Читать книгу Kas süda on ümmargune? 2. osa - Epp Petrone - Страница 8

“Halloo, selline naljakas küsimus, soovitan sul maha istuda.”

Telefoni otsas on mu põgus, ent oluline tutvus, telejaama direktor Mark, ikka talle omases hoogsas stiilis.

“Istun.”

“Kas sa tahaksid minna paariks kuuks tööle Malaisia kuningriiki... või on seal vabariik? Detailid on veel täpsustamisel.”

“Mis mõttes?”

“Üksikule saarele. Robinson Crusoe’d mäletad?”

“Aa.” Hakkab koitma, ja Mark juba jätkab oma vihjetega. “Reality TV, sobib? Produtsent küsis mult nõu ühe usina, kasina ja puhtapõllelise teletoimetaja asjus.”

“Ja sulle meenusin mina? Aitäh! Muidugi võid mind soovitada. Eks siis vaatame, kas jutud klapivad...”

“Lepitud! Ciao!”

Kõik, kiired mehed, kõne läbi.

Siis leian end juba ühest kohvikust. Tallinna vanalinnas dominiiklaste kloostri läheduses vist kipuvadki minu elu suured sündmused algussõlme saama. Kaks aastat tagasi istusin siin ja kuulasin pikajuukselise Harri ahvatlevat ümber-maailma-reisi-plaani. Nüüd on mu ees Ivar, ja temastki õhkub nakkavat hullust, nii nagu toona Harrist. Ivar on noor, silmatorkavalt ilus mees, kes oma õlgadeni tumeblonde lokke jutu käigus innustunult üle pea heidab, justkui rokkstaar laval. Ma ei ole temast mitte kunagi varem kuulnud ja tema minust ka mitte, aga usalduse kindlust on juba ehitama hakatud, kordamööda oleme sinna kive asetanud ja kindlus aina kerkib. Talle meeldib, et ma olen varem Aasias käinud, et ma olen varem inimesi eetris intervjueerinud, et mul on kirjutamistöö kogemust, korraldustöö kogemust, ja üldse: talle ilmselt meeldib, et tema mulle meeldib.

Ma istun, silmad, suu ja süda ammuli, vahin tema rokkstaarilikku esinemist. Meie vahele lauale on lisaks kindlusele sugenenud ka üks skeem. Ivar joonistab seda paberil aina täpsemaks.

“Nii, see kõik kuulub Skandinaavia teleproduktsioonifirmale, selle alt teevad oma Robinsoni-saadet veel rootslased, norrakad, taanlased... ja sel aastal esimest korda siis meie – baltlased. Vene keelt räägid?”

“Enam-vähem.”

“Super! Lätlaste ja leedulastega suhtlemiseks on seda ka vaja. Meil tuleb kolm meeskonda: Läti, Leedu, Eesti. Kõigepealt elavad kõik rahvused eraldi laagrites, neljandaks nädalaks on rahvast nii vähe alles jäänud, et ühinetakse... Ja vähemaks jääb neid sellepärast, et kogu aeg toimub väljahääletamine, mõistad? Iga nelja-viie päeva tagant peab üks meeskond minema Saare Kotta, igal meeskonnaliikmel on üks hääl ja keegi visatakse saarelt välja.”

“Ja millest see sõltub, milline meeskond sinna Saare Kotta peab minema?” üritan ma süsteemile pihta saada.

“Kogu aeg toimuvad võistlused, paneme nad seal vee alla ja vee peale ja kookospähkleid viskama ja nii... Osa võistlusi on auhinnamängud, et nad midagi süüa ka saaksid, ja osa võistlusi on nii-öelda Robinsoni-mängud: kes seal kaotab, peabki enda hulgast kedagi välja viskama. Ja lõpuks on saarele jäänud üks eestlane, üks lätlane ja üks leedukas. Tuleb finaalvõistlus! Kes selle võidab, saab 200 000 krooni^[1.] suuruse auhinna ja “Aasta Robinsoni” tiitli.”

“Nii.”

“Nii. Ja toimetaja töö on koordineerida kõigi intervjuude teemasid, kirjutada igale saatele stsenaarium, panna kõikidele saatejuhtidele sõnad suhu. Lisaks käiksid sa ise koos Eesti tiimi režissööriga Eesti Robinsone intervjueerimas.”

“Oot...” Mõtlen, kust otsast sellele komplekssele infole läheneda. “Ja millal see töö algab?”

“Kohe, homme, ülehomme!” Ta jälgib mu reaktsiooni.

“Me... ilmselt hakkame osatäitjaid valima?”

“No täpselt nii! Teles hakkab kohe reklaam jooksma, ma ennustan, et selle näruse suusailma peale tuleb neid tahtjaid... tuhandeid... Kes ei tahaks troopikasaarele puhkama saada, ah?”

Ega siis midagi. Tund või kaks või kolm hiljem lahkume koos vanalinna kohvikust, Ivar patsutab mind: “Ma loodan, et sa ütled jaa!”

Mu süda taob elevusest. Mõtlemisaeg. Homseni. See on eelkõige vajalik selleks, et ma saaksin tuttavatele teleprodutsentidele helistada ja küsida, mis pagana palganumbrit ma sellise töö eest peaksin küsima. Võiksin Ivarile kaela karata ja hüüda, et teen seda tasuta. Oleksingi seda peaaegu ennist vestluse käigus teinud, kui tingimustest juttu oli.

“Produktsiooni kulul muidugi lendad sinna, kaks kuud tasuta elamist, mereäärsed bangalod, kolm korda päevas tasuta soe söök, riideid sponsoritelt, ja lõpus enne tagasilendu garanteerime hotelli ja paar päeva puhkust Singapuris.”

“Jah?” Muinasjutt!

“Jah. Aga... Vaata, ma tegin eelmisel aastal ka sedasama saadet, tõsi, Eestis, ühel nii-öelda asustamata saarel, mitte sellise suure produktsiooni sees, aga põhimõte oli sama. Ja ma hoiatan sind ette: see on hull värk. Sinna on vaja tugeva psüühikaga inimesi, kes ära ei keeraks. Seal on vaja kõvasti töötada ja osata korralikult lõõgastuda, mõistad? Work hard and play hard, sobib?”

Hetkeks tundub mulle, et Ivar flirdib minuga, miski ta silmavaates jääb häirima. Aga ei. Ta lihtsalt võlub mind, sest ta tahab mind saarele tööle saada. See kindlus minu ja tema vahel on peaaegu valmis ehitatud, ma olen oma kivid kokku kandnud õigesti, ja tema samuti.

Nüüd pean ma lihtsalt leidma selle kindlusetipu: mis on õige summa, mida sellise töö eest peaks küsima?

“Malaisiasse? Elama üü-üksikule saarele?”

“Jah, kõlab ju hullult? Ja kõik on tasuta ja makstakse veel peale, ja ma kohe helistasin teistele produtsentidele ja uurisin, mida sellise töö eest palgaks küsida, ja see on hullumaja, kui palju nad soovitasid... niimoodi võib lausa rikkaks ja õnnelikuks saada!” Ma naeran.

“Oot, mis, ega sa juba käsi löönud?”

“Ei, ei, ma pean ju enne sinuga arutama. Mis sa arvad, ah? On ikka lugu!”

Mu vaimustus ei taha autosse ära mahtuda, aga juba ma märkan. Mu abikaasa Tom minu elevust ei jaga, ta põrnitseb teed enda ees. Hall tee, hall taevas, mõlemal pool teed eelkevadine vettinud lumega metsaviirg.

Seda on ju ennegi juhtunud. Mina ja tema oleme juba sedasi korra kesklinnast mere äärde koju sõitnud, just samasugusel trööstitul aastaajal. Tookord, pärast vana hipi Harriga kohtumist, kui õhus olid samamoodi lõunamaised päikeselised lubadused. Ma tean, et ka Tom on déjà vu ära tajunud, ja ma jään vait.

“Kardad sa midagi?” küsin siis lakooniliselt.

“Sa ju tead.”

“See on teletöö, kindel suur rahvusvaheline telekorporatsioon, kestab umbes kaks kuud... Kuule, ma uurin, kas sina saaksid ka kaasa tulla?!” Olen väljapääsu leidnud. “Midagi Ivar mainis, et skandinaavlastel on vahel ka abikaasad ühes olnud. Siis tuleb meil sinu pileti eest maksta, aga... see on ju ainult raha. Raha pole see, millest meil puudu oleks. Mõtle, milline kogemus, milline elamus!”

“Aga koer? Ja mul on töö. Majalaenu tuleb ka samal ajal maksta. Ja mida mina seal üksikul saarel teen?”

Déjà vu. See kõik meenutab üha enam ülemöödunud kevadtalve, ja mina olen need kaks aastat elanud südames vinduva teadmisega, et tegelikult oleks Tom ka tookord saanud minuga kaasa tulla. Kui ta oleks uskunud, et see võimalik on.

“Ja kuidas sina arvad oma põhitööga hakkama saavat?” küsib ta veidi tögavalt. “Kirjutad jälle kõik oma ajakirjalood ette, nagu tookord?”

“Jaa, muidugi,” vastan hajameelselt. Midagi hakkab justkui minema libisema, aga mis see on?

“Ütle, ega sul midagi järsku ole meelest ära läinud?” küsib Tom.

“Kas on?”

“Me pidime ju... seda lapsevärki uuesti proovima. Aeg saab kohe täis.”

“No see asi saaks vabalt mõne kuu ka oodata... Sellist erilist pakkumist tuleb mulle võibolla ainult üks terve elu jooksul. Saad sa aru, töö paradiisisaarel!”

Paus.

“No mis sa siis ütled?!” küsin ma jonnakalt.

“Ma juhin praegu autot ja mõtlen sellest ülejäänud ajuosaga... ma mõtlen rahulikult kõik läbi. Soovitan sama ka sulle.”

Jõuame koduhoovi, koer jookseb vastu. Jaa, ma saan Tomist aru. Sellest kõigest siin ei saa loobuda. Aga ma ei rääkinudki ju loobumisest, hoopis kahekuisest ajutisest äraolekust. Kõrvaltalu naabridki saaks meie koera toitmisega hakkama! Seisan keset hoovi, paitan looma ja näen silmade ees seda reaalsust. See on võimalik, see pole lihtsalt... mõttemäng.

Reality TV, see tähendab tõelusemäng on täna õhtul meie koju jõudnud. Räägime veel, ja veel. Lepime kokku, et mina ütlen pakkumisele jaa. “Tuleb ju lasta ootamatutel asjadel teoks saada, tuleb elu emmata kahe avatud käega!” – “Nojah, oleneb... aga kui sa nii tunned, mina olen nõus...”

Tomi võimalik kaasatulek jääb praegu aga lahtiseks. “Ma pean mõtlema.” – “Ja mina pean uurima, kas see on ka produtsendi meelest võimalik!”

Ma ei julge seda hästi tunnistada, aga... Omamoodi tundub see loomulik, et Tom ei tule kaasa ja ma lähen üksi – mis tahes põhjendusi ta võiks tuua, peamine on see, et tegelikult tundub see loomulik. Minu ja tema elu vahel on olnud vist algusest peale juuspeen pragu, kuigi me elame ühe katuse all nagu mees ja naine ning loodame saada lapsi. See pragu on olemas, aga see ei häiri mind, ilmselt ka teda mitte, me tundume sõbraliku paralleelsusega koos eksisteerivat.

“Eks näis, mis saab!” Selle ulja fraasiga saab ikka tuule purjedesse.

Ivar on mu palgasooviga nõus. Ta kutsub mind külla oma koju, vanalinna luksuskorterisse, kus vaatame suure ekraani pealt Skandinaavia Robinsoni-saateid ja joome Ivari keedetud teed. Tema naine, nagu selgub, elab hoopis mujal, neil on visiitabielu. Kummaline mees, kummaline pere. Mulle ujub meelde üks lapsepõlve fraas – “nagu välismaa”. Värviline, lõhnav, ebareaalne.

“Kuule,” kasutan ma ära ühe pausihetke videokassettide vahetamisel. “Kui mu mees otsustab nii... kas ta saaks kaasa tulla?”

Ivar jääb, kassett käes, mind silmitsema.

“Me maksaks tema eest muidugi ise,” lisan ma, kui näen, et ta ikka mõtleb.

“Millega su mees tegeleb?”

“Kah ajakirjanik.”

“Mhmh. Ma peaks seda peakorterilt uurima. Kas ajakirjanikud on lubatud...” venitab ta kahtlusega.

“Mina olen ka ajakirjanik!”

“Nojah, aga sina kirjutadki vaikimisleppele alla.”

“Tehke siis temale ka samasugune? Ise sa rääkisid, et mõnel teisel on ka olnud abikaasa kaasas.”

“Jah, nii mulle räägiti. Aga ma ei tea, kas see, mis on lubatud näiteks rootslasele või norrakale, on sama lihtsalt tehtav ka Balti tiimile...”

See lause jääb õhku värelema ja paneb korraks mõtlema teemadele, mis varsti ees seisavad. Ah soo, et me oleme alama liigi võtterühm seal kusagil maalilisel saarel, Skandinaavia teletegijate keskel...?

Ma ei tea, mida öelda. Vaataks parem edasi neid imelisi saatekatkendeid, hoogsa ja ürgse muusikaga, sillerdava merega, kaardus palmipuudega, trimmis päevitunud kehadega keset lõhnavat ja värvilist välismaad... Teleekraanilt pulseerib meie poole pinget ja seksuaalsust.

“Miks sa ei öelnud, et su mees kõmulehes töötab?”

“Sa ei küsinud.” Lasen nädalataguse kohtumise üksikasju silme eest läbi ja tunnen end nagu petmisega vahele jäänud laps, kuigi ma pole ju midagi valesti teinud. Ma lihtsalt ei tea selle mängu reegleid.

“Igatahes, me uurisime nüüd ta tausta...” Ivari suus kõlab see nagu tõeline detektiivitöö. Ta edasine sõnum on parajalt hämar ja parajalt terav: “Me oleme jõudnud seisukohale, et isegi kui te maksaks kõik kinni – kõmulehe töötajat majutada saarel pikaks ajaks... see oleks produktsioonile liiga riskantne. Saad aru, me paneme inimesed saarele ja me ei tea, mis seal juhtuma hakkab. Igasuguseid skandaalseid asju võib ette tulla! Ja me peame hoidma asjad saladuses kuni selleni, kui saade lõpuks pool aastat hiljem eetrisse jõuab. Tähendab, me hakkame meediasse asju lekitama küll, aga see protsess on meie endi kontrolli all, me ei saa juhuslikke lekkeid lubada. Kas sa saad aru, et sa pead olema... äärmiselt diskreetne, kui oma abikaasale infot jagad?”

See suhtumine ärritab mind, justkui oleks ma enda ja Tomi elukutse tõttu juba eos süüdi milleski, mida pole ju juhtunudki. “Ma kordan, mina olen ju ka ajakirjanik!” ütlen jonnakalt.

“Jah, aga teistmoodi: sa oled oma,” vastab ta rõhuga. “Sa oled teleinimene. Ja okei, naisteajakirjades...”

“Muide, ma tulin just ajakirjadest töölt ära, andsin eile lahkumisavalduse. Nüüd ma olengi ainult telega seotud.”

“Mm!” Ivar ümiseb tunnustavalt. “Väga hea!”

“Ühesõnaga, ohutu.”

“Võib küll nii öelda. Ja ma arvan, et sa saad neist piiridest aru. Sa tohid meediale rääkida ainult seda, mida mina luban.”

Meie pilgud ristuvad. Istume Ivariga tema kontoris, ma peaksin tegelikult hakkama tööle nende tohutute kirjahunnikutega, mis on telereklaami peale saabunud. Aga selle asemel toimub meie vahel mingi... võimuvõitlus, allutamine? Ta on mind endale tööle saanud, ja ta ei taha minu kõrvale mitte kedagi, ei kedagi segavat ega ohtlikku. Nii saan mina sellest aru. See ärritab, aga mingil kummalisel moel ka meeldib mulle.

“Tead,” lõhun siis pausi. “Sel kõigel pole nagunii tähtsust. Tom otsustas eile õhtul, et ta ei tule kaasa.”

“Jah?” Ta hakkab naerma. “Ma tegelikult tahtsin öelda, et ta võib tulla, aga tulgu päris lõpus, tulgu Singapuri, minge reisige mujal Aasias, kui sul saade tehtud on, ma saan su tagasilennu aega lükata kuhu tahes, ikka produktsiooni kulul. Saad aru, lihtsalt sinna meie saarele ei ole ta oodatud. Ma arvan, et kui sa juba ise selle asja sees oled, saad sa ise ka aru, et niimoodi on parem. Suur osa meie tööst on saladuse hoidmine ja me lihtsalt ei olnud arvestanud, et sa oled abielus, noh ütleme otse, juhtiva kõmulehe reporteriga!”

“Tahate mind siis üldse enam või?”

“Jaa, tahame, ära nüüd hakka lollitama!” Ta keerab pilgu lauale. “Oled sa välja mõelnud strateegia, mismoodi sa siit leiad üles need, keda kohale kutsuda?”

Jah, casting ehk tulevaste Robinsonide otsing on ülejärgmisel nädalal: mitu päeva järjest, pool tundi inimene: niisuguses rütmis plaanib meie komisjon nendega kohtuda ja peilida välja, kes on need neli õnnelikku eestlast, kes pääsevad lõunamere saarele nälgima.

Ivar on esimeste päevade jooksul saabunud kirju hasartselt ise avanud ja juba mõne põneva välimusega tüdruku kõrvale pannud – “Valitud inimesed peavad telegeensed olema!” –, aga kirju on aina juurde tulnud ja nii on ta otsustanud alates tänasest kogu selle tööosa minule delegeerida. Laud on täis avamata ümbrikuid: sadu, tuhandeid? Täpselt nagu Ivar ennustas. Kokku lugenud pole neid keegi.

“Ma avan kõigepealt ümbrikuid ja vaatan pilte,” teatan ma ja tunnen, kuidas reipuse laine minust üle käib. Mulle ju meeldivad uued asjad. “Edasi – neile, kes selle nii-öelda välimuse vooru läbivad ja kellel on ka tekstis mingisugune huvitav kiiks, hakkan siis helistama... Karismat otsima. Diktsioon peab inimesel ka hea olema, eks?” Ivar noogutab ja vaatab mind äraootavalt. Mõtlen, mida lisada, ja kohman siis ausalt: “Ma arvan, et ma tunnen lihtsalt sisetundega ära, keda tasub kohale kutsuda ja keda mitte. Rohkem ma hetkel seda asja analüüsida ei oska.”

“Minul on sulle pakkuda lähenemine!” Ivari silmades särab fanatism, seesama säde, mis meid ühendab. “Mul on mingid stseenid peas läbi mängitud – mis saates juhtuda võiks – ja ma kujutan ette, mis tüüpe me otsime.”

“Mis tüüpe me siis otsime?” Olen juba aru saanud, et Ivariga ei tasu mul endal siis targutada, kui tema ise rääkida tahab. Pealegi, ta huvitab mind, ta jutt huvitab mind.

“Esimene eeldus on see, et meile on vaja saatesse intriigi, eks. Konflikti. Aga meile kuluks ära ka armumine!” Ivar naerab ja jätkab, paberit otsides. “Nii, kirjutame üles, mida me otsime. Ühesõnaga, kui veidi liialdada, siis seksi ja vägivalda. Ja need inimesed on materjal, kes meile selle seksi ja vägivalla tekitama peaks. Absoluutselt iga valitud inimene peaks olema keskmisest konfliktsem. Ja teiseks peaksime vaatama, mis väärtushinnanguid nad esindavad. Kus on see pinnas, millest nende seks ja vägivald kasvama hakkaks? Kui sa leiad homo, siis peaks olema tema vastandiks homovihkaja. Ja nii edasi.”

“Ühesõnaga, on vaja leida inimesed, kes omavahel tülli läheksid?”

“Või armuksid. Või algul üht ja siis teist!”

Me arutleme selle üle veel mõnda aega ja joonistamegi üles tüüpe, ühtegi uut ümbrikut avamata. Paberil sünnivad seksikas ja materialistlik blondiin ning pikajuukseline ilus hipimees, või siis näiteks mootorrattur, midagi sellist vaba ja romantilist, kes asjade maailmast suurt lugu ei pea. Nende vastu joonistame range sõjaväelase, kes hipisid ei salli. Kelle blondiin valib? Kas vabahinge või sõjaväelase? Aga kas blondiinil ka rivaali on? See võiks olla keegi soe, müstiline, eksootiline, metsapoolne, ürgne ja samuti mittematerialistlik... Kumma siis hipimees valiks? Kumma sõjaväelane valiks?...

Siis hakkan ma ümbrikuid avama, inimesi hunnikutesse tõstma. Lähipäevil pean alustama helistamisega, et esimese vooru läbinute seksikust, konfliktsust ja diktsiooni veel paremini hinnata.

Õhtul koju jõudes panen salamärkmikusse kirja ühe küsimuse. Sinna saavad kirja ainult väga tähtsad küsimused – kunagi, kui mul elus palju aega on, tahaksin ma otsida vastuseid ja kirjutada nendel teemadel raamatuid.

“Mis tunne on olla jumal?” kirjutan ma. “Kas jumal on vahel väsinud? Kas jumal peab valima? Sest jumal ei saa kõiki õnnelikuks teha, ühe õnn võib ju olla teise õnnetus.” Pärast tuhandete paradiisikandidaatide seas tuhnimist olen ma sellele teemale oma tundemaailmas mingi uue dimensiooni saanud.

“Mismoodi sa seal neid siis valid?” hakkab Tom selsamal õhtul uurima.

“Ma ju ei tohi sulle sellest rääkida!”

Ta jääb solvunult vait.

1 200 000 Eesti krooni oli umbes 12 800 eurot.[ ↵ ]