Отрывок из книги
Täna oli hea päev, kirjutan ma oma pruuni kaustikusse.
Täna oli hea päev — mind ei tulnud keegi vaatama. Pärastlõunal sain teada, et Agnes on läinud sünnitama; ma arvasin seda juba ise ka, sest muidu ei jäta ta ühtki külaskäigupäeva vahele. Sünnitamine on raske töö, ja enne kahte nädalat ma loodetavasti oma naist ei näe.
.....
Leopoldi igapäevane surnukuuri joonistamine näib seetõttu teistele haigetele lapsik, ja paljud pilkavad teda. Ma ei tea, mille poolest tema harrastus sel juhul, kui ta kõhus tõesti vähki kasvataks, vähem lapsik oleks. Igatahes polnud Peetri hoopis vastupidine suhtumine põrmugi parem. Peetrist, kellega ma hästi läbi sain ja kes kuu aja eest suri, tuleb veel juttu.
Tahtsin Leopoldi mitte pahandada ja küsisin talt seepärast, et vahest võiks ta mulle mõne oma joonistuse kinkida, kuid Leopold ütles, et tal on neid kõiki endal vaja. Kuna ma tõesti head soovisin ja kuna Leopoldi pildid kaunis kehvad on, siis oli nüüd minu kord solvuda. Ma kiirendasin sammu ega pärinud talt enam midagi. Kui ma oma koridori jõudsin, kuulsin, et ta mind tagasi hõikab. Jäin seisma ja ta tuli minu juurde, Leopoldil näis piinlik olevat ja ta ütles, et kui ma tõesti temalt pilti tahan, siis annab ta mulle meeleldi mõne. „Ma tean, teie armastate kunsti ja saate sellest aru,” ütles ta ning tegi ettepaneku, et astugu ma näiteks homme hommikul tema toast läbi ning valigu endale ise üks pilt. Ta tammus jalalt jalale ja vidutas oma põletikulisi ripsmeteta silmi. Ma lubasin minna.
.....
