Читать книгу Triljoni dollari coach - Eric Schmidt Jonathan Rosenberg Alan Eagle - Страница 7

Eessõna

Kümmekond aastat tagasi lugesin ajakirjast Fortune lugu Silicon Valley kõige paremini hoitud saladusest. See ei olnud mingi riistvara ega mõni tarkvarajupp. See polnud isegi toode. See oli mees. Tema nimi oli Bill Campbell ja ta polnud häkker. Ta oli jalgpallitreener, kellest oli saanud müügimees. Ometi oli Bill muutunud nii mõjukaks, et käis igal pühapäeval Steve Jobsiga jalutamas ning Google’i asutajad väitsid, et nad poleks ilma temata kuskile jõudnud.

Billi nimi kõlas tuttavalt, kuid ma ei suutnud meenutada, kust. Lõpuks tuli see mulle meelde: tundsin ta ära juhtumist, mida olin mitu korda õpetanud seoses Apple’i juhtimisprobleemiga 1980. aastate keskel, kui vapper, särav noor juht Donna Dubinsky vaidlustas Steve Jobsi enda turundusplaani. Bill Campbell oli Donna bossi boss ja ta näitas üles täpselt sellist karmi armastust, mida jalgpallitreenerilt oodata võiks: ta võttis tema ettepaneku väikesteks osadeks, sundis teda millegi veenvamaga välja tulema ja seisis siis tema eest. Ma polnud Billist sellest saadik kuulnud – tema karjääri järgmised paarkümmend aastat olid saladuseks.

Lugu vihjas põhjustele, miks: Bill armastas asetada tähelepanu keskpunkti teisi, kuid eelistas ise varju jääda. Kirjutasin raamatut sellest, kuidas teiste aitamine võib meie eduni juhtida, ja mulle sai selgeks, et temast võiks saada põnev profileeritav. Aga kuidas kirjeldada kedagi, kes väldib avalikkuse tähelepanu?

Alustasin sellest, et kahmasin kokku kogu info, mida suutsin tema kohta veebist leida. Sain teada, et selle, mis Billil jäi puudu füüsilise jõu osas, tegi ta tasa oma vaimuga. Ta oli keskkooli jalgpallimees­konna hinnatuim mängija hoolimata sellest, et oli 178 sentimeetrit pikk ja kaalus 75 kilo. Kui kergejõustikutreeneril oli tõkkejooksjatest puudus, osales Bill vabatahtlikult. Kuna ta ei suutnud takistuste ületamiseks piisavalt kõrgele hüpata, jooksis ta neist lihtsalt läbi, jõudes muhke saades välja piirkondlikele meistrivõistlustele. Kolledži ajal mängis ta jalgpalli Columbias, kus ta valiti kapteniks, edasi sai ta peatreeneriks, võttes kuue järjestikkuse hooaja jooksul vastu kaotuse. Tema nõrk koht? Ta hoolis oma mängijatest liiga palju. Ta ei tahtnud jätta pingile statiste, kes andsid endast kõik, ja keeldus oma staaridelt nõudmast, et nad eelistaksid sporti koolile. Tema ülesanne oli muuta oma mängijad edukaks elus, mitte väljakul. Teda huvitas rohkem nende heaolu kui võit.

Kui Bill otsustas ettevõtlusesse üle minna, avasid talle ukse tema vanad jalgpallimeeskonna kaaslased. Nad olid veendunud, et tema nõrkus nullsumma spordis võib olla tugevuseks paljudes ettevõtetes. Seda tõestas Billi silmapaistev tegutsemine Apple’i ja Intuiti tegevjuhina. Iga kord, kui kõnelesin Silicon Valleys kellegagi, kellel oli ebatavaliselt suure­meelse inimese maine, ütlesid nad mulle sama: oma ellusuhtumise said nad Bill Campbellilt. Kuna ma ei tahtnud Billi ennast tülitada, hakkasin pöörduma tema juhendatavate poole. Peagi sain rohkelt kõnesid Billi kaitsealustelt, kes kirjeldasid teda kui isa ja võrdlesid teda Oprah’ga. Kõned lõppesid tavaliselt sellega, et märkisin üles kümme­kond uut nime – inimesed, kelle elu Bill oli muutnud. Nende nimede hulka kuulus ka üks selle raamatu autoritest, Jonathan Rosenberg.

Kui ma 2012. aastal Jonathaniga ühendust võtsin, võttis ta endale õiguse lisada Bill meie e-kirjade lõimele. Bill keeldus endapoolsetest selgitustest, sulgedes ukse minu raamatu sellele peatükile – ja minu soovile teada saada, kuidas ta oli teistele nii palju head teinud, samal ajal ka iseendale head tehes. Sellest ajast peale olen mõelnud, kuidas ta säras andjana valdkonnas, mis väidetavalt premeerib võtjaid, ja mida me võiksime temalt liidriks olemise ja juhtimise kohta õppida.

Mul on hea meel öelda, et lõpuks, tänu sellele raamatule, olen oma vastused saanud. „Triljoni dollari coach“ näitab, et olemaks suurepärane juht, pead olema ka suurepärane treener. Lõppude lõpuks, mida kõrgemale sa tõused, seda enam sõltub sinu edu teiste inimeste edukaks muutmisest. See ongi treeneritöö olemus.

Viimase kümne aasta jooksul on mul olnud au viia läbi mees­konnatöö- ja juhtimiskursust Whartonis. Kursus on koostatud põhjaliku uurimistöö pinnalt ja mind hämmastab, kui suurepäraselt Bill Campbell neid arenguid ette nägi. Ta elas 1980. aastatel teooriate järgi, mille asjatundjad alles aastakümneid hiljem välja arendasid (ja tõestasid). Mind hämmastas ka see, kui palju Billi teadmisi inimeste juhtimise ja meeskondade treenimise kohta alles ootab süsteemset uurimist.

Bill oli oma ajast ees. Õppetunnid tema kogemusest sobivad koostööle keskendunud maailma, kus meie karjääri ja ettevõtete saatus sõltuvad inimsuhete kvaliteedist. Kuid ma usun, et nad on ka ajatud: Billi lähenemine juhendamisele toimiks igal ajastul.

Coaching on moes: varem olid treenerid ainult sportlastel ja meele­lahutajatel, kuid nüüd palkavad juhid juhtimis-coach’e ja leidub töötajaid, kes õpivad kõnetreeneritelt. Tegelikkuses näeb ametlik coach aga vaid murdosa hetkedest, kus tagasisidest ja juhendamisest võiks kasu olla. Meie kõigi ülesanne on juhendada oma töötajaid, kolleege ja mõnikord isegi ülemusi.

Olen hakanud uskuma, et coaching võib meie karjäärile ja meeskondadele olla veelgi olulisem kui mentorlus. Kui mentorid räägivad tarka juttu, siis treenerid käärivad varrukad üles ja haaravad härjal sarvist. Nad mitte ainult ei usu meie potentsiaali, nad astuvad areenile, et aidata meil oma potentsiaali realiseerida. Nad hoiavad meie ees peeglit, et näeksime oma pimedaid nurki, ja panevad meid vastutama oma kitsaskohtade lahendamise eest. Nad võtavad vastutuse meie paremaks muutmise eest, ilma et tunnustaksid end meie saavutuste eest. Ja ma ei suuda leida paremat treeneri eeskuju kui Bill Campbell.

Ma ei väida seda kergekäeliselt. Mul on olnud võimalus õppida paarilt eliit-treenerilt – mitte ainult ettevõtluses, vaid ka spordis. Vette­hüppajana treenisin olümpiataseme juhendajate käe all, hiljem olen organisatsioonipsühholoogina töötanud koos suurepäraste treeneritega nagu Brad Stevens Boston Celticsist. Bill Campbell ei kuulu pelgalt sellesse maailmatasemel treenerite eliitrühma. Ta lõi oma kategooria, kuna võis juhendada inimesi, kes teevad tema jaoks tundmatut tööd.

Aastal 2012, kui loobusin Billist kirjutamisest, kutsuti mind ülemaailmsele Google’i üritusele rääkima sellest, kuidas juhtida ette­võtet organisatsioonipsühholoogina. Olles töötanud paar aastat Google’i teed­rajavas, personali andmeanalüütika meeskonnas, sai mulle selgeks, et peaaegu kõik, mis ettevõttes on suurepärast, tuleneb meeskondadest. See oli minu kõne fookus: hakake organisatsiooni alusena käsitlema meeskondi, mitte üksikisikuid. Minu Google’i kolleegid võtsid ette midagi enamat: nad käivitasid ulatusliku, „Projekt Aristotelese“ nimelise uuringu, selgitamaks välja oma kõige edukamate meeskondade eripärad.

Viis peamist tegurit oleks võinud välja võtta otse Bill Campbelli mänguraamatust. Google’i parimad meeskonnad tundsid end psühho­loogilises mõttes turvaliselt (inimesed teadsid, et kui nad riskivad, seisavad juhid nende selja taga). Meeskondadel olid selged eesmärgid, igal rollil oli tähendus ning liikmed olid usaldusväärsed ja kindlad, et meeskonna missioon aitab midagi muuta. Peagi näete, et Bill oli nende tingimuste loomisel meister: ta panustas erakordselt palju, et anda igale juhendatavale meeskonnale turvalisust, selgust, tähendust, usaldusväärsust ja mõju.

Oleme Sheryl Sandbergiga sageli kahetsenud, et igas raamatupoes on eneseabi sektsioon, kuid puudub teiste abistamise sektsioon. „Triljoni dollari coach“ kuulub teiste abistamise valdkonda: see on juhend selle kohta, kuidas tuua välja teiste parimaid omadusi, neid samaaegselt toetada ja innustada väljakutsetele ning tõsta neid esile enam kui ainult sõnades.

Bill Campbelli loos on kõige tähelepanuväärsem, et mida rohkem temast loete, seda enam näete võimalusi, kuidas igapäevaselt tema­sarnaseks saada. Need on pisivalikud: näiteks kohelge väärikalt ja lugupidavalt kõiki, keda kohtate. Leidub ka suuremat pühendumust nõudvaid kohustusi, näiteks võtta aega oma meeskonnaliikmete elu vastu siira huvi ilmutamiseks – sellisel määral, et mäletate, kus nende lapsed koolis käivad.

Bill Campbell ei vajanud ega soovinud, et teda raamatus portreteeritaks, rääkimata sellest, et raamat ainult temast kõnelebki. Kuid inimesele, kes kogu elu jooksul oma teadmisi teistega jagas, on tema saladuste avalikuks saamine minu meelest sobiv austusavaldus.

– Adam Grant