Читать книгу Meditsiinimeedium - Энтони Уильям - Страница 9

Kui tunnete, et olete terviseküsimustele vastuseid otsinud liiga kaua, ei ole te üksi.

Keskmiselt tuleb klient minu juurde pärast seda, kui on kümme aastat arstide vahet käinud, olles külastanud kahtkümmet erinevat arsti. Vahel on tõenäolisem arv selle aja jooksul 50 või 100. Üks naine, kellega ma rääkisin, oli seitsme aasta jooksul käinud ligi 400 arsti juures.

Need inimesed on saanud oma seisundile sildi – näiteks luupus või fibromüalgia, Lyme’i tõbi, hulgiskleroos (MS), kroonilise väsimuse sündroom, migreen, kilpnäärme häired, reumatoidartriit, koliit, ärritatud soole sündroom, tsöliaakia, unetus, depressioon ja paljud teised – kuid nad ei ole paranenud.

Või ei suutnudki arstid nende inimeste sümptomitele lipikut leida ja pakkusid välja tolle äpardunud diagnoosi: „See kõik on kinni teie mõtlemises.“

Tegelikult oli neil inimestel tegemist mõistatusliku haigusega.

Mõistatuslik haigus ei ole lihtsalt mingi diagnoosimatu haigus, samuti ei ole see uus lugu kaheksast Midwesti lapsest, kes hospitaliseeriti äkiliste seletamatute sümptomite tõttu. Mul on kindlasti olnud kliente, kes on tulnud niisugustes olukordades minu juurde vastuseid saama, aga see on ainult murdosa sellest, mida ma päev-päevalt näen, tilluke alamhulk palju suuremast kategooriast mõistatuslikud haigused.

Mõistatuslike haiguste definitsiooni kitsendamine ainult haruldastele, ägedatele haigustele ei ole abiks. See petab avalikkust. See paneb inimesed arvama, et arste segadusse ajavaid haigusjuhtumeid on minimaalselt ja need puudutavad ainult väikest osa elanikkonnast.

Tõde on selles, et mõistatuslike haiguste all kannatavad miljonid inimesed. Mõistatuslik haigus on iga tervisehäire, mis inimese mis tahes põhjusel nõutuks teeb. See võib olla mõistatuslik sellepärast, et selle sümptomite kogumi jaoks ei ole nime olemas – seetõttu peetakse seda vaimse tasakaalutuse tunnuseks. Mõistatuslik haigus võib olla ka väljakujunenud krooniline seisund, mille algpõhjusele ei ole tõhusat ravi või selgitust (sest meditsiiniringkonnad ei mõista seda veel), seisund, mida sageli diagnoositakse valesti.

Me räägime mitte ainult ülalloetletud seisunditest, vaid ka teist tüüpi diabeedist, hüpoglükeemiast, lõualiigese funktsionaalsetest häiretest (TMJ), Candida’st, menopausi komplikatsioonidest, aktiivsus- ja tähelepanuhäiretest (ATH), posttraumaatilistest stressihäiretest (PTSH), näonärvi halvatusest (Belli paralüüs), vöötohatisest, lekkiva soole sündroomist ja muust. Need on lihtsalt sildid, mille taga ei ole mingit tähendust peale segaduse ja kannatuste. See teeb neist mõistatuslikud haigused.

Ja kuidas on autoimmuunhaigustega – eksliku teooriaga, et teatud tingimustes ründab keha iseennast? See pole tõsi. (Selle kohta rohkem järgmistes peatükkides). See on veel üks silt, mis juhib kõrvale tõest, et arstiteadus ei ole veel välja selgitanud, miks inimesed kannatavad krooniliste valude all. Autoimmuunhaigused on mõistatuslikud haigused.

Kui külastate arsti ja kaebate küünarliigese valu üle ning kuulete, et teil on reumatoidartriit (RA) – siis on see lihtsalt silt, mitte vastus. Teile võidakse välja kirjutada ravimid ja füsioteraapia, kuid ei selgitata, miks see teil on või kuidas saate sellest terveneda. Arst võib öelda, et RA on see, kui keha ründab iseennast – see tähendab, et immuunsüsteem peab ekslikult mingeid osi teie kehast sissetungijateks ja püüab neid hävitada.

See on ekslik. Keha ei ründa iseennast.

Tõde? RA on lihtsalt ühe mõistatusliku haiguse silt. Liigesevalu oleks täpsem – see näitab, kui palju on arstiteadus selle haiguse kohta siiani avastanud.

Kuid reumatoidartriidil on ka tõeline seletus. Vastus on selles raamatus.

Mõistatuslikud haigused on kõigi aegade kõrgpunktis. Iga saabuva aastakümnega kahe- või kolmekordistub autoimmuunhaiguste ja muude krooniliste mõistatuslike haiguste all kannatajate arv. On aeg avardada mõistatuslike haiguste definitsiooni, avamaks silmad fakti ees, et miljonid inimesed vajavad vastust.

Järgmistes peatükkides paljastan tosinate niisuguste tervisehäirete tegeliku loomuse ja räägin teile, missuguseid samme peate astuma, et terveneda või ennast kaitsta.

Mõistatus peab saama lahendatud.

Ravikarussell

Nimetan seda, kui inimesed tutvustavad oma mõistatuslikke sümptomeid ühele arstile teise järel ilma mingi tulemuseta, ravikarusselliks. Kui väga te ka ei püüaks sõidult maha tulla, jätkate ikka ringlemist.

Mõne elukutse puhul on tööülesanne ilmselge. Ma ei taha öelda, et niisugustel inimestel nagu torulukksepad, mehaanikud, raamatupidajad ja juristid on kerge tegevusala. See ei ole nii. Kuid nad tegutsevad siiski reeglite raames. Raamatupidaja, kes ei suuda tulpasid tasakaalustada, saab viimaks pearaamatus olevast veast aru ja teeb õige sissekande. Kui torulukksepp tuleb rikkis nõudepesumasinat parandama, siis esialgu võib probleem segane tunduda, kuid ta taipab peatselt, missugused osad tuleb asendada – või kui see ei toimi, siis paigaldab uue seadme.

Ka meditsiinis on mõni aspekt selgelt piiritletud. Kui keegi näiteks suusatamisel õnnetusse satub, siis ei ole jalaluumurru põhjuses mõistatust – ega ole ka mõistatust selles, kuidas seda parandada. Niisugune asi nagu luumurd – kus põhjus, mõju ja ravi on hästi määratletud – sarnaneb praamisõiduga: reisil on lõpp ja see erineb pisut sellest, kust te alustasite. Võib-olla on teel udu, mis muudab reisi keerulisemaks – luumurd on kildudega või jääb sulepeaots lahase vahele – kuid on olemas kindlad punktid A ja B ning ravipersonal on õpetatud patsienti ühest punktist teise viima.

Meditsiin on füüsilise keha parandamise osas uskumatult kaugele jõudnud. On välja arendatud elupäästmise tehnoloogiad, mis võimaldavad patsientidel radikaalselt paraneda autoõnnetustest, luumurdudest, südamesiirdamisest ja paljust muust. Kus me oleksime ilma pühendunud inimesteta, kes teevad iga päev rutiinseid protseduure ja revolutsioonilisi operatsioone?

Kahekümnendal sajandil tegi arstiteadus suuri läbimurdeid ka viroloogias… aga see kõik pühiti vaiba alla. Kuna puudus rahastamine, et need avastused järgmisele tasemele viia, jäeti need suurepärased arstid hätta, sest nende avastusi teatavate viiruste kohta ignoreeriti.

Mõistatuslike haiguste puhul ei ole sümptomite põhjused sageli ilmsed. Ei ole selget vallandajat ega arusaadavat selgitust patsiendi kannatustele. Arstide väljaõppes puuduvad punktid A ja B. Nende jaoks ei ole reegliraamatut, mida jälgida. Skeptiline arst võib isegi mitte näha selgeid märke, et patsient tõepoolest kannatab – ja seetõttu sundida patsienti otsima pidevalt kinnitusi, et tema haigus on üldse reaalne.

Väga paljud krooniliselt haiged inimesed ei parane. Sageli ei tundu see üldse lõbusa, vaid hoopis tusase karussellina.