Читать книгу Mere taga - Erik Tohvri - Страница 5

Bussijuhi töö polegi nii igav ja rutiinne, nagu mõned arvavad – et sõidad aga üht ja sama liini nagu orav rattas. Esiteks on suurlinna bussiliinid küllalt pikad – näiteks pidi Jaanus oma vahetuse jooksul vaid neli ringi tegema –, teiseks ei lase vahelduvad liiklussituatsioonid rutiinil kallale tulla. Pealegi olid Helsingi bussireisijad märksa distsiplineeritumad kui need noorukid, kes lõuna pool lahte hilisõhtuti tikkusid endast maha jätma lõhutud või markeriga täissoditud bussiistmeid, rääkimata tavapärastest tühjadest õllepurkidest ja muust prahist. Muidugi olid ka siinpool lahte omad Pekkad ja Anttid, kes vahel ülemäärasest õllest või kangemast kraamist julgustatuna tikkusid räuskama ja kaassõitjaid tülitama, aga enamasti piisas nende rahustamiseks ähvardusest, et buss jäetakse seisma ja kutsutakse politsei. Keeleoskuse arenedes oskas Jaanus niisugustega ka paremini suhelda, ja politseid nad pelgasid.

Eestimaalt tulnud bussijuhid olid Helsingis üsna tavaliseks saanud, juba räägiti, et iga kümne juhi kohta tuleb üks eestlane, ent see võis ka pisut kiuslik kuulujutt olla. Seda aga teati ja mõni jutukam sõitja isegi küsis lõpp-peatuses bussi astudes:

„Oletko virolainen?” ^[1.]

Algul oli Jaanus selle peale vaid nõustuvalt noogutanud, hiljem oskas juba soome keeles vastata ja vastu küsida:

„Kyllä! Onko tämä sinusta vastenmielistä?” ^[2.]

„Ei ollenkaan!”^[3.] tõtati kiirustades vastama ja siis polnud karta, et küsija seisupausi ajal pikemalt juttu hakkab ajama. Jaanuse soome keel oli selleks veel liiga konarlik ning ta püüdis vestlusest hoiduda.

Liikluskorraldus oli Helsingis tunduvalt parem kui Tallinnas, kuigi tippkoormuse ajal – hommikuse töölemineku ja õhtuse töölt tuleku tundidel – tuli liiklusummikutest tekkivate seisakutega arvestada. Õnneks olid suurematele tänavatele märgitud eraldi busside sõidurajad, kus tavalised autod sõita ei tohtinud, ja bussid said liikuda isegi siis, kui edasipääsu ootavad autod kvartalite viisi ummikutes seisid. Raskusi tekkis vaid vasakpöörde puhul, kui oli hädavajalik suur liinibuss läbi hädiselt liikuva automassi vasakule sõidurajale manööverdada, aga Jaanus õppis üsna ruttu vajalikud jõuvõtted selgeks – suunatuled vilkuma, ja siis tuli end lihtsalt teiste autode vahele suruda, seda peeti siin paratamatuks ja loomulikuks.

Bussiroolis oli hea olla, siis oli pidevalt tegemist ning koduigatsus ei tulnud kiusama. Aga pärastlõunal, kui Jaanus oli bussi paarimehele üle andnud, ise oma elukoha lähedal peatuses maha astunud ja poest ostetud toidukraamiga edasi kõndis, haaras meest seletamatu nostalgia, mingi ülekohtuselt hüljatu või omaste poolt väljatõugatu tunne, mida kokkuvõtlikult võiks ka koduigatsuseks nimetada. Mõistusega oli ta oma arust kõik paika pannud, aga vabatahtlikult kanda võetud hingeäng ei taandunud, vaid andis ennast ikka ja jälle tunda. Ning kui see tunne liialt tüütavaks läks, tuli mobiiltelefon võtta ja igituttav number valida.

„Riina? Kuidas teil seal läheb?”

„Mis meil minna, ikka ühtemoodi. Aga sinul? On kõik korras?” küsis naine vastu, aga Jaanuse arvates ometi kuidagi moepärast, ilma tõelise huvita. Mõlemad teadsid, et see telefonikõne oli vaid rutiin, vestluse ainsaks sisuks tõdemus – me mõlemad oleme olemas ja mõtleme teineteisele. Harva, kui niiviisi telefonis rääkides õrnusi vahetati, sest kumbki neist polnud harjunud oma tundeid sõnadesse panema. Kodus kõrvuti elades avaldati neid teistviisi – naeratuse, puudutuse, mõne hoolitseva žesti või teoga. Jaanusele meeldis mõnikord hetkeks nägu Riina juustesse suruda ja hingata sisse nende kummaliselt omast ja ometi erutavat aroomi, see tekitas temas omamoodi heldimuse ja turvatunde.

Ja seda enam tundis mees end mere taga väljasaadetuna. Vahel tegi see tunne Jaanuse lausa tigedaks ning ta hakkas ennast sõitlema, isegi mõnitama, et kaduma kippuvat eneseuhkust turgutada.

„Kurat võtaks, meremehed on kuude kaupa oma perest eemal ja neil pole häda midagi! Aga näe, mina ei saa nädalat ära olla, ilma et endast hale hakkaks… Molu, hale vennike oled, saa aru!”

Meremeestel on teistmoodi, nemad on mitmekesi, neil on, kellega suhelda ja meeskond on peaaegu sama, mis perekond! Aga mina olen üksinda – nii bussirooli taga istudes kui õhtul siin oma ühetoalises korteris, mida ma kuidagi ei oska koduks pidada… Mõtted vilasid, aga need ei toonud rahuldust, vaid äratasid veelgi suuremat protesti. Siis tuli mõistus appi võtta, et mõtteid millelegi huvitavamale ja ilusamale juhtida.

Helsingis oli Jaanus koos Eestist pärit paarimehega üürinud üsna tavalise ühiselamu tüüpi kahemehetoa, aga koos said nad seal olla vaid mõned tunnid ja sedagi öösiti magades. Hommikune mineja pidi tõusma juba vara, pool viis, õhtune tulija jõudis koju öösel kella ühe paiku. Nii et elati küll ühes toas, kummalgi oli oma voodi, aga näost näkku kohtuti vaid lõuna ajal, bussi teisele üle andes. Ning vabad õhtu- või hommikupoolikud kulutaski Jaanus algul sellele, et mööda linna jalutada, vahepeal mõnda kaubanduskeskusesse või mõnikord ka muuseumi sisse astuda. Kord või kaks töönädala jooksul veetis ta tunnikese lähedal asuvas ujulas, kõigepealt saunamõnusid nautides ja seejärel viis-kuussada meetrit edasi-tagasi kroolides. Aga mõne aja möödudes tundus seegi vaid pealesunnitud ajaviitena, millel enam nagu ei olnudki õiget, tervisespordiga kaasnevat tähendust.

Inimene on ikkagi kollektiivne loom, karjaloom… Selles mitmepalgelises karjas pidavat küll esinema erakuid, kes enda lähedal teisi ei salli, või siis munki, kes vaid palvetamisest rahuldust leiavad, aga Jaanuse arvates olid niisugused oma eluvõõruses vaid kahetsuse ja kaastunde ära teeninud. Ei, tema oli alati perekeskne inimene olnud, juba ilmselt sellepärast, et oli paljulapselisest perest pärit – tal oli kaks õde ja kaks venda, kõik temast nooremad ja kõik juba rohkem või vähem õnnelikult abielus.

Kõige ebameeldivam tema töötsüklis oli ikkagi järjekordne kodunt lahkumine. Esimestel kuudel oli seda leevendanud ees ootav uudne ümbrus ja mingi osa veel säilinud nooruslikust seiklusjanust, mis pakkus niisugusest minekust kuigivõrd rahuldust. Aga sedamööda, kuidas lahetagune elu tuttavaks sai ja töö sealpool merd jällegi vaid igapäevarutiiniks kujunes, liigitusid need minekud juba paratamatult vajalike tegevuste hulka, millest rõõmu ei tunta, aga mis peavad lihtsalt tehtud saama.

Nii oli ka sel hommikul, kui Jaanus järjekordselt Tallinnas laeva astus, seekord hiljem kui muidu, sest sadamasse viiv liinibuss oli mingi liiklusavarii tõttu pikka aega autode taga ummikus seisnud, enne kui politsei jõudis liikluse lahti harutada. Laeva väljumiseni oli veel aega, mahajäämist karta ei olnud, aga kui mees lõpuks pardale jõudis, olid salongides kõik tavalised magamiskohad hõivatud. Jaanus lonkis tujutult ringi, kuni otsustas lõpuks jääda avarasse estraadisaali, kus astmetena paiknevate istmeridade vahel paiknesid mugavad ümarad loožid – ümberringi diivan ja keskel ümmargune laud. Ning ühes neist, kägarassetõmbunult külili magava mehe ja temast eemal istuva naisterahva vahel tundus veel küllaldaselt isteruumi olevat.

„Andestage, kas see koht on vaba?” pöördus Jaanus naise poole, kes selle peale tummalt noogutas ja magajast vastutulelikult veelgi enam eemale tõmbus, et Jaanusele istumisruumi teha.

Vist soomlane, ei osanud eesti keeles vastata… Jaanus piidles naabrit altkulmu. Ei, soomlase muljet see naine küll ei jätnud, neid oli Jaanus oma bussis iga päev sõitmas näinud. Soomlased tundsid end avalikus kohas vabamalt, see naine aga oli eriti sügavalt enesesse tõmbunud ja hillitsetud. Ta vaatas pead pööramata ainiti akna taga avanevat Tallinna siluetti ja hoidis kahe käega oma käekotti süles, justkui kardaks, et kohe-kohe tuleb keegi seda näppama. Igapäevareisija ta kindlasti ei olnud.

„Aitäh… Tai täytyykö sanoa suomeksi – kiitos?”^[4.]

„Ei, eesti keelest piisab,” tuli veidi tõrjuv vastus. Naine pööras korraks näo Jaanuse poole ja meest tabas teadmine, et ta on seda inimest varem näinud. Veel enamgi – temaga kuskil isegi vestelnud… Ja siis tuli mälu sügavusest valguskiir meenutuspilti valgustama. Nojah, siis kandis see naine valget kitlit!

„Andke andeks, ma ei tundnud teid ära! Oleksin pidanud kohe ütlema – tere hommikust, proua doktor!”

Nüüd vaatas naine Jaanust juba hoolega.

„Kas teie käisite minu juures…? See oli… kaks nädalat tagasi, kurguvaluga?”

„Just! Oleks teil praegu ka valge kittel seljas olnud, ma oleksin teid kohe ära tundnud,” muigas mees. „Hakkasite tookord minuga soome keeles rääkima, aga mina teadsin, et olete eestlane. Kabineti uksel oli…” Jaanus mõtles hetke. „Loone Kuusik, kui ma ei eksi?”

„Mälu pärast ei ole teil küll arsti vaja! Kuidas teil nüüd kurguga on, kas saite abi?”

„Jaa, teie kirjutatud rohi mõjus hästi, aitäh. Loodan, et niipea ei ole vaja teid tülitada… Kuidas teil on läinud? Ma mäletan, siis te ütlesite, et olete Helsingis alles vähe aega olnud.”

„Siis ma olin seal päris võõras, nüüd juba olen kuigivõrd harjunud. Aga niisuguse laevasõiduga ma küll ei harju! Õnneks ma ei kavatse tihti Eestis käia.” Loone Kuusik heitis häiritud pilgu ümaral diivanil magavale mehele, kelle sundimatu olek teda ilmselt häiris. „Kas teie sõidate siin tihti?”

„Noh, praktiliselt iga nädal. Või kui täpsem olla – iga kaheksa päeva tagant, mul on niisugune töö, tsüklitega.”

Naine noogutas vaevumärgatavalt, et oli öeldust aru saanud, aga küsis siis vaikselt ja vaid peaga diivanil magaja poole viidates:

„Kas niisugune asi on siin tavaline?”

„Mida te mõtlete – magamine?”

„Just! Mina istusin siin üksinda, siis tuli tema… Võttis kingad jalast ja heitis pikali! Äärepealt oleks oma jalad minu sülle pannud!”

Doktor oli tõesti šokeeritud ja Jaanus kaalutles, mismoodi öeldusse suhtuda. Küsida, kas oleks parem kui mees oleks talle pea sülle pannud…? Niisugune esteeditsev suhtumine tundus Jaanusele liigse peenutsemisena, aga siis tulid meelde ta enda esimesed ülemeresõidud, mil ka tema oli niisugust käitumist tauninud – kõigiti esinduslik estraadisaal, elegantsed diivanid, ja vähimagi austuseta ümbritseva või kaasreisijate vastu pööratakse lihtsalt diivanile magama… Aga juba kolmandal reisil oli laevas vähe rahvast ning ta tegi ise sedasama!

„Vaadake… Täna on esmaspäev, praegune on Soome tööle sõitjate reis, kõik tööinimesed tahaksid paar tundi unelisa saada. Ilus see muidugi ei ole… Aga peenemad inimesed peavad sõitma hilisema laevaga, seal on viisakamad reisijad,” ütles mees end pisut riivatuna tundes.

Naine heitis Jaanusele kiire kõrvalpilgu.

„Mina olen poolteist kuud Helsingis perearsti ametit pidanud, alles nüüd käisin oma päriskodu üle vaatamas.”

„Perearsti ametit…” kordas Jaanus tahtmatult. Arst, seda ta teadis, aga perearst… See mõiste ei sobinud tema arvates välismaalt tulnule, vaid eeldas juba nime järgi soome perekondade jaoks just nagu omainimest. Et see omainimene võis olla teisest rahvusest ja käia tööl mere tagant, tundus omajagu võõrastav.

„Teie olete ka üks nendest tohtritest, kes Eestimaalt jalga lasevad…” tahtis mees huumoriga pooleks jätkata, aga taipas naise järsult muutunud ilmest, et on teist solvanud. Ning kohe tuli sealtpoolt ka vastulöök.

„Ma ei tea, mis tööd teie Soomes teete, aga miks arvate, et teil on suurem õigus seal tööl käia?”

„Vabandan, ma tõesti ei tahtnud solvata, aga ajalehtedes aina kirjutatakse, et eesti arstid põgenevad välismaale, sellepärast… Muidugi on teil õigus! Mina, muide, olen Helsingis bussijuht, samuti seal veel algaja – alles viies kuu jookseb,” seletas Jaanus veidike rabedalt. Miks kuradi päralt pidin ma üldse selle kuivikuga jutustama hakkama, kirus mees ennast. Imelik naine see tohter – kuidagi äraolev, nagu endasse kapseldunud ja tõrjuv, justkui oleks millestki hirmunud.

Laev oli ennast vahepeal Tallinna sadamasuust välja manööverdanud ja pööras vööri avamere poole. Kõlaritest all estraadiserval oli kapteni tervitus edasi antud, nüüd tuli sealt muusikat – õnneks mitte liiga valju, aga ikkagi üsnagi noortepärast ja meloodiavaest tümpsu, kus peaosa on kitarridel ja löökriistadel. Siis sekkus sellesse ka laul, muidugi inglise keeles, mis paljudele noortele tundus olevat obligatoorne ja ainuvõimalik.

Jaanus jälgis laeva ees kergelt lainetavat merepinda tuima pilguga ja mõtles, et nii piirituna näival merel kui ka kõrgel õhus lennates on võimatu edasiliikumist märgata – sellepärast, et pilgul lihtsalt pole kuhugi haakuda. Ka tohter vaikis, trummid ja kitarrid valjuhääldites tegid oma tööd ja kõrge ninahääl venitas nende taktis:

„I am miss… I am missing you every night…”

Jaanus püüdis tukkuma jääda, aga ootamatult pöördus naine jällegi tema poole.

„Kuidas teie muusikasse suhtute?”

Jaanus oli arvanud, et nende jutuajamine on lõppenud, nüüd pani ootamatu küsimus mehe hetkeks järele mõtlema.

„Eks see oleneb muusikast! Igat tilulilu ma küll kuulata ei taha.”

„Aga muidu – kas te laulumees olete?”

Miks ta seda küsib? Tahab Helsingis laulukoori asutada või?

„Viisi ma vist pean, aga muusikast ei tea rohkem midagi. Ei tea sedagi, kumba kätte peaks viiuli ja kumba poogna võtma!” seletas Jaanus muiates, öeldu oli jumalatõsi. Aga kui järele mõelda, siis – jaa, poogen käib ikka paremas käes, see oskab osavamalt tegutseda. Vasakukäeliste puhul küll ei tea!

„Aga kas see seal praegu teile meeldib?” Naine viitas ettepoole kõlarite suunas ja tegi piinatud näo.

„Mitte eriti, aga noh… peaaegu talutav! On hullemat, igasugused metallikad ja jumal teab mis tinistajad… Rohkem noorte värk.”

„Minu arust on see sundkuulamine jube! Terve laevatäis rahvast on sunnitud seda tümpsu välja kannatama, seda võiks täiesti akustiliseks terroriks nimetada!” seletas seni vaoshoitud kaaslanna üllatavalt kirglikult.

„Mida teie eelistaksite? Straussi?”

„Missugust nendest te mõtlete – isa või kedagi kolmest pojast?”

Näe, kus ninatark! sähvas mehe peas mõte. Aga õnneks polnud temagi päris koopas kasvanud!

„Minule meeldib ikka Johann-noorem. Ega teda muidu valsikuningaks nimetata, ta on selle ära teeninud.”

„Jaa… Ta on küll ilus kuulata, aga parajas koguses… Kui kaua te suudate järjest šokolaadikomme süüa? Olete proovinud?” küsis naine muiates.

„Noh, ma arvan, et viis kompvekki pistaks järjest pintslisse küll, siis peaks vist väikese vahe tegema.”

„Ma tahtsin teada – kui kaua ajaliselt? Viis, kümme, viisteist minutit?” küsis naine ja Jaanus arvas nägevat ta näol muiet süvenemas. Igatahes ei olnudki see tohter nii paadunud kuivik, nagu algul paistis.

Mees mõtles.

„Ma arvan, et kümme minutit. Edasi läheb vist ebahuvitavaks.”

„Näete siis! „Ilusal sinisel Doonaul” kestab üle üheksa minutit, ja kui teine valss veel otsa tuleb, on minu jaoks piir käes. Siis tahaks midagi tõsisemat ja vähem ilutsevat kuulda. Kas teie sümfooniakontsertidel käite?”

See polnud Jaanusele meeldiv küsimus, aga oli esitatud otse ja nõudis ka otsest vastust.

„Häbi tunnistada, aga ei käi.”

„Häbeneda pole siin midagi, üheksakümmend viis protsenti inimestest ei käi. Ja ma ei arvanudki, et teie nende viie protsendi hulka kuulute.”

See oli Jaanuse arvates inetult öeldud, mees isegi nõksatas.

„Näete, kui lihtsalt see teil käib, inimkonna klassidesse liigitamine! Viis protsenti on eliit, ülejäänud on need, kes eliidi heaks töötavad.”

„Ärge võtke seda nii traagiliselt. Mina ka ei käi, vähemalt mitte regulaarselt. Aga raadiost kuulan! Kas teate, mis on raadio kõige parem omadus?” küsis naine lepitavalt. Küllap kahetses, et oli mehele liiga teravalt öelnud.

„Ei tea… Saab päevauudiseid kuulata?”

„Ei, sugugi mitte! Kõige parem osa raadiost on nupp, millest saab seda välja lülitada! Kontserdil peate lõpuni istuma ka siis, kui see muusika teie maitsele ei sobi, seal niisugust nuppu ei ole! Ja siin laeval, nagu näete, ka ei ole!” Jälle viitas ta suurte kõlarite poole, mis diskohuvilistele mõeldud raiuvas rütmis popmuusikat saali paiskasid. Lakkamatult.

„Jaa, muidugi!” oli Jaanus nõus, vaevumata kuuldu üle järele mõtlema.

„Mina kasutan kodus seda nuppu siis, kui muusika ei meeldi, tühja tinistamist ma ei kannata! Kuulangi enamasti Klassikaraadiot… Aga nüüd ma hakkasin juba liiga palju lobisema,” lisas naine kiirustavalt, nagu oleks tõesti oma avameelsusest kohkunud.

„Ei, see oli huvitav kuulda… Ja need laevasõidud ongi tüütuks muutunud, muidu istun üksinda ja tukun.”

„Või viskate pikali nagu see…” Jälle viitas naine diivanil lamajale, kes oli õndsas unes ja isegi norskama hakanud.

„On sedagi juhtunud…” möönis Jaanus. Öelda, et magamiskohast ilma jäämine oli talle täna hommikul pettumuse valmistanud – see ei sobinud enam kuidagi. Tahtmatult oli mees sunnitud tunnistama, et nii mõneski asjas on see naine temast erudeeritum, ja teisele ülespoole vaadates tahaks igaüks ka ise pikem olla, et mitte alaväärsust tunda. Või siis häbenemata tunnistada, et viinamarjad on hapud, tema pole soovinudki intellektuaalide hulka kuuluda nagu too ülikoolikraadiga tohter siin … Ning mees lisaski ilmse trotsiga: „Mina olen ainult lihtne bussijuht, mina ei häbene ka laevas magada, kui uni vaevab!”

Tohter heitis kõrvalistujale kiire pilgu ja Jaanusele tundus, et jälle mängleb naise näol muie, mida ta küll püüdis varjata. Üleolev haritlane!

„Arstina ma ütlen, et lihtsaid inimesi ei olegi olemas, seda nii vaimselt kui füüsiliselt… Igaühel on omad puudused ja väärtused, mõnel on need rohkem peidetud, teine aga püüab ennast igal võimalikul viisil nähtavaks teha. Ega sellepärast ei saa öelda, et mõni oleks lihtsam ja mõni keerulisem.”

„Aga osa on paratamatult haritumad kui teised! Näiteks teie olete ülikoolis käinud, mina ei ole – ongi klassivahe!”

„Kas te olete sellest puudust tundnud, et teie ei ole ülikoolis käinud?”

„Mm… Otseselt mitte, aga võib-olla mõnikord tõesti! Isegi praegu, teiega vesteldes, on tunne justkui eksamil…” püüdis Jaanus juttu naljaks pöörata.

„Pidage alati meeles, et koolitatuse ja harituse vahel on selge vahe. Kooliharidus annab mingi hulga teadmisi, aga need ei tähenda veel haritust! Kui inimesel on põhiteadmised olemas – see tähendab, et ta oskab lugeda ja loetust aru saada, saab ennast ka ilma koolita harida!” seletas naine veendunult. „Mina käisin ülikoolis ametit õppimas, sain elukutse, aga näiteks tehnika alalt pole mul teadmisi ollagi! Jah, koolitusega õpitakse selgeks mingi eriala, seda ei saakski omal käel teha… vähemalt mitte kõrgtasemel. Aga see on elust vaid üks sektor, enamasti määratud selleks, et endale ja oma perele leiba teenida! Ainult sellega ei saa rahulduda, kui pole just tegemist mõne andunud tippteadlasega, kes peale oma ala ei tahagi millestki muust aru saada.”

Jaanus kuulas ja püüdis järjel püsida, ise kergelt hirmul, et kohe ütleb kaaslane midagi, millest ta aru ei saa.

„Muidugi, maailmaasjade vastu peab ise ka huvi tundma…” püüdis mees vahele öelda, aga ei osanud jätkata. Tema õnneks oli kaaslane see-eest eriliselt jutukaks muutunud.

„Just! Just huvi ja uudishimu ongi see, mis peab inimest taga piitsutama, et ta oma nina igale poole topiks ja uusi teadmisi saaks!”

„Kõigepealt peab inimene ikka oma tööd tundma! Nagu teie – kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist.”

„Ülikoolis käinud, aga bussi juhtida küll ei oska!” Naine puhkes naerma ja muutus niiviisi justkui kenamaks ja nooremaks.

Eespool terendas läbi hiigelakna Helsingi panoraam, laev hakkas pärale jõudma. Veel veerand tunnikest ja…

„Meil oli huvitav vestlus, aga reis saab otsa! Sadam paistab,” ütles Jaanus ees avanevat linnapilti silmitsedes. Vastust aga ei tulnud, naine näis millegi üle keskendunult juurdlevat. Pöördus siis Jaanuse poole.

„Ärge siis unustage, et ma olen arst… Ja kui teil jälle mingi terviseprobleem tekib, võtke ühendust, siin on minu telefoninumber.”

Tohter võttis käekotist nimekaardi ja ulatas Jaanusele. Noogutas lahkumiseks ja kiirustas mehe poole vaatamata väljapääsu poole. Laev hakkas silduma.

1 Kas sa oled eestlane? – soome k. [ ↵ ]

2 Jah! Kas see on sinu jaoks ebameeldiv? – soome k. [ ↵ ]

3 Sugugi mitte! – soome k. [ ↵ ]

4 Või peaks soome keeles ütlema – tänan? – soome k. [ ↵ ]