Читать книгу Veel on aega - Erik Tohvri - Страница 6

Oapõllu talu köögiaknasse paistis jupike maanteed. Õigemini oli see küll külatänav, palistatud rohmakate, kohati sammaldunud kiviaedadega, mille materjal oli kaugete esivanemate poolt siitsamast põllulappidelt kokku veetud ja õueaedu piirama veeretatud. Kive oli ennemuistne jääaeg siia Kaaruse küla ümber igas suuruses kokku kandnud ja maa puhastamine põlluks oli saareelanikele olnud ränk töö. Suuremad rahnud, millest inimeste jõud üle ei käinud, laiutasid ja kõrgusid siiamaani keset põllulappe ja olid endale puud-põõsad pärjana ümber kasvatanud justkui selleks, et kündjale või koormaajajale juba kaugelt silma paista. Ja enamasti olid just saarepuud need, mis oma juuri järjest edasi ajasid ning kivide ja kiviaedade ümber võsusid kasvatasid. Saarepuid on Eesti saartel üldse rohkesti, oma nimegi on see puu saanud sellest, et tegemist on saartelt pärit puuga.

Kaaruse küla oli üldse isevärki, seda ei saanud ei ridakülaks ega ka päriselt hajakülaks liigitada, sest majad paiknesid küll ühe külatänava ääres, aga suurte vahedega – paar-kolm elamist üle lookleva tänava ninapidi koos ja selle järel jälle paarisajameetrine vahe, kunagi põlluks raadatud ja nüüd ammugi rohtu kasvanud lage maa. Aga siin Hiiumaal pididki asjad olema teisiti kui mandril – teistmoodi oli loodus, ilmastik, maapind ja omajagu teistmoodi olid inimesedki, kes mujalt tulijat ei rutanud omaks tunnistama. Otseselt vaenulikud nad mujalt tulijate vastu siiski ei olnud, pigem umbusklikud, ja seetõttu võis siin aastaid, isegi aastakümneid kuluda enne, kui mandrilt tulnule külge pandud silt „võõras” maha kulus ja loetamatuks muutus.

Erna Mangel oli seda suhtumist nelikümmend aastat tagasi oma nahal tunda saanud, kui hiidlasest vanatädi Marta elupäevad otsa said ja tema, põline pealinnaasukas, Oapõllu talu ainupärijaks tunnistati. Sel ajal taludest ametlikult küll ei räägitud, aga sõna kui niisugune oli rahvasuus endiselt käibel ja tähendas siis vaid kellegi elupaika, mille juurde oli kohalik kolhoos ka lapikese maad eraldanud. Ernale antud Oapõllu koha paberitel oli selle maa suuruseks märgitud poolteist tuhat ruutmeetrit, kuigi enne sõda olevat talu oma neljateist hektariga kuulunud siinsete keskmike hulka.

Ega Erna polekski tookord selle neljateistkümne hektariga saanud ega osanudki midagi peale hakata. Aeg oli niisugune, et isegi selle päritud majavalduse juurde pääsemiseks oli vaja miilitsast kõigepealt tsooniluba hankida ja selle taotlemine võttis paar nädalat aega. Hiiumaa paiknes ju suure sotsialismimaa välispiiril, mida nii päeval kui ööl ülihoolikalt valvati.

„Näed, kuidas meil vedas! Praegu otsitakse suvilaid tikutulega taga, kõik vähegi kõbusad maamajad on linnainimesed suvekoduks ära ostnud – aga meile kukkus see nagu taevast!” oli abikaasa Artur õhinal kiitnud ja muidu rahumeelne Erna oleks tahtnud äkki lausa kiusukiskuvalt täpsustada, et Oapõllu seaduslikuks omanikuks sai tegelikult tema, mitte Artur. Ainult tolleks ajaks viisteist aastat kestnud abielus oli naisele ammugi selgeks saanud, et niisugune ninatarkus ei oleks mehele kindlasti meeldinud. Artur oli raudkindel, et kõikides perekonna saavutustes on temal juhtiv osa ning naine ega ka poeg Einar ei tohtinud seda põhitõde unustada.

Artur Mangel oli enesekindel mees, kes võis mis tahes erimeelsuse puhul häbenemata deklareerida, et temaga peab leppima nii nagu ta on, tema ennast muuta ei saa ega kavatsegi. Ning Erna oli, ise hinges sellega leppimata, õppinud tunnetama seda üsnagi ebakindlat piiri, milleni ta tohtis veel iseendaks jääda, oma arvamist välja öelda ja millest edasi tuli Arturi isepäisus lihtsalt ära kannatada. Niisugune piiride tundmine sai Ernale omamoodi elunormiks, sellest oli moodustunud nagu nähtamatu aedik, millest väljapääsu üritamine ei oleks midagi head kaasa toonud. Sest oma jäärapäisusest hoolimata ei olnud Artur halb mees, tema oskas pere vajaduste eest hoolitseda, ning senikaua, kuni mehe kehtestatud reegleid austati, ei teinud kellelegi liiga. Aga siis sai 78 aastat maamuna tallanud Artur Mangeli aeg otsa ja pärast mehe surma oli Erna pikkamisi, alguses nagu arglikult hakanud leina kõrval ka omamoodi vabadusetunnet tajuma. See aastakümnete jooksul lõpmatust talitsemisest kiduraks jäänud tunne ajas end sirgu nagu varjust päikesevalgusesse sattunud taimeidu, muutus oma eale vaatamata ootamatult elujõuliseks ning surus kurbuse aina enam tagaplaanile; algul oli Erna end seetõttu lausa patuseks pidanud, aga siis sai naine aru, et nii peabki olema. Järelejäänute elu ei tohigi liigse leinaga mürgitada, sest elatakse ainult üks kord.

Erna Mangel hakkas ennast pikkamisi jälle vaba inimesena tundma, kuigi see vabadus oli teistsugune, mitte enam selline nagu nooruses, maailma esmaavastamise aegu. Nüüd ta teadis, mis on metsa taga, nüüd oli ta elukogenud, rahulik ja enesekindel, pealegi harjutanud end leppima teadmisega, et temagi lõpp ei saa enam teab kui kaugel olla. Aga seniks oli talle jäetud võimalus nautida teadmist, et nüüd on talle jälle midagi ammuolematut tagasi antud – ta saab olla tema ise ja iseseisvalt oma elu üle otsustada. Enam pole tal vaja arvestada inimesega, kes oli elus küll omamoodi tuge ja seltsi pakkunud, aga nelikümmend kuus aastat kestnud abielus ikkagi isekaks ja vahel isegi hoolimatuks jäänud.

Arturi haiguse süvenedes oli just ähvardavalt eesootav üksindus teinud Erna järjest murelikumaks. Arstid olid mehe parandamatult surmahaigeks tunnistanud, Artur elas oma viimaseid kuid, üksijäämine oli paratamatu ning võis saabuda iga päev ja tund. Sellele oli ta alatasa hirmuga mõelnud, kuni kardetud sündmus tõesti kätte jõudis. Nüüd aastate tagant vaadates oli toonane hirm, lein ja peataolek, samuti imeväikese saatjatehulgaga ärasaatmistalitus oma teravuse kaotanud; nüüd sai kogu oma elule mõelda kuidagi hoopis teise nurga alt, kogenenuna, isegi osavõtmatu kõrvaltvaatajana. Sest selle kardetud üksiku inimese eluga sai harjuda, kummalisel kombel see enam ei tundunudki hirmutav ja hoopiski mitte lootusetu. Nüüd võis Erna toonastele hirmudele juba üleolevalt tagasi vaadata.

Üksindus…? Ma pole ju üksinda – kõigepealt on mul kass Mirri, suur ja laisavõitu, pealegi naermaajavalt arg kõuts, kes peale minu ühtegi inimest sõbraks ei tunnista. Mirriga saan ma kõigest rääkida, tema mulle vastu ei vaidle, aga peaasi – keegi ei saa väita, et vanaeit on lolliks läinud, on hakanud üksi olles iseendaga rääkima… Ei, mitte iseendaga, ma räägin ju Mirriga, oli päästev õigustus alati olemas.

Mirri ei osanud Ernale vastata, aga selle eest oli Oapõllul mitmeid kõnelemisvõimelisi tehnikavigureid. Oli ühepoolseid kõnelejaid, kellele Erna vastata ega vastu vaielda ei saanud – televiisor, mis jutu kõrvale ka pilti näitas, või raadio, mis jutustamise vahepeal mõnusat muusikat mängis. Aga Ernale olid kõige tähtsamad ikkagi need aparaadid, mis andsid võimaluse teiste, kaugel elavate inimestega juttu ajada – nii läikivmust lauatelefon kui tilluke mobiiltelefon, mille Erna õue minnes alati käekotti või tasku pistis. Selleks oli kaks põhjust – esiteks, et võimalik helistaja, olgu siis poeg Einar või minia Merle, ei hakkaks muretsema, kui kõnele ei vastata, aga teiseks tundis Erna vahel mingit ebausuga sarnanevat hirmu, et majast eemal omapead olles võib tema endaga midagi enneolematut juhtuda ja sel juhul on võimalik endale abi kutsuda. Oma abitust tunnetades lisanduvad elatanud inimese teadvusse ka niisugused, tihti vaid teoreetilised hirmud, millest nooremana ei osatud mõeldagi.

Ei saa ju kuidagi öelda, et inimene oleks üksinda, kui tal on nii palju rääkimis- ja kuulamisvõimalusi, mõtles Erna, ja see mõte kinnitas teadmist, et Oapõllu perenaine on oma eluga täiesti rahul. Nüüd sai ta olla teistest sõltumatu, tunda enneolematut vabadust, sest kogu senise elu jooksul oli teda alati saatnud mingi sundseisukord. Lapsena oli see kohustus koolis käia ja õppida, siis haige ema eest hoolitseda, siis tööl käia, mis Nõukogudemaal oli igale inimesele endastmõistetavaks tehtud. Selle järel tuli kohustus oma mehe ja poja eest hoolitseda ja teha seda nii, et kõik rahul oleksid… Muidugi ka praegune elu Oapõllul kirjutas ette omajagu kohustusi, aga neid sundtegemisi oli ta iga aastaga aina koomale tõmmanud. Nüüd olid need vaid iseenda määrata, kartmata, et sellest võiks kellegagi mingi lahkarvamine või koguni pahandus tekkida.

Oapõllu köögis akna ääres istudes ja pilku üle igituttava ümbruse lastes oli Erna Mangel hakanud tundma imepärast rahulolu, mida mõnele võõrale oleks olnud raske seletada. Suviti, kui mandrirahvas pikemaid autosõite ette võttis, sattus möödaminnes Oapõllule sisse astuma nii mõnigi tuttav, enamasti keegi kunagistest kooliõdedest, kel oli tavaks soojal ajal saartele tuur peale teha. Tulid kas mehe, poja või tütrega, vahel ka lapselapsed kaasas, istusid aias õunapuu all pingil, uudistasid ümbrust ja ajasid juttu.

„Jaa, ilus on sul siin küll, aga… aga kuidas sa üksinda hakkama saad?”

Küsija häälest kostev varjamatu imestus pani Erna muigama.

„Mis mul saada? Leiva ja lihatüki toon poest, piima saab siiamaani veel oma külast, muu tuleb oma aiast… Seened ja metsamarjad annavad ka lisa – mis mul häda peaks olema?”

Need väited külalisi tavaliselt ei veennud ja panid pead vangutama.

„Noh, aga pood on kaugel, vist kolm kilomeetrit…”

„Mis see jalgrattaga sõita, tühiasi!”

„Aga talvel…”

„Soome kelk! See veel paremgi kui jalgratas,” naeris Erna, ja siis tavaliselt rohkem ei küsitud. Ilmselt olid need vastused küsija vahele mingi piiri tõmmanud ja sellega Oapõllu perenaise isevärki inimeseks, peaaegu erakuks tunnistanud, kes üksindusest rõõmu tunneb. Kõige olulisem punkt, arstiabi, jäeti tavaliselt küsimata, sest Erna ei olnud oma tervise üle seni kellelegi kurtnud ja milleks hakata kuradit seinale maalima? Siiski küsis möödunud suvel kooliõde Meeta, kellega Erna oli pärast pedagoogilise kooli lõpetamist üsna tihedalt suhelnud, kahtlevalt:

„Sa, Erna, oleksid nagu lonkama hakanud või paistab ainult nii?”

See oli tabamus naelapea pihta.

„See et… vahel nagu annab põlves mingi valu tunda! Aga see läheb jälle üle, ajutine asi,” vastas Erna tõrjuvalt ega teadnudki, kas ta selle põikleva vastuse oli öelnud Meetale või rohkem iseendale lohutuseks. Sest tõesti oli ta parema jala põlves hakanud tundma tuima, aga vahel teravalt torkavat valu, mis kõndides ootamatult seisatama ja põlve masseerima sundis ning edasi kõndides ettevaatlikumalt astuma manitses. Erna oli muret tekitavat liigest mitmete salvidega võidnud, vahel jala ööseks ka villase salli sisse mähkinud – mõnikord see aitas, siis jälle mitte… Ning pikapeale näis talle, et põlve valulikkus on saavutanud mingi stabiilsuse, ettevaatlikult astudes jäi valu täiesti talutavuse piiridesse. Kuigivõrd pani niisugune kõndimisviis Oapõllu perenaise lonkama, aga Erna liigitas selle lihtsalt nende mitmete puuduste hulka, millega vanemas eas peab paratamatult harjuma.

„Ja mida sa ikka nõuad – juba üle seitsmekümne aasta ilmas elatud!” sõitles naine ennast, surus proteesidega tugevdatud hambad kokku ja tegutses ikka vanamoodi edasi. Kaevas peenramaad, haris tillukest kartulipõldu ja niitis muru – Oapõllul jätkus talle meelepärast tegevust. Kõik see tähendas jätkuvat kõndimist, sest nii peenraid, Arturi ehitatud kasvuhoones võrsuvaid tomatitaimi kui ka kõikjale istutatud lilli oli vaja iga päev kasta. Aga ka muud tööd ja toimetused olid jalgadele koormavad, olgu nendeks siis redelil seistes õunapuude varakevadine lõikamine või igapäevane veeämbri ja puusületäie tuppa toomine. Lonkamisest hoolimata oli Erna sellega siiamaani nurisemata hakkama saanud.

Vanasti oli Oapõllul puuraketega ja kooguga kaev, mis suviti tikkus kuivaks jääma. Artur lasi aeda õunapuude vahele puurida uue kaevu ja ehitas selle peale kivist majakese.

„See on pumbamaja, siit hakkame saama nii palju vett kui kulub!” seletas ta uhkelt, kui naabrikülas elutsev mehaanik pumpa üles monteeris.

„Kas vesi hakkab toru mööda tuppa ka tulema?” oli Erna mehelt veidi kahtlevalt küsinud, aga sellega ometi astunud tema jaoks keelatud alale. Artur kortsutas rahulolematult kulme ja ütles peaaegu solvunult:

„No tead – sauna ja kööki ma jaksan vett ka ämbriga tassida! Ega me linnas ei ela, et peab olema kraan seinas ja muudkui keera!”

Nii jäigi. Pärast seda, kui Liiva-Annus kutsus Arturi esivanemate juurde, pidi Erna veekandja ameti üle võtma ja köögi ning kunagisse lauta rajatud sauna jaoks vee ämbritega sisse tassima. Talveks oli Artur pumba ja torud alati veest tühjaks lasknud ning igaks juhuks ka Ernale näidanud, kuidas seda teha. Talvel saadi Oapõllul vett vaid vanast vinnaga kaevust. Selle kõrval õunapuu najal seisis alati pootshaak, millega oli vaja veepeeglile pakasega alatasa tekkiv jääkoorik enne ämbri allalaskmist ära lõhkuda.

Nüüd, üksijäänuna tookordsele olukorrale tagasi mõeldes jõudis Erna tõeni, miks Artur veevärgi majja toomisesse niimoodi tõrjuvalt suhtus. Ta väitis küll end olevat igal alal asjatundja, küllap oli selle põhjuseks soov olla naise silmis mustermees, kelle sära ei tohi tuhmuda, aga sel üldiselt töökal mehel oli lihtsalt häbi öelda, et ta ei oleks vajaliku torutööga hakkama saanud. Nii oligi sobivam tunnistada niisugune oskustöö lihtsalt tarbetuks ja rõhutada, et maal peabki elama teisiti kui linnas. Ning Erna oli sellega nagu alati vaikides nõusse jäänud.

Artur oli juba kuus aastat mulla all ja iga kord, kui Oapõllu perenaine vanas kaevus pootshaagiga jääd lõhkus, tuli talle tookordne mehe ütlemine meelde. Nüüd, mil mitmed ihuhädad Ernat kuigipalju vaevasid, tekitas meenutus tookordsest järeleandlikkusest vaid meelekibedust, mis ta järjekordselt tühjade veeämbritega kaevu poole kõndides pani pahaselt pomisema.

„Miks ma siis olin nii leplik? Miks ma ei nõudnud, et ta vee majja tooks? Või kui ta tõesti ise ei osanud, võtnud selleks siis mõni meister appi, nagunii laskis oskajatel kaevu puurida ja pumba paika sättida. Ja oli ju muudki, millega ta ise hakkama ei saanud, kas või elektrivärk, mida Suurekivi Ants sättimas käis…”

Kahe triikitäis veeämbri tassimine pani naise hingeldama.

„Miks ma küll nii loll olin ja hädavajalikku veekraani ei nõudnud?” küsis Erna ämbreid köögis pingile tõstes uuesti ja nii tungivalt, et Mirri oma lemmikkohalt pliidiesiselt jalapingilt maha hüppas, perenaise juurde tuli ja talle küsivalt otsa vaatama jäi.

„Ei, Mirri, ma ei räägi sinuga! Iseendaga räägin, kuigi vastust tean…”

Tõesti, vastust teadis Erna liigagi hästi. Arturil oli tema vastuväidete nullimiseks omamoodi relv – mees võis mõne korduva nõudmise puhul pikalt tänitama hakata, mõnikord aga jäi lihtsalt vait, kuigi tagajärg oli üks: naise vastumeelt olnud soovi jättis ta ikkagi täitmata ja Erna loobus. Aga kui naine mõnikord lausa jonnakalt midagi nõudma hakkas, võis Artur oma puutööriistad tagantkätt nurka visata, jope sõnagi lausumata selga tõmmata, autosse istuda ja minema sõita, mõnikord isegi mitmeks päevaks. Kus mees selle aja oli olnud, jäi ainult tema teada, sest kui lõpuks koju ilmus, habemes ja ärajoonuna, polnud ta sugugi leppimisaldis, vaid kähvas:

„Kõik sinu süü! Ainult sinu süü!”

Veel linnainimestena Tallinnas elades oli niisuguseid kokkupõrkeid harva ette tulnud, töölkäimise kohustus seadis ka kodustele lahkarvamistele omad piirid. Aga kui Erna ja Artur pensionile jäädes mõlemad Oapõllule elama asusid, pidid nad teineteist nii mitmeski mõttes uuesti avastama. Uus ümbrus, uued tegemised ning vabadus oma aega ja tegemisi ise määrata muutsid väljakujunenud suhtumisi ning tõid nende vahekorda seni olemata, kohati isegi ähvardavaid pingeolukordi.

Jah, elus on igasuguseid aegu üle elatud… mõtles Erna. Nüüd tagasi vaadates oli lihtne kujutleda, et nii mõndagi oleks pidanud teisiti tegema. Näiteks nende abielu alguses oli ta liiga leebe ja alistuv olnud, isegi peljanud alatasa tekkivaid ebakõlasid kriitiliselt analüüsida. Siis oli ta endale sisendanud, et igasugune rahulolematus võib ainult pahandust tuua ja leppinud mehe juhtiva osaga: kui juba on niisugune valik tehtud, ela ja ole rahul!

Ometi oli pärast Arturi lõplikku minekut see keeld maha võetud. Ükskõik, kas igapäevatöid tehes või aknaäärsel toolil istudes, ikka hakkasid mõtted möödunu ümber keerlema, ja niiviisi oma eluepisoode ikka ja jälle elustades kerkis naise ette aina teravamalt küsimus, mis talle abielu ajal oli täiesti kohatu tundunud: miks ma üldse Arturiga abiellusin?

Ega ta ei olnud paha mees, löönud on ta mind vaid korra, ja seegi oli tegelikult rohkem tõukamine kui jälge jättev hoop… Sest ma seisin tal ukse ees ja keelasin poodi viina järele sõita. Tema oli üldse niisugune, et kui tuli tahtmine peale, siis ta pidi seda saama. Aga padujoodik ta ei olnud, niisugune, kes iga päev tongis oleks… Oli rohkem töömees, aga kuke iseloomuga, kes meeleldi sõnnikuhunniku otsa ronib, et kiidulaulu oma tegemistest kõvemini ja kaugemale kuulutada.