Читать книгу Meestest, lihtsalt - Epp Petrone - Страница 5

Siis tuli Bingo. Temale kuulusid meie tänavad. Öelda „kuulusid” on ilmselge liialdus, ameerikalik. Aga teda teati, teda kardeti, ta tundis õigeid inimesi. Ja õigeid võtteid. Ta suutis pikali lüüa ka endast kaks pead pikema ja kaks korda raskema mehe.

Tegelikult muidugi ei olnud tema nimi Bingo, aga kõik kutsusid teda nii. Ma mäletan, et esimesel korral, kui meid tutvustati, pidin ma laginal naerma hakkama, kui seda totrat nime kuulsin. Tema nimi tänavatel oli aga Bingo, seda ei tohtinud seada kahtluse alla ja jumal pidi hoidma seda, kes valjult Bingo nime üle naerda julges.

Bingo rääkis mulle alati, kuidas kõige hullemad kaklejad on tänavakaklejad. Sest neil pole reegleid. Nemad võivad minna surmani. Ta rääkis maadlusest, karatest, kung fust – seal on reeglid. Tänaval on ainult need reeglid, mida sa ise oma rusikatega lood.

Teinekord võib su rusika sisse olla surutud välgumihkel, et anda löögile rohkem tugevust – nii on su sõrmedel ja rusikaseljal rohkem toetuspinda. Inimese keha on elastne ja nõrk. Isegi plastik on sellest tugevam.

Bingo oli suurepärane, selle kõrval, millega mul tol hetkel võrrelda oli. Ta oli tänavakakleja, omal kombel aus ja õilis.

Omal kombel. Võrreldes sellega, millega mul tol hetkel võrrelda oli.

„Kuule, plika. Vaata, kui noor sa oled. Sa ei tohiks üldse suitsetadagi veel,” ütles ta ükskord, kui talt suitsu küsisin. Ma läksin mossi. Mis noor plika ma talle olen! Ma olen näinud rohkem elu, kui enamik 17-aastaseid kokku.

„Sinust elan see-eest kauem,” torkasin vastu.

Bingo hakkas naerma. „Ma tahangi noorelt surra,” ütles ta tõsinedes. Ma ei vastanud. See oli veider mõte. Noorelt surra.

Kuigi järele mõeldes oli see ju ka loogiline, arvestades kõigi nende noorte, minu tolleaegsete sõprade elustiili. Söödi siis, kui mahti oli. Joodi siis, kui raha oli. Suitsetati selle suitse, kellel neid oli. Homne ei olnud oluline.

Bingo skvattis, vabandust, ööbis suvalistes korterites, käis kasiinodes mängimas ja aeg-ajalt kakles. Vahepeal käis ta tööl, aga ma ei süvenenud detailidesse. Lõpuks leidis ta tühjaks jäänud kuuri ühes puitmajahoovis: vedas sinna madratsid, lõi seinad üle tekkidega, vedas piraatelektri sisse – ja nüüdsest hakkas ta seal elutsema, koos oma õukonnaga. See oli veider ja uskumatu, elada kuuris. Bingol oli kodu, ta oleks saanud iga kell minna vanemate juurde. Bingo valis elamise kuuris.

Aga ta oli ilus, nagu nukk. Üks ilusamaid mehi, keda ma olen kunagi näinud. Tema ripsmed kaardusid lõputult ja tumedad silmad läikisid nagu vihmane asfalt.

Meie teineteise poole tõmbumine ja teineteisest tõukumine kestsid pikka aega, aasta-poolteist. Käisime öösiti tühjadel tänavatel ja rääkisime sellest, mis südamel oli. Valgusest ja tuulest ja tunnetest ja aedviljadest ja pargipinkidest. Tähtedest ja lõpmatusest ja tulnukatest. Kõigest ja mitte millestki. Õhtukeskkooli oli ta pooleli jätnud, aga ta polnud loll.

„Kust sa seda kõike tead?” küsisin ma vahel.

Ta kehitas õlgu: „Siit ja sealt külge jäänud.” Vahel käis ta raamatupoes seismas ja raamatuid sirvimas, kiiresti lasi ta silmadel üle lehekülgede käia. Müüjad vaatasid ega öelnud midagi, vähemalt mitte neil kordadel, kui ta mind poodi kaasa oli tõmmanud. Võib-olla ei öelnud nad Bingo lihaste ja kandilise soengu pärast. Aga võib-olla hoopis ta naeratuse ja silmade pärast.

Ja kui meeletult meeldis talle kõndida! Ma pole ei enne ega pärast kohanud meest, kes niimoodi motoorset liikumist vajaks, aina ühest punktist teise, või ka täitsa punktivabalt, peaasi, et liikuda saaks. Talle saanuks diagnoosida „liigse energia” – kas selline haigus on olemas? Küllap ta just sellepärast ka neisse kaklustesse alatasa sattus… või peaks ütlema, neid algatas.

Ei osanud ma siis tema käest küsida, et Bingo, mis on sul tegelikult puudu? Miks sa ei taha oma vanematega suhelda? Miks sa tahad elada kogu aeg nii, justkui homset ei olekski olemas? Ja miks sa kogu aeg tüli kiskuda tahad?

Minagi õppisin tema käest ära julma tülitsemise, mida hiljem kahjuks teistegi meeste peal kasutada oskasin. See on omamoodi anne, teisele inimesele niimoodi haiget teha, et ta peaaegu nutab su käes.

Sest jah, olime liiga uhked, et tunnistada – mul on su vastu tunded. Siis me testisime teineteist veidrate vahenditega. Ta kõndis minema teise tüdrukuga, minu poole piiludes. Või ma istusin tema läheduses, hoidudes teda vaatamast. Ja vastupidi... Meie mängud lõppesid solvumise, tüli ja suudlemisega. Kuni ma jälle kuulsin või nägin teda kellegi teisega ja mäng hakkas otsast peale. Ta oli populaarne poiss. „Paha kuti” roll on ju alati tütarlapsi võlunud, eriti kui see niisuguse säravalt ilusa mehe poolt on mängitud.

Küllap oligi just see, mis mind tema poole tõmbas. See võim, see tumedus ja see… kättesaamatus. Bingo jäi alati mingil määral reserveerituks. Häid sõnu jätkus tal vaid jaopärast.

„Plika, sa näed hea välja,” ütles ta mulle ükskord, kui olin soengut muutnud. Ja lisas seejärel: „Aga see meik ei sobi sulle kohe üldse mitte. Teeb su vanaks ja koledaks, aga sa peaksid olema noor!”

Ma ei teadnud, kas olla meelitatud või haavunud.

„Jah, aga Reginale sa küll midagi ei ütle, kui tema end liiga tugevalt värvib,” torkasin vastu. „Mis teil üldse on, mingi armastus või?”

„Ei ole meil mingit armastust. Ja see pole üldsegi sinu asi. Sa ei ole mu naine ega midagi. Sa oled lihtsalt… plika.”

Ma olin lihtsalt plika. Aga lihtsalt plikat ei vaadata sellise pilguga, nagu ta mind vahepeal vaatas. Küllap see oli 17-aastase naise intuitsioon: ma teadsin, et ta hoolib minust, isegi kui ta seda välja ei näita või sõnagi ei ütle. Bingo oli uhke, aga ta ei olnud minu suhtes ükskõikne, seda ma teadsin. Isegi, kui ta üritas jätta muljet, et need meie õrnushetked, need vahel tänavanurkadel või ta madratsil ette tulevad suudlused ei ole muud kui lihtsalt mäng, mis tema paha poisi imago juurde peab kuuluma.

Ma mäletan, kuidas jalutasime mööda raudteid. Mulle on alati meeldinud ronge vaadata, aga väga väheste inimestega olen ma tahtnud seda koos teha. Selles, kuidas rongid tulevad ja lõpmatusse sõidavad, kogu maapinna su ümber vibreerima panevad… Selles tohutus tundes on enamasti parem olla üksinda.

Me istusime surnuaiatagusel perroonil ja aeg-ajalt sõitsid meist mürisedes mööda suured kaubarongid, „St Peterburg” kirillitsas vagunitele kirjutatud.

„Tead, sa oled tegelikult tubli plika,” ütles Bingo mulle. Me olime pikalt vaikinud ja ta oli oma käe mulle üle õla pannud.

„Kas tõesti? Miks ma siis kuidagi omaette hakkama ei saa, vaid ikka teie juurde sinna kuurilobudikku tagasi tulen?” küsisin vastu. Bingo naeratas.

„Sest meie oleme su perekond. Fämili, famiilija,” ütles ta veendunult.

„Ja kes sina oled? Minu vend?” pärisin nokkivalt.

„Ei, sinu vend ei taha ma küll olla,” vastas Bingo mõtlikult ja süütas suitsu.

Ma jätsin selle nii. Olin lihtsalt rõõmus, et ta ei taha mu vend olla. See tähendas, et äkki ta tahab olla midagi rohkemat.

Olime jälle pikalt vait ja kuulasime rongide mürinat.

„Tead, kui ma eeluurimises istusin…” alustas ta. Ahjaa, Bingo oli muidugi istunud eeluurimisvanglas. Korduvalt. Küll kakluste, küll varastamise pärast. Ei midagi tõsist, tema jaoks. Selline oligi tema elu ju.

„…Ma sattusin seal nägema ühte oma vana tuttavat. Oli üks tüüp, kellega kunagi rohkem suhtlesin; ja nüüd sattusime siis eeluurimisel jälle kokku. Ma olin temaga tookord kaasas, kui ta läks ühe tuttava naisterahva juurde… Kuule, oot, sa ju tead küll teda. Pets, siuke lühike tüüp, lõbus sell oli muidu?”

Ma noogutasin, muidugi teadsin ma Petsi, nii, nagu selles famiilijas kõik kõigi tuttavaid teadsid… Väga põgusalt siiski, nii põgusalt, et minu kõrvu polnud ulatunud isegi kuuldused ta kinnikukkumisest.

„…Ühesõnaga, läksime selle tuttava naisterahva juurde, sinna olid mingid vandid kohale vajunud. Ja Petsile jäid nad ette. Ta isegi ei vihastunud väliselt. Lihtsalt tõusis, võttis noa ja lõi selle selja tagant ühele tüübile õlga. Otse läbi südamearteri. See oleks võinud olla ükskõik kes. Ma oleks võinud ise seal toolis istuda. Ja ta lihtsalt lõi teda noaga. Tappis selle suvalise vandi. Lihtsalt.”

Bingo oli mõtlik, kiskus suitsu ja tagus varvastega kivisid.

„Ma küsisin talt, mis tunne oli. Pets vaatas mulle otsa ja vastas: „Nagu oleks noa sulavõisse löönud.” Kujutad ette. Nagu sulavõisse…”

Uskumatu, et inimest on nii kerge tappa, mõtlesin. Ja selle üle isegi mitte pikalt mõelda. Nagu sulavõi.

„Kas sina oled tapnud?” sosistasin ma, just nagu iseendale.

„Ei.” Bingo vastus oli kindel ja järsk. Natukese aja pärast lisas ta: „Aga kõige hullem on see, et ma saan sellest aru, kui Pets mulle kirjeldab, mis tunne see on. Sul lihtsalt sõidab katus ära ja sa lööd.”

Me olime vait. Perroon vappus ja värises, rööpad pinguldusid ja sirisesid vagunite raskuse all. Ta võttis mu ümbert tugevamalt kinni ja ütles: „Lähme tagasi, plika.”

See oli harva, kui me saime olla niiviisi, vaikselt, omaette, rahulikult. Enamasti oli meie ümber palju rahvast, ja palju pinget. Bingot kardeti, neid tänavaid kardeti, kus me olime.

„Tead, ma ei julge kellelegi rääkida, kellega ma läbi käisin,” pihtis mulle hiljuti mu tolleaegne sõbratar Kerli. Ka tema on praeguseks sealt põhjakihtidest – või kuidas neid kutsuda? – tagasi, ja elab tavalist elu – või kuidas seda kutsuda? Seda elu, kus sa nendesse linnaosadesse lihtsalt ei lähe, ja kusagil hilisõhtuses kesklinnas vahel kampasid nähes kiirendad igaks juhuks sammu. Ainult võib-olla käib sul üks väikene nostalgiline virvendus korraks seest läbi. Sa tead. Sa oled kogenud, mis tunne sealt kambast väljapoole on vaadata.

„Minevikku ei saa muuta,” ütlesin ma tookord Kerlile vastuseks klišee ja mõtlesin pikalt veel hiljem. Jah, seda ei saa muuta, aga piinlikkust saab ikka tunda. Ma häbenen pigem iseennast.

Et ma lasin enda süütusel niimoodi ära minna, nii palju kui mul seda veel alles oli. Ja 17-aastaselt oli mul seda veel palju.

Üks Bingo aktiivsuse vorme oli tema maniakaalne kasiinosõltuvus. Kõik selle vähese, mis ta teenis või varastas, mängis ta maha. Sealsamas kuurilobudiku juures üle tee asus üks pisike kasiino, kükitamas pleekinud puitmajade vahel. See polnud glamuurne mängupõrgu, mida näidatakse telekas – kaunid naised, napid kostüümid, värvilised kokteilid ja muretu elupõletamine. Ei, see oli selline kasiino, kus alati haises ja öösel võis aknast näha, kuidas tumedasse riietatud kühmus kujud pokkerimasinasse raha topivad. Vaikides, häbenedes.

Ma teadsin, et kui seisan vastasmaja trepil ja tõusen kikivarvule, siis ma näen, kas Bingo on jälle kasiinosse läinud. Sest ta mängis alati ühe ja sama masina taga. Vahepeal ma küünitasin vaatama ja nägingi ta kuklakumerust ja tuttavat hallikat jopekraed. Siis ma ootasin õues trepil senikaua, kui kõik oli maha mängitud ja ta tänavale astus.

„Jälle mängisid?!” ründasin teda ühel sellisel korral vihaselt.

„Mis see sinu asi on?” Ta vaatas mind nii ükskõikse pilguga, et mõtlesin – tema ükskõiksus on veel suurem karistus, kui vihahoog iial olla saaks.

Hüppasin talle kaela, sundisin end naerma ja lõpuks naeris ka tema.

„Mis see minu asi on!” naersin aina meeletumalt. Nagu ka tema. See tundus sel hetkel kõige olulisem – mitte minna tülli ja ainult naerda see tobe, abikaasalik ülekuulamise toonis esitatud küsimus minema.

Seetõttu ei küsinud ma talt ka enam kunagi midagi. Ma näiteks ei uurinud, miks ta varastab. See oleks olnud sama, kui küsida, miks ta hingab või miks ta peldikus käib. Pealegi kartsin ma taas näha seda põlglikku pilku. Olin parem vait. Ma ju teadsin tegelikult niigi – ta tegi kõike seetõttu, et muudmoodi ei osanud.

Ja siis ükskord jalutasin ma hilisõhtul ringi seal getos, vaeste puumajade vahel, ja järsku ma nägin.

See oli ühe suvalise maja suvaline lahtine aken. Akna all oli laud, sellel oli CD-pleier. Tol ajal olid CD-plaadid staatuse näitajad: kui sa ostsid plaate, mitte kassette, siis tähendas see, et sul on piisavalt raha, et neid millegagi ka kuulata. Muusikakeskused aga olid kallid, minu ema-isa endale sellist lubada ei saanud.

Tuba oli tühi, aknad lehvisid tuules. Ma sirutasin käe, võtsin pleieri ja peitsin selle endale kotti. Rahulikult, just nagu poleks midagi juhtunud, kõndisin ma mööda tänavat edasi. Niipea, kui jõudsin nurga taha, hakkasin jooksma. Tuul vilistas kõrvus, mitu kvartalit, kuni jõudsin koduse kuurini.

Bingo oli seal, nagu ma arvasingi.

„Sa ei usu, mis ma just tegin!” paristasin kuuri sisse joostes. Bingo vaatas mind üllatunult.

„Mul on nüüd CD-pleier!” Ja rääkisin talle kogu loo.

Millegipärast arvasin, et ta on mu üle uhke. Et sain julgustükiga hakkama. Aga Bingo silmad läksid aina tumedamaks ja tumedamaks.

„Mida sa oma aruga teed, plika, ah?” küsis ta mult ärritunult.

Ma olin jahmunud ega vastanud midagi, vaatasin talle ainult suurte silmadega otsa.

„Kas sul üldse mõistust peas ei ole?! Mida sa oma eluga teed? Tahad lõpetada nagu mina, ilma õige eluta? Sest täpselt nii sa lõpetad! Kui mitte hullemini!” karjus ta mulle. Püüdsin end kuidagi kaitsta, sest arvasin, et olin teinud õigesti – pleierit ma endale lubada ei saanud ja see oli nende omanike süü, et niiviisi akna lahti jätsid. Bingo tõusis, ja ma sain aru, et ta oli tõsiselt vihane.

Järsku raksatas ta rusikas vastu seina.

„Kas sa tahad peksa saada mu käest praegu?!” karjus ta vihaselt. „Sest kuidagi peab su mõistuse persest pähe taguma!”

Ta sõnad olid suured, valusad ja külmad. Ma ei suutnud uskuda, et Bingo mind ähvardab. Tema, kes on mind alati hoidnud!

„Jah, tule ja löö mind! Nagu see sul midagi paremaks teeks! Tule ja löö!” röökisin talle vastu. Tundsin, kuidas pisarad voolasid mööda nägu allapoole, kuigi oma arust ma ei nutnud. Bingo hingeldas ja mina hingeldasin. Ta oli vait ja vaatas mulle pikalt otsa. Mu lõug oli ette surutud ja ma ootasin. Kartsin, et ta lööbki. Sest ta oli nii vihane. Ja ta ju armastas lööminguid.

Siis raksatas ta veel korra vastu seina – mulle tundus, et kogu see kuur kõikus. „Kao siit ära! Vargaplika!” sisistas ta mulle.

Võtsin oma asjad ja läksin minema. Istusin kuhugi tänavakivile ja nutsin pikalt. Ma ei saanud aru, kuidas on mulle keelatud miski, mis on talle lubatud. Kuidas Bingo mind hukka mõistis, kui tema oleks pidanud olema see ainus, kes must aru saab ja mind toetab?

Kunagi hiljem sain ma aru. Et ta hoopis üritas mind hoida ja kaitsta. Hiljem alles mõistsin, et ta pidi must väga palju hoolima.

Alles nädala pärast julgesin kuuri juurde tagasi minna. Ma ei osanud teisiti, kogu mu „fämili” oli ju seal. Inimesed, kelle eest olid sa valmis peksma, varastama, surema. Perekond ei olnud mitte inimesed, kellega sa jagad sama geneetilist materjali. Perekond olid inimesed, kellega sa istusid öö läbi üleval ja proovisid anda nõu, kuidas hakkama saada sellise eluga, mille nad olid valinud. Kuidas leida raha, et osta üle mõne päeva jälle päts saia ja saiakatet kõrvale. Kuidas maha müüa hiljuti varastatud CD-pleier.

Bingo ei rääkinud minuga mitu päeva. Me vahetasime aegajalt käibefraase „kas sul suitsu on?” ja „poes viitsid käia?”. Ühel hetkel jäime aga kuuri kahekesi ja kui olime sellest teadlikuks saanud, vaikisime pikalt.

„Bingo, anna mulle andeks,” ütlesin. Bingo vaatas mind pikalt ja tõsiselt.

„Sa ju tead, et ma ei oleks sind löönud. Ma ei saaks sind kunagi lüüa, plika. Aga ära enam kunagi sellist lollust tee, lubad?”

Võitlesin pisaratega. Millegipärast oli tema andestus mulle väga oluline. Ma lubasin talle, et ma ei varasta enam kunagi.

Möödus veel paar päeva. Olin pärast kooli just kuuri juurde jõudnud, kui sain aru, et miski on valesti. Kostis hõikeid ja lärmi, hoovi peale oli kogunenud palju rahvast. Bingo kakles vihaselt ühe mustlaspoisiga. Kõrvalseisjad tülitsesid omavahel, karjusid teineteisele venekeelseid roppusi. Ma ei saanud aru, miks kakeldi, aga mustlastega oli meie kamba poistel pidevalt mingi tüli käinud.