Читать книгу Kas süda on ümmargune? 2. osa - Epp Petrone - Страница 6

See lugu algab lõbutüdrukute tänavalt. Nooremas keskeas valge naine istub üksinda aknaaluses lauas ühes kohvikus, õigemini paari lauaga hamburgeriputkas. Punased tuled plingivad paberil ta ees, ta kätel ja näol.

Ta on äsja tulnud hotellist, ära oma mehe ja laste juurest, et enne magamaminekut selle linna kurikuulsat ööelu vuajeristi kombel veidi piiluda. Pealegi on tal vaja lahendada üks tähtis küsimus. Sellepärast ta siia reisile vist tulnud ongi.

“Miks me murrame truudust?”

Nii on ta selle küsimuse enda ette paberile kirjutanud. Ta teeskleb edasikirjutamist, et samal ajal vaadata akna taga plinkvalguses kükitavaid, seisvaid ja kõndivaid kaasinimesi. Teda ei huvita täna need ootavad tüdrukud. Teda huvitavad pigem need mehed, kes pisikeste mustapäiste tüdrukute eest mööda kõnnivad, neid varjamatult vahivad ja nendega juttu teevad: naeratades, flirtides, justkui teismelised tantsupeol... Vähemasti nii tundub valgele naisele, kes läbi aknaklaasi ei kuule ja saab toimuvaid stseene ainult tummfilmina ette kujutada.

Üks tüdruk on selja vastu posti toetanud, ta istub ja loeb. Enamik tüdrukuid on omaette seismas või kükitamas, mõned ajavad paarikaupa juttu. Vanemad ja nooremad, kõigil neil on seljas lühikesed liibuvad kleidid või seelikud. Mehed on peamiselt kahes univormis: enamik särkide ja lühikeste pükstega, vist turistid; ja mõned lahtipäästetud kraenööpidega viigipükslased, küllap töökomandeeringute õhtuid veetmas. Nii, nagu valge naise abikaasagi on siia linna tulnud töö asjus. Bangkok on Kagu-Aasia rahvusvahelise äri keskus, sest siin on sõbralik atmosfäär. Nagu näha.

Ta võpatab: üks purjus olemisega turjakas valge mees komistab ja astub kohvikuuksest sisse. Naljakas, kuidas ta järsku märkab ja nimetab neid vaatlusobjekte suurteks valgeteks meesteks, justkui näeks ta ise neid tai neidude silmadega – olendid teisest ilmast, seksimasinad, rahamasinad...

Aga tegelikult ta muidugi pole tai tüdruk, ta peaks neid mehi vaatama pigem koju maha jäänud naise pilguga. Kes sind siia lubas, valge naine? Ta muigab, meenutades, mismoodi abikaasa manitses teda hotellitoast välja saates ettevaatusele, sest tänavatel olla palju mehi.

“Hah, mida saaks minuga siin juhtuda?!” oli ta vastanud. “Ainult seda pean jälgima, et ma üle tee minnes auto alla ei jääks! Ükski mees siin tänavatel pole minust huvitatud.”

Ennist astus sisse kolm suurt valget triiksärklaste-viigipükslaste esindajat. Nad vaatasid ringi ja kogusid end, silmad läbi suurte akende tänaval – ning märkasid siis teda. Nägudelt peegeldus pahameele ja pettumusega seotud äratundmine. See valge naine siin hamburgerikohviku nurgas ei kuulu siia, ta ei tohiks siin mängu rikkumas olla. Temasugused olgu kodus, ärgu siia linna üldse tulgugi mitte, see siin on meeste mäng!... Ja veel enne seda, hotellis, luges naine – vähemasti enda meelest – mõtteid ühe pintsaku ja lipsuga kaaskondlase peast. Nad sõitsid samas liftis, mees portfelliga, naine kahe väikese lapsega. Mees piidles teda mõnda aega ja pahvatas kohmakalt, justkui jutualget otsides, aga võibolla ka solvata tahtes: “Jaa, ärimeestele on Bangkok väga hea linn, aga teil niimoodi ise tulla ja ka väikesed lapsed kaasa vedada, te peate ikka natuke hull naine olema! Mis teie abikaasa küll sellest arvab? Ta on ka siin, eks?”

Naine põrnitses üle lifti võõrast meest, vormis siis suu naeratusetaoliseks grimassiks ning noogutas. Mida sellele vastata? Mõtted, mida ta arvas kaasliftilise peast lugevat, ei olnud just jutusoonele ahvatlevad: “See ogar naine on ennast ja lapsed pealekauba kaasa pressinud, seda kõike ühel põhjusel: ta ei usalda oma meest, ta ei taha, et mees üksi natuke lõbutseks, natuke tai tüdrukutega hullaks.”

Nii võis see mees mõelda, ja las mõtles. Naine ei hakanud ju ometi võhivõõrale molkusele seletama, mis on selle reisi tegelik eesmärk.

Alkoholilõhnaline turd mees on end vahepeal kõrvallauda istuma sättinud ja larbib häälekalt kohvi, himur pilk aknast väljas. Ilmselgelt ei kavatse see mees lähitundidel veel magama minna. Naine jälgib tema peegeldust aknaklaasilt, punaste tulede valgusel. Sellest saaks sümboolse foto. Sädelevad värvid mehe silmades ja nahal.

Huvitav, mida võib see mees mõelda temast, kui ta teda üldse märkab – kes on see kummaline valge naine, kes istub kõrvallauas ja kribib midagi tuledes plinkivale paberile? Võibolla mõjub ta naisena, kes on tulnud oma abikaasat jälitama, tema truudusetust jälgima?

Mõnes mõttes ongi ta tulnud sellele reisile truudusetust uurima. Ta muigab ja kirjutab selle mõtte üles: tead, mees, ma olen olnud sinu rollis, ma olen kunagi murdnud tõotusi, ja ma tahaksin aru saada, miks see juhtub. Kas sinul on praegu kodus, näiteks... Hollandis, või kust tahes sa oma pika turjaka kehaga siia lennanud oled... naine, kihlatu, sõbranna? Kas sa oled talle täna öösel truu?

Kaks saksa keelt rääkivat, silma järgi gümnaasiumiealist noormeest astuvad hamburgeribaari sisse, loivavad ringutades leti äärde. Nendes ei ole seda ärevust, mis alkoholilõhnalises kohvilarpijas. Kas nemad on oma doosi juba kätte saanud? Muidugi, neil võib ka lihtsalt ajavahe- ja lennuväsimus peal olla... Poisid tellivad endale papptassidesse kohvi ja kõnnivad roidunult välja. Endast pool põlvkonda vanemat valget naist nad vist nurgas istumas isegi ei märka – tai tüdrukutega võrreldes on too suur, valge, kohmakas, ebanaiselik, ebaeksootiline. Ei ole tal liibuvat seelikut ega tumedat lapsetukka, ei ole musti maalitud silmi ega nukusuuruses kingakesi. Ta ei ole isegi üritanud siia pilti sisse elada, oma särgi ja teksade, meikimata näoga; juba aasta aega on ta tundnud end imelikult vanana. Kolmekümnendate keskpaik on käes. Häirivatest sündmustest siin Kagu-Aasias ühel teataval saarel on ligi kümnend möödas – ta oli need juba peaaegu suutnud unustada, kuni teema hiljuti ta ellu uuesti sisse sõitis. Vahepeal oli ta uuesti abiellunud, teise mehega lapsed saanud, ja nüüd on ta oma elus taas jõudnud samade küsimusteni.

Mis meid ahvatleb petma? Mis on petmise all? Ja mis juhtub inimesega, kes oma himule järele annab? Ta ju mäletab. Siis tuleb häbi ja varjamine, tuleb saladusega elamine, enesepettus. Ja kuidas see inimest seesmiselt muudab?

Jälle astuvad kohvikusse uued mehed, jälle komistab keegi uksel; elu oleks justkui täis déjà vu’sid, mis oma mustritega midagi öelda tahavad, aga valge naine ei oska täna muud, kui neid mustreid häguselt aimata.

Tema ja tailannast müüja on kogu selle öötunni jooksul kohviku ainukesed naised. Valgele naisele meenub jälle ta kunagine töö sel kummalisel saarel, samasuguses lõbujanulises meeleolus, ja seltskonnas, kus oli samuti mehi alati rohkem kui naisi.

Seltskonna sooproportsioonide tunnetamine mõjutab su naiseks olemist. Omal kombel on see hamburgeriputka perenaine selle koha kuninganna. Tema liigutustes on eneseteadlikkust ja võimu tunnetamist. Ta on ilus tüdruk, seda peegeldub ka tema kuningriigi meeste silmist. Jõuga sunnib valge naine end lahkuma järgmise küsimuse juurest: miks töötab see tai tüdruk siin tänavanurgal hamburgerimüüjana, kui ta saaks uksest väljas ilmselt palju parema sissetuleku? Nii ei tohi küsida.

Siinsamas tänavast üle viiva sillakese juures, valge naise kohvikuakna raamidesse ulatuva maailma sees on ka üks kerjuste pesakond. Ema, pisike kärbuva kehaga tailanna, istub keskel. Ta kaisus magab kaks tüdrukut, valge naise tütarde vanused, umbes kuue- ja kolmeaastane. Selle märkamine täidab valge naise ebamäärase rahutusega. Kollases kleidis vanem tüdruk on end ema süles magades sirutanud, ta on usalduslikult selili, maailma poole näoga, nõnda magab ta seal. Roosas kleidis väiksem on end ema kõrvale kerra tõmmanud nagu kassipoeg, ja siis ta ringutab...

Imelik, mismoodi just need juhuslikud lastega laetud stseenid viivad vaatepunkti tasakaalust välja. Kunagi, kui ta arvas, et oli juba täiesti kalestunud, tuli sinna saarele puhkama perekond kahe lapsega...

Aitab! Naine lööb oma märkmiku kinni ja otsustab lahkuda, kerjustele mööda minnes raha anda, et oma hinge rahustada. Kui palju? Vastik küsimus, aga ilma ei saa, see tuleb ära otsustada. Et pärast ei kahetseks seda, et liiga vähe sai antud, ega ka seda, et liiga palju sai.

Turjakas mees kõrvallauas vaatab teda pika küsiva pilguga, ja mingi määratlemata motiivi ajel, võibolla iseenda tuju parandamiseks, teeb naine möödudes mehele silma. “Hea küll, ma ei reeda sind, ma ei mõista su üle kohut, ma ei taha mitte midagi muud kui sind, ütleme, semulikult mõista!” Midagi sellist lootis ta oma põgusa naeruse silmaviskega öelda, aga kas ka omaette korraks norsatav mees seda nii mõistis, ei tea.

See nurgapealsest hamburgeriputkast välja koperdav – tõesti ebamugav lävepakk – naine olen mina. Lennanud äsja planeedi teise otsa, olen ma justkui osa oma identiteedist kaotanud, ootan seda tagasi, aga senikaua tahaksin endast mõelda kui “see võõras valge naine, kes ei kuulu siia ilma ega saa aru, miks on asjad nii, nagu nad on”. Võibolla aitab ka see kõrvalpilk võtta ette ajamasinarännu, milleks ma valmistun. Varsti olen ma tagasi kohas, kust me stardime.

Tütardega kerjusnaine tõstab tänulikkuse märgiks käed. Olen otsustanud hiljem kahetseda pigem palju kui vähe andmist.

Öisest õhust hõngub tolerantsust: tubakat, jasmiinivanikuid, kõrvetatud maisi, krevette, pannkooke... Siin tänaval müüakse kõike. See ema müüs näiteks enda kui lapsevanema au, kerjates söögiraha. Kas mina tõesti ostsin toimunud tehinguga endale au juurde? Kahtlane. Aga äkki ostsingi?

Jälle mõtlen ma neist meestest, kes siin justkui ostavad enda kasutusse neid ilusaid tütarlapselikke kehasid. Aga tegelikult ostavad nad siis... mida? Sama eneseväärikust, mida tüdrukud müüvad?

Või annavad mõlemad pooled seda säherduste tehingutega käest ära?

Ma saan aru, et ei taipa inimkehaga kauplemise mehhanismidest ikka veel eriti mitte midagi. Pean rohkem pingutama.

Võibolla ostavad nad võimu?

Mees ihkab ju võimu naise üle? Ja seda võimu ta siin täitsa odavalt saabki.

Mõni saab seda võimu tasuta. Näiteks temal seal saarel oli kunagi mu üle täielik võim. Enne, kui ma end sellest vabaks suutsin rebida.

Aga mida mina selles tehingus vastu sain?

Kõnnin läbi käratseva öötänava ja tunnen, kuidas küündimatus ja teadmatus ängistavad. Koban nagu pimeduses, kuni lõpuks satun millegi otsa, mis liigutab... Ma tean. Ma mäletan küll, mida ma sain ja mida vajasin: pisikestes intensiivsetes kogustes lähedust. Seda tunnet, et keegi hoolib, isegi kui olen halba teinud ja kardan, et ei vääri hoolimist.

Võibolla on see ka siin tänavail sageli esinev valuuta, sest kõigis neis kehades on ju hinged sees.

“Miks on mehed truudusetud?” küsin ma oma mehe käest, kui tänavalt tagasi hotellituppa jõuan. Sosistame kahekesi pimedas toas suure akna all suurlinnatulede valgel, lapsed magavad samasugust õndsat und nagu kerjustüdrukud 26 korrust allpool.

“Miks on mehed...? Grupimõtlemine,” sosistab Justin pärast pausi. “Ma ise ka enne vaatasin tänaval ja mõtlesin, miks... Kui teised teevad, siis ei sobi ju maha jääda. Mehed tavaliselt mõtlevad nii.”

“Jah, sul võib õigus olla. Kunagi pärast meie saarel veedetud nädalaid läksid enam-vähem kõik mehed linna jõudes prostituutide juurde – vähemalt seda nad rääkisid!”

“Tõsiselt või?!” Millegipärast see ehmatab mu meest. “Ja rääkisid naiskolleegidele ka? Minu naiskolleegid oleks neil selle eest silmad peast kratsinud, nemad on feministid. Nad ei tahaks selliseid asju kuulda.”

“Poisid olid purjus... See oli toona tavaline seisund, saarel tööd tehes samamoodi. Võibolla nad ärplesid niisama, mina ju ei tea.”

Me vaatame alla, öös virvendavate linnatulede peale. Kas tema ise on kunagi käinud...? Ma ei taha vastust teada, olgu see siis üht- või teistpidi, ja ma loodan, et see ei tule jutuks.

Võibolla ta aimab seda, igatahes ei räägi ta endast. “Mu parim sõber jutustas, mismoodi tema onu viis ta stripiklubisse ja edasi ühe korraliku kaitstud prostituudi juurde. Filipiinlaste värk! Minu isa või onu igatahes nii ei teinud, aga filipiinod, vaat, neile on see meestevahelise sõpruse ja suureks saamise sümbol. Naised lähevad koos pediküüri, mehed lähevad koos prostide juurde. Pärast oli mu sõber selle üle väga uhke, kuulutas kogu klassile, et ta on nüüd meeste klanni vastu võetud.”

Ma vaatan all-linna. See lugu vist ei aidanud mind edasi mu kunagise ristsõna lahendamisel. Klanni kuuluda? Uhkustada? Meie lugu seal saarel, see oli saladus, mida me mõlemad paaniliselt hoidma pidime.

“Vietnami sõda oli põhjus, miks siin kandis nii hulluks prostitutsiooniks läks,” räägib Justin edasi. “Meestel olid ju vajadused! Paljud Ameerika sõdurid lendasid siia puhkuse ajaks, ja enne kojusaamist...”

Jälle ujub saar hetkeks mu mõtetest läbi. Meiegi olime nagu omamoodi jabur sõjaväeosa seal saarel, oma reeglite ja rutiinidega, ainult et me leidsime oma vajaduste rahuldamiseks partnerid eneste hulgast. Küllap oli neid troopikaöö varjus toimuvaid salasuhteid palju.

Ta räägib veel pikalt. Abieluvälise seksi teema, nagu näha, erutab mu abikaasat väga. Järsku ta vist tajub ära, et mina pole enam ammu kohal.

“Mis tunne sul on sinna tagasi minna?” küsib ta.

Mis tunne on? Kuni me seda teineteiselt küsime, ei ole asjad meie vahel ju kuigi hullud. Hoolimata sellest, et me tülitseme ja kraakleme ja jookseme ära, jättes teise üksinda keset ostukeskuserägastikku, nagu näiteks eile juhtus... Olin võõras suurlinnas mingis hiigelsuures labürintjas ostukeskuses koos kahe väikese lapsega ja mul polnud teha muud kui oodata, millal vihaselt minema jooksnud Justin meid uuesti üles leiab. Aga siis küsime “Mis tunne on?” ja saame aru, et me oleme ikkagi koos.

Mõtlen vahel tagasi sellele ajale, kui me Justiniga tuttavaks saime. Kui vähe me teineteisest tegelikult teadsime, millega riskisime, kui otsustasime koos olla. Üles kasvades ja inimesteks arenedes elasime kahes erinevas maailmas, külma sõja erinevatel rindepooltel. Tema läänes, mina idas. Aga siin me nüüd oleme, juhuste rida on toonud meid pilvelõhkuja tippu öise akna ette hoopis kolmandale kontinendile, ja meie ees voodis magavad meie kaks last. Ei ole ühtegi teist tegelikku versiooni tänasest ööst, ainult see, milles me praegu elame. Vähemasti ma üritan seda endale kinnitada.

“Mis tunne... imelik tunne,” vastan ma lõpuks.

“Kuule. Palun vabandust selle eilse tüli pärast.”

“Mina pean vabandust paluma!”

Ta noogutab ja on vait. Asjad peavad ikka väga hästi olema, kui me endiselt nii mõnusalt koos vaikida saame.

“Tead, minul on ka siin väga imelik tunne,” ütleb ta siis. “Sa saad ikka aru, et see lugu, mis peaks olema ammu lõppenud, kerib ikka edasi? Ja see teeb haiget, muidugi teeb, igale mehele teeks.”

“Aga aitäh sulle, et sa olid nõus kaasa tulema.”

“Ma ei tahaks sind üksi sinna tagasi lasta!”

See tema fraas ajab mind sisimas itsitama. Tahaksin, et mu mees oleks seda öelnud liftis, tolle molkuse kuuldes, kes arvas, et mina ei taha oma meest üksi siia lasta.

“Kas sa oled siis isegi saare peale armukade?” küsin ma.

Ta kehitab õlgu. Me mõlemad oleme seisus, kus me ei tea. Aga millegipärast oleme ennast sellesse mängu mässinud, kuigi see – žanrinimetusega reality game – oleks pidanud juba üheksa aastat tagasi lõppema.

Kaks tundi hiljem. Istun unetuna meie hotelli fuajees diivanil ja üritan kirjutada, aga see kukub taas välja jälitustegevusena.

Koridori teisest otsast kostavad sammud. Jah, muidugi, ongi taas üks kuldse minikleidi ning kõrgete kontsadega mustatukaline tüdruk, kes ei julge või siis ei pea vajalikuks minu poole vaadata, seisab mu ees, pilk maas, parfüümipilv ümber, ja ootab tellitud lifti.

See ei olnud niimoodi mõeldud, aga nõnda siin istudes olen ma sõnatu tunnistaja – kes teab, kas taas ühele abielurikkumisele või äkki lihtsalt ühe vaba mehe lõõgastusele. Igatahes kõpsib tüdruk saabunud lifti. Silmad maas. Meie pilgud ei kohtu, ja meie ise ei kohtu ilmselt ka enam kunagi. Mina olen kirjanik, vähemasti ma loodan, et olen, ja tema on tänavatüdruk, vähemalt ma arvan nii.

Ohkan ja piilun üle fuajee peeglisse. Kirjanik? Milleks?

Kas see oli hullumeelsus, et ma korraldasin meile need kallid piletid ja kogu pere siia kaasa vedasin? Täielikult põgeneda enam ei saa, aga nüüd siis vean pere kaasa neisse kohtadesse, kuhu ma kunagi põgenesin – ikka samamoodi reaalsuse eest ära, tagasi muinasjutumängu? Meil oli ju kodus kõik olemas, turvaliselt raamitud rutiin, hommikust hommikuni kõik paigas ja mugav... Aga miks peaks mulle ette nähtud olema ainult ja just see elu? Võibolla on see reaalsus puhtalt juhus, ei midagi enamat, ei midagi muud? Tunnen, kuidas sees tõstab pead see vana tuttav mässuline, kelle meelest on alati kõik võimalik olnud.

Miks ma oleks pidanud ka toona aastaid tagasi just seda ühte reaalsust kannatama, kui mulle anti võimalus tulla tööle paradiisisaarele, reaalsusemängu?

Vahin enda peegeldust üle hämara fuajee paistvast peeglist. Olen seal kuidagi udune ja suvaline, nagu lõdva käega tehtud visand. Mida ma siis ikkagi tunnen? Ei, ma ei kahetse. See pole süü. See on pigem uudishimu, mis kannustab mind tagasi minema ja mõistma.

Ja ma olen küll nõus, et see, mis juhtus kunagi seal saarel, oli mitme kriteeriumi järgi patt – aga mis täpselt juhtus, ja milline osa sellest oli kõige suurem patt, pole ma suutnud möödunud aastate jooksul läbi mõelda. Ka patule järgnenud suurte valikute aeg oli kummaline. Seisin justkui teelahkmel: vasakule minnes läheb nii, paremale pöörates naa... Aga kui muinasjuttudes on teeviitadel sildid, siis elus me küll adume, et oleme tegemas suurt valikut, aga mida me täpselt valisime, sellest saame aru ehk aastakümneid hiljem...

Võibolla mina juba saan, kui ma sinna ülehomme tagasi lähen.

Järgmine hommik. Hotellitoa maast laeni suure akna ees, üksi. Vaatan oma 26. korruselt alla. Allpool, katustel käib oma elu. Kellel on seal palmide ja basseiniga aed, kellel ainult paari palmiga nurk, kellel punt õhupalle ja laste mänguväljak, kellel plagiseb pesu tuules. Taevas nende kõikide kohal. Ja kusagil 15 korrust allpool on meie hotelli katusebassein, kust paistavad peanupud. Ka lapsed ja Justin ujuvad kuskil seal.

Aknast peegelduvad nina ja silmad, puhun need uduseks. Homme oleme siis juba saarel. Bangkoki kuum õhk paneb mõtlema paheliselt, selle õhu painel olen ma viimaste päevade jooksul aina mõelnud tagasi sellele, mis toona juhtus. Tol saarestikul jagunesid inimesed eelkõige nuppudeks ja nupuliigutajateks. Võibolla seepärast ma ennast öösiti kaotasingi – sest päeviti pidin ma olema väike jumal, või hoopis saatan, kes teiste inimestega manipuleerib. Üks patt viis teiseni.

Toauks läheb pauguga lahti.

“Kus siis Charlie on?!” ahastab mu vanem laps valjuhäälselt, kui nad tuppa tulevad. “Helistame kusagile, otsime ta üles. Võibolla on temaga mingi õnnetus juhtunud?”

Charlie? Mis Charlie? Väike pingutus, ja suudan olukorra taastada: õige, Marta oli eile õhtul mänginud basseinis ühe Austraalia poisiga. Juba eile küsis ta, kas me kella kümneks ikka tagasi jõuame. Sest siis on neil uus kohtumine basseinis. Viieaastane Charlie ja kuueaastane Marta.

“Nad ei tulnud,” ütleb Justin. “Marta muudkui ootas ja ootas ja on nüüd täiesti närvis.”

“Emme, issi, tehke midagi!”

“Aga me ei tea Charlie perekonnanime ega ta ema või isa nime ega nende hotellitoa numbrit ega isegi mitte korrust, me ei saa neid üles otsida,” üritab Justin loogiline olla. “Me saame lihtsalt silmad lahti hoida: kui saatus tahab, siis me näeme su Charlie’t koridoris või all restoranis.”

“Me saame kindlasti talle kusagile kirja jätta! Siin hotellis on nii palju inimesi tööl, kindlasti on kellegi töö kirju viia!”

“Me ei saa ju, kui me ei tea nende perekonnanime.” Justini häälest kostab kärsitust.

“Miks ta siis küll ei tulnud?!” Marta nuuksatab. “Lähme tagasi ootama!”

“Vaata, elu ongi selline, et mehed vahel petavad!” ütlen ma talle naljatoonil. See on üks neid hetki, kui saab korraga mitut asja teha: lapsele maailma õpetada ja Justiniga omavahel kodeeritud nalja visata. Ta heidab mulle poollõbusa pilgu ja kuulab, mida meie tütar vastab. Aga tütrel on ju päriselt süda murdumas.

“Ei, Charlie küll ei peta, ma ei usu,” halab ta keset tuba, oma õnnetult tilkuva trikooga.

“Jah, küllap ta ka praegu igatseb su järele,” üritan ma lohutada. “Kindlasti on tal põhjus, miks ta tulla ei saanud.”

“Emme, aga võibolla ei saa me mitte kunagi enam kokku!” Marta peaaegu et karjatab seda. Ta jookseb akna juurde: “Ma ei näe siit, äkki ta on just praegu basseini juurde tulnud ja otsib mind! Võibolla ta muretseb, kus mina olen!”

Jälle näen ma ennast justkui kõrvalt. Ühes suures linnas on üks suur pilvelõhkuja ja selle kõrgeimal korrusel suure akna kõrval on üks naine oma armunud pisikese tütrega.

See naine tammub jalalt jalale ega tea, mida vastata.

Ta võtab oma tütre õnnetu näo kahe käe vahele ja kükitab tüdruku ette. Kui see laps vaid teaks, kui palju südamemurdumisi tal veel ees on. Tüdruk on ema tüüpi, kerge tal ilmas olema ei saa. Aga igav ka mitte.

“Tead. Sellised lood juhtuvad, kui sa reisid mööda ilma,” ütleb ta siis lihtsalt. “Kõigepealt tuleb loota, et te näete homme veel... ja et ka tema tahab sinuga veel olla. Aga kui seda ei juhtu, siis jääb temast lihtsalt üks väga armas mälestus.”

“Ei, emme, ei!”

“Siis sa pead vist kodus istuma, kui kardad haiget saada. Arvesta, et mida rohkem sa ringi liigud, seda rohkem sa näed inimesi, kellest ei jää muud kui mälestused, ilusad armsad mälestused. Sa ei saa neid inimesi endaga kaasa võtta, aga sa saad endale jätta need mälestused.”

“Ei. Sa ei saa aru...”

“Ma just nimelt saan aru. Mina ju ka ei taha kodus istuda, ja ma olen haiget saanud, ja ma tean, et sina ka...” Jätan oma mõtte katki, see kõlaks vist pahaendeliselt. Võibolla on mu tütre elu helgem. Mina igatahes tean, et olen haiget saanud, olen haiget teinud, ja olen pannud teisi inimesi üksteisele haiget tegema, näiteks selles jumalamängus, milles ma kunagi osalesin.

Seal ta tilgub, pisike õnnetu süda, kes pole nõus kaotust tunnistama.

“Kuule, Marta!” tuleb mul hea mõte. “Nüüd läheme koos basseini juurde Charlie’t ootama. Ja kui teda ei tule, siis jätame basseini kõrvale lauale kirja: “Charlie’le”. Ja kui teda ikka ei tule, siis homme hommikul proovime jälle!”

Armastusele tuleb ju võimalus anda.