Читать книгу Meie taluelu Memme nõuanded - Epp Petrone - Страница 2

Epp Petrone, Väike Myy
Meie taluelu memme nõuanded

Autoriõigus: Epp Petrone, Ülle Solovjova ja Petrone Print OÜ, 2021

Toimetaja: Kaja Sepp

Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias

Kujundaja: Margit Randmäe

Fotoalbum: erakogud

Tagakaane fotod: erakogud

Esikaane foto: 123rf.com

ISBN 978-9916-605-51-6

ISBN 978-9916-605-52-3 (epub)

ISBN 978-9916-605-53-0 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

www.petroneprint.ee

Sissejuhatus Epult…

Kui ma Väikesest Myyst teistele kõnelen, siis ütlen tavaliselt: üks vintske memm.

Kes ma ise olen? Tulevane vintske memm? Ma loodan, et jaa. Loodan olla see, kes suudab edasi õpetada asju, mida elu on enne mind memmedele õpetanud.

Oli kummaline kevad, koroonakriisi aeg, kui mulle tuli pähe hakata pidama Väikese Myyga kirjavahetust. Ühtäkki taipasin, kui vähe ma tean, kui mult internet ära võtta. Ja taipasin, mismoodi olen tüüpiline rabeda katkestuse kultuuri näide. Minu vanaema teadis poole rohkem asju kui mu ema ja mina tean ehk veerandit selles mis mu ema, sest aeg muutus, elu läks kiireks, kõike sai poest, taluelukaugeid ahvatlusi oli palju.

Aga mitte kunagi pole hilja juurde õppida, ja rumalaid küsimusi pole olemas!

Teadmishimuline kirjanik ja ema, lauda, aia ja põllu perenaine Epp Petrone oma talus Setomaal

…ja Väikeselt Myylt

Hakates saama neid Epu kirju, adusin, kui kiiresti kaovad vanad oskused, kaob just see, mis teeb noorest neiust elutarga memme.

Küllap on veel palju alles neid minuealisi, kes loevad mu targutusi ja muigavad: ma olen näinud ja tean seda kõike. Aga meil on kohustus oma järeltulijate ees. Kuidas teha moosi, kui suhkrut ei ole? Kuidas valmistada reha, kui seda poest osta ei saa? Kuidas vikatit pinnida, kui mõni isegi ei tea, mida see sõna tähendab?

Püüan Epule vastates lähtuda just nendest oskustest ja teadmistest, mida oli vaja siis, kui kaubandus ei pakkunud meile veel lihtsaid lahendusi.

Möödunud aasta ja koroonaaeg õpetasid mullegi, et lihtsaid tarkusi tuleb alles hoida. Miks me viina kokku ostsime? Vaistlikult teades, et see on vajalik, aga milleks just? Küll hädaaeg ka ise õpetab, aga parem on omada spikrit.

Mitte katastroofi oodates, vaid igaks elujuhtumiks valmis olles…

Vintske memm, nõid ja suure pere vanaema Väike Myy oma talus Rõugõ kihelkonna veere pääl

Kas mäletad?

Epp: Kas mäletad, kuidas me tuttavaks saime? See oli kevadine aeg, ma olin internetis postitanud, et otsin ümberistutamiseks lilli. Mulle meeldis Su netinimi, Väike Myy, see on muumiraamatutes minu lemmiktegelane, tore tõre pisike My. Ja mulle meeldis, et Sa ei elanud mu talust liiga kaugel, meie vahel oli nii poole tunni jagu sõitu.

Nõnda ma Sinu hoovi oma porise auto ja labidaga saabusingi.

Öeldakse, et juhuseid pole olemas. Võibolla tõesti pole, kui oskad saatuse vihjeid märgata ja neisse sisse minna. Mul oli sealsamas autos üks paberileht, täis igasuguseid muid kontakte inimestelt, kes mulle lilli pakkusid. Kõik need teised taimed, peale ühe erandi, jäidki võtmata.

Kuid Sinu poole jäingi külla käima. Mitte et Sa oleksid olnud ülevoolavalt lahke, pigem olid Sa esimesel korral oma nime vääriliselt veidi tõre, aga Sinust kumas elutarkust ja mul oli seda vaja. On siiani.

Vaistu ja fantaasia abiga olen pannud kokku seda puslet: kes Sa siis tegelikult oled ja milliste tarkuste juurde on Sul ligipääs? Mulle tundub, et Sa oled terve elu kasvanud maal ja terve elu sammunud seda teed, mis on Sind nüüd toonud siia, raamatukaante vahele, et saaksid oma tarkusi paljundada. Ja et need saaksid uutes kohtades üle Eestimaa vilja kanda.

Minu ja maaelu lugu on kahjuks katkestuse lugu. Jah, ka mina kasvasin maal. Enamiku aiatarkusi õppisin oma esimese 15 eluaasta jooksul. Sain vanaema ja ema kõrvalt aimu näiteks sellest, et ühte sorti peenraid ei tohi pidada ühe koha peal. Aga mis liigid sobivad naabriteks ja mis mitte? Seda mulle ei seletatud. Mulle öeldi, et „mine tee kasvuhoone mõlemad uksed lahti“ või „mine tee kasvuhoone üks uks lahti“ ja ma ei süvenenud ealeski, millal üks ja millal kaks ust ja miks nii.

Väikese Myy kasvuhoonetarkus

Kasvuhoone ukse reegel on lihtne. Kui kasvuhoones on üle 30 kraadi sooja, siis viljad enam ei moodustu ja seda olukorda ei tohi tekkida lasta. Kõige parem, kui saaks õhutada kahelt poolt: väga palaval ajal mõlemad pooled pärani lahti. Olen kasvuhoone ukse lahti jätnud, kui sooja on ka öösel üle 15 kraadi. Niimoodi tulebki kombineerida, hoida pidevat temperatuuri üle 15 ja alla 30.

Aga edasi? Minu 16. eluaasta aiandussuvel aastal 1991 hakkas juhtuma palju erilisi asju. Käisin pikal poliitilisel protestimatkal, augustikuu päädis putšiga Moskvas. Hakkasin ajakirjandusele kirjutama, võõrkeeli õppima. Samal ajal jäi mu ema haigeks, koduaed jäi unarusse. Kusagil selles aegruumis peitus mu elu tähtis teelahe. Mind tõmbas korraga linna ja maale, laia maailma ja talueraldusse. Jah, tuupisin sõnastikust inglise keelt ja lugesin välismaa reisiajakirju, ent samal ajal unistasin talunikuks hakkamisest, sest talupidamine oli sel ajal värskelt moes, üks olulisi kuulsusi – võibolla mäletad? – oli näiteks Võrumaa miss, kes pidas talu ja läks ajakirjanikule teeotsale vastu kummikutes. Minu eeskuju! Ma õppisin isa kõrvalt lüpsma, piima jahutama, seasööki raiuma. Siis sai meie suguvõsa õigusvastaselt võetud vara tagastusena mu vanavanaisa ehitatud talu, täiesti elatava, lihtsalt teises Eesti otsas… Ma rääkisin vanematele ja vanavanematele, et soovin seda talu pidama hakata, aga 16aastase humanitaarsete kalduvustega unistaja juttu ei võetud tõsiselt. Talu müüdi maha.

Ja minu eest oli valik tehtud, tee viis edasi laia ilma: ülikooli ja linnaellu. Ema jäi haigemaks ja suri, vanaema samuti, mu side maaeluga jäi soiku.

Muidugi tuli mu ellu mehi, aedu ja õpetlikke memmesid. Aga ma ei olnud ilmselt valmis õppima. Aianduse lained tulid ja läksid, elu oli kiire ja ilus, mitmele poole panin kollaseid tulpe, aga näiteks kasvuhoone ehitamiseni ja põõsaste-puude istutamiseni ei jõudnud. Kulgesin kuidagi külglibisedes neist aedadest ja aegadest läbi.

Tosin aastat tagasi tuli mu ellu see Setomaa talu, kuhu nüüd – ilmselt elu lõpuni – paikseks jään. Ja mul on siin kogu aeg olnud vajadus leida endale see „memm“, kes aitaks. Võib öelda, et mu esimene siinne abiline „memm“ oli mu naabrinaine, kes on tegelikult küll minust noorem, aga kellel on elus läinud korda hoida palju tugevamat sidet esivanemate tarkusega. Ta elab siiani oma lapsepõlvekodust paari kilomeetri kaugusel, ta ema on elus ja igapäevaselt abiks, nii et ta on loomulikul moel sisse kasvanud tugevasse talukultuuri.

Näiteks ostsin kord linnast tomatiistikuid ja maheväetist. Segasin rammusa kokteili, et äsja istutatud tomateid kasta. „Ei tohi!“ kõlas õigel hetkel kohale ilmunud naabrinaiselt memmetarkus. „Sa kõrvetad nad ära. Enne pead juurduda laskma ja alles siis väetama!“ See lugu juhtus aastaid tagasi, ajal, kui internet-tarkuste-kontroll polnud nii levinud mõttemall kui praegu, ja polnud mul tehniliselt võimalikki maal olles netist midagi kontrollida. Olin lihtsalt üksi oma õhinapõhise õnneproovimisega: miski läks hästi, miski halvasti, vahel jõudis naabrinaine õpetama, vahel tuli rakendada tagantjärele tarkust.

Vahepeal on elu edasi läinud, oleme jõudnud ajastusse, kus internet tundub sama enesestmõistetav kui õhk. Palju on mulle nn memmetarkust tulnud sealtki. Aga mitte miski ei asenda elusat memme! Tulen nüüd tagasi selle eluhetke juurde, kui kohtusime.

Niisiis, kuulutasin internetis ühes aiaelu rühmas, et otsin oma metsikus stiilis aia jaoks lihtsalt naturaliseeruvaid lilli. „Mina just olen otsustanud oma lilleaeda koomale tõmmata, tule ja kaeva, elan Sinu lähistel,“ kirjutasid Sa. Ja ma tulin ja kaevasin!

Kas mäletad, et tegin Su lilleaia endale kolimise käigus vigu ja pidin osa asju ümber istutama? Näiteks brunnerale otsa vaadates olevat kohe aru saada, et ta tahab rõskemat ja varjulisemat kohta, mitte päikest? Selge. Jätan meelde. Ja igasuguseid tarkusi Sinult aina tuli. Peiulilli näiteks tasub panna nii palju ja nii laialt üle aia, kui võimalik, sest need hoiavad halvad putukad eemal. Ning mitte ainult köögiviljaaiale, aga ka kanalale on nad head: tuleb õisi kuivatada ja pesadesse lisada. Selge. Jätan meelde.

See oli minu koroonakevade suurim löök, kui me kõige aktiivsemal aianduse hooajal silmast silma, käed mullas, suhelda ei saanud. Korraks, kõige suurema kriisi ja šoki keskel, tundus reaalne võimalus, et ülehomme kolite koos mehega minu juurde, sest lapsed tulevad maale teie majja ja peavad olema karantiinis. See oli loogiline, aga samas ka kentsakas idee. Ootasin teie siia kolimist põnevuse ja ka teatud hirmuga, tagantjärele vaadates ütlen: jumal hoidis, et meie suhe sellist ühe katuse all elamise segadust üle ei pidanud elama! Sa jäid oma koju, mina oma koju, kriisilaine vaibus enne seda, kui aianduskevad lõplikult mööda sai.

Tulid siis mulle külla ja märkasid kohe, et olin põllu pealt ära toodud taliküüslaugud oma aeda valesti ümber istutanud: „Absoluutselt liiga kõrgel! Sibulad jah käivad pinna lähedal, aga küüslaugud peavad sügaval maa sees olema!“ Sama kehvasti oli lugu metsaveerelt kaevatud kuldtähtedega: „Liiga päikese kätte oled nad istutanud, nad tahaks puu all olla.“

Kust Sa küll kõike tead? Eluringi tarkuste põhimõttest saan ma aru küll. On asju, mida memmele on keegi üle-eelmise põlvkonna memm õpetanud, ja on asju, mida memm teab, sest memm on elu näinud. Paljud suured tarkused saab selgeks sünteesi abiga: kui olen sarnast viga juba mitu korda teinud, siis hakkan märkama mustrit ja uut viga ennetama. Nii saabki minust ka lõpuks memm, kui ma ise ka pingutan seoste märkamisel!

Väike Myy: Mäletan muidugi meie esimest kohtumist. (Muie.) Lilletaimi oli mu aias palju ja kahju oli maha niita, aga ise mõtlesin: ah, Petrone, ega see ikka tule… Tulid siiski.

Ootasin pepsi, lakitud küüntega ärinaist. Saabus hoopis lohvakas särgis mullaste kätega külanaine. Olid juba tee pealt midagi autosse saanud ja valmis minugagi jagama.

Muide. Tol esimesel korral, kui Sa tulid, rippus mul jalgupidi puu otsas hiigelsuur valge kalkun, kellele pidime hädatapu tegema vaid mõni minut enne Sinu saabumist. Olin sel päeval üsna kuiv ja karune, hinges kahetsus linnu õnnetuse pärast – ta sai kuumarabanduse – ja kannatamatult ootasin, et saaksin juba üksi jääda ja selle ebameeldiva kitkumise ette võtta. Jutu käigus sulasin veidi üles. Jutt meil sobis, vaated klappisid. Sulle jäi meie õnnetus märkamata. Selliseid asju ei taha rääkida oma lähedastelegi, saati siis võõrale.

Küsid, kust ma olen memmetarkust korjanud. Seda tarkust, mis metsasse ja taimedesse puutub, ei ole ma tegelikult korjanud mitte oma memmelt, kellel selliste asjade vastu huvi puudus, vaid otse loodusest endast, vaadates ja meelde jättes. Taim, mis looduses kasvab varjulises kohas, tahab ümber kolides sama keskkonda, siis läheb ta kasvama ja jääb püsima. Koriluse- ja seenemetsatarkused sain oma esimeselt, nüüdseks surnud abikaasalt, kes kasvas Karjala metsades.

Majapidamistarkused sain aga hoopis vanaisalt ja isalt. Nemad olid parajad jutupaunikud ja et poega-pärijat polnud kuskilt võtta, püüdsid nad uudishimulikule plikatirtsule oma elutarkuse edasi anda. Vanaisalt sain vanu nippe igasuguste talutööde kohta, isa omakorda püüdis mind ette valmistada tehnilise hariduse omandamiseks – elektritööd olid mul käpas juba maast madalast. Veel enne kooliminekut istusin pimikus ja ilmutasin kellegi matuse- või pulmafotosid, isa teenis niimoodi palgale lisa. Aitasin tal ka telereid ja raadioid parandada, teadsin, mis on vooluring ja kuidas kontrollida, milline lamp aparaadis on läbi põlenud. Oskasin juba noores eas joota ja tinutada. Jah, joota ja tinutada! Tänapäeval on need mõisted omandanud halvustava alatooni, tegelikult tähendasid need sõnad igasuguste majapidamisnõude parandamist. Noore naisena panin oma elamusse ise elektrisüsteemi, isa vaid tuli, kontrollis, noogutas tunnustavalt ja ühendas vooluvõrku.

Samas ei tundnud ma noorena naistetöid – oma elu alustades ei osanud muud kui kuidagimoodi kartulit ja mune praadida. Lugematu hulk tädikesi koos vanaemaga tegid mulle kõik ette-taha ära. Naistetöid pidi elu mulle hiljem õpetama.