Читать книгу Munad Hiina moodi - Enn Vetemaa - Страница 4

Ma olen siis haiglas juba üle kolme kuu, kuid alles hiljuti tuli mul mõte hakata neid märkmeid kirjutama. Inimesed, kes kuhugi reisivad, tavatsevad ju ikka märkmeid teha, ning lõppude lõpuks pole minu teekond mitte põrmugi väiksema kaaluga kui mõni Šveitsi, Lähis-Ida või isegi Tulemaa reis. See nending on kenitlev, aga õige.

Libistan oma kaustikut peopesade vahel, löön ta keskelt lahti ning tahaksin väga teada, milline on esimene leht, mis minust puutumata jääb. Kui ma kord kirjutamise lõpetama pean — ja see aeg tuleb —, loen ma oma märkmed ühe korraga otsast lõpuni läbi. Ma usun, et see peaks olema huvitav. Näe, mõtlen ma siis: algul — see tähendab praegu — ei teadnud ma, et ma täpselt sel kombel ja täpselt nii kaugele jõuan, nagu ma jõudnud olen, ning et ma nüüd end täpselt nii tunnen, nagu ma tunnen. Asju, mis peavad poolikuks jääma, on meeldiv alustada; kuigi tuleb tunnistada, et selles lõpetamatuses saab käesoleval juhul olema teatav lõpetatus.

See märkmetemõte sai alguse pruunist kaustikust.

Kord nädalas töötab meie peakoridoris müügilaud, kust võime osta paberit, kirjutus­vahendeid, mõningaid raamatuid. Mina raamatuid ei osta — mul on omad —, see pronksi­värviliste kaantega kaustik aga hakkas mulle meeldima. Palusin ühe kaustiku, kuid tädi Viktooria ulatas mulle sinisekaanelise.

„Ei, ei sobi,” laususin ma ning võtsin letilt oma käega selle pruuni, mis nüüd mu ees laual on. Addisoni tõbe nimetatakse ka pronkstõveks — mu peopesa ja kaustiku värv langevad täpselt kokku —, ning ma küsisin, kas Viktooria tõesti ei näe, et pruun mulle paremini läheb. Ta ei saanud mu vihjest aru; nii pidin talle lõpuks otse välja ütlema, et võrrelgu ta ometi värvitoone.

Nüüd taipas temagi; see hea naine hakkas naeru pugistama. Õieti naersid ainult päratud koidupunased põsed, sest nii ta väikesed kahvatusinised silmad kui ka tilluke ja roosa suuellips (pingul, nagu oleks huultesse jäme pesunöör sisse aetud) jäävad armetult kahe pruntis põsepauna varju. Viktooria naeris, ta põsed rappusid toredasti, ja ma mõtlesin, et ta silmadel küll selles näos kerge ei ole: need kaks hägusat järvekest kadusid maavärinast õõtsutatud punamägede vahele päris ära — veel hetk, ja nad pressitakse sängist välja.

Minust ta naerma jäigi — naeru, mis haigl­aeetika reeglite järgi arstide silmis hukka­mõistu oleks leidnud, minule aga omal moel meeldis. See oli ikkagi naer mu haiguse üle, käis kõigi addisoni­tõbiste pruuni mundri ja selle au pihta. Kui ma mõne kuu pärast sellesse viimasesse väikesesse telliskivi­hoonesse maabun, mis Leopoldi aina maalima ahvatleb, ja seal mõneks päevaks tädi Viktooria omandiks saan (Agnes peab maksma oma kolm või viis rubla), meenub talle mu hea nali kindlasti. Ma usun, et oma alastuses tsinklaual lesides olen ma siis veelgi pruunim.

„Kõva naljamees oli,” lausub tädi Viktooria, kui talle mu masohhistlik lõõp ehk meelde tuleb, ning hakkab mind oma priskete pudrunuiakätega usinasti küürima. Kõva naljamees — see tunnustus annab mulle mu kõrvallaudadel vaikivate saatuse­kaaslaste ees mõningaid eeliseid.

Tädi Viktooria põhiametist arvatakse meid vist mitte midagi teadvat. Meil pole tema töö vastu aga midagi ja me ostame talt meelsasti kirjavara.