Читать книгу Munad Hiina moodi - Enn Vetemaa - Страница 3

Trepil tuli mulle vastu mees joonistus­mapiga. Ta nimi on kas Leo või Leopold. Mõttes nimetan ma teda Leopoldiks. Teises käes olid tal värvikarp ja tühi veepurk. Leopold on isetegevuslik kunstnik (rumal väljend küll) ja ta maalib iga päev õige mitu tundi akvarellidega. Ta tuli jälle töötamast ning näis enesega üsna rahul olevat. Küsisin talt, kas ta on mõne uue motiivi leidnud või harjutab ikka endises kohas. Küsisin seda sellepärast, et korraks tekkis mul mõte soovitada talle surnukuuri asemel maalimiseks toda komposti­hunnikut. Kui ma ise maalida oskaksin, prooviksin tingimata. Sõna „harjutab” tundus teda häirivat ja ta ütles tõredalt, et maalis täna seal, kus alati.

Me teame siin kõik, et Leopoldil ei olegi vähki. Ta ise aga ei usu ja ma saan temast mingil määral aru. Arstid vist ei teagi, et haige, kes operatsiooni­saali viiakse, alati enne kella vaatab. Kui tullakse tagasi poolteise, kahe või isegi kolme tunni pärast, siis jäädakse ikkagi paranemisse uskuma — vähemalt tegid arstid midagi ära. Leopoldil kestis kõik kokku aga kolmveerand tundi; nii lühike operatsioon on ainult siis, kui vähki enam lõigata ei saa või kui seda hoopis polegi. Viimane juhus on muidugi haruldasem, sest üheksal juhul kümnest annavad juba röntgenipilt ja kõik need gastro- või tsüsto- või muud -skoopiad õige vastuse. Leopoldil olevat tõepoolest ainult mingi liitumine olnud, ise loeb ta ennast aga kindlaks surma­kandidaadiks.

Leopoldi igapäevane surnukuuri joonistamine näib seetõttu teistele haigetele lapsik, ja paljud pilkavad teda. Ma ei tea, mille poolest tema harrastus sel juhul, kui ta kõhus tõesti vähki kasvataks, vähem lapsik oleks. Igatahes polnud Peetri hoopis vastupidine suhtumine põrmugi parem. Peetrist, kellega ma hästi läbi sain ja kes kuu aja eest suri, tuleb veel juttu.

Tahtsin Leopoldi mitte pahandada ja küsisin talt seepärast, et vahest võiks ta mulle mõne oma joonistuse kinkida, kuid Leopold ütles, et tal on neid kõiki endal vaja. Kuna ma tõesti head soovisin ja kuna Leopoldi pildid kaunis kehvad on, siis oli nüüd minu kord solvuda. Ma kiirendasin sammu ega pärinud talt enam midagi. Kui ma oma koridori jõudsin, kuulsin, et ta mind tagasi hõikab. Jäin seisma ja ta tuli minu juurde, Leopoldil näis piinlik olevat ja ta ütles, et kui ma tõesti temalt pilti tahan, siis annab ta mulle meeleldi mõne. „Ma tean, teie armastate kunsti ja saate sellest aru,” ütles ta ning tegi ettepaneku, et astugu ma näiteks homme hommikul tema toast läbi ning valigu endale ise üks pilt. Ta tammus jalalt jalale ja vidutas oma põletikulisi ripsmeteta silmi. Ma lubasin minna.