Читать книгу Meditsiinimeedium - Энтони Уильям - Страница 8

Selles raamatus avaldan tõed, mida te ei leia kusagilt mujalt. Te ei kuule neid oma arstilt, ei loe teistest raamatutest ega leia veebist.

Need on saladused, mis ei ole veel pinnale kerkinud ja mille ma esmakordselt päevavalgele toon.

Ma ei ole arst. Mul ei ole meditsiiniharidust. Siiski võin rääkida teie tervisest asju, mida keegi teine ei suuda. Võin anda teile selguse krooniliste ja mõistatuslike haiguste kohta, mida arstid sageli diagnoosivad valesti, ravivad ebaõigesti või panevad neile teatavaid silte, isegi kui nad päriselt ei mõista, mis nimelt sümptomeid põhjustab.

Sestpeale, kui olin väike laps, olen aidanud inimestel terveneda nõuannetega, mida ma nüüd jagama hakkan. Nüüd on teil aeg need saladused teada saada.

Vaim on mulle öelnud, et see peab nii olema.

Ootamatu külaline

Minu lugu algab ajast, kui olin nelja-aastane.

Ühel pühapäevahommikul ärgates kuulen eakat meest rääkimas.

Tema hääl kostab mu parema kõrva juurest. See on väga selge.

Ta ütleb: „Ma olen Kõigekõrgema Vaim. Minust kõrgem ei ole ükski vaim peale Jumala.“

Olen segaduses ja ärevil. Kas minu toas on keegi teine? Avan silmad ja vaatan ringi, kuid ei näe kedagi. Võib-olla räägib keegi väljas või kuulab raadiot, mõtlen.

Tõusen üles ja lähen akna juurde. Väljas ei ole ühtki inimest – on liiga varane hommik. Mul ei ole aimugi, mis toimub, ega ole ma ka kindel, kas tahangi teada.

Jooksen trepist alla, et olla oma vanemate juures ja tunda end turvaliselt. Ma ei räägi häälest midagi. Aga päeva edenedes tekib mul tunne, et mind jälgitakse.

Õhtul istun oma toolile söögilaua ääres. Minuga koos on mu vanemad, vanavanemad ja mõned teised perekonnaliikmed.

Kui me sööme, näen äkki kummalist meest mu vanaema taga seismas. Tal on hallid juuksed ja hall habe ning ta kannab pruuni rüüd. Oletan, et ta on perekonnasõber, kes on tulnud meie einest osa võtma. Selle asemel, et istet võtta, seisab ta endiselt mu vanaema taga… ja vaatab ainult minu poole.

Kui keegi minu perest ei reageeri tema juuresolekule, taipan pikkamööda, et mina olen ainus, kes teda näeb. Pööran pilgu ära, et näha, kas ta kaob. Kui ma pilgu tagasi pööran, vahib ta endiselt mulle otsa. Tema suu ei liigu, aga ma kuulen ta häält oma paremas kõrvas. See on sama hääl, mida ma ärgates kuulsin. Seekord ütleb ta rahustaval toonil: „Olen siin sinu jaoks.“

Katkestan söömise.

„Mis viga?“ küsib mu ema. „Kas su kõht ei ole tühi?“

Ma ei vasta, vaatan lihtsalt meest, kes tõstab parema käe ja viipab, et ma tuleksin vanaema juurde. Tundes vastuvaidlematut sundi tema käsule alluda, ronin toolilt maha ja lähen vanaema juurde.

Mees võtab mu käe ja asetab selle einestava vanaema rinnale.

Vanaema põrkab võpatades tagasi. „Mida sa teed?“ küsib ta.

Hall mees vaatab mulle otsa. „Ütle: kopsuvähk.“

Olen nõutu. Ma ei tea isegi, mida kopsuvähk tähendab.

Püüan seda öelda, aga see kõlab nagu pomin.

„Tee seda uuesti,“ ütleb mees. „Kopsu.“

„Kopsu,“ lausun.

„Vähk.“

„Vähk,“ ütlen.

Kogu perekond vahib nüüd mind.

Mina olen endiselt keskendunud hallile mehele.

„Ütle nüüd: vanaemal on kopsuvähk.“

„Vanaemal on kopsuvähk,“ lausun.

Kuulen üht kahvlit lauale kõlisemas.

Hall mees võtab mu käe vanaemalt õrnalt ära ja laseb alla langeda. Siis pöörab ta ümber ja hakkab üles ronima trepist, mida seal enne polnud.

Ta vaatab tagasi minu poole ja ütleb: „Sa hakkad mind kogu aeg kuulma, kuid sa ei näe mind enam kunagi. Ära muretse.“ Ta ronib edasi, kuni astub laest läbi – ja kaob nüüd tõepoolest.

Vanaema vahib mind. „Kas sa ütlesid seda, mida ma arvasin kuulvat?“

Laua ümber tekib paanika. See, mis äsja juhtus, ei klapi mitmel põhjusel – alustades faktist, et niipalju, kui me teame, tunneb vanaema end hästi. Ta ei ole märganud mingeid probleeme ega käinud ühegi arsti juures.

Järgmisel hommikul ärkan… ja kuulen jälle häält: „Ma olen Kõigekõrgema Vaim. Minust kõrgem ei ole ükski vaim peale Jumala.“

Just nii nagu eelmisel hommikul, vaatan ringi ega näe kedagi.

Sellest päevast peale juhtub sama asi igal hommikul, iialgi puudumata.

Samal ajal on mu vanaema vapustatud sellest, mida ma ütlesin. Kuigi ta tunneb end hästi, paneb ta aja kinni üldiseks ülevaatuseks.

Mõne nädala pärast külastab ta oma arsti – ja rindkere röntgen näitab, et tal on kopsuvähk.

Hääl

Kui müstiline külaline jätkab igal hommikul minu tervitamist, hakkan pöörama tähelepanu tema häälekõlale.

Tema kristallselge hääl on midagi baritoni ja tenori vahepealset – rohkem madalapoolne, aga mitte väga madal. Sellel on sügavust ja kõla. Kuigi mu parema kõrva lähedal, on tema kõnel ümbritseva heli stereoefekt.

Tema iga on raske mõõta. Vahel kõlab ta kui erakordselt tugev, terve 80-aastane, sobides halli mehega, keda ma õhtusöögil nägin. Teinekord kõlab ta tuhandeaastasena.

Võib öelda, et tal on rahustav hääl. Siiski ei suuda ma tema juuresolekuga harjuda.

Teised meediumid kuulevad vahel sisehäält, aga minu oma ei ole sisemine. See on hääl otse väljaspool mu paremat kõrva, justkui seisaks keegi minu kõrval. Ma ei saa seda vaikima sundida.

Saan seda füüsiliselt blokeerida. Kui panen käe kõrva ette, saan panna hääle väga vaikselt kõlama. Niipea, kui ma käe ära võtan, kõlab see täie tugevusega.

Palun tal minuga rääkimise lõpetada. Esialgu olen viisakas. Siis enam ei ole.

Kuid see, mida ma ütlen, ei loe. Ta räägib, millal iganes tahab.

Kõigekõrgema vaim

Hakkan häält nimepidi kutsuma, Kõigekõrgema Vaim. Vahel kutsun teda lühidalt Vaimuks, vahel Kõigekõrgemaks.

Selleks ajaks, kui olen kaheksa-aastaseks saanud, kuulen teda pidevalt kogu päeva kestel. Ta räägib mulle igaühe füüsilisest tervisest, kellega ma kohtun.

Ükskõik, kus ma olen või mida teen, räägitakse mulle kõigi lähedalviibijate valudest, piinadest ja haigustest, samuti sellest, mida see inimene tegema peab, et tal parem hakkaks. Selle pideva ja intiimse informatsiooni lakkamatus on äärmiselt rõhuv.

Palun Vaimul lakata rääkimast mulle neist asjadest, mida ma ei taha teada.

Ta ütleb mulle, et püüab mind õpetada niipalju kui võimalik ning et me ei tohi hetkegi raisata. Kui mina ütlen talle, et see on liiga pingutav, ignoreerib ta mind.

Hakkan aru saama, et võin temaga siiski mingisse vestlusse asuda. Kui olen küllalt vana mõningate põhiküsimuste esitamiseks, küsin: „Kes sa oled? Mis sa oled? Kust sa tuled? Ja miks sa siin oled?“

Vaim vastab: „Kõigepealt ütlen sulle, kes ma ei ole. Ma ei ole ingel. Ma ei ole isik. Ma pole kunagi inimolend olnud. Ma pole ka „vaimne juht“.

Olen sõna.“

Pilgutan kiiresti silmi, püüdes kõike seda vastu võtta. Kõik, mida ma küsida oskan, on: „Missugune sõna?“

Vaim vastab: „Kaastunne.“

Ma ei tea, kuidas reageerida. Aga mul pole vajagi. Vaim räägib edasi. „Olen sõna otseses mõttes sõna kaastunne elav olemus. Ma asun Jumala sõrmeotsal.“

„Vaim, ma ei saa aru. Kas sina oled Jumal?“

„Ei,“ vastab hääl. „Jumala sõrmeotsal asub sõna ja see sõna on kaastunne. Mina olen see sõna. Elav sõna. Jumalale lähim sõna.“

Raputan pead: „Kuidas sa saad lihtsalt sõna olla?“

„Sõna on energiaallikas. Mõnel sõnal on suur võim. Jumal valab valgust niisugustesse sõnadesse nagu mina ja sisestab meisse eluhingust. Olen rohkem kui lihtsalt sõna.“

„Kas niisuguseid sõnu on veel?“ küsin.

„Jah, Usk. Lootus. Rõõm. Rahu. Ja teised. Need on elavad sõnad, aga mina asun neist kõigist kõrgemal, sest asun Jumalale kõige lähemal.“

„Kas need sõnad räägivad ka inimestega?“

„Mitte nii nagu mina sinuga. Neid sõnu ei kuule kõrvaga. Need elavad iga inimese südames ja hinges. Nagu minagi. Sõnad rõõm ja rahu ei seisa südames üksi. Nad vajavad kaastunnet, et olla täiuslikud.“

„Kas rahust ei ole iseenesest küllalt?“ küsin. Palju kordi pärast Vaimu sisenemist minu ellu olen soovinud rahu ja vaikust.

„Kaastunne on kannatuse mõistmine,“ vastab Vaim. „Rahu, lootust ja rõõmu ei saa olla, kui neid, kes kannatavad, ei mõisteta. Kaastunne on nende sõnade hing; ilma selleta on need tühjad. Kaastunne täidab nad tõe, aususe ja eesmärgiga.

Mina olen kaastunne. Ja keegi teine peale Jumala ei ole minust kõrgem.“

Püüdes seda mõista, küsin: „Ja mis siis on Jumal?“

„Jumal on sõna. Jumal on armastus, mis on kõigist teistest sõnadest kõrgem. Jumal on rohkem kui sõna. Sest Jumal armastab kõiki. Jumal on võimsaim eluallikas.

Inimesed võivad armastada. Aga inimesed ei armasta kõiki teisi tingimusteta. Jumal teeb seda.“

Mulle on seda liiga palju, et täielikult mõista. Lõpetan vestluse ühe isikliku küsimusega: „Kas sa räägid ka kellegi teisega?“ Sest kui sa seda teed, mõtlen ma, siis otsin nad üles, et ma ei peaks ennast nii üksinda tundma.

„Inglid ja muud olevused ootavad minult juhatust. Ma varustan kõiki, kes tahavad kuulata, Jumala õpetuste ja tarkusega,“ ütleb Vaim. „Aga maa peal räägin otseselt ainult sinuga.“

Mina ja mu vari

Nagu võite kujutleda, on seda kaheksa-aastasele mõistmiseks liiga palju.

On ka teisi meediume, kelle elus on noores eas vapustavaid asju juhtunud. Aga ühegi teise kogemus ei sobi täpselt minu omaga.

Võime vaimu häält kogu aeg selgelt kuulda ja temaga vabalt vestlusse asuda on meediumide hulgas ebatavaline. Veelgi ebaharilikum on see, et hääl räägib väljaspool mu kõrva, nii et see on sõltumatu allikas, minu mõtetest eraldatud. See on nii, nagu järgneks keegi mulle igale poole – keegi, kes räägib pidevalt asjadest, mida ma tegelikult ei taha kõigi mind ümbritsevate inimeste tervise kohta kuulda.

Positiivne on see, et saan terviseinformatsiooni, mis on uskumatult täpne – palju täpsem kui ühelgi teisel elaval meediumil. Peale selle informeeritakse mind pidevalt minu enda tervisest, mis on suur haruldus. Isegi ajaloo kuulsaimad meediumid ei tunneta tavaliselt omaenda seisundit.

Samuti antakse mulle tervisevihjeid, mis on meditsiiniringkondade teadmistest aastakümnete jagu ees.

Peamine negatiivne külg on see, et mul ei ole privaatsust. Kaheksa-aastasena veedan terve nädala oma maja lähedal olevale ojale tammi ehitades. Vaim räägib mulle, et see on halb mõte, sest see ujutab naabri muru üle.

„Pole viga midagi,“ ütlen.

Kui tuleb paduvihm, siis oja kerkib – ja ujutab naabri muru üle. Kui naabrimees minu peale karjub, kuulen oma kõrvas häält: „Ma ütlesin sulle. Sa ei kuulanud mind.“ See teeb muidugi olukorra ainult halvemaks.

Vaim jälgib pidevalt iga mu liigutust ja räägib mulle, mida ma peaksin ja mida ei peaks tegema. See muudab igasuguse normaalse lapsepõlve peaaegu võimatuks. Samal aastal, kui ma tammi ehitan, tunnetan üksikasjalikult oma parima sõbra – tüdruku, kellesse olen armunud – füüsilist ja emotsionaalset tervist – ja isegi oma õpetaja oma, kes kannatab kohutava suhte all oma partneriga. Tunnetan iga kübet sellest ja see on piinav.

Vaim ei paku mulle tühja lohutust, vaid ütleb, et oodata on veel halvemat. „Sinu suurimad väljakutsed seisavad veel ees.“

„Mida sa silmas pead?“ küsin.

„See anne antakse sajandi jooksul ainult ühele või kahele inimesele,“ ütleb ta. „See ei ole tavaline intuitiivne või psüühiline võime. See on miski, mis enamasti ei jää ellu. Sa leiad, et võimatus elada normaalse inimesena, rääkimata normaalsest teismelisest, on peaaegu talumatu. Lõpuks ei näe sa peaaegu midagi peale teiste kannatuste. Sa pead kuidagi leidma viisi sellega leppida. Muidu võib juhtuda, et lõpetad ise oma elu.“

Surnute tunnetamine

Vaimust saab nii minu parim sõber kui ka vastutuskoorem. Hindan seda, et ta annab mulle õpetust tööks, milleks kõrgemad jõud on mind valinud. Siiski, pinge, mille ta minule paneb, on äärmuslik.

Ühel päeval ütleb ta mulle, et läheksin suurde, ilusasse surnuaeda oma kodu lähedal. „Ma tahan, et sa seisaksid tolle haua juures,“ ütleb ta, „ja jõuaksid arusaamisele, kuidas see inimene suri.“

On see vast ülesanne kaheksa-aastasele.

Kuid selleks ajaks on mind nii palju pommitatud terviseinformatsiooniga nii sõprade kui ka võõraste kohta, et võtan seda kui veel üht juhtumit.

Ja Vaimu abiga suudan teha, mida ta nõuab.

See lisab mu andele veel ühe mõõtme: Vaim ei informeeri mind üksnes sõnaliselt sellest, mis kellegi tervisega halvasti on, ta aitab mul ka visualiseerida inimkeha füüsilist läbivaatust.

Käin aastaid mitmetel kalmistutel, sooritades seda harjutust sadade surnukehadega. Saan selles nii oskuslikuks, et võin peaaegu silmapilkselt ära arvata, kas keegi suri infarkti, insuldi, vähi, maksahaiguse, autoõnnetuse, enesetapu või mõrva tagajärjel.

Selle kõrval õpetab Vaim mind väga sügavalt elusate inimeste kehasse vaatama. Ta lubab mulle, et kui õpetamine on lõppenud, suudan ma igaüht suure täpsusega läbi näha ja tunnetada.

Iga kord, kui ma ära väsin või tahan teha midagi lõbusamat, ütleb Vaim mulle: „Kunagi hakkad sa läbi vaatama inimesi, kelle jaoks see tähendab elu või surma küsimust. Sa oskad öelda, kas mõne inimese kopsud on kokku varisemas või on kellegi arter ummistumas ja südant sulgemas.“

Ükskord vastan: „Keda see huvitab? Mis tähtsus sellel on? Miks mina peaksin hoolima?“

„Sa pead hoolima,“ kostab Vaim. „Kõik see, mis me siin maa peal teeme, on tähtis. Hea töö, mida sa teed, on tähtis sinu hingele. Sa pead seda kohustust tõsiselt võtma.“

Enesetervendamine

Üheksa-aastasena, samal ajal kui teised poisid sõidavad jalgrattaga või mängivad pesapalli, olen mina pidevalt ümbritsevate inimeste haiguste tunnistaja ja kuulan Vaimu rääkimas, mida neile on vaja, et nad paraneksid. Saan teada, mida täiskasvanud oma tervisega valesti teevad ja mida täpselt nad tervenemiseks tegema peaksid… aga harva teevad.

Selleks ajaks olen tervist puudutavate teadmiste ja õpetustega nii täidetud, et raske on mitte hakata neid rakendama.

Üks võimalus tekib siis, kui ma ise haigestun. Ühel õhtul koos perekonnaga väljas süües eiran Vaimu tavalisi dieedisoovitusi ja söön rooga, mis põhjustab mul toidumürgistuse. Kaks nädalat leban voodis, suutmata midagi süüa. Mu vanemad viivad mind arsti juurde ja ühel ööl, kui mul eriti halb hakkab, isegi esmaabisse, aga palavik ja kõhuvalu ei lakka.

Viimaks murrab Vaim mu sonimistest läbi ja ütleb mulle, et see on Escherichia coli. Ta annab mulle kindla käsu minna oma vanavanaisa maja juurde ja noppida iidselt pirnipuult kastitäis pirne. Vaim ütleb, et ma ei tohi süüa midagi muud peale nende küpsete pirnide, siis saan terveks.

Teen, nagu ta ütleb, ja paranen.

Vallanda ta, jumal

Kümneaastasena püüan Vaimust mööda minnes kaubelda otse tema bossiga.

Arvan, et ma ei saa oma soovi Jumalale palve kujul esitada, sest Vaim kuuleb mind.

Niisiis ronin ühe kõrgeima puu otsa, mille leian, et olla Jumalale võimalikult lähedal, ja lõikan oma soovi selle tüvesse.

Üks esimestest sõnumitest on: „Jumal, ma armastan Vaimu, aga on aeg vahendaja välja jätta.“

Sellele järgnesid mõned avameelsed küsimused.

„Jumal, miks inimesed peavad haiged olema?“

„Jumal, miks sina ei võiks kõiki parandada?“

„Jumal, miks mina pean inimesi aitama?“

Kuigi need näivad olevat väga mõistlikud küsimused, mida esitada, ei saa ma vastust.

Niisiis leian mõned veel ohtlikumalt kõrged puud ja ronin kõige kõrgematele okstele lootes, et mu hulljulgus köidab Jumala tähelepanu. Seekord lõikan taotluse otseseks tegevuseks.

„Jumal, anna mulle vaikus tagasi.“

„Jumal, ma ei taha enam Vaimu. Pane ta lahkuma.“

Lõigates sõnu „Jumal, lase mind vabaks“, kaotan jalgealuse ja peaaegu libisen oksalt alla. Mitte niimoodi vabaks! mõtlen. Lööduna nihutan ennast tagasi ohutusse.

Ükski neist sõnumitest ei muuda midagi. Vaim jätkab rääkimist.

Kui ta teab mu katsetest tema autoriteeti õõnestada, on ta küllalt armulik, et seda mitte mainida. Käsil on tähtsam töö.

Esimesed kliendid

Üheteistaastaselt tahan teha midagi kasulikku ja lõbusat, mis viiks mu tähelepanu eemale häälest mu kõrva ääres, niisiis saan töö golfikeppide kandjana golfiväljakul.

Kuid mu annet ei ole võimalik nii kergesti hüljata. Golfipoisina ei suuda ma vastu panna, et mitte rääkida mängijatele nende seisundist. Sageli tean nende jäikadest liigestest, haigetest põlvedest, valusatest puusadest, vigastatud pahkluudest, kõõlusepõletikest enne, kui nad ise teavad.

Niisiis ütlen: „Teie käärlöök ei ole päris hea, aga see pole ime, arvestades teie karpaalkanali olukorda“ või „Teil läheks paremini, kui tegeleksite pisut oma vasaku puusaga, mis on põletikus.“

Nad vaatavad mind hämmastusega ja küsivad: „Kuidas sa seda teadsid?“ Siis küsivad nad soovitusi, kuidas paraneda, ja ma räägin neile, mida süüa, missuguseid muudatusi teha oma käitumises, missugust ravi proovida ja nii edasi.

Olles mõne aasta golfipoiss olnud, ihkan muutust. Otsustan, et kui ma kavatsen tervendamiseks toite ja lisandeid soovitada, võiksin sama hästi töötada kohas, kus neid müüakse. Niisiis saan tööd laopoisina kohalikus supermarketis.

Minu kliendid lähenevad mulle suvalisel ajal ja ma võtan riiulite täitmisest vaheaja, et neid aidata. Supermarketi omanik ei pane pahaks, et tema heaks tehtavat tööd aeg-ajalt katkestatakse, sest ma toon uusi kliente.

Peale selle on ka tema ise klient.

Pisut imelik on supermarketi riiuliridade vahel tervisekonsultatsioone anda. See on ka raske, sest toidulisandeid on napilt saada ja toitude valik piiratud. Vaim selgitab, et paari aastakümne pärast pakuvad poed palju rohkem võimalusi inimeste tervise heaks. Niikaua aitab ta mul tervendamisplaanidega loominguline olla – ja mulle meeldib juhatada klient täpselt selle juurde, mida tal on vaja osta, et paraneda.

Suure võimuga kaasneb suur süütunne

Neljateistaastasena istun vahel bussis või rongis, märkan minu ees istuva inimese terviseprobleemi ja koputan talle õlale, et sellest rääkida. Mõnikord on vastuseks tänulikkus. Teinekord on reaktsiooniks minu süüdistamine privaatsuse rikkumises, meditsiinidokumentide varastamises või hullemaski. See on suur kogus usaldamatust ja vaenulikkust, millega tuleb toime tulla – eriti puberteediealisel poisil.

Vanemaks saades õpin olema ettevaatlikum ses osas, keda palumata aidata. Kui ma kedagi sageli näen, siis tunnen ikkagi sundi jagada seda, mida tean. Niisiis arendan võimet tunnetada kõigepealt inimese emotsionaalset seisundit, et teha kindlaks, kas ta on ligipääsetav. See vähendab ebamugavate olukordade hulka.

Kui tegemist on võõraga, siis tavaliselt jätan nähtu oma teada. Kuid see muutub koormavaks. Teismelisena hakkan oma tegude eest veel rohkem vastutust tundma. Niisiis, kui kellelgi on neeruhaiguse oht või vähk ja mina ei tee midagi, siis tunnen end osaliselt süüdi olevat, kui inimene tõsiselt haigestub või sureb. Kui see kordub sadu kordi päevas, muutuvad süü- ja vastutusetunne tohutuks.

Vabanemiskatsed

Minu teismeliseaastate jätkudes muutub elu raskemaks. Näiteks vaatab suurem osa inimesi telerit selleks, et lõõgastuda ja vabaneda. Aga kui mina telerit vaatan, näen kõigi ekraanil olevate inimeste tervist läbi. Automaatselt skaneerin iga inimese seisundit, keda näen abi vajavat, ükskõik, kas nad ise oma olukorrast teavad või mitte. Kui see juhtub ikka ja jälle, on teler kurnav, mitte lõbustav.

Kinos käies on veel halvem lugu. Tahtmatult tunnetan iga inimese tervist minu reas, minu ees olevas reas, minu taga olevas reas ja nii edasi.

Ja sellega asi ei lõpe. Ma tunnetan filmitegelaste tervist. Suudan määratleda iga näitleja seisundit filmi tegemise ajal, nagu ka tema tervist praegusel hetkel. Kujutlege, kuidas on tunne olla kinokohtingul, kui sind pommitab meditsiiniline info inimeste kohta sinu ümber ja ülal suurel ekraanil.

Arvestades seda, et viimane asi, mida enamik teismelisi tahab, on tunda end teistest erinevat, on see periood eriti okkaline. Võõrandumise ja vastutusega koormatuse tunne viib mõnede mässuliste teismeliseimpulssideni. Püüan mitmel viisil oma „kingitusest“ vabaneda.

Hakkan veetma palju aega metsades. Leian, et loodus on rahustav, ja eriti kõrgelt hindan teiste inimeste puudumist. Vaimu abiga õpin päeva jooksul erinevaid linnuliike määrama. Õhtul õpetab ta mulle tähtede nimetusi – neid, millega teadlased tähti kutsuvad, ja Jumala antud nimesid. Kuid see ei ole siiski päris vabanemine, sest Vaim õpetab mulle samuti, kuidas ära tunda minu ümber kasvavaid taimi ja vilju – punast ristikut, teelehte, võilille, takjajuurt, kibuvitsa vilju ja õisi, metsikuid õunu ja metsamarju – ning kuidas neid tervendamiseks kasutada.

Ühtlasi tekib minus huvi autoremondi vastu. Mulle meeldib mehaaniliste objektide parandamine, sest need ei nõua emotsionaalset osavõtlikkust. Isegi kui mul ei õnnestu rikkis mootoriga Chevy-romu parandada, ei tunne ma ennast kaugeltki nii kohutavalt nagu siis, kui ma ei saa aidata inimesi, sest nende haigus on ravimiseks liiga kaugelearenenud staadiumis.

Aga ka see hobi ei lähe nii, nagu kavatsetud. Inimesed hakkavad märkama, mida ma teen, ja astuvad ligi: „Vau, see on hämmastav! Kas sa saad minu auto ära parandada?“ Ma ei söanda öelda ei – eriti sellepärast, et Vaim teeb raskema töö, arvates ära, milles on viga.

Kui olen viieteistaastane, peatume emaga tanklas, et võtta bensiini. Lähen garaaži ja leian kamba mehaanikuid üht autot vahtimas, otsekui püüaksid nad mõistatust lahendada.

„Mis toimub?“ küsin.

Üks meestest ütleb: „Oleme terve nädala selle auto kallal töötanud. See peaks täiuslikult jooksma. Aga me ei suuda seda käivitada.“

Vaim ütleb otsekohe mulle lahenduse. „Avage juhtmestik gaasipedaali taga,“ edastan mehaanikutele. „Tosinate muude juhtmete hulgast leiate valge juhtme, mis on katki. Pange see juhe kokku ja auto käivitub kohe.“

„See on naeruväärne,“ ütleb üks meestest.

„Mis kontrollimises halba oleks?“ küsib esimene. Niisiis hakkavad nad peale – ja tõepoolest, seal on valge juhe, mis on katkenud.

Nad vaatavad mind, suu lahti.

„Kas sa oled selle auto omanik?“ küsib skeptiline mehaanik. „Või oled omaniku sõber?“

„Ei,“ vastan. „Mul on lihtsalt nende asjade peale taipu.“

Ühe minutiga parandavad nad juhtme ja katsetavad uuesti. Auto käivitub perfektselt.

Üks mehaanikutest hakkab ringi tantsima. Teine nimetab seda imeks.

Sõnum läheb liikvele ja varsti kasutab hulk garaaže meie linnas ja ka mitmes naaberlinnas mind väljakutsutava veaotsijana näiliselt parandamatute autode puhul. Kui ma ilmun abistama, on mind kutsunud mehaanikud – minust palju vanemad, aastatepikkuse kogemusega mehed – alati umbusklikud. „Mida see viieteistaastane siin teeb?“ küsivad nad kõik. Aga kui ma töö tehtud saan, muudavad nad meelt.

Niisiis, vastutusest vabanemise asemel saan seda juurde. Lisaks inimeste tervendamisele saab minust autoarst.

Viimane õlekõrs on mõistmine, kui emotsionaalsed on inimesed oma autode suhtes. Paljudel juhtudel on nad investeerinud autode heaolusse rohkem kui enda tervisesse. Sel hetkel lakkavad autod olemast minu jaoks lõbu.

Katsetan ka muid mässulisi tegevusi. Näiteks ühinen rokkansambliga, sest vali muusika aitab Vaimu häält summutada. Vaim ei kiida seda heaks. Ta ootab kannatlikult, kuni ma mürategemise lõpetan, ja esitab siis kommentaarid mind ümbritsevate inimeste tervise kohta.

Tegelikult ei suuda miski mu annet lahkuma sundida. Üha selgemaks saab, et olen Vaimu ja oma võime küljes kinni – ega saa põgeneda teelt, mis on minu jaoks plaanitud.

Tegutsema asumine

Ajaks, kui olen noormeheks kasvanud, olen tänu treeningule koos Vaimuga lugenud ja skaneerinud tuhandeid inimesi ja aidanud selle käigus sadu.

Ühel päeval mõtlen: Okei, see on asi, millega olen tegelnud. Mul on eriline eesmärk. Pean selle lihtsalt omaks võtma – praeguseks.

Veel mõtlen: Arvatavasti ei saa see igavesti jätkuda. Mingil hetkel olen oma ülesande täitnud ja mind lastakse vabaks normaalseks eluks. Vaim pole mulle kunagi midagi taolist öelnud, aga ma pean seda uskuma, et vastu pidada.

Varastes kahekümnendates hakkan tõsiselt tegelema sellega, mida Vaim on korduvalt minu saatuseks nimetanud. Avan oma ukse haigetele inimestele, kes tulevad abi saama, avastan nende haiguse algpõhjused ja räägin neile, mida nad peavad tegema, et terveneda.

Ja vaatamata mitmesuguste stresside haardele olen vastu pidanud, sest see on rahuldust pakkuv töö. Inimesi aidata tundub hea.

Vahel on see, mida ma teha suudan, nii jõuduandev, et luban endal uskuda, et olen kõiketeadja.

Hea näide on see, kui naaber pöördub minu poole oma naise pärast, sest too ei saa kõndida ega jalgu liigutada. Ta on tosina arsti juures käinud, kuid ükski neist pole aidanud. Mu naaber ütleb oma naisele: „Vaata, Anthony paistab niisugustest asjadest palju teadvat. Proovime õnne.“

Minu hoole all suudab naine aasta pärast kõndida.

Olen aias mõnd sibulat võtmas, kui naaber minu juurde tuleb. „Tahan sind lihtsalt tänada, Anthony,“ lausub ta. „Me käisime üle kogu riigi tippekspertidega kohtumas ja nad ei suutnud midagi teha. See on arusaamatu – kuidagi teadsid sina täpselt, mis viga on ja mida ta vajab. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Sa ei ole isegi arst.“

Vaatan talle otsa, sibulad peos, ja ütlen: „See on sellepärast, et mul on alati õigus. Ma saan iga probleemi kõrvaldada, sest ma ei eksi milleski. Pea seda lihtsalt meeles – mul on alati õigus ja saab alati õigus olema.“

Siis pööran ümber, teen paar sammu ja astun reha peale, mis laksab mulle nii kõvasti vastu nägu, et lööb mind pikali.

Laman maas, murelik naaber ruttab minu juurde ja seisab minu kohal. Oma uimases seisundis arvan, et tema on minu alatine kaaslane. „Vaim?“ küsin.

Kõigekõrgema Vaim vastab: „Minul on alati õigus. Sina eksid alati. Pea seda meeles. Minul on alati õigus. Sina eksid alati.“

Iga kord, kui ma upsakaks muutun, mõtlen sellele hetkele. See meenutab mulle, et kuigi mõnd asja, mida ma tervendajana Vaimu abiga teen, võib pidada imepäraseks, olen siiski tavaline mees, kes omaette tegutsedes võib teha palju valeotsuseid.

Pöördepunkt

Kui olen noor täiskasvanu, eeldab Vaim, et olen üle saanud kriisihetkest, mis on sajandite kestel viinud teisi samasuguse andega inimesi oma elu lõpetamiseni. Ta eeldab, et olen omaks võtnud, et oma võimete kasutamine inimeste tervendamiseks on see, mida ma teen kogu ülejäänud elu.

Mis näitab, et isegi Kõigekõrgema Vaim ei suuda kõike ette ennustada, kui mängus on vaba tahe.

Ühel hilissügise päeval olen puhkamas vee ääres, seltsiks mitte kedagi teist peale mu tüdruksõbra – kellest hiljem saab minu naine – ja mu koera Augusti (lühend Augustinest).

August on mul olnud ühe aasta ja ma olen temasse väga kiindunud. Ta asendab meie perekonna koera, kes oli minuga viisteist aastat. Nagu too koer, on ka August mu terve mõistuse jaoks oluline.

Istume suure sügava lahe ääres. Vesi on jääkülm ja vool on tugev.

See on meie viimane päev. Suure vastumeelsusega valmistume lahkuma selle paiga rahumeelsest eraldatusest.

Äkki hüppab mu koer hoiatamata vette. Mõistan, et ta tabas mu tundeid. See on tema viis öelda: „Me ei pea minema. Jääme siia ja mängime edasi.“

Õnnetuseks saavad külm ja vool tema üle võimu. Ta hakkab kohe meist eemale libisema.

Seisame kaldal, hüüdes, et August tuleks tagasi. Loobin kive vette, püüdes koera enda juurde tagasi juhatada. See on meie eriline signaal – alati, kui ma kive madalasse vette loobin, pöördub ta tagasi kaldale. Aga täna veab vool teda üha kaugemale.

August on viiekümne jala kaugusel. Näen, et ta heitleb, püüdes tagasi tulla, ja kaotab lahingu. Siis halvab külm ta nii läbinisti, et ta lakkab rabelemast… ja vajub otsejoones põhja poole.

Viskan jaki seljast, saapad ja püksid jalast ja hüppan jäisesse vette. Olen ujunud viisteist jalga, kui Kõigekõrgema Vaim ütleb: „Kui sa ujumist jätkad, ei saavuta sa midagi.“

„See ei loe!“ karjun. „Ma ei hülga Augustit. Pean päästma oma koera.“

Ujun veel viisteist jalga – ja halastamatu külm saab minust võitu. Mu keha kangestub.

Vaim ütleb: „Nüüd oled sa omadega läbi. Sa ei saa tagasi pöörduda ega edasi minna. See on kõik.“

„Kas tõesti? Sa röövid minult rahuliku, normaalse elu, ma pühendan kogu oma olemuse sinu tervendamistööle, ja see on kõik, mis ma sinult vastu saan? Sa ütled „See on kõik“ ja jätad meid surema?“

Kogu äng ja viha, mida olen nelja-aastasest peale maha surunud, purskab nüüd välja. Suunan Vaimule kogu aastate jooksul kuhjunud masenduse selle pideva piina pärast, mida olin sunnitud tunnistama kui „kingitust“: olles eraldatud kõigist teistest, teades liiga noore ea jaoks kõigist liiga palju ja lastes endale rääkida, mida ma oma elus tegema pean, ilma et mulle oleks jäetud väikseimatki valikut.

Ma ütlen Vaimule: „Ma loobusin paljust – ohverdasin oma lapsepõlve, kogedes igaühe valu ja kannatusi, võttes vastutuse tuhandete võõraste tervendamise eest ja kurnates iga päev ennast füüsiliselt ja vaimselt. Ja nüüd ütled sa mulle, et ma ei saa kaitsta isegi oma perekonda?

Ei, pagan võtaks!“ hüüan ma, kui jäised lained püüavad mind neelata. „Kui sa tahad, Vaim, et ma niimoodi lõpetaksingi, siis olgu nii. Ma kas saan oma koera tagasi või lähen koos temaga põhja.“

Möödub väga pikk hetk. Kange ja kurnatud, mõistan, et olen liiga kaugele läinud. Veel mõni hetk ilma abita, ja ma järgnen oma koerale Augustile sügavikku.

Pööran pea kalda poole viimaseks pilguks tütarlapsele, kellega koos kavatsesin veeta ülejäänud osa oma elust.

Vaim ütleb: „Sa pead ujuma veel kakskümmend jalga.“

Šokeerituna hüüan: „Kuidas?“

Oma suureks üllatuseks tunnen uut energiat. Jätkan ujumist. Mõttes karjun Vaimu peale edasi, et väärin ellujäämist koos oma koeraga. Muidu sureme mõlemad.

Vaim ütleb: „Viin sind su koerani. Vastutasuks pead minule pühenduma. Me läheme läbi elu nii, nagu oli kavatsetud. Sa pead omaks võtma, et Jumala püha väe läbi oled sa määratud tegema seda tööd oma elu lõpuni.“

„Olgu nii!“ hüüan. „Oleme rääkinud. Lase mul leida August ja ma töötan sinu heaks iialgi enam kaeblemata.“

Ujun veel kakskümmend jalga. Vaim ütleb: „Hoia hinge kinni ja sukeldu kaheksa jalga, siis ava silmad.“

Hoian hinge kinni ja mu keha läbib jõusööst. Äkki tunnen jälle oma jalgu.

Sukeldun ja ujun vee all oma tunde järgi kaheksa jalga, avan silmad – ja näen inglit.

Ma pole kunagi varem ingliga kohtunud. Näen kedagi, kes näib olevat naine, kellel pole vee all hingamisega raskusi, tema silmadest kiirgab valgust ja ta seljast kasvavad välja suured, kaunid valgusetiivad. Pole kahtlust, et see on jumalik olend.

Ja tema kätel on August, ümbritsetud kauni, rahuliku valgusega. Hetkeks tundub mulle, et aeg jääb seisma. Minu nägemine on vee all üllatavalt selge ja mul pole hirmu ega raskust hinge kinnihoidmisega.

Haaran oma koera kaelarihmast. Ja siis lükkab miski mind koos temaga üles.

Me mõlemad jõuame veepinnale.

Laht on endiselt jääkülm ja hoovus püüab endiselt raevukalt meid maast ja elust eemale kiskuda. Tuul puhub tugevalt.

Kui ma jälle silmad avan, näen hetkeks Vaimu vee peal seismas. See on ainus kord näha Vaimu pärast esimest päeva, mil ta ennast ilmutas, kui olin nelja-aastane.

„Meil ei ole palju aega,“ ütleb ta. „Ingel on lahkumas.“

Just siis, kui ma järjekordselt taipan, et kõik võib olla lõppenud, laeb mu keha veel üks jõusööst. Kui hakkan läbi külma vee tagasi ujuma – hoides Augustit, kes näib elutuna – tundub mulle, otsekui tõmmataks mind läbi viiekümnejalase vahemaa ohutusse.

Minu koer ja ma ise jõuame tagasi kaldale – mu tüdruksõbra juurde, kes nutab kergendusest.

Kui ma enda ja oma koera kivisegusele liivale lohistan, nutan ahastusest – mitte sellepärast, et olen alajahtumise esimeses staadiumis, vaid kartusest, et mu koer on surnud. Suudan mõelda üksnes: Lase tal olla elus.

Koer avab silmad, ahmib õhku ja elustub. Pilvede tagant ilmub päike ning valguseviirg sööstab üle vee ja paistab mu koera Augusti peale. Vaatan valgust ja lausun: „Tänan sind, Vaim.“

Ja taipan: sestpeale, kui Vaim mu ellu sisenes, on see esimene kord, mil ma teda üldse millegi eest tänanud olen. Lahingud, mida olen nelja-aastasest peale Kõigekõrgema Vaimuga pidanud, peavad lõppema. Aeg on tunnustada kaarte, mis on mulle kätte jagatud.

Isegi enne seda pöördepunkti olid hädasolevad inimesed hulgakaupa minu juurde tulnud.

Olles sõna andnud, pühendun nüüd täielikult nende aitamisele, ilma piiranguteta ja kogu eluks.

Ma ei pea teesklema, et mulle kingitud võimed on probleemivaba õnnistus. Siiski jätan kaeblemise ja tunnistan lõplikult, kes ma olen.

Just siis võtan Meditsiinimeediumi rolli tõeliselt omaks.

Protsess

Oma kutsumusele pühendudes sean sisse tavad selle teostamiseks nii tõhusalt kui võimalik.

Selleks, et inimest lugeda, pole mul vaja temaga ühes ruumis olla, sellepärast korraldan kõnelused klientidega telefoni teel. See võimaldab mul aidata keda tahes maailmas, sõltumata asukohast, ja vähendab aega klientide vahetumise vahel. Olen sel viisil aidanud kümneid tuhandeid inimesi.

Kui ma skaneerin, tekitab Vaim väga heleda valge valguse, mis võimaldab mul kliendi sisemusse vaadata. Kuigi oluline selle saavutamiseks, mida ma meditsiinimeediumina vajan, tekitab see omamoodi „lumepimeduse“, mis halvendab mu nägemist reaalses maailmas, ja see mõju kuhjub päeva jooksul. Kui olen töö lõpetanud, kulub mul normaalse nägemise taastumiseks kolmkümmend kuni kuuskümmend minutit.

(Kõrvalmärkusena, võtan alati abilise kaasa, kui lähen kuhugi, kus on palju inimesi ja hääli, sest tavaliselt kaotan „automaatse“ skaneerimise tõttu suure osa nägemisest. Näiteks, kui pean kuhugi lendama, skaneerin tahtmatult iga inimest lennukis. Selleks ajaks, kui me maandume, olen täiesti pime, mistõttu on mul vaja abilist, kes mind mõju kadumiseni juhib.)

Kliendi seisundi põhjalik ja igakülgne skaneerimine võtab aega vaid umbes kolm minutit. Kuid mul kulub kümme kuni kolmkümmend minutit avastatu selgitamiseks ja tervenemise soovitusteks, eriti uute klientide puhul.

Vahel pean kulutama aega kliendi toetamiseks või „taastamiseks“. Seda seetõttu, et tegelen enamaga kui lihtsalt inimeste füüsilised haigused.

Hing, süda ja vaim

Kui ma lugemist teostan, lähen inimese füüsilisest tervisest sügavamale. Vaatan läbi ka kliendi hinge, südame ja vaimu. Need on olemuse kolm täiesti erinevat komponenti, mis kuuluvad alati kokku.

Esimene komponent on hing. See on inimese teadvus või see, mida mõned nimetavad „kummituseks masinas“. Teie hing elab ajus, kus ta salvestab teie mälestusi ja kogemusi. Kui te sellest surelikust ilmast lahkute, võtab hing edasi liikudes need mälestused kaasa. Isegi kui kellelgi on ajuvigastus või ajuhaigus, mis takistab teda mõningaid asju mäletamast, võtab hing kõik mälestused kaasa, kui see inimene sureb.

Hing salvestab ka teie lootuse ja usu, mis mõlemad aitavad teid õigel teel hoida.

Ideaalis peaks teil olema täiesti terviklik hing. Kuid eluraskustes võib hing mõraneda või isegi endast tükke kaotada. Seda põhjustavad dramaatilised sündmused, nagu lähedase surm, armastatu reetlikkus või iseenda reeturlikkus.

Kui ma klienti skaneerin, siis mõrad tema hinges meenutavad mulle mõrasid kirikuaknas. Saan öelda, kus need mõrad on, sest valgus tungib neist läbi.

Puuduvate tükkidega hing sarnaneb majaga, milles peaksid õhtul kõik tuled põlema… kuid mõni ruum selles on pime.

Hingekahjustus võib põhjustada energia kadumist, isegi elujõu kaotust. Just sellepärast on tähtis sellest teadlik olla. Vahel ei ole kliendil füüsilist probleemi – pigem on see hingevaev.

Kahjustatud hingega inimene on haavatav. Kui te kunagi kuulete sõpra ütlevat: „Ma ei ole uueks suhteks valmis, mul on veel lahkuminekust valus“, siis tunnistab ta, et tema hing on kahjustatud ja vajab aega paranemiseks, enne kui ta uuesti riskida söandab.

Sama joont jätkates, kui te kunagi näete kedagi näljasena taotlemas hingeõpetust mis tahes vormis – religiooni, vaimsete gurude, eneseabiraamatute, meditatsioonilaagrite näol – siis võib see tulla sellest, et inimese hing on kahjustatud ja ta otsib intuitiivselt viise, et muuta see taas terveks ja täielikuks. See on oluline ülesanne igaühe jaoks meist – kui teie aeg otsa saab, peab teie hing olema piisavalt terviklik, et teha läbi teekond tähtede taha, kus Jumal selle vastu võtab.

Inimese olemuse teine komponent on füüsiline süda. See on koht, kus elavad armastus, kaastunne ja rõõm. Terve hinge omamine ei tähenda tingimata, et olete terviklik inimene. Teil võib olla veatu hing ja murtud, kahjustatud süda.

Süda teenib teie tegevuste kompassina, juhatades teid õigesti toimima, kui hing eksitusse satub.

Samuti on teie süda justkui turvavõrk, mis võib hingekahjustusi kompenseerida. Kui hinges on mõrasid ja kaotusi, aitab tugev süda toime tulla, kuni hingel on õnnestunud terveneda.

Süda hoiab alles ka teie head kavatsused. See tähendab, et teil võib olla muserdatud hing, kuid soe, armastav süda. Tegelikult on tavaline, et kui hing on läbinud Ameerika mägede sarnase tee, saab süda suuremaks. Suured kaotused võivad viia sügavama mõistmiseni… ning suurema armastuse ja kaastundeni.

Kolmas võtmekomponent, mida ma klienti skaneerides vaatan, on vaim – mis selles kontekstis tähendab isiku tahet ja füüsilist tugevust. Teie hing ei ole teie vaim. Need on teie kaks erinevat osa. Vaim on see, mis võimaldab teil ronida, joosta ja võidelda. Isegi kui teie hing on muserdatud ja süda nõrk, võib vaim aidata teil füüsiliselt vastu pidada, kuni otsite võimalusi tervenemiseks. Näiteks soovitan vahel väga haigel kliendil hakata jalutamas käima, linde vaatlema ja päikeseloojanguid imetlema. See aitab inimese vaimu tugevdada ning võib olla tema südame ja hinge taastumise algus.

Iga inimolend on erinev, individuaalsete kogemuste, tunnete ja hingeseisundiga. Et olla kaastundlik tervendaja, tuleb kohaneda iga ainulaadse olukorra ja isikupäraga, leevendamaks nimelt selle inimese piinu ja kannatusi. Vaim räägib mulle, et see kaastunne on tervendamise kõige tähtsam komponent.

Üks ja ainus meditsiinimeedium

Kuigi sellel, et hääl kogu aeg mu kõrva räägib, on silmanähtavad halvad küljed, on sellel ka tohutud eelised.

Kuna Vaim on eraldiseisev ja minust lahus, ei oma tähtsust, kas mina olen sellel päeval endast väljas, haige või tüdinud. Vaim on minu emotsioonidest häirimatu ja annab järjekindlalt täpse ülevaate kliendi tervisest.

Ma ei ole sensitiiv, kes peab teatavasse vaimuseisundisse minema või kellel on oma töö tegemises head ja halvad päevad. Mõni klient küsib minult: „Kas ma pean ehted ära võtma, et võiksite parema tulemuse saada?“ See ei loe, kui nad oleksid kasvõi tinapaberisse mähitud; suudan anda vastused, mida nad vajavad, ja leida, mis on halvasti.

Teine asi, mis mind enamikust meediumidest eristab, on see, et mul ei ole probleeme informatsiooni saamisega mu perekonna ja sõprade või minu enda tervise kohta. Jällegi, kuna Vaim on minust lahus, tarvitseb mul ainult küsida, ja ta räägib mulle, mida ma teada tahan.

See on üks asjadest, mis teeb mind ainulaadseks.

Ühel päeval nõuab üks skeptiline naisreporter, et ma teda jalamaid diagnoosiksin: „Ma tahan, et ütleksite mulle, kust mul valutab. Kas mu varvas valutab? Mu jalasäär? Mu kõht? Kas mul on mingisugune valu käes? Tuharas? Kas mul üldse kusagilt valutab? Vaatame, mida teie hääl ütleb.“

Vaim ütleb mulle otsekohe: „Tal on valu. Tal on valu pea vasakus pooles. Teda piinab krooniline migreen.“ Sirutan käe, puudutan tema pea vasakut poolt ja lausun: „Vaim ütleb mulle, et teil valutab siit.“ Ta hakkab nutma.

See on Vaimu silmapilkse täpsuse mõõt.

Kui ma saan kell kaks öösel kõne kliendilt, kelle tütar on erakorralisele operatsioonile minemas ja klient tahab teada, kas see on õige valik, suudan ühe minutiga öelda arstile, kas sellel väikesel tüdrukul on lihtsalt raske toidumürgistus või on tema pimesool lõhkemas.

Pean olema võimeline ütlema, kas keegi on paranemas või on tal sisemine verejooks, kas lapse palavik on põhjustatud gripist või meningiidist, kas kellelgi on kuumarabandus või on tal insuldioht. Vaim annab iga kord selle informatsiooni.

Padre Pio ja Edgar Cayce, nood kuulsad 20. sajandi müstilised tervendajad olid kaks ainsat lähiajaloo meediumi, kes saavutasid selle kaastundetaseme, mida Vaim minult nõuab. Nende töö kaastundliku tervendajana on mõneti minu oma sarnane. Kuid tugevused ja anne on igaühel meist ainulaadsed.

Ükski teine meedium ei tee seda, mida teen mina. Ühelgi teisel elaval inimesel ei ole vaimuhäält, mis annab põhjaliku ja asjakohase terviseinformatsiooni kristalse selgusega.

Olen pühendanud sellele tööle oma elu. See on see, kes ma olen. Ja see on anne, mida ma kasutan, et pakkuda teile terviseinformatsiooni peatükkides, mis nüüd järgnevad.