroomil kunagi ammu-ammu ka ise käinud. Kangastuvad hobuste vahutorte pritsivad suud, džokide kirkad, kuidagi võltsilt ja isegi valusalt rõõmsa­värvilised atlasskuued ja -mütsid. Ka meenub mulle pilt, kuidas kord ühel ronkmustal traavlil just finišisirgel ninast verd purskas. Džoki andis talle aga üha raevukamalt piitsa. “Postgalopp!” teatas valjuhääldaja, hobune hüppas ja hüppas, kuid mees aina vemmeldas edasi. Tumepunane veri, hobuse siidjas nahk, piits. Ma tean, et olen seda näinud. Et ma hipodroomil käinud olen, selle kirjutan otsemaid üles. Kõige esimesse kaustikusse, sest just taoliste tähelepanekute koheseks fikseerimiseks mulle need antigi. Mul tuleb kirja panna ka näiliselt kõige tühisemad pisiasjad, kuna just need kõige tähtsamateks võivad osutuda. Too sümpaatne, veidi armeenlase välimusega psühhiaater Karl Moorits võrdles minu praegust seisundit aeglase pikast unest ärkamisega; minu olukorra kohta käivat kellegi Jacksoni seadus, mis väidab, et mälukaotuse ehk amneesia korral taastuvad harilikult kõige enne lapsepõlvemuljed, siis noorus ja ikka nii edasi. Mingil hetkel saabuvat kriitiline punkt, mil mu teadvus nagu õngekork veepinnale vulpsavat, ning siis saab kõik korraga taas klaariks. Tuleb ainult oodata ja muljetelõnga tasapisi kangaks katsuda heietada.

Ei tea, miks mulle küll selline separee võimaldati? Ma Vaatan peeglisse (ka see on mul!): viisakalt silmitseb mind sealt keskealise meesterahva üldiselt kena, ainult ehk natuke isikupäratu ja mitte eriti mehelik nägu. Mingi intelligendike vist, aga üldiselt usaldust tekitav… On kentsakas, veidi lõbustav ja kuidagi ka kõlvatu enda kohta selliseid asju nentida.

Õde toob tableti rudoteeli. See on trankvillisaator ehk rahusti, millel on ülderutust ja eriti just motoorset rahutust vähendav toime — algul värisesid mu käed nii, et mul oli raske kirjutada, nüüd on juba kõik korras; rudoteel, see päevane psühho­farmakon, tundub tõesti hea rohi olevat: öeldi, et need tillukesed tabletid ei tee uimaseks ega uniseks, peenemalt väljendudes puudub neil enamikule trankvilli­saatoreist omane sedatiivne toime. Jah, uimaseks ei tohi too Mees siin — aga kuidas ma ennast või teda teisiti peaksin nimetama? — jääda. Erk peab ta olema ja end usinasti jälgima. “Kas pole ajutegevuse jälgimine sellesama aju abil midagi taolist nagu Münchhauseni katse end juukseidpidi üles tõsta?” pärisin ma.

Hingearst silmitses mind natuke aega ja märkis siis, et mul on piltlik rääkimisviis, aga küllap ka lobisemiskalduvus. See teda, minu raviarsti, ei häirivat, kuna mõned tema haiged vaikivad mitte ainult päevast päeva, vaid koguni kuust kuusse.

“Küll te mul varsti midagi välja lobisete,” naeratas ta. Veel avaldati lootust, et minu tüübile ei tohiks ka skribentlik lobisemine, see tähendab kirjutamine, vastuvõtmatu olla. Järgmisel päeval tõigi ta need vihikud ja terve pika küsitluslehe: mida ma mäletan oma vanemaist, lapsepõlvest, kodust, koolist, esimestest armumistest jne., jne.? Kõik tuleb detailselt kirja panna, sest kuidas me muidu välja peilime, kes ma olen. Ja tahetakse kuulda, mida ma tean Tallinnast, kas mul on varasemaid haiglamuljeid, kes on sellel või teisel olulisel ametipostil, millal toimus viimane suur sõda… Neid küsimusi on ilmatu rodu. Ütlesin, et kõigile täpseks vastamiseks kulub mul küll terve aasta.

“Kirjutage aga kirjutage! Te olete minu arust edev ja üsna egotsentriline tegelane. (Ega ma solvu? Loomulikult mitte.) Eeldatavasti peaks vaimne strip-tease teile siis teatud rõõme pakkuma.”

“Ekshibitsionistlikke? Või narkissos­likke?” pärisin ma.

“Mhmm… lugenud olete arvatavasti üsna palju. Aga eks teil ole ju ka kõrgharidus.”

“Miks te seda arvate?” olin ma huvitatud. Mulle näis, et ta sattus nagu segadusse, aga ma võisin ka eksida.

“Paistab välja. Oma vigu on raske varjata…” keeras ta vastuse naljaks. Ja päris siis veel, kas ma ka malet mängin. Mõtlesin hetke — jaa, malekäigud on mul meeles täiesti, tean isegi nimetusi, nagu Grünfeldi kaitse ja budapesti gambiit, — ja julgesin arvata, et “eelmises elus” olin ma vist keskmise tugevusega mängija. Aga praegu? Tont teab… Doktor leidis, et kui ma soovin, võiksime tema öövahetuse ajal — muidugi enne keskööd, sest eelkõige vajavat ma puhkust — mõne kerge partii mängida. Märkmeid kirja pannes ja jäägitult endasse kaevudes pidavat ma end aeg-ajalt ka nii-öelda teisele lainele lülitama. Muidu võib inimene jälle teistpidi sassi minna…

See mees, väga mehelik, natuke mefistoliku naeratusega (psühhiaatrile selline naeratus just sobibki), minust väga ja väga erinev inimtüüp, meeldib mulle hästi. Meid seob mingi vastandpooluste külgetõmme, ütleksin ma, kuid muidugi ei ütle, sest aiman, kuidas ta sellele ennastimetlevale ja peenutsev-epakale väitele reageeriks.

Jah, aga üldiselt on mul siin hea ja rahulik olla.

Tuul, mahe, suvine, sirelilõhnast küllastunud, sahistab kardinais. Ja jälle meenub mulle midagi lapsepõlvest. Tunnen ninas vanilli ja kaneeli aroomi — ema küpsetab köögis saia. Teises toas mängitakse justkui klaveril heliredeleid. Isa? Jah. Selles olen kindel. Kuid kes ta oli? Praegu veel ei meenu. Pianist igatahes küll mitte. Sulen silmad. Ma poleks aimanudki, et oma lapsepõlvemuljeid nii väga taga igatsen; see igatsus on valuline, natuke ehk pato­loogilinegi. Pato­loogiline?… Too kahtlus tasub ka kirjapanemist…

Pliiats ujub rahulikult realt reale. Mul on selge kiri, nendin ma, ilutsev ehk üleliia. Muide meeldib mulle ka see terav pliiats väga; ta teises otsas on kollakas kumm. Aeg-ajalt nuusutan seda kummi — tal on mingi omapärane, pisut salapäranegi lõhn. Niisugust lõhna pole ma igatahes enne tundnud.

Võin öelda, et olen peaaegu õnnelik. Ilmselt olen ma seni harva saanud üksinda olla. Ning tore on seegi, et mu tuba ei asu mõnes neist suurtest, kõledust tekitavatest kasarmutüüpi majadest, vaid madalamas eraldi plokis.

Akna all lõpetab sirel õitsemist. Peenardel on tulpe ja nartsisse, aga ka tilli ja sibulat. Kenad väikekodanlikud peenrad. See kõik rahustab. Ma suudan juba enda suhtes võtta mingi kolmanda isiku positsiooni, vaatleja positsiooni, paanika on kadunud. Aga ta oli… Muidugi ei suuda ma garanteerida, et see kõik just nii juhtus, nagu mulle praegu tundub, kuid võimatut ei saa nõuda: paratamatult kirjeldan ma kõike nüüd pastelsemalt.

Kujutlege raudteejaama kõigi tema lõhnade, häälte ja hõigetega, reproduktori katarraalse kähinaga, mis teatab saabuvaist ja väljuvaist rongidest. Mõnelt pingilt kostab aga südant­kosutavalt lihtsa­meelset norskamist.

Üks mees, kes istub pingil losakile vajunult, ajab end järsku sirgemaks ja tal on tunne, nagu kellegi käsi eemaldaks aeglaselt-aeglaselt ta silmilt tumeda räti: jälle hakkab ta nägema, haistma, tajuma seda meie ajalikku ja asjalikku maailma. Esialgu maailm vappub veel, kontuurid on hägused, kuid siiski selgivad nad ajapikku. Fotoaparaadi läätsed fokuseeruvad. Juba näeb Mees (nimetame teda Meheks, kuigi pole mingit põhjust arvata, et ta suurt algustähte vääriks) üht-teist väga, koguni nagu üleliia teravalt. Näiteks seda, et otse tema vastas istuv näitsik on just võtnud põlvsuka jalast ja liigutab oma kuumavaid varbaid. Ilus noor naine, kel ei näi olevat aimugi, et selles teos midagi häbiväärset võiks olla, ning kellel on väga tuttav profiil — mingi Ghirlandaio maal tuleb meelde (näe, mis kõik meenub!) —, õhutab ägedalt oma varbavahesid. Huvitav, mõtleb Mees (aga võib-olla arvan praegu mina, et ta siis sedasi mõtles…), õige paljudele inimestele on raudteejaamad — mida suuremad, seda parem — kohtadeks, kus häbitunne nagu kaob. Täiesti rahulikult einetatakse lahtilöödud ajalehelt, lutsitakse isukalt kanakoiba. Samas üritab keegi meesterahvas kohmakalt pintsakule nööpi ette ajada, teisal tukastab mõni külitsi pingil, kingad jalast visanud, sokikandades naljakad ja kurvad augud. Jaamahooned nagu hävitaksid meie kõlbelise või siis uhke isikliku ego, neil on depersonifitseeriv mõju. Kindlasti käituksid ka selle jaama inimesed kuskil mujal hoopis-hoopis teisiti, too varbajahutaja vahest ehk peenutsekski.

Mees silmitseb rahvast ja katsub instinktiivselt oimukohti. Ta nimelt ei saa üldse aru, kus ta on — unenäoaasadel või põrgu ootetoas. Ja kust ta siia ülepea sattus?

Ehmatusevedru põrgatab ta püsti. Pakid? Ei, mingeid pakke ei näi olevat. Miskipärast tahab ta siit kohe välja pääseda. Varbajahutaja näitsik vaatab Mehe äkilist kiirustamist imestunult, kuid jätkab oma sanitaarset aktsiooni. Siis küsib:

“Mis teiega on?”

Ent Mees kiirustab sinna, kus väljapääs näikse olevat. Alles miilitsa nägemine sunnib teda tempot aeglustama ning näole asjaliku hajameelsuse ilmet manama. Miks? Miks ta miilitsat pelgab?

Nüüd on ta väljas. See linn on ju tuttav, ülituttavgi. Ilmselt on see Tallinn. Muidugi. Kas ka kodulinn? Selles, et ta ise eestlane on, Mees ei kahtle: ta saab ju keelest aru. Ta mõtleb selles keeles. Aga Tallinn võib olla tuttav ju ka tartlasele ja viljandlasele ja koguni karksinuiakale…

Mees pöördub jaama külgmise tiiva poole, teeb tiiru ümber hoone, ja kartlikult, nagu jälgiks teda keegi, tõstab pea, et lugeda suuri rohelisi klaastähti, mis Tallinna tõesti Tallinnaks tunnistavad. Issand, milline jama!

Mees vaatab oma käsi, kobab kukalt ja laupa. Kuskilt ei valuta. Ta on täiesti terve. Läbi pekstud teda ilmselt pole. Ja ka pohmelli ei ole. Joodud pole kindlasti midagi, sest kes siis kassiahastust ei tunneks! Aga pakid? Aga aga dokumendid? Kõik on mälust pühitud.

Ta ajab käe põuetaskusse — see on tühi, absoluutselt tühi. Ei rahakotti, ei dokumente. Paljaks on ta nähtavasti varastatud küll. Aga millal? Kus?

Mees tunneb mure kõrval ka ebamäärast, raskesti seletatavat häbitunnet. Ta oleks nagu kellegi ees süüdi… Ta tahaks üle laia platsi minna, kuid tajub siis järsku, et seda ei tohi. Siin peab olema mingi tunnel. Muidugi leiab ta selle kohe.

Varsti istub ta tiigi kaldal, ühe saksapärase nimega tiigi kaldal — Šnelli või Schnelli? Temal endal pole aga kuhugi “schnell”.

Nüüd kobab ta juba kõiki taskuid, tuhnib nad põhjalikult läbi. Pintsaku taskud pöörab koguni pahupidi. Ja selle tulemuseks on kaks leidu: kamm ja iiriskompveki “Kuldvõtmeke” paber. Kuldvõtmeke… Ta ei vaja mingit kuldvõtmekest, kõige lihtsamat võtit läheks tarvis, mis mälulukud lahti keeraks. Ja kamm, kahe murdunud piiga kamm, on samuti absoluutselt anonüümne. Vanasti kraapisid koolipoisid kammile mõnikord oma nime. Sellel aga pole initsiaalegi.

Ning nüüd võpatab Mees taas. Ta toetab lauba ristatud kätele, see on midagi palvehoiaku sarnast: uskumatu, kohutav, absurdne, naljakaski, hulluksajav (kui ta seda juba ei ole!) — Mees ei tea oma nime! Ei eesnime, perekonnanime, isanime! Ei elu- ega töökohta. Mitte midagi ei tea see Mees. Ta suleb silmad, ootab, et ometi midagi meenuks, kas või ametki. Tulemusteta!

Kui ta silmad avab, näeb, et otse tema jalge ette on laskunud kajakas. Lind vaatab teda, tatsab kartlikus poolkaares ümber pingi, siis aga sööstab selle alla, kust kohe välja kargab, suitsutatud räime suur pea ja midagi sisikonnast noka vahel. Kajaka silm — Mees näeb mingit siidjat sinkjasvalget kaed — on parastav ja salakaval. Siis tõuseb kajakas lendu. Mehele meenub nimi Hitchcock. Kes see Hitchcock oli?…

Noh, olgu kes ta oli, kuid kes on Mees ise? Kas pole ta hullumajast pagenud vaimuhaige? Ei, ta ei kanna ju haiglariietust, tal on kena beež ülikond, püksid on enamvähem viikis. Ülikonna voodrisiidil “PURE SILK”. Kuigi see deklareering Mehe korraks pead võngutama paneb, suudab ta kohemaid tõlkida, et puhas siid… Kajakas, suitsuräim, silk… Õudne!

Selge, et tal on mälukaotus. Sellisest asjast oli ta kuulnud küll. Mälukaotus ehk amneesia. Kellel see esineb? Sopajoodikuil, epileptikuil? Sopajoodik ta ilmselt ei ole. Epileptik ehk langetõbine võib ta küll olla, kuid neil… Kuid neil olevat mälukaotus vist hetkeline — unustus neelavat vaid krambihoo ajal toimunu. Seal jaamas oleks langetõbise ümber kindlasti kogunenud ehmunud või uudishimulik inimestering. Midagi taolist ju polnud. Siis veel… Jah, ta on kunagi kuulnud, et üht inseneri, vist ohutustehnika inseneri, tabanud mälukaotus, kui mingi tehaselöövi lagi vastu kevadet raske läbijäätanud lumekoorma all sisse vajus ning mitu töölist surma sai. Lumerookimine polnud muidugi inseneri otsene ülesanne, ohutusküsimused aga küll. Kõneldi, et selle mehe mälus oli kõik paigas olnud, aga ainult katastroofihetkeni. Seda ta ei mäletanud, sellest ei teadnud ta midagi. Suur vapustus võib nähtavasti amneesia esile kutsuda. Aga milline vapustus?

Järsku olen ma midagi kohutavat korda saatnud? Kellegi tapnud?

Ta silmitseb oma käsi: ega äkki vereplekke ole? Ei ole. Mehel on puhtad käed, mitte just maniküüritud, aga siiski korralikult lõigatud küüntega, poolkuukestelt tagasilükatud nahaga. Näib muide, et need pole töömehe käed.

Nüüd tekib Mehel vastupandamatu soov ennast näha: ehk tunneb ta end ära!? Oma nägu kujutab ta teatud määral ette küll, kujutlusse kerkib rida pilte, mis ta passivahetuseks (millal?) on pidanud teha laskma. Kas ka see on veider, et meenuvad fotod? Ei, see vist mitte. Kes meist üldse oskab ennast täpselt ette kujutada? Vist vähesed, sest juba siis, kui me peeglile läheneme, teeme alateadlikult mingi ilme, mida enesele omaseks peame. Ootamatu peeglisse vaatamine võib isegi ehmatada.

Peegel? Peegel?… Ja nüüd hakkabki meenuma midagi õige varasest lapsepõlvest.

See, kes uusaastaööl pimedas toas, küünal peos, peeglisse vaatab, võib seal näha endeid oma saatuse kohta. Nii vähemasti oli kirjutatud mingis vanas raamatus. Tema, see Mees, siis küll poiss, oli otsustanud nääriööl pööningule minna Kus see kõik toimus? Ilmselt maal.

Mees krampus selle mälestuse külge kinni: ehk meenub midagi olulist, praegusest hullust situatsioonist väljaaitavat.

Nääriõhtu, küünalde ja kõrbenud kuuseokste lõhn, puupingil kauss, kuhu tina valati… Isegi see on meeles, et poisile oli valades tulnud midagi hobusetaolist. Ema (tema nägu mäletab Mees täpselt, ema kandis tollal veel soengusse seotud patse, ta oli nii noor), jah, poisi ema oli ennustanud, et temast saab kuulus ratsa­sportlane… Vanaisa — temast mäletab ta peene­raamilisi prille ja hallikaid vurre, mille otsad natuke ülespidi ja teravad (aga see pilt võib olla ajju talletatud ka albumist; taevas! kui saaks kusagilt oma perekonna­albumi, millel sametjad samblarohelised kaaned…) —, poisi vanaisa aga tähendas tinast hobusekuju uurides, võib-olla saab poisist hoopis tubli voorimees. Vanaisal olid üldse sellised karedad naljad. Seda öeldes oli vanaisal viiul käes. Jah, nad olid maal, üsna suure maja saalis ning vanaisa hoidis oma kohmakate, jämedate töömehe­sõrmede vahel viiulit ning poognat… Ta sõrmed olid kuidagi iseäraliselt paakunud nahaga, sest vanaisal oli ju ka sepapaja ning ta mõistis sepatööd. (Ütleb see midagi? Peaaegu mitte kui midagi. Kui palju on Eestimaal sepapajasid…) Isa istus aga klaveri taga; neil oli maal suur tiibklaver “Rathke”… Isa valmistus vanaisa klaveril saatma. Midagi seal mängiti. See võis olla mõni koraal narmendavast Punscheli koraali­raamatust.

Kui nad juba mängisid, hiilis poiss saalist välja, läks läbi vanaisa toa, söögitoa ja esiku ning ronis treppi mööda teisele korrusele. Seal oli kolm tuba, neljas pööning. Mees mäletab seda kõike mingi kuutõveliku selgelt­nägemisega (kui need kaks vastandlikku sõna kokku sobivad).

Poiss ei süüdanud ka tubades elektrivalgust, vaid läks, küünal peos, otse pööninguukse poole. Ja poiss mäletab sedagi, et ta kartis. Seal pööningul kuivas pennil tavaliselt mõni looma-, harilikult vasikanahk, aga ühel korral ka hobuse oma. Selle hobuse nimi oli Irma. Irmat ei kartnud poiss põrmugi, aga tema nahka ometi. Ja sellel nahal olid veel ka mingid suured kublad. Parmud pidavat hobuste naha alla munema ja neist munadest kooruvad hiljem vastikud valged ussikesed, kes kunagi taas parmudeks saavad.

Tol korral rippus sarikapaari ühendaval rõhtpuul väikese pullvasika nahk. Poiss teadis seda, kuid natuke kõhe oli ikkagi. Ent täis otsustavust lükkas ta lahti nagiseva valgeks värvitud pööninguukse ja astus jahedasse pimedusse. Küünlaleek võbises tuuletõmbest, ähvardas kustuda, ent jäi siiski põlema. Pööningul oli muldpõrand ja sellel sindlikatuse vahelt sissesadanud imepeent lumepihu. Poiss pidi mööduma vanast päratust riidekirstust, mis samuti kõhedust tekitas: ta oli kunagi kuulnud ühest lapsest, kes peitust mängides samasugusesse kirstu ronis, kaas paugatanud aga kinni ja lukk sulgunud. Laps olevat lämbunud ja leitud alles mitu-mitu päeva hiljem. Lõhna järgi.

Ei, sellele ei tohi mõelda! Või ehk just tulebki mõelda, sest kui lõpuni ei mõtle, siis hirmust üle ei saagi. Ning poiss võtab end kokku, ta ei lähegi kirstust mööda, vaid hoopis peatub ja tõstab selle kaane üles. Ei mingit koolnulehka, ainult vanade karvaste kasukate ja saanitekkide magusavõitu hais…

Kus see narmendava hõbetagusega vana peegel, mille pärast siia ju tuldigi, õieti on? Ah seal taga nurgas. Poiss läheb peeglini ja lükkab sellelt tolmu maha, sest algul ei paista peeglist midagi. Ja siis äkitselt võpatab, sest enese nägemine tuleb liiga ootamatult. Ta kogeb mina, saab minakogemuse. Too “mina” on üks heledapäine väikene kohkunud poiss. Sinisilmne poiss, värisev küünal peos. Ta vaatab seda olendit veel tükk aega ning järsku hakkab tal täiesti ootamatult kurb. Miks küll? Ta liigutab end veidi ning riivab mingi konksu otsas rippuvaid kuljuseid — neid, mille helinal talvel kirikusse sõidetakse. Kuljused helisevad tasa-tasa ning kõik muutub miskipärast veelgi kurvemaks. Miks? Hobuste kaelas kõlisevad kuljused ju nii kenasti ja lõbusalt. Aga kõik see ei tähenda midagi, praegu on poisi südames ikka kurb valu. Vaevalt ta seal mõtles Elust kui sellisest ja inimese kohast igavikumere kaldal. Kuid küllap ta esmakordselt tundis seda. Võib-olla ei vaata ma sellesse peeglisse enam kunagi. Võib-olla ei vaata sellesse peeglisse (ka peeglist hakkas hale) üldse mitte kunagi enam mitte keegi. Mahakantud peegel. Nii mahakantud nagu Irma nahkki. Veel enam — nahka läheb tarvis, peegel on aga lõplikult mittevajalik. Aga poiss ise? Ei, praegu on teda veel väga vaja. Kas või patsidega pärjatud emale, kes seal all saalis muusikat kuulab. Praegu armastavad poissi paljud, ta on isegi karmi vanaisa lemmik. Kuid… Ja see “kuid” jääbki õhku kustuma, nagu kuljuste vaibuv hõbehelaminegi.

Imelik, mõtles nüüd juba mitte enam poiss pööningult, vaid Mees pargipingilt, imelik, millise täpsusega mälu kauget, ammu­unustatut ellu nõiduda võib! Aga tänast, eilset…

Tuleb uuesti jaama tagasi minna, et ennast peeglist vaadata. Tualettruumides peaks peegleid olema, mõnikord pardeldavad end nende ees reisiuniste nägudega habemetüükais mehed.

Peagi on Mees taas jaamahoones. Ta leiab allkorrusel ka peeglitega WC-ruumid. Kui ta argsi äärmise uksepoolse peegli ette astub, püüab ta järjekordselt näole manada korraliku inimese ilmet. Ikka on Mehel selline tunne, et sedamaid astub keegi talle ligi ning võtab varrukast kinni; “Öelge kohe, kes te olete!”

Ning mida peaks ta vastama?

Kõrval kraanikausi juures seisab punsunud, kuid kavala näoga noor mees, ehtne suli tüüp. Tal näikse pudel põuetaskus olevat. Ent kui palju paremas olukorras on ta Mehega võrreldes! Oletame, et ta äkki ongi suli, kuid ka sel juhul ta vähemalt teab, kes ta on, ning küllap ka seda, milles teda süüdistatakse. Vastutahtsi ütleks ta kujutletavale tabajale ka oma elukoha, sünniaja ja muudki — nii et see oletatav suli on siiski teatud mõttes “korralikum” kui Mees…

Mees vaatab peeglisse. Muidugi tunneb ta oma nägu.

“Ma olen selle härraga korduvalt kohtunud,” lausub ta endale mõttes. “Me tunneme teineteist. Me oleme head sõbrad. Millal me viimane kord kohtusime? Ta tundus tollal noorem…” Hakka või nutma! Meest ta tunneb, kuid nime ei tea. Nii hea sõbra nime ei tea. Piinlik!

Mees loputas sõrmeotsi, sest midagi tuli ju teha. Ei saa niisama totralt peeglisse jõllitada. Teda hämmastas, et peeglist vastuvaatav sihverplaat polnud habetunud; sakrus habemepusa näha olnuks ehk lohutav, kuna see vihjanuks mingile pikemale ajalisele distantsile. Sile, äsja žiletiga kohtunud nägu aga rääkis selgesti, et start on antud nüüdsama, igatahes üsna hiljuti. Start teadmatusse. Kui too lähtepunkt nii õige-õige lähedal on, kuidas ta küll ei suuda siis tagasi pöörduda? Teeviit, kus sa oled?

Mis elukutse mul ometi on? vaevles mees sõrmi loputades ja oma käsi vaadeldes. Kui kuskil oleks kõigi ametite nimekiri, ehk meenuks talle siis enda omagi. Eemal seinal oligi üks kuulutus, kus teatati, et vajatakse vaguni­remondi­lukkseppi, laadijaid, maalreid ja abitöölisi. Ei, sihukeste ametitega polnud Mees küll kokku puutunud. Ta astus peegli eest kõrvale ja läks ooteruumi tagasi. Mis saab edasi? Kuhu minna? Kuhu? Mitte kunagi varem polnud see küsimus nii valuline ja akuutne olnud; Mehel oli tunne, et varematel aegadel on too “kuhu”-küsimus olnud hoopis teisiti asetatud — “kuhu?” on tähendanud seda, et paljudest vajalikest kohtadest tuleb valida olulisim. Töökoht? On see tal üldse Tallinnas? Täiesti võimalik, et ta on üks neist, kes on saabunud Tallinna hoopis komandeeringusse…

Muidugi oleks kõige õigem küsida kelleltki, kus asub… hullumaja. Aga seda on piinlik küsida, ja vist vara ka. Kindlasti vara, sisendas ta endale. Küllap ma pääsen lühema või pikema aja jooksul sellest mäluaugust välja. Ja kui tõesti ei pääse, no siis tuleb raviasutuse asukoht küll välja uurida.

Mees möödus taksofonidest. Oot-oot… Teadete büroo… Jah, kuid mis on sellest kasu? “Vabandust, kas te võite mulle öelda, mis mu nimi on…”

Ta märkas telefoniraamatut, mis oli peene ahelakesega seina külge kinnitatud. Kui kohtaks oma nime telefoni­raamatus, siis ehk tuleks see oodatud välgusähvatus, sest on ju ilmvõimatu, et inimene ei tunneks ära oma nime! Kuid selleks tuleb läbi lehitseda terve raamat, ja siin seda teha ei saa. Tuleks ehk see raamat püüda ära varastada? Ent Mees tundis, et selliseks teoks pole ta praegu võimeline. Telefon… jah, see riistapuu on tal kodus tõesti, must telefon kirjutus­masinast “Optima” vasakul. Ja ta teab sedagi, et telefoni kõrval, mustaks poleeritud laual, on kaks väikest tolmusõõri, mida ta ilmast ilma ära pühib, kuid mis taas tekivad. Need on — järele­mõtlemisega jõudis ta kord tõeni — napsiklaasi alumise serva jäljendid. Ja joodud oli neist klaasikestest tõenäoliselt midagi magusat, suhkrut sisaldavat. Kui ta koju jõuab, peab ta laua korralikult sooja vee ja soodaga puhtaks pesema. Jah, siis kui ta koju jõuab…

Telefon… Täiesti võimalik, et ta on oma telefoni salastanud. (Natuke teatraalne ütlemine aparaadi kohta, mille numbrit omanik telefoni­raamatusse pole lubanud ära trükkida.) Kui salastatud, siis pole telefoni­raamatust ka vähimatki abi. Telefoni­raamatus on muide palju Kaski ja Tammi ja Saari ja Ivanove. Kas ta end nende seast oskaks leida, kui ta taolist nime kannaks? Ei suudaks, ent ta ei kanna ka. Kui tal peaks aga olema mõni selline nimi, mida kirjamehed oma tükkides armastavad, mõni Lapeteus või Reispass või Maltsroos, siis ehk plahvataks ajus küll. Mnjaa… Ei tea, kas mul on ka ilus nimi? Või hoopis inetu? Paljud ju vihkavad või häbenevad oma nimesid.

Mehele tuli muie näole, esimene üle hulga aja: talle meenus, kuidas ta kord ammu oli pidanud kontrollima valijate nimekirja, olema agitaator, kuigi see sõna on oma kunagisest sisust üht-teist kaotanud. Siis oli ta sattunud ühes õdusas korteris üksikule hästi punapõselisele neiule, kes läks passi näidates veelgi enam maasikakarva. Tema nimi oli Maie Peersemägi, muidugi kahe “e”-ga, kuid siiski… Ning samas majas oli elanud ka mees, kes oma nime ukraina­päraselt hääldas — Sajanuk. Kuid tegu oli seltsimees Erasmus Saianukiga. No mis siin häbeneda, oli Mees tollal mõelnud; juba perekonna­nimede panemise aegu oli tolle isanda eelkäijate peres nähtavasti sai tihtipeale laual. Pigem võiks nimeomanik uhke olla. Noor daam oleks oma “-mäe” kindlasti “-nuki” vastu vahetama nõus olnud, mhm — küllap ikkagi eeldusel, et ka perekonna­nimede esimesed pooled vahetunuks.

Mis siin ikka muiata — praegu võtaks Mees ka Saianuki nime heameelega vastu.

“Sina, Astake?… Jaa, siin mina, Theophil!”

Kadedusesööst läbis mehe rinna, ja võib-olla just sellepärast tundus noor lihavusele kalduv telefoni­kasutaja oma ülimalt hoolitsetud põsk­habemega talle vastik. Roosad põsed ja värvitu habemeke, mida see ometi meenutas? Küllap jälle midagi ammust, neid asju ta ju mäletab. Nii. Käes! Kunagi oli ta ühe arbuusi­viilaka kahe taldriku vahele (üks neist kummuli katteks) unustanud. Hiljem avastas ta lõigud taas, kuid viskas jälestusega prügikasti: roosa­lillale pinnale olid kasvanud pikad õõtsuvad niidikesed, vastikud, helehallid, mingi eriliselt vohav hallitusseene liik nähtavasti.

Theophil lõpetas oma kõneluse Astakesega ja naeratas õndsalt. Nüüd astus Mees taksofoni juurde ning avas telefoni­raamatu. Lappas teda nii igaks juhuks: Bõstroumov, Obukakk, Riisberg… Ei, nii kähku ei leia ta siit midagi. Ja samas tabas teda uus piinlikkusehoog: mis ta siin üldse seisab? Tal pole ju taskus kopikatki. Ta jäi totakalt seisma, raamat peos.

“Kas te üldse kavatsetegi helistada?”

Kaks prillitatud silma vaatasid Meest pahaselt ja uurivalt. Tema kõrval seisis vana mees. Ätil oli käes nikeldatud käepidemega jalutuskepp, ja sellelt käepidemelt vahtis Meest, ning veelgi uurivamalt, kuri öökullipea.

Mees ulatas telefoni­raamatu küsijale.

“Mul pole seda tarviski!” kähistati pahaselt. Telefoniraamat jäi ahelakese otsa kiikuma, rauk aga laskis taksofoniavasse kahekopikalise. Raha, mida Mehel, jah, paraku polnudki…

Nüüd aga juhtub midagi keskmise kategooria ime taolist.

Kui mälukaotust kuristikku kukkumisega võrrelda, siis võiks praegust sündmust viimaseks kaljueendiks või juuripidi kivide vahele kasvanud puuks pidada, mille külge saaks ehk kuidagi klammerduda.

“Noh, terekest ka! Hakkad kuhugi sõitma või tulid mõnele vastu?” Küsija paneb suure kohvri trepiastmele. Väga ja väga tuttav on see naine. Ta on umbes neljakümnene. Ei, ta võib mõne aasta vanemgi olla — lühikesevõitu, peene kondiga, aga rinnakas. Vilka poisi­pealiseks pöetu silmis on kavalust ja midagi gavrošilikku. Töökaaslane? Kunagine pruut? Partner liiva­kindluste ehitamiselt lapsepõlves? Ei tea, mitte ei tea! Ilmselt ootab ta kedagi, kes peaks talle vastu tulema, ning on natuke nõutu. Muidugi­mõista — see suur kohver… Ja isegi seda teab Mees naisest, et too oskaks vist praegugi vilistada paremini kui enamik poisse: paneks kaks sõrme suhu ja luikaks nagu Jeeriku pasun. Kuulajal jookseks külmad joad selgroogu mööda.

“Ah ma niisamuti… Sattusin…” vastas Mees, ja eks ta ju sattus tõepoolest. Kuid ega Mehelt vastust eriti oodatudki.

Naine vaatas otsivalt siia-sinna ja nüüd tundis Mees ka ta parfüüme. Liivakasti­neitsikesed parfüüme ei kasuta — ju on tutvus hilisem.

Meenus üks köök. Kõrvaltoas peeti ägedat pidu, see võis kergesti mõni tudengilabrakas olla. Makk möirgas. Köögiaken aga lõi juba hommikuselt hahetama. Tema ja see noor naine olid kahekesi kööki lipsanud ning too pani itsitades ukse riivi.

“Las see Ervin, see tubakas, hakkab otsima. Ta on jõledalt armukade. Eriti kui on natuke rüübanud…”

Mees tõlgendas seda käitumist nagu iga normaalne isane, kuid otsekohe sai ta kõrvakiilu… Ning kohe kolistati ukse taga. Muidugi Ervin. Kuid ta mitte ei märganudki neid, akna juures seisjaid. Ta igatses — ning kohe väga — kraanikausi järele. Ja viiv hiljem luksus Ervin tõsise andumusega. Seejärel aga pööras kannalt ringi ning läks tuppa tagasi.

Tüdruk nagu kalestus. Ja nüüd pani juba Mees ise ukse riivi. Tüdruk lubas end poolselili pliidile lükata — pliit oli mõnusasti leige. Lubas muudki, kuid mitte kõike. Igatahes oli tüdruk veelgi leigem kui pliit, täitsa jahe oli tüdruk, ning osavõtmatu. Lubati üht-teist nagu kättemaksuks, ja see on jälle igale mehele alandav.

Varsti astusid nemadki täis­suitsetatud kõrval­tuppa. Ning just siis tüdruk vilistaski, kaks sõrme suus. Vilistas vaat et mõne mehe kaineks. Kust küll sellisest rinna­korvist, pisikesest luu­korvikesest, mis on mõeldud rohkem nagu kena rinna­partii ekspo­neerimiseks, jah, kuis küll sealt nii vägev vilejõud välja võis käia, mõtles mees tollal. Nojah, kuid praegusel hetkel polnud sellel kõigel loomulikult vähimatki tähtsust.

“Kuidas sul…” alustas naine ja tegi korraks pausi. Oeh, mees surus küüned peopessa ja hoidis hinge kinni: lause algus lubas ju loota, et nüüd kuuleb ta kohe oma eesnime, seda pühitsetud vee pähe­tilgutamise saatel välja­kuulutatut! “…jah, kuidas sul siis (veel on lootust!) läheb ka?”

Kõik!

Ei tulnud eesnime. Ja mees kuulis ennast totralt vastavat:

“Eks nii lähe, kuidas lükkad…”

“On see Ervin ikka üks tubakas…” pomises naine.

Tubakas… see kõlas vulgaarselt, seda enam, et oli öeldu tooniga vastuolus. Ikka on siin veel see koolipoiste kõnepruuk kasutusel; mõned inimesed ei loobu seda sorti ütlemistest ka siis, kui nad ütleja eaga enam kuidagi kokku ei sobi. Kas tahetakse sellega pikendada noorust? Aga aastaid nii ei varja, vastupidi — nende möödumine tuleb veel selgeminigi ilmsiks. Kui naine pöördus, nägi Mees ta põlveõndlaid, kus oli juba üsna keskmisi veenilaiendeid. Põlveõndlad on naisterahva vanuse suhtes nii kole reetlikud. Ja ega neid puuderdata ega ruužita ka.

“Timka töötab ikka veel teil?” Küsimuses ei peegeldunud erilist huvi. Mees noogutas ebakindlalt. Sellega jäädi rahule.

“Sa ütled nagu vanasti “tubakas”, ja veel mehe kohta, kellel on nimi, mis minu kujutlust mööda peaks naistele igati meeldima…”

See oli õngeheit. Heitja käsi, see tähendab hääl, värises pisut.

“Tubakas ta on ja tubakaks ta jääb… Ja mis su endagi nimel siis häda on?”

Õngekork vulpsatas. Nähtavasti mõtles naine ta nimele just praegu, kuid ei, püünist ei haaratud, puudutati ainult ninaga ja lootusetult triivib ta kõrkjate vahel edasi-tagasi.

“Mo arm jäi vist tukkuma…” See “mo” oli samuti kohatu.

“Ma viin su kohvri taksopeatusse. Kuhu sa sõidad?”

“Kuhu?” päriti imestunult. “Kuhu üks reisilt tulnud inimene ikka kõigepealt läheb. Ega ometi mitte kõrtsi… Ei, ma usun, et kandidaadihärra on kindlasti kuskil siin, kuid oma prilliluupidega, juba number kuusteist, ei näe ta mind kindla peale. Tuleb ikka jälle mõne teise härraga ja mõne teise kella all kokku saama hakata.”

Ta vaatas Mehele kelmikalt otsa. Selge! Ilmselt on just tema see “teine”, kellega naine on kunagi ja vist mitte ainult korra või paar, vaid regulaarsemalt kohtunud. Mees püüdis vande­seltslaslikult naeratada, kuid see oli hirmus raske.

“Sa pole ammuilma meil käinud. Astu mõnikord läbi!”

“Miks mitte…”

Kui naine teda kohe praegu külla kutsuks, jääks ehk mingi niit pihku, mis labürindist välja võiks juhtida. Kuid kes teda praegu ikka kutsub. Ei sobigi. Ja teiselt poolt: ta võib naeru­väärsesse olukorda sattuda, kui taas mingite Timkade kohta pärima hakatakse. Aga midagi peaks ette võtma.

Ent hetkel, mil Mees korraks kõrvale vaatas, tegi naine midagi ootamatut-oodatut: kostis lühike, kuid kõrvu­lukustav vile! Ja kohe seejärel vaatas naine ehmunud ning üllatunud Meest kooli­õpetajaliku rangusega ning noomis:

“Häbi sul ka pole! Vana mees, aga varsa aru! Ega sa metsas ole!”

Nüüd jõllitati Meest juba mitmest suunast, ja muidugi hukka­mõistvalt. Ainult üks väike jäätist kugistav poisiklutt silmitses teda kirjeldamatu vaimustusega.

Vilest oli tõesti abi. Kohe saabus ka ähkiv mees — kes teab mis kõrgetele teadustele ja ka prillidele number seitseteist kandideerija.

“Täna teda!” osutas naine Mehele ja lõi näost õhetama. Kui abielunaine oma meest kohates punastab, siis peab see küll tõesti õnnelik abielu olema. “Tema (ikka see ainsuse kolmas isik!) soovitas mul vilistada. Ma kartsin, et enam ei oskagi. Tuli välja küll.”

Ervin surus Mehe kätt.

“Sa pole ammuilma meil käinud. Astu mõnikord läbi!”

Täpselt naise sõnad, täheldas Mees. Nüüd pöördus Ervin taas naise poole:

“Ma jätsin, Juta (Ahaa! Muidugi Juta!), masina sinna Kloostri, ei, nüüd on see vist Nooruse tänav…”

Ta haaraski naise kohvri ning nad viipasid Mehele jumalagajätuks.

Nemad, jah, teadsid, kuhu minna…

Aegamisi lontsis Mees neile järele. Ta komistas mingile jämedale voolikujupile, sellisele voldilisele nagu tolmuimejatel. Mees jäi mõttetult põrnitsema torulonti, mis viis mingi agregaadini, millegi kompressori­taoliseni. Kurvalt seisis üksildane roostetama löönud lontmasin katuseräästa all. Ta oli nagu asjatult ema ootav kurb elevandipoeg. Kus on, kus on kurva kodu? Mees kujutles toda melanhoolset masinat, lont nukralt rippu, ekslemas tundmatute roheliste ja punaste fooride vahel. Ikka minemas, ikka minemas… Võib-olla ringiratast.

Kusagil lõi tornikell. Miskipärast oli Mees kindel, et see on raekoja kell. Kuid milline on Tallinna raekoda, seda ei suutnud Mees paraku ometi meenutada. Silme ette tuli üks ja teine seda sorti tähtis hoone — enamasti pilt­postkaardi kujul. Plats kõrge kiriku­taolise hoonega. Ja kujukestega ning paljude numbri­laudadega. Kui kell lõi, siis kujud karussellitasid. Praha? Vist küll. Nii et koguni Prahas on oldud. Seejärel kujutles Mees üht suurt treppidega väljakut. Itaalia? Marcuse plats? Jah, kuid Tallinna raatusehoone ei kerkinud mällu mitte kuidagi.

Mees hakkas kellalöömise poolt kättenäidatud suunas edasi sammuma. Kõik majad, millest ta möödus, olid tuttavad, vägagi tuntud-teatud, kuid ta adus, et mingit terviklikku linnaplaani ta küll ette ei suuda kujutada. Majad olid sel moel tuttavad, nagu malendid maletajale, kuid need nupud või majad ei asunud nagu loogilises järjekorras. Segilöödud partii.

Selles madalas majas oli kunagi lasketiir — on vist praegugi, ainult et uksel ripub tabalukk. Miks Mees lasketiire ei tea! Sa annad raha ning võid tulistada plekist mustkunstniku moega meest, kes tabamise eest tänulikult kõvakübarat kergitab. Pihtasaanud baleriin aga ärkab võpatades letargiast ja tema talendid löövad plekikriginal lõkkele. Tapakirge võid rahuldada roosat siga tulistades — ta võngahtab, kukub ja jääb üht jalgapidi konksu otsa rippuma, otsekui ootaks pika noaga kokka. Oli tiirus — kas just selles? — ka lihtsalt üks tavaline pöörlema löödav ratas, mille eelistamine teistest atraktsioonidest võis olla kasulikumgi. Kindla numbritesumma puhul said auhinna. Tema oli kord ammu-ammu oma suureks rõõmuks ja kurvastuseks võitnud pudeli šampanjat, kuid tiirupidaja ei tahtnud talle seda anda: mis poiss alkoholiga peale hakkab?! Siis sekkus keegi pulstunud habemega räpane meesterahvas vaidlusse ja lausus noomivalt: “Nii kaotab inimene usu õiglusse!” Tiirupidaja andis alla.

“Nii võib inimene tõesti kaotada usu õiglusse!” teatas sama mees veel uksest väljudeski, kergitas siis poisile soni ning marssis — pudel peos — rõõmsalt minema. Šampusest poisil muidugi kahju polnud, aga kui selle asemel oleks talle antud šokolaadikarp…

Šokolaadikarp… Kuskilt tuli magusat saialõhna. Seda hoovas ühest keldriaknast — ilmselt töötasid seal pagarid.

Mees tundis nälga. Ja veel hullem — ka suitsuhimu hakkas vaevama. Suitsunälg andis end eriti tungivalt tunda, kui Mees mingi piirdepostikese lähedal lebavat sigaretti märkas. See oli täitsa neitsilik, süütu, süütamata. Ilmselt otse karbist maha kukkunud. Kuradi sigaret! Pidin ma teda üldse tähele panema; kõik eelnenu on ununenud, nüüd oleks võinud ju ka suitsetamis­harjumus unuda. Aga näe, halvad kombed ei jäta inimest mitte maha, juhtugu temaga mis hullu tahes, nemad on meile ikka truud ka meie hädas, mõtles Mees ja leidis, et see on kurb ja ehk ka natuke vaimukas mõttekäik.

Aga kuidas sa seda suitsu niisama lihtsalt maast võtad? Kunagi oli ta lugenud kellegi prantslase kirjutatud lugu “Sigaret”, mille läbiv tegevus oligi ühe mehe, mitte puruvaese, vaid ajutises raha­puuduses vaevleva kunstniku sigareti­otsingud tema sünnipäeval. Eriti hea pidavat sigaret (nii kuulutas autor) maitsema just pärast kuuma kanget koorega kohvi.

Ka kohvi tahaks. Kuid sigaret on tähtsam.

Mees teeskles kinganööri sidumist, ja lipsti! — peos too ihaldatud tubakajunn oligi. Kui ta seda uurida usaldas, selgus, et tegu oli koguni “Winstoniga” — tõeliselt hea mark, mis aga kole ruttu lõpuni põleb. Kasulikum olnuks leida mõni kodumaine sigaret, olgu või “Priima”.

Tuld julges mees küsida vabalt. Eriti veel “Winstonile”.

Suits tegi uimaseks. Ilmselt oli eelmisest tõmbamisest juba parasjagu aega möödas. Kas ma oma eelmises elus (muidugi mitte inkarnatsioonist ei mõelnud Mees) oleksin julgenud maast sigaretti üles korjata?

Ta sammus edasi, tundes end nagu oma legendi ja koguni koordinaadid unustanud luuraja — iseäranis usaldatav, reetmis­võimeta luuraja; tuleb tunnistada, sest ei piinapingilgi lausuks ta ühtki sõna… Suits oli juba pooleni põlenud. Mees mõtles kokkuhoiule ning kustutas ta. Hoolikalt näppis ta põlenud otsalt lahtisi ebemeid ja pistis siis sigareti, filter allapoole, ettevaatlikult pintsaku rinna­taskusse, sinna, kus muidu kantakse peenest riidest valgeid kokkumurtud taskurätte. Konide taskuskandmine on üsna pätlik komme, kuid see, et ta praegu niimoodi mõtleb, lubab arvata, et ta mingi päris langenud tüüp kah pole. Ning oleks ka narr, kui ta olnuks varemalt tõesti retsidivist, ja narr eriti just seepärast, et nüüd ta siis peaks hakkama oma ammu­unustatud häbisid uuesti läbi põdema. Sest hädas ta ju praegu on, häda aga ajavat härjagi kaevu.

Mees näeb toidubaari sildiga “10 minutit”. Asjalik nimetus, kümne minutiga jõuab ennast täis pugida muidugi. Vähemalt praegu, tühja kõhuga. Kuid paraku puudub tal see “asjastatud töö metallist või paberist ekvivalent”, mida rahaks kutsutakse.

Saatus armastab musta huumorit: just nüüd kerkib tema ette kaltsakas noorhärra, kelle ülikonna algvärvuse kindlaks­määramisega eksperdilgi oleks raskusi, pilgutab kelmikalt oma luitunud punnsilmi ja kõmistab ootamatult sügaval bassihäälel:

“Vana, viska nelikümmend kuus krossi! Puudu jääb…”

“Mul pole kahte kopikatki,” lausub Mees häbelikult. Noorepoolne mees laseb pilgu üle Mehe käia — ei jäänud uskuma.

“Kes valetab, see taevariiki ei pääse,” ähvardab ta ning näitab nüüd Mehele keelt. See keel on kahkjasvalge ja rabavalt pikk, ulatub lõuaotsani. Ju ollakse efektist teadlik. Tobedalt silmitseb Mees talle lahkesti näha pakutud ebatavalist maitsmis­elundit, mis on nii hatune, et meenutab teatud käsnalisi, kes oma teosed puhtust­armastavatele inimestele peavad loovutama. Matšalkaks kutsutakse sihukest nühk-asjandust rahvakeeles, ja kindel see, et keele peremees selliste tulusate naha­kratsuritega iidamast-aadamast saati ise kokku polnud puutunud.

“Ihnsatel kasvab käsi hauast välja kah veel. Koerad teevad sinna peale piss-piss…”

Oma etteaste lõpetab rahanuiaja kõlava kõhutuule laskmisega ning läheb seejärel uut objekti jahtima. Enne aga tuhnib taskuis ja ühest neist kukub välja pruun paberijunnike. Koni — nagu minulgi, mõtleb Mees nukralt.

Või et käsi kasvab hauast välja? See pidi ikka vist neil kasvama, kes oma isa või ema löövad. Jah, kuid las see käsi kasvab pealegi, sest Mehe haud jääks praegusel juhul hoopis nimeplaadita.

Mis puutub neljakümne kuuesse kopikasse, siis selle vastu poleks tal ka endal midagi: tassi teed ja mõne saiakese saaks vähemalt. Aga mida üldse ette võtta? Ega see näljasurm nii kähku tule, vahest saabub lõpuks ometi mingi vaimuselgus. Aga kui ei saabu? Sel juhul tuleks tööd leida. Aga kust? Dokumentideta ei võeta tööle vist isegi turuvarblasi.

Nii mõtiskledes märkas Mees, et aktiivse rahalaenaja taskust kukkunud pruun junnike veeres ta jalge ette. Ja see polnud üldsegi mitte koni, see oli rullikeeratud rublane raha. Nii et ta sai norijalt rahalist abi. Black humour’i kõrval on ka white humour, arutles ta ning astus otsemaid toidubaari “10 minutit”. Enne aga keerutas tõrukese lahti ja silmitses ning silus seda hellalt.

Baaris uuris Mees väga hoolikalt hinnakirja ning rehkendas.

Ühe härjasilma tellis ta (18 kop.), kaks kohupiima­pirukat (kokku 24 kop.), vorstiga võileiva (17 kop.) ning klaasi teed (4 kop.). Kokku tuli 63 kopikat. Jääb veel suitsu­rahagi üle — muidugi mitte “Winstoni” jaoks.

Kõhuga on niisiis asjad natukeseks ajaks mingil määral korras; kõht asub seedimistööle, täiesti jõukohasele, ja hakkab ajule varsti natuke rikastatumat verd andma. Ehk on sellest mälule abi?

Mis asi see meie mälu õieti on?

Koolis näidati neile ilusat värvilist pilti, millelt lahkelt ja ontlikult naeratas meesterahvas, kellel oli põigiti poolitatud pea. See mees lubas neil oma kolba pühadesse saladustesse pilku heita. Ilus asi see aju küll polnud, vähemalt pildil meenutas ta mingit sisikonda, halli ja vastikut. Kuid seal oli ka kirkalt värvitud laike, millel nende anatoomia­õpetaja kaardikepp aeg-ajalt peatus. Need olid tsentrumid: nägemis- ja kuulmis- ja haistmis­tsentrumid, koguni lugemiskeskust evis too ajuomanik. Kepp kribises pappi mööda; kui ta kõdistamis­tsentrumit puudutaks, ei tea, kas siis hakkaks pea naeru kihistama?

Piklik aju ja väikeaju, ning veel muidki ajusid tutvustati neile; kuskil pidi olema veel ka ajuripats — üks iseäralik imelik asjandus, mis kasvu jagas, habet aretas ning millel oli vist otsene side koguni teiste ripatsitega, nendega, mis olid poistel parajasti kasvu­staadiumis ning mille kaugemaks ülesandeks pidi kujunema soojätkamine — tööjõu taastootmine.

Näe, Mehe aju mäletab endast küllaltki palju, aga mingi osa temast on välja kuulutanud streigi; küllap on asi seotud puudujääkidega keemia- või elektri­vallas. Aga väärt riist on aju ikkagi (kas nüüd ühel ajul ennast just kiita sobib?): kui ühes suures tehases mingi kolonn või pihusti või ekshaustor üles ütleb, siis on kogu süsteem enamasti rivist väljas, elava organismiga see asi aga sedasi ei ole. Eks imetlenud küberneetika ja raalide isa Wienergi — Wieneri nime on aju pidanud vajalikuks talletada, nenditi nukralt — kord meie mõtlemis­instrumendi paindlikkust; ta juhtinud parajas liiklus­keerises autot, olnud enne koguni pisut alkoholi tarvitanud, kuid suutnud samal ajal kellegi daamiga veel ka lõbusat diskussiooni arendada. Kui aga tööstuslikus vooluringis või raalis kuskil lühis tekib — piisab väiksemast veastki —, on kogu lugu nässus.

Aju, aju, aju… Mida ta ajust veel mäletab? Seda, et Anatole France’i aju olevat kaalunud vaid poolteise kilo ringis — lausa alakaaluline —, samal ajal Turgenevi oma aga vähemalt kolmandiku võrra rohkem. Mees ise eelistas igatahes France’i aju produktsiooni. (Vahest kaalus Turgenevi aju just üliarenenud haistmis­keskuse arvel, igatahes on “Küti kirjad” väga aromaatne raamat.)

Mälul olevat ka selekteerimisvõime — ebaolulise heidab ta kõrvale. Me ei mäleta selliseidki fakte, millega iga päev kokku puutume, kuid mis meile tähtsad pole. Kord oli Mees kaotanud kihlveo — nimelt ei suutnud ta kokku lugeda, rääkimata veel kirjeldamisest, akende arvust jne., maju kahe bussi­peatuse vahel, kusjuures ta päev-päevalt sama marsruuti sõitis. (Muide — mis värvi ja millise kujuga on teie käekella numbrid?) Nüüd on aga aju unustanud just olulisima, eksistentsiks kõige vajalikuma. Tõsi, ta pakub endisest kirkamalt noorus­mälestusi, üksikuid detaile, kuid öeldagu, mis kasu neist on — pennil kuivavast vasika­nahast või siis teadmisest, et üks poisipeaga plika hästi vilistada oskab? Kasulik oleks just sellised asjad unustusse heita. Mingil määral on tal niisiis praegu aju üle- ning teisel määral alatalitlus.

Ka ületalitlus võib ohtlik olla. Keegi Mehe kolleeg (kes? kust?) igatahes pidi kord vaimu­haiglasse ravile minema, sest talle jäid pähe kõik päeva jooksul nähtud autonumbrid. Ta olevat neid püüdnud mitte vaadata, kuid siiski salamisi ja vastu tahtmist piilunud. See mees raviti terveks küll.

Ja nüüd meenus Mehele ka psühho­neuroloogia­haigla territoorium. Ainult — kus see oli? Tema ise läks kord sinna, lilled käes, pojengid, tumepunased, niisked, just todasama meest vaatama. Majad olid osalt tellisest, osalt paekivist, õuel jalutasid kitlites inimesed, kuskil eemal mängisid poisid palli. Keegi lükkas käru, millel oli suur supinõu.

Siiski ei tahtnud Mees end veel haiglakitlis ette kujutada, mitte ei soovinud mõelda lääpas sussidele. Ja protseduurid? Seal pandavat haigeile elektri­kiivreid pähe, süstitavat kangeid aineid, mis ajus küll midagi paika raputavad, kuid teda ka vaesestavad.

Kui ehk pöörduda miilitsa poole ja paluda mõnest jaoskonnast abi? Aga mis nemadki teha oskavad? Sõidutavad Mehe sinikollasel masinal just tollesse­samasse paika, millest äsja sai mõeldud. Ja see sõidutamine on juba halvem variant — ikkagi seaduse käsi mängus, vaba­tahtlikkuse asemel teatud sunnimoment. Muidugi sunni-, sest ega temasugust meest jaoskonnast tänavale enam küll lasta. Ja muidugi õige ka.

Miilitsale mõtlemine tekitas mingit kõhedust. Miks?

Küllap on see hirmuraasuke aegade jooksul alateadvusse süstitud. Miilits pole ju sandarm, konstaabel, veel vähem liktor, kuid kui te koputuse peale ukse avate ning seal seisab miilitsamees, siis arvatavasti ehmute, kuigi ei tea ennast midagi halba teinud olevat. Selle taustsüsteemi, milles tegutsevad korravalvurid, tagumises otsas kumendavad ometi trellide varjud. Olgu uksele koputaja kui tahes häbelik ja prillitatud, korralikult pöetud noormees, just selline, nagu nad tihti on. Pealegi, kes võib absoluutselt kindlalt väita, et mäluauk pole seotud millegi kriminaalsega, mingi sellise suure ja kohutava kuriteoga, mida mälu ei talu ning just sellepärast kustutaski? Võib-olla on Mees juba tagaotsitav, võib-olla on “Õhtulehe” viimasel küljel tema pilt? “Otsitakse ohtlikku kurjategijat!” Mnjaa, “Õhtuleht” tuleb osta. Pildi alt saaks muide ka oma nime teada…

Kes teab, vahest lamab tõesti kusagil praegu laip, nuga seljas, ja tema ümber hakkavad kogunema ilusad rohelised laibakärbsed… Mees ei usu, et ta saaks hakkama roti tapmisegagi, kuid palju tegusid tehakse ju afekti mõjul. Järsku on ta mõrvanud näiteks oma truudusetu naise? Kas mul üldse naine on?

Mees seisatas.

Vist ikka on. Või vähemalt on olnud. Absoluutselt totter, et kui mõelda naisele, siis pakub mälu pilti jalgadest — jah, oleks veel, et seksapiilselt mõjuvaist ja siid­sukastatuist, kuid meenuvad hoopis paksud valged villased mustriga kirjatud sukad ja — veel totakam — koguni pastlad! Jamade jama. Temasugust head ülikonda kandval mehel ei saa ometi kaasajal olla pasteldes naist! Kas kaevas aju välja mõne vaarema? Siin aju igatahes vassib. Oh kuradi kurat! Saaks ta oma aju streigi­murdjatega ometi kokku leppida, ta oleks nõus peaaegu kõigi tingimustega, et nad jälle korralikult tööle hakkaksid.

Ei, mõrvar ma siiski ei ole. Mõrvarid pole sellised, püüab Mees end rahustada. Ta ju uuris end hoolega jaamahoone peeglist. Nii harilik, isegi igavavõitu näoovaal… Kuid kas peavad siis koletislike tegude tegijad ilmtingimata koletised olema? Nii oleks kah naiivne arvata…

Televisioonis näidati kunagi ammu meest, kes vägistas alaealise tüdruku ja ta siis hirmust (ametilt oli mees katlakütja) ahjus ära põletas. Tuhahunnik või šlakk andis ekspertidele otsustava, mehele surmatoova sõnumi: selleks oli tüdruku kooliranitsa lukk. Plekitükk ju ei põle.

Kui kurjategijat telesaates näidati, tõstis ta käed pelglikult näo ette. Ent Mees jõudis ikkagi näha, et tegu polnud mingi Sinihabemega, kaadris oli kõige harilikum mehejupats. Ja seljas kandis ta kootud kampsunit, mustrilist, mis ühe naisterahva sõrmede all sündides juba mõrvari ihukatteks saamise saatust kandis.

Üks teine, noor ja lõbus poiss, kah tapja-vägistaja, keda samuti televisioonis rahvale näidati, olevat filmimisel rõõmsalt imetlenud Issanda antud ilusat ilma ja teinud märkuse kastemärja rohu kohta, millest nohu võib saada. Teda filmiti, kui ta uurijaid parajasti mingi kraavi või allika juurde viis, kuhu oma ohvri oli uputanud, hoides tal pead vee all. Näitas neile ojakest, muretses nohu pärast ning oli samas ju päris kindel, et vaevalt ta surma­nuhtlusest pääseb. Ilus poiss oli too, tõesti varsti surmamõistetu. (Vanad roomlased muide ei tunnistanud surma­nuhtlust kui karistust, sest ühel inimesel polevat õigust teise üle sellist otsust langetada. Kurjategija hukkamises nägid nad lihtsalt ühiskonnale ohtliku indiviidi kõrvaldamise vormi… Kena sofistlik arutlus, eetiline kah, vähemasti formaalselt.) Niisiis ei olnud need roimarid väliselt teistest üldse erinevad; frenoloogiat nende näidatud mõrvarite määratlemisel poleks küll saanud rakendada. See küsimärgiga teadus, sinjoore Lombroso kuulus õpetus kurjategijate kolpadest (eriti puudutatakse seal vist kuklaosa), jääb esiotsa hüpo­teetiliste oletuste hulka, millele paljud — ja ka mainitud juhud — kinnitavat materjali ei anna.

Aga tapetakse ju ka niinimetatud õilsatel ajenditel, kuigi ei tahaks sellise omadus­sõnaga nagu “õilis” hästi nõustuda; “paratamatuil ajendeil”, oleks vist õigem öelda. Kuid ka seda liiki tapmisi elab mõni närvisüsteemi tüüp raskesti üle. Neil maakodus (kus küll? millal? Pidi see ju juhtuma enne kolhoose!), oli kunagi selline endine sõjamees vanaisal suviti tööl abiks. Mehel polnud muidu viga midagi, kuid viina ei tohtinud ta võtta, sest siis kippunud ta puhta hulluks minema. Sel puhul olevat aidanud kummaline riitus, mida poiss teiste jutu järgi teadis: tulnud kartulikorv kartuleid täis panna ning mehele hang kätte anda. Koledalt röögatades (muidugi võis see ka poisi kujutluspilt olla) tormanud mees siis korvile kallale ja susanud hangu korvivitste kriginal ja kartulite krõpsahtades sellest läbi. Korvi täitma kutsutud mehe enda naine — kes teine söandanud talle lähedale minna? Pärast seda saabus taltumine, joovastuslik ahastus koos pisaratega, põlvitamised-palvetamised. Kahetseti pattu, taheti saada heaks, puhtaks-puhtaks. Seda tugeva mehe suust tulevat halisemist olnud ta möirgamisest veel sandim pealt kuulda.

Aga miks ikka kartulikorv? Põhjus oli lihtne: mees oli sõja ajal tranšees joostes kahe saksa sõduriga silmitsi jäänud ja nad täägiga läbi torganud, rindu. Mees teadis küll, et sõda oli õiglane ja et tal muud üle ei jäänud kui tappa, aga kõigi närvid tapatööd välja ei kannata. Tema sõjakaaslased käisid igal aastal veteranide kokkutulekul, sõid hernesuppi ja rüüpasid haljast viina, tema aga ei suutnud neid rinnakorvi tungiva täägi kriginahääli kuidagi unustada.

Jah. Kuid meie Mees ei olnud oma mõtetega rahul… Veidrad, hüplikud ja jubedavõitu olid need. Tal tuleks praegu mõelda hoopis muudest asjadest, püüda leida niidikesi, mis tooksid selgust tema praegusse seisukorda. Kuid… kas ta siiski ei karda oma minevikku? Mingi mõrtsukas ta muidugi pole, seda ütleb sisetunne, kuid teatud argus on hinges ometi. Jaamas oli telefoniraamat õige nõrgalt seina küljes kinni — selle oleks saanud julge mees ära napsata, ja lõpuks on ju ka mujal telefoni­raamatuid.

Mees kritseldas kinganinaga liivasse küsimärgi ja jäi seda vahtima.

Kui enese ees aus olla, siis tulnuks Ervinit nähes end siiski paluda ka natuke küüditada — mul kah teie kanti asja… Ta oleks saanud teada, kus nad elavad. Edasi olnuks võimalik perekonnanimed välja uurida, selle järel poleks raske (see võinuks muidugi juba varem jutuski välja tulla) selgitada töökoht. Nende ametid on arvatavasti seoses Mehe enda omaga — nad peaksid ju ühe ala inimesed olema. Miks ta seda ei teinud? Pelgas midagi… Ta jõllitas endiselt küsimärki liivas.