Читать книгу Möbiuse leht. Esimene raamat - Enn Vetemaa - Страница 5
2
Оглавление“Astuge aga julgesti lähemale, noor inimene! Ärge mind kartke. Minu nimi on Jakob ja ma olen Eestimaa viimane sürrealist.”
Jalad olid Mehe kandnud linnast välja mingisse laokile jäetud parki või parkmetsa. See meenutas itaalia neorealistlike filmide lemmikpaiku: kõle tuul kahistas mahaloobitud koltunud ajalehtedes, kõikjal oli roostetanud konservipurke ja pudelikilde. Too end viimaseks sürrealistiks tituleerinud mees, Jakob, istus kännul ja naeratas lahkelt. Ta jalge ees oli tühi veinipudel — “Kuldrenett”, teist koukis ta parajasti lahti.
“Siin on, näete, teine känd ka. Need on väga head mediteerimiskännud. Ma käin ühtelugu siin mõtisklemas. Võtke istet, noor inimene! Mediteerime koos.”
Ega Mees kaua kõhelnudki, jalad olid vantsimisest tuimad ja väsinud. Ta istus.
Väga kummaline isand oli see sürrealist Jakob. Ta välimuski oli nimetatud kunstivooluga hästi kokkuklappiv. Umbes kuuekümnesel mediteerijal oli suus veel arvatavasti kaks hammast, mõlemad kõrvuti ja ülemises reas. Väga pruunkollased, suured ja natuke kõverad. Ta rõõmsad, usaldavad ja peiarlikud silmad vaatasid kõõrdi: üks oli neist hammastega üsna sama värvi, teine aga leebelt mereroheline. Ja õlgadel kandis mees säravat ja usaldust tekitavat suurepärast kiilaspeanuppu — karvutuselt ja ümaruselt võinuks see võistelda piljardikuulidega. Kehaehituselt oli Jakob habras, kuid see-eest väga vatsakas. Näis, et kogu keha rasvpolster oli koondunud ühtekokku. Kõht polnud aga ümar, vaid pirnjas, torupilli meenutav. Sellised kõhud on üsna levinud keskaegsetel altarimaalidel, kus vikatimehel ringmängus keskne koht.
“Ma lõpetasin parajasti ühe huvitava väikevormi. Mis te temast arvate?” Ta deklameeris suure mõnutundega:
“Röhkiv telefonipost mäletab nii mõndagi… Aga Katariina ei malbu, mitte ei malbu meie Katariinake. Aina Oudovat vihkab ta, aina Oudovat, krüsanteemid kõrvadest kasvamas.” |