Читать книгу Laenatud rõõmud - Erik Tohvri - Страница 5

„Kas sa, Evelin, oskad ette kujutada, et kakskümmend aastat tagasi oli Tallinnas ainult üksainuke kaubamaja?” küsis Mikk Laidur.

Nad sõitsid hiljuti avatud kaubanduskeskuse eskalaatoril ülakorrusele, teismeline tütar eespool ja neljakümnendates isa astme võrra madalamal.

„Mis sa ütlesid?”

„Kas sa tead, et paarikümne aasta eest oli Tallinnas vaid üks kaubamaja?”

„Mis sa … Tõsi ka või? Rohkem ei olnudki?”

„Ei olnud! Mõned universaalkauplused olid ja üksainus kaubamaja.”

„Mis need … univer-saalsed olid? Mis seal müüdi?”

„Kõike müüdi – riideid, saapaid … Pikal tänaval oli sõjaväekauplus, seal müüdi kohe esimeses letis ohvitseride vormimütse ja paguneid,” seletas isa muiates. Meenutus tollest ajast tundus järjekordset kiiresti kerkinud kaubanduskeskust silmitsedes tõepoolest uskumatu.

„Ohvitseride mütse müüdi! Naljakas!”

„Just! Ja ega siis niisugust asja ei olnud, et käid poes ringi ja saad kaupa ise katsuda. Kõik oli leti taga riiulis, müüja näitas … Muidugi kui oli, mida näidata,” lisas vanem, aga see seletus ei jõudnud enam tüdrukuni. Nad olid teisele korrusele jõudnud, astusid eskalaatorilt maha ja seisatasid ringi vaadates, kuhupoole astuma hakata. Väiksemat kiskus vastupandamatu jõuga sporditarvete osakonda, kus muude kaupade hulgas kirevavärvilised lakist kiiskavad jalgrattad pilku püüdsid.

„Isa, ma ju nii väga tahaksin …”

„Mida? Mis sa tahaksid?

„Noh, ma olen ju rääkinud …” Lapse pilk näitas isale eksimatult suuna kätte.

„Jalgratast? Evelin, kullake – kus sa sellega sõitma hakkad? Linnas autode vahel? Ja sa pole veel kaksteist täiski.”

„Ma ju tuleval aastal saan … Ja ma olen suurt kasvu, ise ütlesid!”

Isade ja tütarde vahel valitseb eriline, kõrvalseisja jaoks isegi tabamatu side. Isade vahekord poegadega on teistsugune, omamoodi seltsimehelikum ja kindlasti karmim, sest poisist peab mees saama; tütres näeb isa aga kõigepealt tulevast naisinimest, kedagi, kes õrnust ja hellitust vajab. Tütrel on isa hingele alati lihtsam ligi pääseda kui pojal.

„Sul ei ole ju sellega kuskil sõita …” kordas Mikk Laidur, aga tundis, et öeldu kukkus välja ebalevalt ja sugugi mitte vankumatult. Kui ta veel nuruma hakkab, siis ma küll ei suuda kindlaks jääda, mõtles mees.

„Aga issi …”

Taevake, ta ei ole mind juba aastaid niimoodi nimetanud! Pärast kooliminekut vist küll mitte!

„Noh?”

„Sa ju rääkisid, et me varsti ostame maale, kuskile ilusasse kohta korteri või maja või … Seal on mul kohe jalgratast vaja! Ja kui nüüd see väikevend tuleb, siis jääb meil linnas ju kitsaks!”

Väikevend … Maire oli seitsmendat kuud rase. Ultrahelis oli tõesti öeldud, et tuleb poiss, aga …

„Mine tea, äkki tuleb sulle hoopis õde,” arvas isa.

„Mul ükskõik, mängukaaslast ma temast enam nagunii ei saa.” Evelin ütles seda päris täiskasvanu toonil ja Mikk Laidur mõtles, et tüdruk on tõepoolest suureks kasvanud. Aga too jätkas sedamaid nina kirtsutades: „Eks siis on teada, et kõik mu vabadus on otsas! Muidugi pean mina teda hoidma ja kussutama hakkama.”

„Ole nüüd rahulik, palju siis sina … Sina pead koolis käima ja õppima. Ja kui vaja, eks me pea kõik üksteist aitama, oleme ju üks pere,” püüdis isa lepitada. Temagi oli endamisi samamoodi mõelnud, aga lõpuks leppinud sellega, et beebi majjatulek toob peale rõõmu ka tüütuid kohustusi. Paarkolm aastat on kodurahu igatahes häiritud. Saaks ometi nii, et lapsed kohe kümneaastastena sünniksid!

„Te oleksite võinud ju selle asja varem ette võtta! Siis, kui mina veel väike olin, nüüd oleks see vennake juba asja eest.” Tüdruk marssis otsejoones jalgrataste poole, ta oli hääletooni järgi isa kindluses mõra leidnud. Vanem aga ohkas salamisi – etteheide oli kindlasti õige, aga hakata lapsele seletama, et kõik need aastad kulusid selleks, et pere kindlalt jalgadele panna, end taastekkinud vabariigi ajal asutatud eksperimentaaltehases Mugav Mööbel sisse töötada ja osakonnajuhatajaks saada … Mikk Laidur oli ametiredelil lausa ennastunustavalt ülespoole rabelenud, Maire arstina aga valveid ja vastuvõtte juurde hankinud, et vaid rohkem teenida. Evelinile sai lasteaeda järele minna enamasti alles viimasel tunnil.

„Noh, issi – kuidas siis jääb?” Tüdruk oli jalgrataste reast ühe välja valinud ja silitas selle juhtrauda, ise ometi isa poole vaatamata.

„Millega?” teeskles Mikk mittemõistmist.

„Ah, sa tead ju küll! See pole ju üldsegi nii kallis!” Tütar vaatas heldinult jalgratast. Kükitas selle juurde maha ja ajas sõrmega pedaali ringi.

„Eks sel juhul peab sulle kiivri ka ostma …” kostis isa poolkogemata ja taipas alles siis, et oli selle ütlemisega peaaegu juba nõusoleku andnud.

„Isa! Sa oled kõige parem isa maailmas!”

„Oota-oota, ega’s me kohe praegu … Tead mis – teeme nii, et kõigepealt katsume uue kodu hankida. Tõesti kuskile linna äärde või maale, nii nagu me kodus rääkisime … Aga seal on jälle omad mured, näiteks on sul sealt kauge koolis käia.”

„Kui sina tööle sõidad, võtad minu kaasa! Ja koju sõidan bussiga, bussid käivad ju igale poole,” seletas tüdruk vaimustunult, aga tegi samas kurva näo. „Ilus jutt küll, aga millal see aeg ükskord tuleb, ma jõuan enne vanaks saada!” Evelin ohkas. Lootus, et isa jalgratta kohe ära ostab, hakkas kiiresti kokku kuivama.

„Lähme nüüd edasi! Ega sa oma jalgrattast ilma ei jää, seda ma luban. Kohe, kui oleme kesklinnast ära kolinud!”

Tüdruk heitis veel kahetseva pilgu jalgratastele ja nad läksid edasi. Mikk Laidurit huvitasid televiisorid, need pildimasinad olid arengus suure hüppe teinud. Kunagi oli räägitud uskumatut juttu, et tuleb aeg, mil televiisor on seinale riputatav nagu maal – õhuke, suur ja seejuures terava pildiga nagu foto … Nüüd oligi see aeg kätte jõudnud ja Mikk ei väsinud neid suureekraanilisi imetlemast. Millised värvid!

„Kas sa tahad meile ka niisugust osta? Selle eest saaks viis jalgratast!” ütles Evelin toonil, milles ei puudunud etteheide. Tema kibeles edasi kõndima, tema soov oli täitmata jäänud.

„Ei-ei, ma vaatan niisama. Ilus pilt teisel, eks?”

„Mhmh … Aga ühe uue arvutimängu võiksid mulle küll osta!” Tüdruk elavnes, parem ikka natuke kui mitte midagi.

„Kui me uut korterit tahame, siis peame raha kokku hoidma,” seletas isa, ise selle juurde mõeldes, et nende praeguse kesklinnakorteri eest saaks üsna kena hunniku raha. Ainult siis, kui uue korteri asemel mõnda korralikku ridamajaboksi himustama hakata, siis vist peab natuke juurde panema. Tuleb pangalaenu võtta, aga see on tühiasi. Enam vist polegi edasipürgivat peret, kes poleks laenu võtnud. Autoliising on küll juba turjal, aga …

„Näed siis! Ja ise lubasid mulle jalgratast!” See oli juba otsene etteheide. Tundus, et ei räägi mitte tütar, vaid naine, kellega äsja on kui mitte just riid, siis erimeelsusega lõppenud mõtetevahetus toimunud.

„Olgu-olgu, küll sa saad oma ratta! Aga siis, kui kesklinnast ära kolime, ma ju ütlesin.”

„Millal see veel tuleb … Oled sa üldse internetist meile uut korterit otsinud? Sa ainult räägid!” Jälle nagu Maire. Siis, kui naine just heas tujus ei ole.

„Eks ma ikka mõnikord olen neid vaadanud… Aga ma tahaks seda ikka kuskile ilusasse ja omaette kohta, mitte sinna, kus kümnete kaupa suuri maju püsti pannakse. Et alguses on küll maakoht, aga kui valmis ehitatakse, tuleb linn. Mina niisugust ei taha,” seletas isa mitte just kindlal toonil.

Mikk Laiduril polnudki seni kindlat ettekujutust, millist elamist ta tegelikult sooviks, seni oli kogu asi vaid idee tasemele jäänud. Umbes nii, nagu soomlased ütlevad – tahaks elada järve ääres paksus metsas, aga keset suurt linna … Ka Mairega olid jutud jõudnud vaid selleni, et uut elamist oleks muidugi vaja, aga missugust ja millal, see jäi nagu kõrvaliseks küsimuseks. Maire oli niisuguste asjade otsustamise mehe hooleks jätnud, küllap ka sellepärast, et mõtles viimasel ajal rohkem oma teise lapse ilmale toomisele.

Evelin kõndis mossitades edasi, ei vaadanud enam vasakule ega paremale. Tüdruk teeskles, et uus kaubakeskus teda üldse ei huvita, ka jutuisu oli selleks korraks otsa saanud. Alles siis, kui nad olid hiigelsaalid läbi kõndinud, lõpuks kohvikunurga leidnud ja laua taga istusid – isal kohvitass ja tüdrukul jäätisepokaal ees –, muutus ta elavamaks.

„Ega ma kooli vahetada küll ei tahaks. Hakka jälle uute õpsidega harjuma ja …”

„Miks sa seda vahetama peaksid?” imestas isa. Tema mõte oli oma radu kapanud ja äsjane jutuajamine juba meelest läinud.

„Noh, siis, kui me kesklinnast ära kolime!” Nüüd oli Evelini toonis kuulda etteheidet, et isa tema mõtet lennult ei tabanud. Isegi pahasevõitu pilk lendas üle laua.

Jaa, sinu tulevasel mehel vist ei saa kerge elu olema, välgatas Mikk Laiduri peas ootamatu mõte. Tüdrukus hakkas üha enam ilmnema naiselikke jooni, esialgu õnneks küll ainult niisuguste minikapriiside näol.

„Evelin, ära selle üle muretse, sinna on veel aega! Võibolla jõuad enne põhikooli ära lõpetada …”

„Nojah, seda ma arvasin! Kolm aastat veel oodata, kolm aastat!” Tüdruk lükkas pooliku jäätiseportsu demonstratiivselt eemale, nagu oleks maiustus vaid tema soovide uinutamiseks ostetud. Lõpuks oli ta juba selles eas, kus väikestest asjadest suurte nimel loobuda osatakse.

Isa rüüpas mõtlikult oma kohvi. Plika on ikkagi ära hellitatud, ainuke laps, nagu ta seni on olnud … Aga mis teha – tegelikult ongi ta ju omapead kasvanud või siis rohkem lasteaiatädide ja õpetajate kasvatatud. Ning õhtuti ja nädalavahetustel, kui kogu pere koos oli, eks siis sai teda omajagu hellitatud küll … Mingi sisemise käsu peale. Selleks, et korvata igapäevaseid puudujääke, mil isale-emale oli oma ametitöö kõigest muust tähtsam ja lapsele lihtsalt aega ei jätkunud.

Kas ta hakkab oma jäätist edasi sööma või jätabki selle niiviisi keset lauda? välgatas Mikk Laiduri peas uudishimulik mõte. Mingi märgi pidi tüdruku käitumine andma, kuigi isa ei osanud hetkel arvata, kuidas ta reageerima peaks. Kui hakkab sööma, on ta veel laps, kui mitte, siis on jonnakas teismeline, keda peab juba tõsisemalt suunama hakkama, kuigi … Jah, last kasvatatakse vaid viienda eluaastani, vanemana saab teda ainult äraostmisega suunata – nii oli kuskil kirjutatud. Kas nüüd ongi juba hilja, jonn on temasse juba kindlalt sisse kasvanud?

Ei, ta on ikka veel pisike plika. Näe, kuidas vilksamisi oma jäätiseportsu vaatab, ilmselt tahaks seda edasi limpsida, aga jonn ei luba. Küllap võitleb iseendaga, otsib õiget teed, kuidas süüa ja ometi iseendaks jääda, mõtles isa muiates. Ja siis otsustas ta tüdrukule appi minna.

„Söö oma jäätis ära, siis kõnnime edasi,” ütles Mikk Laidur ükskõikselt, nagu poleks teise kapriisi tähelegi pannud. Ning Evelin võttis sedamaid lusika ja hakkas sulavat maiust limpsima.