Читать книгу Meie taluelu Memme nõuanded - Epp Petrone - Страница 3

Epp: Sõna „memm“ on muidugi sümbol. Kui mõtlen enda mõjutajatele, siis sain ka mina just vanaisalt kõige rohkem seda „memmetarkust“. Ja mitte ainult nippe, vaid ka midagi suuremat. Praegu mälupilte silme eest läbi lastes kutsun ennast korrale: tahaksin olla oma elus rohkem nagu papa, mitte nagu mamma! Sest mamma, tema aina töötas ja toimetas ja vahel ka torises omaette kõrgel toonil. Ta on suutnud mulle tekitada mälestuse, et tema tegi kõige rohkem tööd, ta teenis tööd, teenindas teisi, aeda, põldu…

Papa võttis aga pealtnäha rohkem aega maha ja rääkis lapsega. Kumb neist tegelikult rohkem tööd tegi, kes teab? Ja kuidas seda mõõta? Olulisem on see, kumb neist oma eluga rohkem rahul oli ja kumb neist suutis oma elutarkust edasi anda. Selles suhtes olen ma papa kasvatatud rohkem kui kellegi teise.

Mõtlen oma praeguse elu peale: on olnud hommikuid, kus ärkan tegemata tööde rägastikku, joon kohvi ja hakkan otsast peale, mõnikord teen isegi kirjaliku nimekirja. Mu kaheksa-aastane Maria kulgeb kusagil siinsamas, aga ta peab pingutama, et sellest nimekirjarägastikust oma küsimustega üldse minuni jõuda! Eelkõige huvitavad teda loomad-linnud. Taimed mitte nii väga. Vaid siis, kui mina ise talle lugusid räägin, saan ma ta huvituma taimeriigist. Ei tea ju, kas kunagi hiljem on rohkem aega.

Huvitav, et taimetõbi tuli ka mulle kallale alles keskeas. Mäletan näiteks kümne aasta tagant ühte suurt aeda, millest kõndisin läbi nagu muuseas, fikseerides, kui kena, ja sisimas imestades, miks selle pere elumaja nii segi on. Aga pererahvas tegi suvel seda, mis talle rohkem meeldis ja mis ehk ka rohkem praktilist väärtust omas: aiatööd! Jõuad sa siis selle kõrvalt pidevalt põrandaid pühkida? Nüüd saan sellest aru. Tegelen iseenda sees sellega, et lasta vabaks perfektsionism ja olla rohkem nagu papa: elu tuleb rahu ja mõnuga võtta. Las põrandad ootavad homset. Selles suhtes on koroonakriis hea keskkond õppimiseks, sest külas ei saa koroonaajal eriti keegi käia!

Kohustused meie elus on kentsakad õpetajad. Mõtlen: kas kooliaia ja kolhoosi aiandi töötunnid võisid olla need faktorid, mis mult aastakümneteks aianduseksperimentide lusti ära võtsid? Kõige esimene kord sattusin kolhoosi aiandisse tööle siis, kui olin kaheksa-aastane, sama vana kui praegu Maria. Olin sealse seltskonna pesamuna. Selgelt on meeles hetk, kuidas sain oma esimesel tööpäeval pihta, et nüüd tuleb siit kusagilt kõplama hakata ja omale vagu võtta. Kõblas õigetpidi käes, leidsingi vao ja hüüdsin kergendusega: „Mina võtan selle!“ Ümberringi kõlas naer. „Naljanina, see on ju kõblatud vagu!“ Ja meid juhendati edasi, mulle vähemalt puusadeni ulatuvasse putketihnikusse, kust pidime järjest vagusid võtma hakkama. See oli tõeliselt raske töö! Tulemuseks oli äranäsitud orasheina täis pind, mida oma naiivsuses olin ennist pidanud kõplamata vaoks. Eks ma selle aiandisuve käigus õppisingi selgeks olulise reegli: rohimist ei tohi edasi lükata. Kui lükkad, siis võimalik, et ei saa sellest tihnikust sel hooajal enam üldse jagu.

Olin teismeline, kui saabus erapeedipõllu kooperatiivide aeg. Kõige eredamalt on meelde jäänud suvi, kus meie pere kolmest vanemast lapsest igaüks sai oma isikliku peedipõllulapi ja kokkuleppe, et teenitud summaga võid sügisel peale hakata, mis iganes tahad. Kõplasime vaod suve jooksul läbi vist kolm-neli korda. Sain selgeks head töövõtted ja ka selle, kui hea on töö käigus mõte lendu lasta. Ma ei üritanud olla kellegagi samas töörütmis, et juttu ajada. Lendasin oma fantaasiamullides ja kõplasin oma vagusid, mis ulatusid silmapiiri taha, vahepeal tuli vaid veepudel üles otsida ja juua. Kui varasematel aastatel oli peedipõld olnud meie pere kollektiivne kohustus, siis seekord olid need vaid minu vaod. Töötasin nagu transis ja siiani mäletan mingeid kummalisi pilte selle suve peedipõllu-unistuste-maailmast, kus ringi lendasin.

Ent elul oli oma õppetund varuks. Ajalookäänakud keerasid parasjagu ette isemajandavat Eestit ja hüperinflatsiooni. Ma ei tea, mis täpselt oli eraisikute ja kolhoosi omavaheline leping. Me tekitasime ju kolhoosi laudaloomadele reaalset väärtust, sügisel pidime ise maast üles tõmbama ja kaalukotta korraldama hiiglaslike söödapeetide koormad. Aga nende peeditonnide eest saime rahasummad, mis olid kokku lepitud varakevadel. Kogu suvetöö raha eest sain ma minna linna turule ja osta ärikate käest endale elu esimesed kuluvad teksad ja elu esimese pisikese meigikarbi. Sellega oli raha otsas. Mida ma sellest loost õppisin? Raha mitte usaldama ja selle pigem asjadeks vahetama.

Ja töötegemise õppisin vist ka selgeks, võibolla liigagi hästi.

Olen hiljem seda mustrit palju kordi uuesti kogenud. Suudan töötada ennastunustavalt ja vahel lausa silmaklappidega, vaid tööle keskendudes, aga pärast kaob kõik ja jäävad tühjad pihud. Tõsi, õnneks jäävad alati alles mälestused ja unistused!

Koduaiamaa oli võrreldes aiandi ja peedipõllu orjatööga muidugi köömes. Eks rohida tuli vahel sedagi, samas, kui meil oleks olnud ainult aiamaa, siis oleks ma vist teine inimene, teiste kogemuste poolt vermitud.

Meie pere loomahullus oli mu jaoks positiivne ja lummav. Papa oli loomaarst ja käisin igal vabal võimalusel temaga karjalautades kaasas. Mida ma õppisin? Ilmselt sama, mis on mu tütar Maria õppinud: laudalõhn on parim! Võibolla tuleb see teadmine tõesti õrnas eas omandada? Õppisin ilmselt ka seda, et loomi-linde ei maksa karta, aga suurtele loomadele ei tasu selja taha minna. Mitte kunagi ei ole mind ükski lehm ega pull ega hobune taha visatud jalaga löönud, aga mäletan, kuidas papa seda alati kordas: suurel loomal oled ees või külje peal! Ukerdasin seal ringi, nägin seemendamist ja poegimist ja hädatappu, aga kõige huvitavamad olid muidugi suurte karjalautade kasside kolooniad.

Papa-mamma juures ja hiljem vanematekodus – kui ka ema ja isa hakkasid loomi pidama, ärkamisajal ehk kaheksakümnendate lõpus – sain selgeks tarkuse, et loomapidamine ei ole töö, mis saab „ära tehtud“. Loomapidamine on elulaad, lõppematu protsess. Papa-mamma köögis oli alati üks pang välisukse juures, kuhu visati üle jäänud toit. Solgipang, mis käis ära vaid korra laudas ja tuli siis tagasi. Igal õhtul pani papa omale sinise kitli selga ja ütles: „Lähen talitama.“ Minul oli oma laudapalitu, panin selle selga ja läksime koos. Hommikul tuli aga jälle laudast läbi käia. See „talitamine“ oli sama elementaarne nagu kempsus käimine ega saanud mitte kunagi otsa. Veel aastakümneid ei saanud. Papa elas 82aastaseks ja mamma veel kauem. Kui nad enam laudaloomi pidada ei jaksanud, pidasid lugematul arvul kasse.

Arvan, et ilma selle laudatöö lõppematu protsessi tunnetamiseta oleks raske maal loomi pidama hakata.

Aga ühe asja sain alles hiljuti selgeks.

Mu papa ja mamma ei tahtnud mitte kunagi mitte kusagil pikalt käia. Nende reiside piiriks olid nende vanematekodud, kuhu suve jooksul ehk korra jõuti: elasime Viljandimaal, papa vanemad elasid Valgamaal, mamma oli pärit Läänemaalt. Papa pidi käima end loomaarstina varustamas Lätis, umbes kord kuus. See oligi kõik. Mäletan hajusalt, kuidas sugulaste seas kutsuti, räägiti, meelitati uuesti tulema või ööseks jääma, mina ise oleksin toona tahtnud küll kusagile kaugemale ja kauemaks saada, ka papa ise jutustas vahel, mismoodi ta noores eas reisida soovis… Aga nüüd ütlesid nad: „Me ei saa. Meil on loomad.“

See oli tõsi. Ja alles nüüd saan ma aru, et see on ikka natuke kattevari ka. Sul on lihtsalt oma elurütmis mõnus ja sa ei soovi seda muuta. Siis on hea vabanduseks öelda: „Loomad!“

Väike Myy: Minu lapsepõlv erines Sinu omast kardinaalselt. Olin küll ka maalaps, sündisin Narva-lähedases külas, mis oli veel täis sõjaarme, aga mind kasvatati teadlikult „parema elu jaoks“. Kolhoosipõllule minek ei tulnud kõne allagi. Mis muidugi ei tähenda, et minult mitte midagi nõutud ei oleks. Nõuti küll: eeskujulikku õppimist ja korralikku käitumist. Esimene tuli kerge vaevaga, teisega oli raskusi.

Aga kes oli minu õpetaja?… Võin öelda, et tegelikult kasvatasin end ise, raamatute abiga. Lugemise sain vanaisa ajalehe taga selgeks kolmeaastaselt ja sellest ajast olin alalõpmata ninapidi raamatus.

Keskkond, milles kasvasin, oli igal juhul arendav ja eriline. Ema-isa käisid raudteel tööl ning minu kasvatajateks olid vanaisa ja vanaema, mõlemad pärit väga musikaalsest ja edumeelsest suguvõsast. Just laulukooris nad kohtusidki.

Ka vanaema õed osalesid hoolega meie pere elus. Kõik nad olid küllalt heale järjele jõudnud, omandanud elukutse ja teatud positsiooni. Salme oli apteeker, Johanna sakste kokk ja õmbleja. Suguvõsas oli meil teatri- ja kultuuriinimesi, loomulikult oli ka suhtlusringkond kadestamisväärne. Lapsena oli õnn kohtuda inimestega, kellest tänaseks on saanud legend.

Aga mu vanaisa ja vanaema olid jäänud maale ja otsustanud vanad traditsioonid au sees hoida. Tööd tehti kõvasti ja sunniti ka lapsi tagant, et järgmise põlve (see tähendab minu) elu oleks kergem.

Mulle küll otseselt ei õpetatud naisetarkusi, aga panin kõrva taha tädikeste ütlusi. Et hirsiterad tuleb enne potti panemist võis praadida ja seejärel puder piima ja võikildudega ahju hauduma panna. Või et kanasuppi tehakse prantsuse ja saksa moodi. Peen prantsuse retsept eeldas palju maitseaineid nagu apelsinikoort, porrut, sibulat ja kurkumit, saksa supp aga piirdus porgandi, peterselli ja tilliga.

Saksapärane kanasupp Kana keedetakse puljongiks koos porgandiga, vähese loorberi ja pipraga. Porgandit võiks eelnevalt pannil veidi kõrvetada, siis annab ilusa kuldkollase värvi. Valmis keedetud puljong kurnatakse, lisatakse porgandiviilud, riis ja kartulitükid, keedetakse pehmeks ja maitsestatakse. Selleks kasutatakse ainult soola, petersellilehti ja veidi tilli – õige saksa tüüpi supp oli alati väga nõrgalt maitsestatud.

Just selline oli vanasti see supp, mida keedeti haigetele kosutuseks. Igapäevaseks laualeandmiseks võis juurde teha klimbid, riisi asemel võis kasutada ka makarone.

Mind, ainukest, hellitas vanaemake arutuseni. Jah, sain hommikukohvi, praetud saia ja munad otse voodisse! Enda järelt ei pidanud ma kunagi koristama, selleks olid tädikesed. Kuidas ma küll järgnevas elus hakkama sain, jumal ise teab. Ega alguses hästi saanudki. Minu pestud pesu jäi kurvalt halliks, söök kõrbes põhja või oli soolane… aga elu õpetas. Ei saanud minust haritud prouat, liiga suur oli tahtmine kiirelt omapäi elama hakata. Ei kahetse. Teises keskkonnas, teistsuguste inimeste hulgas ei oleks minust iial saanud seda, kes olen. Raskustes sain inimeseks!

Väikese Myy pesutarkus

Millest jäi pesu halliks? Laiskusest ja lohakusest – kui laisk perenaine ei viitsinud nühkida, kui ta ei osanud pesu loputada mitmes vees.

Vanasti, kui ei olnud veel pesumasinaid, pandi hele pesu kõigepealt keema. Voodilinad pidid olema ju lumivalged, samuti ihupesu ja meeste suvised tööriided. Vette kraabiti majapidamisseebi küljest helbeid, segati-lahustati hoolega – ja selle vee sisse pandigi pesu keema. Kui pesu oli eriti määrdunud, tuli seda enne keetmist leotada. Oh seda haisu, mis pesukeeduga kaasas käis… meie peres tehti seda tööd alati sauna eesruumis, kus seisis pliidil suur pada veega. Keedetud pesu võeti mõlaga välja ja pandi juba uude, pesuvette. Edasi tuli appi pesulaud, lainelisest plekist puitraamil asjandus. Selle pesulaua peal rõivaid siis nühiti, kuni kõik plekid olid kadunud. Seda tööd pidi tegema õigesti, et sõrmenukkidelt nahka maha ei hõõruks.

Pärast seda loputati pesu läbi mitme vee ja pandi nööridele päikese kätte kuivama, et see veel valgemaks pleegiks. Mida valgem pesu, seda korralikum perenaine!

Kui seepi oli vähe, tehti tuhaleelis: pandi juba eelmisel päeval puutuhk kuuma veega „tõmbama“ ning järgmisel hommikul valati ettevaatlikult vesi pealt ära. Edasi kasutatigi seda puhast ja libedat vedelikku, mis kallati pesupesemiseks mõeldud vette. Leelisevesi tegi pesu hästi puhtaks ja valgeks, aga rikkus ka käsi.

Tuhaga olen küürinud ka potte ja panne, kui ei olnud muid nõudepesuvahendeid.