Читать книгу Meestest, lihtsalt - Epp Petrone - Страница 4

See oli üks neist suvedest, mis paistab aastaid hiljem tagasi mõeldes pidevalt lämbe ja päikeseküllane.

Mu vanematekodu kõrvalmajas oli üks korter, kus käis kogu aeg väga palju noori. Ema ja isa olid tööl, minul oli koolivaheaeg ja ma armastasin neid jälgida. Minust umbes kümme aastat vanemaid, rikutuid ja põnevaid.

Alguses kõõlusin aknal ja ahmisin nende dialooge, justkui filmi või romaani. Kui kusagile jäi lünk, siis täitsin selle ise. Vahel istusin kardinate varjus aknalaua peal ja panin oma päevikusse kirja, mida nad rääkisid.

Muide. Ma ei ole teistest millegi poolest erinev. Kui, siis ehk selle poolest, et alguses ma uskusin, et nemad ongi õnnelikud. Et nemad teavad saladust, millest mind sellel igaval teismeea suvel oli ilma jäetud.

Ma uskusin ka siis veel, kui ühel päeval majatrepil raamatut lugedes nägin Andréd. Tema nägi mind ka. Mind mitte näha olekski olnud võimatu, sest ma olin selga pannud oma kõige silmatorkavamad riided ja istunud trepi keskele.

Ta seisis otse mu ees ja küsis: „Noh, tüdruk, mida sa loed?”

Ma lugesin „Pollyannat”. Milline iroonia. Lugeda tüdrukust, kes on ülim optimist, ja uskuda, et sa ka ise suudad selliseks jääda.

André ei olnud väga ilus, aga ta polnud ka inetu. Ta ei rääkinud palju, aga ta jõi palju. Kahe nädala jooksul õpetas ta ka minu jooma, ja mu isa ei saanud mulle mitte midagi teha, sest – mida ta oleks saanud mulle teha?

André elas kaugemal, meie majast linna ääre poole. Mööda kruusateed sinna kõndides ei mõelnud ma tavaliselt millelegi. Ehk ainult sellele, kuidas ta täna kusagilt salaalkoholi sebib. Ta väitis, et seda tehakse tammekoortest, või olid need hoopis kastanikoored – ma ei hoolinud siis, ei hooli ka praegu.

Ma ei mäleta, kuidas see jook maitses. Ilmselt oli selle maitse viski omast kaugel, aga me valasime seda alati kahte paksupõhjalisse klaasi ja mängisime, et oleme rikkad.

„Kuhu sa tahaksid minuga reisida, kui sul raha oleks?” alustas ta mängu.

Ja niikaua, kui ma vastust mõtlesin, jäi ta magama. Suu lahti, mokk töllakil.

Vahel jätkus meil vaimset stimulatsiooni kauemaks. „Hakkaks mängima, et toa nimi on aken ja akna nimi on kärbes ja kärbse nimi on tuba. Kuidas sa siis ütleksid, et kärbes lendas läbi akna tuppa, ah?” Üritasime seda mõistatust lahendada, ise lollakalt purjuspäi naerdes.

Või siis otsustasime, et täna me mediteerime. Lamasime tunde tema räpase kööktoa põrandal ja vahtisime laes rippuvat kärbsemusta täis pirni, kuni tunduski, et hing läks lae alla hõljuma. Siis tuli ennast püsti ajada ja läbi läppunud koridori peldikusse minna.

Isegi kell viis hommikul olin ma vahel purjus, kui olin valgel hilisööl oma koduaknast välja hüpanud – ja isa arvas, et ma magan. Kloppisin André ukse taga ja ta lasi mind sisse.

Ega me kogu aeg kahekesi olnud. Sageli oli ta juures ka sõpru. Enamik neist olid töötud ja käisid „tegemas otsi”. Mind ei huvitanud, mis otsi. Ma omandasin kiirelt omaduse mitte huvituda maailmast – selline seisund tegi mind palju õnnelikumaks, kui ma varem olin olnud. Vähemalt nii ma seal tundsin, kui maailm oli järsku ühe kööktoa suurune.

Kas ma armastasin teda?

Ma hoidsin teda väga. Meile meeldis magada, teineteise kaisus, rasket purjus inimese und.

„Kas sa tuled homme jälle?” küsis ta pehme keelega, kui ma end õhtu eel minema sättisin, pööritust alla surudes. Siis ühel päeval ei pidanudki ta seda küsima, sest ma jäin ööseks. Ja hommikuks, ja uueks ööks. Meie eluks sai joomine, magamine, kallistamine ja muud sellised lihtsad tegevused.

Mõtlen praegu, et üks küsimus jääbki mulle vist saladuseks. Kas ta oli impotent või ta hoidis mind?

Tema oli siis sama vana kui mina praegu. Ja mina olin seitse aastat noorem. Seitse aastat ilusam. Seitse aastat rumalam.

Olin viisteist.

Igatahes ei tähendanud armastus minu jaoks toona seksi. Omal kombel mängisin ma kodu nagu laps. Vanemate juurest vinnasin meile süüa, sest André ju tööl ei käinud. Vahepeal ei söönud ta päevade kaupa, aga urkad andsid talle võla peale kaks liitrit „viskit” ja kõik oli jälle korras! Meie kodumängimisse andis ka tema oma panuse – varastades siit-sealt midagi ja viies selle träni pandimajja.

See talle lõpuks saatuslikuks saigi. Panditud asju sai aina rohkem ja lõpuks saabuski see päev, kui kõlas uksekell…

André peitis end pisikese kapi taha. Ma avasin ukse, vaatasin suurte silmadega politseinikule otsa. „Keda te otsite?”

„Kus André on?” uratas sinises vormis mees mulle vastu.

„Ta ütles, et peab ära käima. Lahkus juba hommikul 11 paiku,” valetasin ega läinud näost isegi mitte punaseks. Politseinik vaatas ukse vahelt sisse. Mu linki pigistavad käed värisesid. Ta astus oma suurte saabastega sisse, vaatas ringi, mühatas ja pöördus minekule.

„Aga tüdruk, kui sa valetasid…” vaatas ta mulle sügavale silma.

„Miks ma peaks valetama?”

Politseinik mühatas jälle ja läks minema. Seisin seljaga vastu ust, kuni kuulsin autot minema sõitvat. André hiilis kapi tagant välja, võttis mul ümbert kinni ja ütles: „Sa olid vapper, tüdruk.”

Ma võtsin laualt ühe suitsu, valasin endale „viskit” ja ohkasin sügavalt.

„Ma ei taha kunagi enam midagi sellist läbi elada,” ütlesin vaikselt, ja ta hakkas naerma.

Nüüd, seitse aastat hiljem vedeles ta minu toapõrandal ja vaatas, kuidas ma rääkisin. Ning ütles mulle asju, mida ma ise olin unustanud.

Kuidas ma olin talle esitanud ultimaatumi. „Mina või see teine!” olin ma kriisanud, kui ta vahepeal selle naabermaja venelannaga liiga pikalt juttu ajama jäi.

Või kuidas ma kord salaja vanematekodus käies tõin kaasa oma lapsepõlve hoiupõrssa – see oli ikka veel olnud sealsamas, minu roosakirjus toas. Siis jõime magusat mustsõstraveini. Ülejäänud rahast ostsime veel neli pudelit: peitsime kaks õue muru sisse, sest toake oli täis erinevaid eluheidikuid.

Hommikul, kui kõik olid magama vajunud, hiilisin ma välja ja istusin kastemärjale murule. Oli varahommikuselt jahe. Mul oli seljas roheline pikk seelik ja kerisin oma jalad selle alla. Pea oli suitsust paks, aga võtsin ajalehepaberist keeratud pläru ja süütasin selle siiski. See oli esimene kord, kui ma jõin üksinda ära kaks pudelit marjaveini. Ja nutsin, sest see tundus nii vale. Niimoodi elamine.

Toetasin selja vastu lagunenud aeda. Orashein ja roosade õitega ristik. Üks auto sõitis mööda, hingasin sisse kruusatolmu, mida see üles peksis. Keel ja kurk olid alkoholist ja tolmust ja suitsust halvatud. Ma nutsin ja teadsin, et olen muutunud selle kahe kuuga koledamaks kui eales varem. Eksootilise nimega elurändur André ei paistnudki teadvat seda saladust, mida ma otsima tulin!

Kui ta ütleski mulle kunagi otse, et ta armastab, siis ma ei mäleta seda enam.

Aga mul on vist meelest kõik need korrad, kui me tülitsesime. Kõik need korrad, kui ma tormasin sellest äbarikust kõdulinna korterist välja. Nüüd tagasi vaadates tundub see peaaegu nagu unenägu. Mul oli ikka seljas see roheline seelik, millega ma isakodust ära olin jooksnud, ja muru oli niiske; päike tõusis, jõe ääres siristasid linnud ja putukad. Jooksin jõe äärde nutma. Ja ta jooksis mulle alati järele, alati. Isegi kui ma vahel päris pikalt seda ootama pidin.

Ükskord tahtsin ma joosta jõkke. Ta oli mulle kohutavalt haiget teinud. Ei, seekord mitte naabri-venelannaga rääkides. Midagi palju hullemat. Midagi hoomamatult kohutavat. Ta oli mu viimase raha ära varastanud ja mulle selle kohta valetanud – kaugemas perspektiivis väike asi, aga minu 15-aastane süda oli purustatud.

Nüüd, seitse aastat hiljem rääkis ta mulle seda kõike. Kuidas me olime seisnud jõe ääres ja ma olin öelnud: „Anna andeks, aga ma pean seda tegema” – ning tema oli oodanud, et ma löön teda. Aga mina olin teda hoopis suudelnud.

Suudlesime palju. Vahel väänlesime ta põrandal, vahel seal jõe ääres, vahel tolmuse muru peal majakökatsi ees... Aga see oli ka kõik. Ma olin sel ajal veel liiga rikkumata, et labaselt katsuda järgi, „kas tal tõusis”, ja kõik mu enda tõusnud ihad lõppesid kas tülitsemiste või uue joogiga, või mõlemaga.

Kummaline. Ma ei mäletanud pooli neid asju, mida André mulle täna rääkis – äkki olen ma enda jaoks selle imeliku suve mälus blokeerinud?

Me ei räägi ju ka ema ja isaga sellest ajast, peaaegu mitte kunagi. See oli „aeg, kui ma hukka läksin”. Nad ilmselt arvavadki, et ma sellel suvel süütuse kaotasin, ega küsi mult midagi.

Vaatasin, kuidas André end teises toas magama sättis. Lubasin talle üheks ööks öömaja anda, enne kui ta homme edasi sõidab ja metsatööle läheb.

Nüüd on mul oma korralik kodu, oma elu, karjäär, ülikooliharidus. Mu vanemad „andsid mulle andeks”, et ma sel suvel täiskasvanuks otsustasin saada. Nad „võtsid mu tagasi” ja veel kaks aastat elasin ma peaaegu tavalist hilisteismeliseelu.

Peaaegu tavalist.

Huvitav. Kui mu isa praegu teaks, et André on siin – mida ta siis küll teeks?

Mida ma ise peaks tegema, või tegemata jätma? André. Ta mäletab kõiki neid detaile seitsme aasta tagusest ajast. Ta oskab mind senimaani vaadata nii, nagu teaks kõike mu hinge sisimas. Siiani oskab ta mind naerma panna, ka ilma alkoholita.

Midagi ju temas ikkagi oli. Ma ei läinud tol suvel mitte niisama hulluks.

Ma ei tahaks meenutada, kuidas see suvi lõppes. Ka tema ei puudutanud täna sõnagagi seda kohtuprotsessi.

Justnagu oleks ta lihtsalt ühel heal päeval sealt jõe äärest minema lennanud, nagu kärbes, õhku lihtsalt kaduma läinud.

Aga ma pidin ju tookord kohtus seisma ja kuulama, kuidas talle süüdistus ette loeti. Kõigist neist asjadest, mis ta oli valesti teinud, tunnistas ta ise ainult minule tehtud halba. „Ma tegin ju sulle haiget rohkem, kui ma kellelegi teisele eales teha oleks suutnud,” ütles ta ka nüüd, vangist tulles.

Senimaani ei suuda ma teiste ees nutta. Pisarad seostuvad mulle ikka veel selle kohutava suve lõpuga.

Ma ei saanudki kunagi teada, kes ja mida reetis. Kas minu isa korraldas André kinnikukkumise? Või reetis ikkagi André lihtsalt ise – ennast ja mind? Sellega, et ta oli see, kes ta oli.

Tegelikult olen ma tema peale mõelnud kõigi nende seitsme aasta jooksul. Iga kord, kui ma joon või kui ma kellelegi haiget teen, sõuab minust läbi see jõgi, roheline seelik, salaviin ja kärbseid täis tuba. André. Sina tegid mulle seda.

Ma ei tahtnud talle täna seda rääkida, kuidas peale temasuve tuli üks teine sügis. See, kui ma jõin väga palju ja muutusin väga halvaks, sest ma arvasin, et haigetsaamine on minu vabandus.

See ei ole iial vabandus, tegelikult.

Ma peaksin vist minema teise tuppa ja talle ütlema, et tegelikult pole ta enam mitte milleski süüdi. Ja ainus, mis alles, on see mälestus. Just nagu iseliikuv, lõhnade, värvide ja maitsega postkaart sellest erilisest suvest, mil ma sain täiskasvanuks.