Читать книгу Veel on aega - Erik Tohvri - Страница 7

1954

Tallinna-Leningradi rong tormas valge aurupilve saatel läbi Virumaa.

„Sledujuštšaja stantsija buudet vaša Ko-ohtla!” Mundris, tüsedavõitu vagunisaatja hõikas seda kahele akna alla istuma surutud neiule, kes olid pisut heitunult möödakihutavat üksluist maastikku silmitsenud. Tallinnas rongi asudes olid tüdrukud oma puuduliku vene keele kokku võtnud ja vagunisaatjale seletanud, et tahavad sõita nimelt Kohtla jaama, aga kumbki pole seal kandis varem käinud.

Rong oli tungil rahvast täis. Pärast sõda tavaks saanud Eestimaal leiva järel käimine oli küll juba mõne aasta eest lõppenud, Leningradi kui pikalt blokaadis olnud linna varustati eeliskorras, aga Venemaal oli lihtsalt liik inimesi, kes näisidki elavat raudteejaamades ja rongides. Reisiti lihtsalt eesmärgiga kuskilt midagi saadaolevat kokku osta ja teisal jälle maha müüa, see oli paljudele eluviisiks kujunenud. Nüüdki oli vagun just Rakveres pealetulnutega pilgeni täitunud, igaühel tulijaist mõni mahukas kott või komps käe otsas.

„Me peame uksele lähemale trügima, muidu jääme peale ja viiakse Venemaale!” arvas Erna Viirmann, üritades muret neid ees ootava teadmatuse pärast kahtlasevõitu naljaga pehmendada. Venemaale viimine tähendas rahvakeeles Siberisse küüditamist, mida eesti rahvas oli tüdrukute elu jooksul juba kaks korda tunda saanud. Erna oli harjunud koolikaaslase Meeta Sooniku maalapseliku tagasihoidlikkusega ja omavahel olles juba ammu eestvedaja rolli enda peale võtnud; pedagoogilises koolis olid nad neli aastat pingi-, õigemini küll lauanaabrid olnud.

Tolleaegsete seaduste järgi käis kutseõppeasutuse lõpetamisega kaasas kohtadele määramine. Seda tehti rangelt riikliku plaani järgi, määratava enda soove tavaliselt ei arvestatud; ainult need, kes olid õppetöös, ühiskondliku aktiivsuse poolest või oma poliitilise meelsuse tõttu eriti silma paistnud, said enda töökoha valikul sõnakese kaasa rääkida. Neil oli lootust töökoht pealinna saada.

Erna Viirmann ei kuulunud eriliselt edukate ega ammugi mitte poliitiliselt aktiivsete noorte sekka ja tema esimeseks töökohaks määrati lasteaed, mis asus Tallinnast üpris kaugel, vaid nime poolest tuntud uues kaevurite linnas Kohtla-Lagedal. Seda kuuldes oli Erna löödud, tema arvates oli talle võõramat kohta isegi raske välja mõelda; südamepõhjas oli ta lootnud saada tööle mõnda mõnusasse väikelinna või maa-asulasse. See, et tema, Tallinnas sündinud ja kasvanud tüdruk määratakse tööle põlevkivirajooni poolenisti muukeelsesse keskkonda, oli halb üllatus, milles oli võimatu midagi positiivset või lohutavat leida. Ebamäärast tulevikku pehmendas vaid teadmine, et tema saatust jagas ka sõbranna Meeta – nii nagu koolitundides kõrvuti istununa lähevad nad ka sinna võõrasse kohta ja võõra rahva hulka koos. Kohtla-Lagedal olevat hiljuti avatud uus lasteaed ja sinna vajatakse hädasti pedagoogilist personali, oli komisjonis öeldud.

„Sõitke võimalikult kiiresti kohale, seal sõlmite töölepingud ja saate oma elutingimustest rohkem teada,” soovitati suunamiskirjade kätteandmisel ja see oli hea nõu. Kumbki tüdrukutest polnud varem seal kandis käinudki, Kohtla-Järve linna leidsid nad küll maakaardilt üles, aga Kohtla-Lagedat märkis sellel vaid väike külake, kaart oli veel ennesõjaaegne.

„Ärge muretsege, ma olen kindel, et teid ootab seal huvitav elu,” oli kohalemääramise komisjoni esimees neile lõpetuseks öelnud, aga see trafaretne ütlemine kõlas vaid lohutusena ja tüdrukutes erilist entusiasmi ei tekitanud.

*

Rong andis pika vile ja hakkas pidurdama. Üle kolme tunni kestnud rongisõidu jooksul olid tüdrukud vagunis valitseva õhkkonnaga ja kirju seltskonnaga kuigivõrd kohanenud, nüüd tundus vagun isegi turvalisema paigana kui võõras ja tundmatu Kohtla jaam, mille platvormile nad jäid esialgu nõutult seisma. Aga soe suvine päike ja värske tuuleõhk tõid ebamääraselt lohutava teadmise, et isegi siin, jumala võõras kolkas, on eluks vajalikud põhitingimused olemas. Et võibolla on ka siin võimalik elada peaaegu samamoodi kui… kui näiteks Tallinnas.

Ei, siiski mitte täpselt samamoodi, veendusid nad üsna kohe. Punase mütsiga jaamakorraldaja-noorik ei saanud nende eestikeelsest küsimisest aru. Alles korrates tabas ta sõna Kohtla-Lageda ja viitas kuskile jaamahoone taha.

„Tuda avtobus hodit! Ostanovka u pivnoi, sami naidjote.”

Tüdrukud tabasid jutust vaid ühe tuttava sõna: autobuss. Aga et peatus on õlleputka juures, mida siin nagu teed näitavaks majakaks peeti, see jäi küsijate jaoks keelebarjääri taha. Muidugi olid nad koolis vene keelt õppinud, teisiti polnud kooli lõpetamine mõeldavgi, aga tunnis vastamine on hoopis midagi muud kui suhtlemine pesuehtsa venelasega.

Suure sõja lõpust oli möödunud üheksa aastat, kuid sõja jälgi oli näha veel kogu Eestimaal. Palju oli neid ka Tallinnas, kus üheainsa märtsiöise õhurünnaku tagajärjel olid purustatud ja maha põlenud terved elamukvartalid, lisaks ka suur tükk ajaloolist vanalinna. Koristatud varemete asemele ehitati seal kibekähku uusi maju, enamasti küll Eestimaal kummalisena tunduvate, võõrailmeliste Venemaa projektide järgi. Neid rõdukeste, karniiside ja ornamentidega paksuseinalisi ja väikeste akende tõttu massiivse ilmega maju kerkis mitmetesse Tallinna mahapõlenud kvartalitesse, aga ka seesama Kohtla jaamahoone, mille ees kaks Tallinnast tulnut seisid, oli sõjas hävinu asemele hiljuti ehitatud samas stiilis, kirikule omaste kaarakende ja helevalgete karniisidega, ise lõbuskollane nagu võililleõis.

„Kuulsid – Kohtla-Lagedale läheb buss! Võta oma pamp ja kaome!” ütles Erna, haaras käekoti sangad tugevamini pihku ja astus ees sinnapoole, kuhu jaamakorraldaja oli osutanud oma kollase kokkurullitud lipuga. Ja tõesti – niipea kui tüdrukud jaamahoone nurga taha jõudsid, sai neile sõna „pivnoi” tähendus selgeks: väikese väljaku ääres seisis värvimata laudputka ja selle ees grupike mehi, igaühel õllekruus käes. Ning paarkümmend sammu edasi paistiski teeserval bussipeatust tähistav silt.

„Kuhupoole me peame sõitma, sinna või sinna?” küsis Meeta nõutult, käega paremale ja seejärel vasakule viidates. Ta oli harjunud, et hakkajam Erna vastutuse enda peale võtab, aga seekord jäi sõbranna vastamisega hätta.

„Ei tea… aga küsime!” Vaprust kogudes astus Erna lähema õllerüüpaja juurde ja võttis oma vene keele oskuse kokku. „Kohtla-Lageda – tuda ili tuda?” Küsimust saatis käeliigutus, mis oli kindlasti ilmekam kui hädised sõnad.

Küsitletav vaatas Ernat üle õllekruusi ja hakkas naerma.

„Kulla neiuke, miks te eesti keelt ei räägi?”

„Ma… ma ei teadnud, et siin ka eesti keelt osatakse…” Erna tundis, kuidas veri näkku valgus. „Me peame Kohtla-Lagedale sõitma, oleme esimest korda siin kandis,” lisas ta selgituseks.

„Siis sõitke sinnapoole,” näitas mees käega. „Buss peaks varsti tulema, käib umbes poole tunni takka.”

Tüdrukud kõndisid bussipeatuse sildi juurde ja alles seal julges Meeta oma arvamist avaldada.

„Mina kartsin, et joodik ja maani täis, aga sina olid julge! Ja ei olnudki purjus, isegi veel eestlane teine…” ütles ta poolhääli, meestegrupi poole kartlikke pilke heites. Aga Erna tundis end peaaegu kangelasena.

„Eks me siin saame igasugust elu näha, meil pole ju aimugi, mismoodi siin kandis elatakse! Oleme nagu pealinnast toodud müürilillekesed,” lõõpis ta ülemeelikult. Temagi oli meeste poolt mingit inetut ütlemist kartnud, aga midagi hullu ei juhtunudki ja see tegi julgeks.

Pooltühjas bussis sihtkoha poole loksudes uurisid tüdrukud uudishimulikult ümbrust, aga peale lagedate põldude ja üksikute hajali asuvate talude polnud esialgu midagi tähelepanuväärset näha. Kõige olulisem oli siin põlevkivi, mis kogu piirkonna tähtsaks tegi; see aga oli maapõues talumaade ja põldude all ning jäi nähtamatuks. Ometi pidi see salapärane kivi hakkama andma Kohtla-Järvele ehitatavale elektrijaamale ja õlivabrikule aastakümneteks vajalikku kütust ja toormaterjali, nagu ajalehes oli kirjutatud. Ning nende tulevane elu- ja töökoht Kohtla-Lageda linn, ametlikult küll Kohtla-Järve Lageda linnaosa, olevat rajatudki tulevaste kaevurite ja tehasetööliste elukohaks.

Silmaga nähtav ja käega katsutav reaalsus on alati parem kui ebamäärane ja hirmutav teadmatus. Lagedad põllud ühtäkki lõppesid, buss pööras majadega palistatud linnatänavale ja peatus. Ning bussist välja astudes olid tüdrukud hoopiski meeldivalt üllatatud, sest kardetud barakkide asemel nägid nad täiesti uut, esialgu küll vaid kolme-nelja tänavaga linna, mille arenguperspektiividest andis sedamaid märku Erna arvates hirmsuurena tunduv koolimaja. Kõik ehitised olid siin küll selles võõrapärases ja vanaaegsena tunduvas raskes stiilis, aga nad olid olemas ja mõjusid justkui tõestusena, et ajalehtedes kirjutatav ja raadios räägitav ei olegi vaid õõnes kiidulaul uuele korrale, vaid juttudel tulevasest õitsengust on tõesti tõepõhi all.

„Just nagu oleksime välismaale jõudnud,” arvas Meeta ettevaatlikult ringi vaadates. Tema oli üks nendest paljudest talutüdrukutest, kes senitundmatu kolhoosikorra eest taganedes olid maalt pealinna ametit õppima läinud, kui mitte öelda – põgenenud. Paljud temataolised leppisid tollal tööstuskooliga, aga Meetal oli õnnestunud pedagoogilise kooli sisseastumiseksamid ära teha ja nüüd lõpetades lasteaiakasvataja kutse saada.

„Välismaa see ei ole, me ei oska välismaad ettegi kujutada, aga see siin paistab päris korralik linn olevat! Ja lasteaed pidi siin ka täiesti uus olema,” arvas Erna ja vaatas otsivalt ringi, nagu peaks nende otsitav lasteaedki samamoodi silma paistma nagu uhke koolimaja. „Olgu, küsime!” otsustas ta siis ja sammus esimese tänaval kõndiva mutikese juurde, kuigi tolle riietus reetis, et eesti keelega pole tema puhul midagi peale hakata. Siiski said nad teada, et detski sad on küllaltki lähedal, siinsamas põiktänavas kolmas maja.

„Tam deti na dvore igrajut, sami uviditie,” juhatati lahkelt ja mutike tatsas edasi.

Lasteaias võeti pealinnast tulijad rõõmuga vastu. Juhataja oli eestlane ja see tõi mõlemale märgatava kergenduse – on ikkagi suur asi, kui saad oma probleemid harjunud maakeeles ära rääkida. Muidu aga oli lasteaed kakskeelne nagu kogu äsja tärganud linnakegi.

„Praegu on kaks eesti ja kolm vene rühma, sõim on eraldi, seal on ainult vene kasvatajad. Maja on suur ja eks edaspidi tuleb veel mõned rühmad avada, küllap elu näitab…” seletas juhataja Olga, juba hallinevate juustega keskealine naine.

Nad tegid ringkäigu uutes, veel kirbelt värvi järele lõhnavates ruumides, tutvusid kasvatajate ja kokatädiga ning kõik see tekitas tüdrukutes tuttava, isegi kummaliselt koduse tunde. Küllap sellest, et kooliajal olid nad mitmes lasteaias praktikal olnud ja lasteaia miljöö oli juba kuigivõrd omaseks saanud. Pealegi oli siin kõik uus ja näis palju kenamana kui nad olid kartnud. Tüdrukutel aga kibeles hingel kõige tähtsam küsimus.

„Kus me elama hakkame?” Küsija oli muidugi Erna.

„Teile lubati linna ühiselamus kahe peale tuba anda, see peaks teid rahuldama. Või lootsite kumbki kolmetoalise korteri saada?” muigas juhataja.

„Kas seda tuba näha ka saab? Me saaks muist oma asju siia jätta, kui me augustikuus juba päriselt tuleme, siis oleks vähem tassida.”

Juhataja võttis telefonitoru ning kolmveerand tundi hiljem seisid tulevased kasvatajad ühiselamu komandandi ees. Too oli meesterahvas, ilmselt sõjaveteran, sest kandis tunnusteta sõjaväevormi. Komandant istus oma kontoris laua taga, viisnurgaga sõjaväe nokatsmüts peas ja hakkas sedamaid tüdrukutele täitevkomiteest antud eestikeelset saatekirja uurima, kuigi ta seal kirjutatust ilmselgelt mõhkugi ei taibanud.

„Pasportõ!” nõudis ta siis ja sellest said tüdrukud aru. Ootasid kannatlikult, kuni komandant nende passiandmed konarliku käekirjaga oma suurde kontoriraamatusse kirjutas.

„Vtoroi etaž, eto dlja ženštšin! Dvatsat tšetvjortaja komnata. Idjom!” Püsti tõustes muutus komandandi rüht ühtäkki sõjaväeliseks, kalifeedes ja säärikutes mees kõndis ees, nemad järel. Erna püüdis kõndides surmapõlgavat nägu tehes komandandi kõnnakut matkida, kuni Meeta teda noomivalt ribidesse tonksas.

„Teine korrus, see on hea! Keegi ei saa aknale koputada,” arvas ta.

„Mis sa… kardad, et ei saagi poisse külla kutsuda või?” andis Erna vastu, kindlalt teades, et komandant öeldust aru ei saa. See oli küll naljaga küsitud, aga tegelikult tundsid tüdrukud teineteist sügavuti veel vähe. Nende sõbrannasuhe oli saanud alguse esimesest koolipäevast, mil nad täiesti juhuslikult olid sattunud ühte pinki istuma, mõlemad alles seitsmenda klassi lõpetanud teismelised. Kogu omavaheline suhtlemine oli seni toimunud koolimaja distsipliininõudvate seinte vahel, kui mitte arvestada üksikuid Erna kodus toimunud eksamieelseid ühisõppimisi ja igasügisest kohustuslikku kolhoosielu, mil kogu klass kaheks nädalaks kuskile äbarikku majandisse kartuleid võtma viidi ja tulevased lasteaiakasvatajad hoopiski ekstreemsetesse elamistingimustesse sattusid. Aga seal suheldi kambas kõigiga, kahekesi seiklemas olid nad nüüd alles esimest korda.

Komandant avas luku ragisedes nende tulevase kodu ukse ja ega selles toas polnudki midagi erilist vaadata. Kaks raudvoodit, kaks öökappi, seina ääres väheldane laud ja selle kõrval kaks tooli. Mööbel ei olnud uus, oli ilmselt kuskilt mujalt tarvitatuna toodud.

„Vot požaluista, eto vsjo dlja vas!” ütles komandant oma sõjaväemütsi kohendades uhkelt, nagu oleks ta kõik selle oma kätega nende jaoks valmis teinud, ja luges sellega oma missiooni lõpetatuks. Tüdrukutel oleks olnud veel paljugi küsida, aga kartusest, et mõistmine nagunii keelebarjääri taha takerdub, püsisid mõlemad vait. Alles siis, kui komandant oli silmapiirilt kadunud, läksid keelepaelad lahti.

„No tere siis, koduke…” ütles Erna. „Kumma voodi sa võtad?”

„Mul ükskõik, vali sina.”

„Mina valin selle!” Erna istus parempoolsele voodile, mis selle peale ehmunult krääksatas. „Näe, voodile on kriuks sisse pandud!”

„Mis sa…? Mis kriuks?” ei saanud Meeta äkki aru.

„Ema rääkis, et vanasti sai kingsepa käest tellida kriuksuga saapad. Et kui astud, teevad iga sammuga kriuks-kräuks, siis on uhke kõndida! Aga need voodid siin – mine tea, võib-olla komandant lasi neile ka kriuksu sisse panna ja käib öösiti koridoris kuulatamas.” Erna muigas teadjalt ja öeldu mõte jõudis alles siis Meetani. Kummalgi polnud poistega sügavamaid kokkupuuteid olnud, mõnel tantsuõhtul kuskil koridorihämaruses põgusa kallistuse juurde saadud kiirmusi oli jäänud piiriks, millest kaugemale minekut oskasid tüdrukud siiamaani vaid teoreetiliselt ja ebalusega kujutleda. Erna mäletas veel naabrite kõnelusi, kuidas sõjaajal üks või teine ümbruskonnas elutsenud naishing oli saksa ohvitseridega ringi tõmmanud, ja nende kohta öeldi väga pahasti.

„Mina kardan mehi, sellepärast!” ütles Meeta õlgu väristades. „Nagu need seal õlleputka juures – kui mõni sihuke lähedale tuleks, ma jookseksin minema, kas või hingetuks!”

„Aga kui tema kiiremini jookseb, mis siis?” narris Erna.

„Siis… siis ma sureks hirmust ära!” tunnistas Meeta ja tegi selle juurde sedavõrd abitu näo, et Ernal süda haledaks läks.

„Aga eks hüüa siis mind appi, küll ma talle näitan!” ütles ta ja selle peale puhkesid mõlemad naerma.