Читать книгу Põhjala ristisõjad - Eric Christiansen - Страница 9

Tänapäeval maailmas võimutsev inglise keel ei ole kunagi olnud Eesti ajaloo keel, vähemalt mis puutub vanemasse ajalukku. Läänemeremaades oli keskajal ladina keele kõrval kirjakeeleks alamsaksa keel ning Eesti ja Läti ajaloo professionaalsele uurimisele panid aluse baltisaksa ajaloolased. Tänini valitseva saksa keele kõrval on tõsiselt võetavat ingliskeelset kirjandust keskaegse Liivimaa (see tähendab, ligikaudu tänapäeva Eesti ja Läti Vabariigi ala) kohta hakanud arvukamalt ilmuma alles viimase kümnekonna aasta jooksul. Kuna aga ka suures osas akadeemilises maailmas, laiemast lugejaskonnast rääkimata, jäävad saksa ja teistes Läänemere-äärsetes keeltes kirjutatud tekstid põhiliselt arusaamatuks, siis omandab iga vähegi olulisem ingliskeelne raamat selle piirkonna kohta erilise kaalu. Seda ostetakse ülikoolide raamatukogudesse ning hea õnne korral ka loetakse ja tsiteeritakse usinalt.

Üks keskseid ingliskeelseid teosed Läänemeremaade keskaja kohta on käesolev Taani päritolu inglise ajaloolase Eric Christianseni (sündinud 1937) raamat, mille esmaväljaanne ilmus 1980. aastal. See võttis esmakordselt monograafia mahus kokku katoliiklaste sõjad paganate ja õigeusklike vastu Läänemere lõuna- ja idarannikul XII–XVI sajandini, visandades loo järjepidevast ristisõjapoliitikast selles Euroopa perifeerias. Nii osutuvad omavahel seotuks ja võrreldavaks taanlaste võitlused lääneslaavlastega, Rootsi kuningate vallutused Soomes ja Karjalas, Preisimaa vallutamine Saksa Ordu poolt ning sündmused Eestis ja Lätis. Neid on pahatihti traditsiooniliselt käsitletud kui isoleeritud nähtusi, mille sidemeid oma piirkonna ja kogu Euroopa ajalooga on puudutatud vaid põgusalt. Pilk kaugemalt aga ulatub üle lokaalsete ajalootraditsioonide, mis pealegi on sageli olnud rohkem või vähem võitleva rahvusliku värvinguga või õiendanud minevikus ajaloolaste kaasaegseid arveid.

Selles laias perspektiivis peitubki Eric Christianseni raamatu põhiline väärtus ja teene. Ei ole keeruline leida raamatust ebatäpsusi ja detailivigu. Oma sünni- ja elupaigast tingituna on autor Ida-Euroopa ajalugu käsitledes pidanud tuginema vananenud ja juhuslikulegi kirjandusele. Arusaamad nii mõnestki asjast on muutunud ka päris viimaste aastate uurimistöös.

Kui Tallinna esmamainimist Sitsiilias tegutsenud geograafi al-Idrisi poolt 1154. aastal peeti vahepeal peaaegu et faktiks, siis Tartu nimetamist selle araabia õpetlase poolt pole eesti ajaloolased vist küll kahtlustanud. Kas Riias kehtis tõepoolest kunagi Lübecki linnaõigus? Kas Lübecki linn rajati 1158. või 1159. aastal? Kas Otepää ja Tartu on tõesti asutatud venelaste poolt ja vastavalt 1116. ja 1133. aastal? Kas Daugavgrîva tsistertslaste kloostri esimene abt ja hilisem Eestimaa piiskop Theoderich oli tõesti piiskop Alberti vend? Ja kuidas ta sai samal ajal abielluda Vene vürstitariga? Seni on neid Theodericheid ikka peetud kaheks eri isikuks, nagu see ühemõtteliselt ilmneb ka Henriku Liivimaa kroonikast. Kas Taani kuningas oli Schwerini krahvi Heinrichi käes vangis alates 1223. kuni 1227. aastani või tegelikult ikkagi pelgalt 1225. aastani? Kas Rakvere linnus ehitati tõesti 1252. aastal ja Narva 1329. aastal? Millised olid õigupoolest 1240.–1242. aasta Liivimaa idapiiril asetleidnud sõjaretkede tagamaad ja kes olid nende osalised? Kas Grodno ja Pihkva vürst David oli ka tegelikult Leedu suurvürst Gediminase vend? Kas Novgorodi Hansa kaubahoovi sulgemine 1494. aastal eelnes või järgnes kahe venelase hukkamisele Tallinnas? Ja ristisõjaüleskutse, mis tuntud pealkirja all Eynne [!] Schonne hysthorie, ei kõlanud Saksamaal sugugi kurtidele kõrvadele: Saksa Ordu kogus selle abil päris ilusa summa raha. Birger Jarli vend ei olnud 1220. aastal Lihula all tapetud jarl Karl, vaid Linköpingi piiskop Karl (†1266).

Niisuguseid norivaid küsimusi ja täpsustusi võiks veelgi esitada. Hoolimata suurest tööst on Kirde-Euroopa reaalid autorile siiski sageli võõraks jäänud. Raamatu üldise kontseptsiooni seisukohast on enamasti tegu kõrvaliste üksikasjadega. Võibolla keerulisemagi jälje on raamatule jätnud asjaolu, et osa selles käsitletud maadest olid uurimuse kirjutamise ajal teispool raudset eesriiet, pealegi alad, mis on Lääne-Euroopa vaatevinklist alati olnud kauged ja kõrvalised ääremaad. Nii kummastab eesti lugejat kindlasti mõnikord autori geograafiline perspektiiv, mis ei lange kokku selle maailmapildiga, mille keskmes ongi Läänemere idakallas. Eestlasena on mul raske nõustuda Eric Christianseni arvamusega, et elan «külmas, pimedas ja ebasõbralikus» maailmas. Kas tõesti Peipsi järvest ida ja põhja pool luiged enam ei pesitse ja mesindus pole võimalik? Uudishimulikule lugejale, kes tunneb huvi faktitäpsuse vastu, jääb üle soovitada teatmeteoseid ning, kui mõelda eestikeelsele kirjasõnale, mis käesolevas raamatus käsitletuga lähemalt haakub, siis eelkõige Tiina Kala, Peep Peeter Rebase, Enn Tarveli ja Sulev Vahtre raamatuid ning artikleid.

Kuid jättes väiklase kriitika, on Eric Christianseni ja ameerika ajaloolase William Urbani umbes samal ajal ilmunud Baltikumi ristisõdade uurimused olnud olulised alusepanijad nüüdseks juba üldlevinud suundumusele, et Liivimaa misjoneerimise ja vallutamise lugu seostatakse ristisõdade üldise ajalooga. Selle taustaks on ristisõdade mõiste avardunud kasutamine ajalookirjutuses. Kui varem — seda on nimetatud ka traditsionalistlikuks seisukohaks — mõtlesid ajaloolased ristisõdade all reeglina Püha Maa vallutamise, kaitsmise ja kaotamise lugu XI sajandi lõpust 1291. aastani, mil saratseenide kätte langesid katoliiklaste viimased tugipunktid Palestiinas, siis laias laastus alates 1970. aastatest lähtutakse uurimustes sagedamini arusaamast, et ristisõjal — see sõna oma terminoloogilises tähenduses on ajaloolaste loodud ja mitte sündmuste kaasaegne — oli palju nägusid. Ristisõdade alguspõhjuseks ei olnud ainult tahe vabastada Issanda Haud muhameedlaste käest või soov võidelda potentsiaalselt ohtlikena tunduvate paganate vastu, vaid ka valitsejate ja rüütlite vajadus kehtestada ennast ühiskonnas oma ristisõdija, püha sõjamehe staatuse kaudu. XIII sajandil peeti osalistele vaimulikku tasu pakkuvaid sõdu ristirahva ja misjonäride kaitseks või kiriku ühtsust lõhkuvate poliitiliste vaenlaste vastu enam-vähem kõikjal Euroopas. Selle võitluse mõõdupuuks ja keskmeks jäi küll sõda Jeruusalemma nimel. Kuid, nagu usuvad niinimetatud pluralistliku seisukoha pooldajad, see tähendab ristisõjaidee arengut ja levikut, mitte allakäiku või väärdumist. Tõsi, võib-olla on ristisõja mõiste laiendamine vahel olnud liiga kergekäeline. Eesti ajaloo kontekstis puudutab see näiteks Liivimaa idapiiril kuni XVI sajandini peetud sõdu, mida igal eraldi juhul ristisõjaks pidada vist ikkagi ei saa. Siiski võib leida teatud loogilise põhjenduse viia see käsitlus välja ühe ristisõja huvides loodud institutsiooni, Saksa Ordu Liivimaa haru olemasolu lakkamiseni 1561.–1562. aastal.

Ristisõda võib defineerida mitme tunnuse alusel. Eelkõige oli see autoriseeritus paavsti poolt, kes andis loa mingil alal ristiretkele üles kutsudes jutlustada ja annetas ristisõidu osalistele indulgentsi. Ometi ei andnud kõik paavstlikud üleskutsed ristiretkeks tulemusi ja nii mõnegi sõjakäigu puhul (nagu siinses raamatus käsitletud Taani kuninga Valdemar I retked vendide vastu) ei ole teada kuuriapoolset otsest heakskiitu, kuigi need sõjad sobitusid ristisõjaideoloogia raamidesse. Ristiretked slaavlaste vastu Elbe jõest idas alates 1147. aastast ei toonud esialgu küll loodetud edu, kuid järgmistel aastakümnetel alistati Elbe slaavlased nii sõjalise kui ka dünastilise poliitika kaudu. Taanlaste, poolakate, rootslaste ja sakslaste kokkupõrked lääneslaavi paganahõimudega ning preislaste, liivlaste, latgalite, kuralaste, soomlaste ja karjalastega muutusid XII–XIII sajandist alates ristiretkedeks. Paganate sundristimine tähendas tollaste arusaamade järgi samuti enesekaitset, see kindlustas piire — kuigi nihutas need uute vastasteni — ja hoidis vastristituid apostaasia eest.

Ristisõdijate eesmärk ei olnud ainult koguda vara, vallutada maid ja nautida püha sõjamehe staatusega seotud privileege, vaid ka saada tasuks valmisoleku eest end ohverdada indulgents — vabastus pihile ja meeleparandusele järgnenud ajalikust patukaristusest, leidku see siis aset siin- (näiteks karistuspalverännak) või sealpoolsuses (puhastustuli). XIV sajandil suundusid Preisi- ja Liivimaale pidevalt rüütlid kogu Euroopast, et leedulaste vastu sõdides lunastada oma ristisõdijatõotus. See tähendas osalistele mitte rikastumisvõimalust, vaid vastupidi, suuri väljaminekuid, ja oli paljudele rüütlitele jõukohane vaid mõne aristokraadi kaaskonnas. Sellest hiliskeskaja rüütlikultuuri ja vahetult Eesti ajalooga seotud nähtusest saame nüüd esimest korda ka eesti keeles ülevaate.

Tänu Eric Christianseni «Põhjala ristisõdadele» on Preisi- ja Liivimaa keskaeg pälvinud laiema uurijate ringi tähelepanu väljaspool Läänemeremaid ning saanud osaks üldisest ristisõdade ajaloost. Nüüd tahaks loota, et käesolev eestikeelne tõlge õpetab meie lugejatele, et sündmused, mis meie kooliõpikutes kannavad traditsiooniliselt «muistse vabadusvõitluse» nime, ei olnud kohalik nähtus. Vallutus- ja misjonisõdadel tänapäeva Eesti ja Läti alal oli pikk eellugu ja lai kogueuroopa kontekst, mille juured viivad Taani kuningakoja, Saksimaa rüütlite ja Bremeni peapiiskopkonna kaudu paavstide, keisrite, kuningate ja kiriku juhtivate teoloogideni.

Anti Selart