Читать книгу Triljoni dollari coach - Eric Schmidt Jonathan Rosenberg Alan Eagle - Страница 8

Esimene peatükk

Golfipoiss ja tegevjuht

2016. aasta soojal aprillipäeval kogunes Californias Athertoni südames asuva Sacred Hearti kooli jalgpalliväljakule suur rahvahulk, et austada William Vincent Campbell juuniori, kes oli hiljuti seitsmekümne viie aastaselt vandunud alla vähile. Bill oli olnud tehnoloogiaäris määrava tähtsusega isik alates läände kolimisest 1983. aastal, mängides olulist rolli Apple’i, Google’i, Intuiti ja paljude teiste ettevõtete edus. Öelda, et teda austati tohutult, oleks liialt vähe – pigem on õige öelda, et teda armastati. Sel päeval oli publiku hulgas kümneid tehnoloogia­juhte. Larry Page. Sergey Brin. Mark Zuckerberg. Sheryl Sandberg. Tim Cook. Jeff Bezos. Mary Meeker. John Doerr. Ruth Porat. Scott Cook. Brad Smith. Ben Horowitz. Marc Andreessen. Sellist tööstusala teerajajate ja võimu koondumist näeb harva, vähemalt Silicon Valleys.

Meie – Jonathan Rosenberg ja Eric Schmidt – istusime publiku seas, rääkides summutatult tühjast-tähjast, hellitav päikesepaiste kontrastiks mornile meeleolule. Olime mõlemad viimase viieteistkümne aasta jooksul Billiga tihedat koostööd teinud, kuna olime liitunud Google’iga, Eric tegevjuhina 2001. aastal ja Jonathan tootejuhina 2002. aastal. Bill oli olnud meie coach, kes kohtus meiega individuaalselt iga nädala või kahe tagant, et arutada läbi mitmesuguseid väljakutseid, mis meid ettevõtte kasvatamise juures ootasid. Ta oli juhendanud meid üksikuna ja meeskonnakaaslastena, töötades enamasti kulisside taga ajal, kui Google muutus pentsikust idufirmast üheks kõige väärtuslikumaks ettevõtteks ja kaubamärgiks maailmas. Ilma Billi abita poleks midagi sellist juhtunud. Me kutsusime teda treeneriks, kuid ka sõbraks, ja nii tegid peaaegu kõik teisedki meie ümber. Nagu hiljem teada saime, pidasid tegelikult paljud sel päeval publiku hulgas olijad, keda oli tublisti üle tuhande inimese, Billi oma parimaks sõbraks. Kellel oleks kõigi nende parimate sõprade hulgas au meie treenerit sõnades ülistada? Milline kõrgtehnoloogiliselt valgustatu astuks poodiumile?

TŠEMPION HOMESTEADIST

Bill Campbell jõudis Californiasse alles varastes neljakümnendates ja oma ärikarjääri oli ta alustanud vaid mõni aasta enne seda. Siiski pakkus see Silicon Valley edulugu paari eluea jagu saavutusi, mis kõik mahtusid ära tema seitsekümmend viis aastat kestnud ellu. Ta kasvas üles võistlushimulise ja nutikana Pennsylvania lääneosas asuvas Homesteadi linnas, kus tema isa õpetas kohalikus keskkoolis kehalist kasvatust ja tegi vabrikus öövahetusi. Bill oli hea õpilane ja tegi kõvasti tööd. Ta oli ka terane: ta kirjutas koolilehte 1955. aasta aprillis arvamusloo, milles tuletas kaasõpilastele meelde, et „hilisemas elus pole teie jaoks midagi tähtsamat“ kui head hinded. „Koolis looderdamine võib piirata inimese eduvõimalusi.“ Ta oli tol ajal esimest aastat keskkoolis.

Homestead High’ jalgpallistaar Bill lahkus kodust 1958. aasta sügisel, hakates õppima Columbia ülikoolis Manhattanil. Ta oli jalgpallikangelase jaoks ebatüüpilise välimusega isegi ajastul, kui jalgpallurid nägid välja palju inimlikumad kui praegu: vahest 178 cm pikk, kaal 75 kilo (ehkki kavas on kirjas 82). Kuid ta teenis kiiresti nii treenerite kui ka meeskonnakaaslaste lugupidamise tänu pühendunud tegutsemisele ja intelligentsusele mänguväljakul. Oma viimaseks aastaks, 1961. aasta sügiseks, oli Bill meeskonna kapten, mängides praktiliselt igas mängus liinikaitsjana kaitses ja äärekaitsjana ründes. Ta teenis All-Ivy autasu ja aitas viia meeskonna Ivy League’i tiitlinii, mis oli Columbia ajaloos ainus. Meeskonna treener, imelise nimega Buff Donelli, nimetas Billi tiitli võitmisel „tohutult oluliseks mõjujõuks“. „Kui ta pikkus oleks 190 sentimeetrit ja ta kaaluks 100 kilo ning mängiks profina, oleks ta suurim liinikaitsja, kes liigas kunagi olnud, tulekera. Kuid ta on väike tüüp, kes kaalub kõigest 75 kilo. Isegi kolledži tasemel ei leia te nii väikeseid kaitsjaid. Tavaliselt ei saa väikeste poistega jalgpalli mängida. Ainult suhtumisest ei piisa. Treener vajab lisaks suhtumisele mängijaid.“1

Loomulikult seadis Bill oma suhtumises esikohale meeskonna, ta ütles, et tiim oli edukas, sest mängijad tegid koostööd ning neid juhtisid kogenumad.2

LIIGA KAASTUNDLIK

Billil ei olnud eriti raha, seepärast teenis ta õpingute eest tasumiseks lisa taksot sõites. Ta õppis linna nii hästi selgeks, et vaidles sageli oma pikaaegse autojuhi ja sõbra Scotty Krameriga, millist teed mööda sõita. (Kui küsimus oli New Yorgis tee leidmises, siis Scotty sõnul treeneriga ei vaieldud.)

Bill (67) juhib Columbia Lionsite blokeeringut Harvardi vastu 21. oktoobril 1961. Columbia võitis tulemusega 26:14.3

Ta lõpetas 1962. aastal Columbia ülikooli majandusteaduskonna, sai 1964. aastal õpetajakutse ning kolis põhja, et hakata Bostoni kolledži jalgpallimeeskonna abitreeneriks. Bill oli väljapaistev treener ning kaaslased hakkasid teda kiiresti kõrgelt hindama. Seega andis ta nõusoleku, kui tema alma mater Columbia kutsus teda 1974. aastal tagasi peatreeneriks. Kuigi Columbia jalgpall vaevles probleemide küüsis, viis Billi lojaalsus ta tagasi Manhattanile.

(Üks Billi treeneritest kolleege, Jim Rudgers, märgib, et enne kui Bill „järgis oma südame kutset“, mis viis ta tagasi Columbiasse, peeti teda üheks riigi parimaks abitreeneriks ning talle pakuti võimalust olla Joe Paterno juhtimisel Pennsylvania osariigi ülikooli meeskonna treeneriks.

Billi meeskonnakaaslased kannavad ta väljakult ära 18. novembril 1961, kui Columbia võitis Pennsylvania ülikooli tulemusega 37:6. See võit kindlustas Columbiale esimese Ivy League’i tiitli.4

Tol hetkel oli Paterno üks USA tipptreenereid ning tõenäoliselt oleks Bill olnud ka edaspidi treenerina edukas, kui ta oleks liitunud Nittany Lionsitegaii. Tõesti, seegi raamat võinuks rääkida Bill Campbellist kui kolledžijalgpalli legendist, mitte Bill Campbellist, Silicon Valley legendist. Ning selleks, et temast rohkem teada saada, teeksite te otsingu Yahoos või Bingis!)

Hoolimata loomupärasest treeneritalendist ei võitnud Bill oma naasmisest Columbiasse. Takistuseks kehv spordibaas, mis asus ülikooli­linnakust pärastlõunase liiklusega vähemalt 30-minutise bussisõidu kaugusel, administratsioon, mis polnud võib-olla täielikult pühendunud raudkindlale edule, ja linn, mis oli üleüldiselt alla käimas, võitsid Lõvid tema ametiaja jooksul vaid kaksteist mängu, kaotades nelikümmend üks. Tema kõige lootusrikkam hooaeg oli 1978. aastal, kui meeskond alustas 3-1-1, kuid seejärel purustati Giantsi staadionil 69:0 palju suurema (füüsiliselt ja arvuliselt) Rutgersi meeskonna poolt. Bill otsustas1979. aasta hooaja keskel, et astub tagasi. Ta lõpetas hooaja ja oligi kõik.

Bill pingutas Columbias olles nii kõvasti, et ühel hetkel pidi ta kurnatusest taastumiseks haiglas pausi tegema. Mängijate värbamine oli eriti raske. Hiljem rääkis Bill, et pidi külastama sadat perspektiivikat mängijat ainult selleks, et kakskümmend viis neist kohale tuleks. „Lahkusin peale treeninguid, kell 16.30, ning sõitsin ühe õhtuga Albanysse ja tagasi. Scrantonisse ja tagasi,“ lisas ta. „Ainult selleks, et oleksin järgmisel päeval tagasi kontoris.“5

Kuid tema põrumise taga ei olnud mängijate nappus. Billi sõnul oli põhjuseks liigne hoolivus. „[Jalgpallitreenerina] vajad sa iseloomujoont, mida nimetatakse halastamatuks sitkuseks, ja minul see puudub. Sa ei tohi tunnete pärast muretseda. Sa pead kõiki ja kõike kõvasti suruma ning olema peaaegu täiesti tundetu. Sa asendad ühe poisi teisega, sa võtad vanema kuti ja asendad ta mõne noorema kutiga. Selline on mängu olemus. Ellu jäävad tugevaimad. Parimad mängijad mängivad. Mina aga muretsesin selle pärast. Püüdsin kanda hoolt, et kutid saaksid aru, mida me teeme. Arvan lihtsalt, et mu servad ei olnud piisavalt teravad.“6

Võib-olla oli Billil õigus, kui ta uskus, et jalgpallitreeneri edu sõltub halastamatusest, kuid äris leiab üha enam tõestust see, et hoolivus mängib edu juures olulist rolli.iii7 Ning nagu selgus, toimis see mõte tuua meeskonda hoolivus Billi jaoks ärimaailmas palju paremini kui jalgpalli­väljakul.

LASEME SELLE EETRISSE

Tema jalgpallikarjäär oli läbi. Kolmekümne üheksa aastaselt astus Bill ärimaailma, võttes vastu töökoha reklaamiagentuuris J. Walter Thompson. Ta alustas Chicagos, olles toeks Kraftile ja kolis mõned kuud hiljem tagasi New Yorki, et toetada Kodakit. Ta sukeldus töösse harjumuspärase kirega, avaldades oma klientidele New Yorgis Rochesteris oma teadmistega nende ärist nii suurt muljet, et peagi palkasid nad ta agentuurist enda juurde tööle. Bill tõusis Kodakis ametiredelil kiiresti ning 1983. aastaks töötas ta Londonis ettevõtte Euroopa tarbekaupade osakonna juhina. Esialgsete tööotsingute ajal 1979. aastal oli üks Billi Columbia jalg­pallikaaslastest viinud ta kokku John Sculleyga, kes oli tol ajal PepsiCo tegevjuht. Bill ei võtnud vastu tööd, mida John Pepsis pakkus, kuid 1983. aastal otsustas Sculley liikuda Silicon Valleysse Apple’i tegev­juhiks ning varsti pärast seda helistas ta Billile. Kas ta oleks nõus Kodakist lahkuma ja kolima oma noore pere – Bill oli abiellunud Robertaga, kelle nimi oli varem Spagnola ja kes oli 1976. aastal Columbia dekaan, läände, et tulla Apple’isse?

„Palju aastaid lollaka jalgpallitreenerina oli hävitanud mu karjääri,“ rääkis Bill hiljem. „Tundsin, et oma tausta tõttu olen oma eakaaslastest alati madalamal ja üritan neile järele jõuda. Minnes metsikusse, ebakindlasse läände, kus valitses pigem meritokraatia, oleks mul võimalus kiiresti edasi liikuda ja istuda juhtide meeskonnas.“8 Liikumine oli tõepoolest kiire. Üheksa kuud pärast Apple’iga liitumist edutati Bill müügi ja turunduse asepresidendiks ning ta pandi vastutama väga oodatud Macintoshi turuletuleku eest. Tegu oli Apple’i uue arvutiga, mis pidi asendama ettevõtte toodete lipulaeva Apple II-e.

Lansseerimise käivitamiseks tegi ettevõte suure sammu: ostis reklaami­aega Super Bowli mängule 22. jaanuaril 1984 Floridas Tampas. Kui reklaam oli valmis, näitasid Bill ja ta meeskond seda Apple’i kaas­omanikule Steve Jobsile. Viidates George Orwelli romaanile „1984“, jooksis noor naine valvurite eest põgenedes läbi pimeda koridori ja jõudis kambrisse, kus sajad halli riietatud, kiilaks aetud peadega mehed kuulavad zombidena nende ees oleval suurel ekraanil jauravat „suurt venda“. Karjatades viskab naine suure vasara läbi ekraani, pannes selle plahvatama. Jutustaja lubab, et Apple Macintosh näitab meile, miks „1984 ei saa olema nagu „1984““.iv

Steve’ile meeldis reklaam väga. Reklaam meeldis väga ka E. Floyd Kvammele, kes oli tollal Billi ülemus. Billile meeldis reklaam väga. Umbes kümme päeva enne mängu näitasid nad seda juhatusele.

Juhatus vihkas seda reklaami. See on kohutav, arvati üldiselt, liiga kallis ja liiga vastuoluline. Nad uurisid, kas on võimalik müüa eetriaeg mõnele teisele reklaamijale. Kas taganemiseks oli liiga hilja? Mõne päeva möödudes ütles üks Apple’i müügijuhtidest Billile ja Floydile, et tal oli õnnestunud leida reklaamiajale ostja. „Mida me sinu arvates tegema peaksime?“ küsis Floyd Billilt.

„Persse! Laseme selle eetrisse,“ kõlas Billi vastus. Nad ei rääkinudki juhatusele ega teistele tippjuhtidele, et neil oli reklaamiajale võimalik ostja ning lasid reklaami eetrisse. Sellest ei saanud mitte ainult mängu kõige populaarsem reklaam, vaid üks kõigi aegade kuulsamaid reklaame, juhatades sisse ajajärgu, mil Super Bowli reklaamid muutusid sama oluliseks kui mäng ise. Ühes 2017. aastal Los Angeles Timesis avaldatud autoriveerus nimetati seda ainsaks kõigi aegade suureks Super Bowli reklaamiks.9 Pole paha „lollaka jalgpallitreeneri“ kohta, kelle viimasest hooajast oli möödunud vähem kui viis aastat.

Aastal 1987 otsustas Apple eraldada iseseisvaks üksuseks tarkvara­firma Claris ja pakkus Billile tegevjuhi kohta. Bill haaras võimalusest kinni. Clarisel läks hästi, kuid 1990. aastaks oli Apple selle tütar­ettevõttena enda kontrolli alla tagasi tõmmanud ega järginud algset plaani lasta sel saada iseseisvaks aktsiaseltsiks. See muudatus kannustas Billi ja mitmeid teisi Clarise juhte lahkuma. Otsus oli emotsionaalne ning kui Bill lahkus, avaldasid mitmed Clarise töötajad talle oma tänu, tellides ajalehes San Jose Mercury News terve lehekülje suuruse reklaami. „Head aega, treener,“ kõlas pealkiri. „Bill, me tunneme puudust sinu juhtimis­võimest, sinu visioonist, sinu tarkusest, sinu sõprusest ja sinu vaimsusest ...,“ jätkus reklaami tekst. „Õpetasid meile iseseisvust. Rajasid ettevõtte, mis kestab. Ning isegi kui sa ei treeni enam meie meeskonda, anname ikkagi endast parima, et sa meie üle uhke oleksid.“ Claris jätkas Apple’i tütarettevõttena tegutsemist aastani 1998.

Billist sai GO Corporationi nimelise idufirma tegevjuht. Tegu oli ettevõttega, mis üritas luua maailma esimest pliiatsipõhist pihu­arvutit (PalmPiloti ja tänapäeva nutitelefonide eellane). Visioon oli auahne, kuid oma ajast ees, ning 1994 ettevõte suleti. „GO didn’t go,“v armastas Bill öelda.

Umbes samal ajal otsis Intuiti kaasasutaja ja tegevjuht Scott Cook koos ettevõtte juhatusega endale asendajat. Kleiner Perkinsi riskikapitalist John Doerrvi tutvustas Scottile Billi. Esmalt ei avaldanud treener Scottile muljet. Möödus mõni kuu, kuid Scottil puudus endiselt uus tegevjuht, mistõttu nõustus ta Billiga veelkord kohtuma. Nad käisid Californias Palo Altos ümbruskonnas jalutamas ning seekord leidsid need kaks ühise keele. „Kui me esimest korda kohtusime, rääkisime ärist ja strateegiast,“ ütleb Scott. „Ent uuesti vesteldes jätsime strateegia kõrvale ning rääkisime hoopis juhtimisvõimetest ja inimestest. Ülejäänud kaks intervjueeritavat suhtusid inimeste arendamisse väga sirgjooneliselt. Värv võis olla ükskõik missugune, tingimusel, et see oli must. Kuid Billi nägemus oli filmilikult vikerkaarevärviline. Ta hindas seda, et igal inimesel on oma lugu ja taust. Ta oli arengu- ja juhtimisprobleemidele lähenemisel nii nüansirikas ja teistsugune. Otsisin võimalust arendada meie inimesi viisil, mida mina ei suutnud. Bill oskas seda suurepäraselt.“

Aastal 1994 sai Billist Intuiti tegevjuht. Ta viis ettevõtte läbi mitu aastat kestnud kasvu ja edu ning astus 2000. aastal tagasivii. Kuigi ta seda tollal ei teadnud, oli ta alustamas oma karjääri kolmandat peatükki, naasmas täisajaga treenerikohale, kuid seekord mitte jalgpalliväljakul.

Kui Steve Jobs 1985. aastal Apple’ist lahkuma sunniti, oli Bill Camp­bell ettevõtte juhtkonnas üks väheseid, kes selle käigu vastu võitles. Dave Kinser, kes oli tollal Apple’is Billi kolleeg, meenutab Billi ütlust: „Me peame hoidma Steve’i ettevõttes. Ta on liiga andekas, et lasta tal lihtsalt lahkuda!“ Steve mäletas seda lojaalsust. Kui ta 1997. aastal Apple’isse tagasi tuli ja tegevjuhiks sai ning enamik juhatusest tagasi astus, nimetas Steve Billi üheks uutest direktoritest.viii (Bill oli Apple’i juhatuses kuni 2014. aastani.)

Steve’ist ja Billist said lähedased sõbrad, nad vestlesid sageli ja veetsid paljud pühapäeva pärastlõunad oma Palo Alto naabruskonnas jalutades, arutades kõiksugu teemasid. Bill oli Steve’i jaoks kõlalauaks väga erinevatel teemadel, tema coach, mentor ja sõber. Kuid Steve ei olnud Billi ainus treenitav. Tõele au andes ei olnud treener treenimisest kunagi loobunud, kuigi lahkus jalgpallist aastal 1979. Ta oli sõpradele, naabritele, kolleegidele ja oma laste koolikaaslaste vanematele alati vestluspartnerina kättesaadav; ta jagas neile kallistusi, kuulas neid ning rääkis tavaliselt mõne loo, mis aitas teisel poolel leida mõni uus vaatenurk, saada millestki aru või langetada mõni otsus.

Seega, kui Bill taandus 2000. aastal Intuiti tegevjuhi kohalt (juhatuse esimeheks jäi ta aastani 2016) ja endale järgmist väljakutset otsis, kutsus John Doerr teda Kleiner Perkinsisse, auväärsesse riskikapitali­ettevõttesse, asuma tema portfelli kuuluvate ettevõtete coach’iks. Riskikapitalifirmadel on sageli nn residentidest ettevõtjad, kelleks tavaliselt on säravad noored tehnokraadid, ja kes töötavad firmas seni, kuni nad oma järgmist suurt ideed hauvad. Miks mitte omada residendist tippjuhti, arutles John, kedagi, kes oleks protseduuride ja strateegia alal kogenud ja aitaks firma iduettevõtetel rühkida läbi kasvuga kaasnevate tõusude ja mõõnade (või nende puudumise)? Bill nõustus ja seadis end Sand Hill Roadil sisse.

GOOGLE’I COACH

Ühel päeval 2001. aastal otsustas kohalik idufirma, mida juhtisid kaks enesekindlat Stanfordi kutti, tuua mängu „professionaalse“ tegevjuhi: Eric Schmidti. Eric ehitas Sun Microsystemsis üles tarkvaraharu ning tegutses Novellis tegevjuhi ja juhatuse esimehena. John Doerr sisendas Ericule, et too vajab oma coach’iks Bill Campbelli. Eric oli Billiga kohtunud, kui toonane Suni tegevjuht Scott McNealy üritas Billi värvata, ning talle avaldasid muljet Billi saavutused ja energia. Kui Bill kord Suni kontorisse ühele kohtumisele saabus, märkis ta, et oli just naasnud ühepäevaselt reisilt Jaapanisse! See avaldas Ericule tohutut muljet.

Eric oli siiski õigustatult uhke mees ja Doerri soovitus solvas teda. Tolleks hetkeks oli Eric juba tähtis tegija: Novelli tegevjuht, endine Suni tehnoloogiajuht, tal oli arvutiteaduste magistri- ja doktorikraad California ülikoolist ning bakalaureusekraad Princetonist – kokku väga palju tiitleid. Mida võis see jämedakoeline Pennsylvania tüüp – endine jalgpallitreener! – talle õpetada?

Selgub, et päris palju. Vähem kui aastaga näitas Ericu eneseanalüüs, kui palju ta oli oma arvamust muutnud: „Bill Campbellist on meie kõigi juhendamisel väga palju abi olnud,“ kirjutas ta. „Tagantjärele tarkusena võib öelda, et tema roll oli vajalik algusest peale. Oleksin pidanud seda struktuuri varem soodustama, ideaaljuhul alates hetkest, mil ma Google’is alustasin.“

Viisteist aastat kohtus Bill Ericuga peaaegu iga nädal. Ja mitte ainult Ericuga: Billist sai ka Jonathani, Larry Page’i ja mitmete teiste Google’i juhtide coach. Ta osales iga nädal Ericu personalikoosolekul ning teda võis sageli näha ettevõtte Californias Mountain View’s asuvas linnakus (mis asus mugavalt kiviviske kaugusel Intuitist, kus Bill oli endiselt juhatuse esimees).

Nende viieteistkümne aasta jooksul avaldasid Billi nõuanded sügavat mõju. Iva ei olnud selles, et ta oleks meile öelnud, mida teha – kaugel sellest. Kui Billil oli mõne toote või strateegia kohta oma arvamus, hoidis ta selle tavaliselt enda teada. Kuid ta kandis hoolt, et meeskond omavahel suhtleks, et pinged ja lahkarvamused esile tuleks ning nende üle arutletaks, nii et olulised otsused võetaks vastu ühiselt olenemata sellest, kas kõik on poolt või mitte. Võime kahtluseta öelda, et Bill Campbell mängis Google’i edus ühte olulisimat rolli. Ilma temata ei oleks ettevõte jõudnud sinna, kus see praegu on.

Mis oleks piisav peaaegu kõigile, kuid mitte Billile. Samal ajal, kui ta töötas Steve Jobsiga Apple’is ja Google’i tippjuhtkonnaga, aitas ta ka väga paljusid teisi. Ta oli coach’iks Intuiti endisele tegevjuhile Brad Smithile. Ta oli coach’iks eBay endisele tegevjuhile John Donahoele. Ta oli coach’iks USA endisele asepresidendile Al Gore’ile. Ta oli coach’iks Twitteri endisele tegevjuhile Dick Costolole. Ta oli coach’iks Flip­boardi tegevjuhile Mike McCuele. Ta oli coach’iks Numebta tegevjuhile ­Donna Dubinskyle. Ta oli coach’iks Nextdoori tegevjuhile Nirav Toliale. Ta oli coach’iks Columbia ülikooli presidendile Lee C. Bollingerile. Ta oli coach’iks MetricStreami endisele tegevjuhile Shellye Archambeaule. Ta oli coach’iks riskikapitalifirma Andreessen Horowitz partnerile Ben Horowitzile. Ta treenis Sacred Hearti poiste ja tüdrukute lipu­jalgpalliix võistkondi. Ta oli coach’iks riskikapitalifirma Benchmark pea­partnerile Bill Gurleyle. Ta oli coach’iks NFL-i kuulsuste halli kuuluvale ­Ronnie Lottile. Ta oli coach’iks Handle Financiali tegevjuhile Danny Shaderile. Ta oli coach’iks Google’i tegevjuhile Sundar Pichaile. Ta oli coach’iks Cheg­gi tegevjuhile Dan Rosensweigile. Ta oli coach’iks samuti Homestea­dist pärit Charlie Batchile, kes oli Pittsburgh Steelersi ­meeskonna endine mängujuht. Ta oli coach’iks Altamont Capital Partnersi tegevdirektorile Jesse Rogersile. Ta oli coach’iks endisele Stanfordi ülikooli presidendile John Hennessyle. Ta oli coach’iks Facebooki äri­juhile Sheryl Sandbergile.

MUNADEGA MEES JA BRUNO

Ja kui saabus hetk avaldada Billile tema mälestusteenistusel austust, ei astunud keegi neist inimestest poodiumile. Tegelikult oli esimene, kes sel päeval mikrofoni juurde läks, Billi kolledžiaegse jalgpallimees­konna kaaslane Lee Black. Lee hakkas rääkima oma sõbrast „munadega mehest“, kes, nagu me kiiresti mõistsime, polnud keegi muu kui Bill.

Columbiasse saabudes oli Bill meeskonnas kõige väiksem tüüp, kuid ta osutus rünnakute takistamisel ja blokeerimisel kõige innukamaks. Ta tõmmati aeg-ajalt maha, kuid ta tõusis uuesti üles ja tegi seda taas. Ühel päeval sõitsid nad bussiga treeningule, kui Lee ütles: „Campbell, sul on rohkem mune kui tõupullil.“ Tiimis kandsid kõik hüüdnimesid ning sellest peale sai Bill hüüdnimeks „munadega mees“. Isegi siis, kui Bill nimetati viimasel hooajal võistkonna kapteniks, polnud ta kunagi kapten, vaid alati „munadega mees“. Tõepoolest, Columbia osariigis asuvat Campbelli spordikeskust, kus asuvad jõusaalid, tudengisportlaste nõupidamisruumid ja treenerite kontorid, nimetatakse vähemalt jalgpalliklubi sees mõnikord ka „Balls Halliks“.