Читать книгу Laenatud rõõmud - Erik Tohvri - Страница 6

Inimkond saab päev-päevalt aina targemaks, kuna arengutempo üha kasvab ning teadmised ja oskused levivad järjest kiiremini. Lausa üleöö võeti Eestimaal omaks mitte ainult läänelik ehituskultuur ja uued materjalid, vaid ka uudne ja kiiret tegutsemist võimaldav ehitustehnoloogia.

Metsaväljal, Orviku talu maadel kees vilgas tegevus. Erkkollaste vestidega maamõõtjad said selle metsataguse maakoha lahutamatuks osaks, sest teede, ehituskruntide ja trasside mahamärkimisega oli rohkesti tegemist. Iga päev oli kohal ka omanik Mart Ungas, kes kogu tegevust jälgis ja püüdis oma sõna sekka öelda. Kohe pärast seda, kui esimese ridamaja asukoht oli märgistatud, toodi kohale ekskavaator, mis hakkas täiskeldriga maja vundamendile alust rajama. Seegi töö ei võtnud palju aega ja siis jõudis tööjärg juba ehitajate kätte, kes rajasid kibekiiresti vundamendiraketised, et suure pöörleva trumliga betooniauto need täis pumbata saaks.

Mart jälgis kõike Metsaväljal toimuvat varjamatu rahuldustundega, kuigi tundis selle kõrval tõrvatilgana ka omajagu ebalust, isegi kartust, mis tema mõtted aina ühe teema ümber keerlema sundis, ja selleks teemaks oli raha. Need olid tema arvates tohutud summad, mis töö maksma läks. See kõik toimus laenatud raha eest ja mehe toeks jäi vaid ähmane lootus, et ta selle juba mõne aasta jooksul ära maksta suudab ja hiljem mitmekordselt tagasi saab.

Alates sellest päevast, kui Mart Ungas ehitustehnikumi praktikandina esimest korda ise kellu kätte võttis, oli ta ehitamisega tegelenud; tehnikumi lõpudiplom andis talle võimaluse selles töös teisi juhendada ja juhatada. Sellepärast ei olnud Mardile vastutus sugugi võõras mõiste; ka nõukogudeaegne ehitustähtaegade nimel alatasa korduv tormamine ja materjalipuudusest tekkinud viivituste tõttu vastuvõtukomisjonile puru silma ajamine olid talle läbinisti tuttavad. Punavõimu lõpuaastatel oli täiesti tavaline, et vaikival kokkuleppel näidati kõrgele komisjonile ainult üksikuid juba viimistletud ruume; ülejäänute kallal tegutseti pärast komisjoni külaskäiku edasi ja imekombel said kõik ehitused lõpuks ikkagi valmis. Nüüd oli aga tema jaoks kõik teistpidi pöördunud – Metsaväljal polnud ta enam ehitaja ega ehitustööde juht, vaid neile hoopis vastandlikus rollis, nimelt tellija. Ühest küljest tõstis see kahtlemata Mart Ungase enesehinnangut, aga teiselt poolt oli ta ainuvastutaja, kes pidi laenuraha säästmise huvides ainult õigeid otsuseid tegema. Juba ehitusfirmade otsimisel oli vaja leida just need, kes minimaalse hinna juures maksimaalse kvaliteedi suudaksid kindlustada, ja kohe tekkis vastuolu – väikefirmad pakkusid odavamat hinda, aga nende töökvaliteeti ei saanud alati usaldada. Suurfirmad olid kallimad, aga selle eest oli nende töö kvaliteet ja kiirus juba ette tagatud. Nii tuligi otsida optimaalset varianti, leida ehitusfirma, kellega saaks võimalikult kasulik leping sõlmida, ja nende tegemistel hoolega silm peal hoida. Jälgida, et kõik tööd õigesti tehtud saaks ja talle tellijana samamoodi puru silma ei aetaks, kui tema oli riikliku komisjoniga omal ajal talitanud.

Teadmine, et ainuvastutajana peab tema nüüd kõik tööd omast taskust, õigemini hiiglaslikust pangalaenust kinni maksma, oli ikkagi kõige rängem. Pangalaenu painavat raskust tundis Mart oma turjal lausa füüsiliselt ega jõudnud ära oodata, millal võib hakata ehituskrunte müüma ja sellest veidikegi sissetulekut saab. Tal puudusid tõelise, riskeerimisega harjunud ärimehe kogemused, ja hirm võimaliku mis tahes ettenägematu ebaõnnestumise ees mõjus mehele üsnagi kammitsevalt. Ehitajad nõudsid suuri ettemakse – mis saab siis, kui need firmad juhtumisi pankrotti lähevad ja tuleb lõputuna näivat, pealegi üsnagi lootusetut kohtuteed alustada? Aeg aga läheb omasoodu, ehitamine hakkab venima ja panga laenuprotsendid aina kogunevad … Mis saab siis, kui kinnisvarahinnad äkki langevad või kuskil kõrgel ja kaugel hoopiski otsustatakse raha väärtust muuta – mismoodi mõjub see laenule?

Niisuguste mõtete juures hakkas Mart Ungase pealagi kipitama ja niigi hõredad juuksed tegid hiljuti ehmatusega avastatud paljakule aina enam ruumi. Tõele au andes – Mart oli end alati kõigiti meeldivaks meheks pidanud, oli omajagu edev ja pööras oma välimusele küllaltki suurt tähelepanu. Ta poleks kuidagi tahtnud ennast vanaks tunnistada, kuigi kiilanev pea ja kunsthambad paratamatult vanadustunnuste hulka kuulusid. Nüüd kaela võetud mure ähvardas aga vananemisprotsessi hoopiski kiirendada ja kõik varasemad muretsemised tundusid selle kõrval väikeste, peaaegu tühistena.

Raha, raha … Kurat võtaks, kõik hädad siin ilmas ongi ainult rahaga seotud! Kui seda ei ole või on liiga vähe, on raske või päris võimatu elada; kui seda on liiga palju, tekib jällegi hirm, et kogutud mammon võib ühtäkki kaduma minna, inflatsioon seda otsast aina väiksemaks pureda või seniolematu pangakrahh selle päris olematuks teeb. Hoopiski isemoodi lugu on aga siis, kui raha on küll olemas, aga sootuks miinusmärki kannab ja mitte kasumi-, vaid laenuprotsenti kasvatab. Võlatunne käib inimesega igal pool kaasas ja iga ausa kodaniku suurim soov on võlast võimalikult kiiresti lahti saada. Mart Ungas tundis seda nüüd täielikult omal nahal, isegi otsese kibelusena või siis teda alatasa vaevava rahutusena. Senikaua, kui ta oma valdustest polnud veel midagi müünud, oli tulevik üsnagi tume, sest kes oskaks öelda, mida teevad maade, majade ja korterite hinnad aasta või kahe pärast? Võib-olla tuleb loodetud suurest kasumist suu puhtaks pühkida ja olla õnnelik, kui see kahjumiks ei muutu …

Ei, tegutsema peab hakkama kohe, otsustas ta ja lasi maalida mitu plakatit, kus pakuti Metsaväljal müüa nii eramute krunte kui ka tulevaste ridamajade bokse. Viimaste pakkumisele tegi Mart Ungas oma arust asjaliku lisaklausli – neile, kes vähemalt poole tulevase boksi hinnast ette maksavad, tehakse teise poole väljamaksmisel hinnaalandus. Kui palju see olema saab, seda ei osanud ta kirja panna, sest mängu tuli hulganisti tundmatuid tegureid; pealegi käis niisugune lubamine eeldatava kasumi arvel.

„Ei, oleks pidanud ikka midagi kirjutama … Vähemalt protsentides,” pomises mees enda ette, kui oli reklaamifirma tehtud kuulutused autost välja võtnud ja lahti rullinud. Aga kui palju? Kui kirjutaks viis protsenti, siis teeks see kogu boksi müügihinnast kaks ja pool, rahasse arvestatuna ikkagi kuramuse palju … Aga äri kiireks käimalükkamiseks tundus niisugune lubadus ometi vajalik.

Mart koukis taskust hiigelsuure markeri ja valmistus südant kõvaks tehes kuulutust oma käega täiendama. Ja siis, kui ta juba kirjutamisvalmis käe välja sirutas, sähvatas mõte.

Just! Ma kirjutan – kuni viis protsenti! See võib ju tähendada isegi vaid ühte sajandikku. Või veelgi vähem … Aga reklaam on oma ülesande täitnud ja peaasi – ma pole valetanud!

Niiviisi täiendaski Mart Ungas müügikuulutusi oma käega ja lasi siis raketiserajajatel laudadest aluse kokku lüüa, selle teeserva püsti panna ning kirevates värvides kuulutuse selle külge naelutada. Kõige tähtsam oli sellel kirjutisel muidugi viimane rida, kus oli suurelt kirjas tema taskutelefoni number ja nimi: Mart. Perekonnanime jättis mees igaks juhuks kõrvale, sest müümisel ja üksikettevõtjate puhul, keda peenemalt ka FIE-ks nimetati, oli vaid eesnime all esinemine üldiseks moeks saanud. Selleks, et kuulutaja end mõnevõrra anonüümsusega kaitstuna tunneks, sest sarnaseid eesnimesid on ju palju.

Kahele plakatile leidis reklaamifirma koha linnas – jällegi asi, mille eest tuli maksta, aga kes kahju kardab, see kasu ei saa … Igatahes tulu nendest kuulutustest paistis tulevat, sest juba järgmisel päeval hakkas Mardi taskus telefon helisema.

„Kas Mart kuuleb?” küsiti tuttavlikult.

„Jah, Mart.” Vastaja püüdis häälde võimalikult palju soliidsust manada. Rahulik, mõnevõrra ükskõikne toon pidi tulevasele kliendile andma teadmise, et tegemist on kogenud ärimehega.

„Sinu kaudu pidi Metsavälja majade kohta infi saama?”

Sinu kaudu ja infi? On see mõni rullnokk? Või hoopiski uusrikas?

„Ütleme, et võib-olla saab. Mis teid huvitab?” küsis Mart ettevaatlikult vastu.

„Palju sul see ridaelamu putka maksab?”

Nojah, kindlasti mõni rullnokk. Ei küsigi, missugune see maja olema saab, vaid – kui palju maksab! Aga mine sa tea …

„Umbes kolm ja pool miljonit. Natuke siia-sinna …” seletas Mart vastumeelselt. Tekkis tunne, nagu peaks ta ilmselt ebasümpaatsele inimesele midagi poolvägisi loovutama. Aga äri ajades tuleb süda kõvaks teha!

Teisel pool otsas kostis imestav vile.

„Kolm ja pool milli … Nojah, käi siis kuradile!”

Mart Ungas pani telefoni taskusse tagasi ja tundis, et käsi oli värisema hakanud. Sihukesele ülbitsejale oleks tahtnud midagi samasugust või veelgi vängemat vastu kähvata, aga helistaja oli ühenduse katkestanud. Number on küll telefoni mällu jäänud, aga hakata vaid selleks tagasi helistama, et solvamisest tekkinud pinget maandada … Ei, parem mitte. Kui ollakse end juba niiviisi avalikkusele välja pakkunud, tuleb paljugi alla neelata.

Järgmine telefonikõne tuli päev hiljem.

„Kas härra Mart?”

„Jaa, ma kuulen!”

„Kas neid ridaelamuid saab oma silmaga näha?”

„Noh … Otseselt veel mitte, esimest alles ehitatakse. Projekti saab muidugi näha, kui soovite.”

„Polegi valmis ja juba müüte!” imestati.

„Broneerin! Panen tellimisi kirja, koht on hea ja huvi selle vastu on suur,” luiskas Mart ja imestas, et see tuli nagu iseenesest. Ega asjata öelda, et häda teeb leidlikuks.

„Nojah, aga oma silmaga nägemine on ikkagi kõige tähtsam … Millal need majad valmis saavad? Ja kas viimistlust saab oma maitse järgi tellida?”

„Esimene saab sügiseks. Septembri lõpus. Aga viimistlus, jah …” Pagana pihta, siia ongi see uba maetud, sähvatas Mardi peas. „Sellepärast me kuulutamegi aegsasti, et ostjad saaksid oma tahtmise järgi sisetööd tellida. Kui on huvi, saab isegi mõnda vaheseina nihutada,” pakkus ta hetkeimpulsi ajel. Tõepoolest, miks ka mitte! Kahju ainult, et seda kuulutusse ei saanud panna … Ja see õigustaks ka ettemaksu, sest kui juba oma maitse järgi projekti muuta saab …

„Mis seal praegu valmis on?”

„Vundament …” tunnistas arendaja vastumeelselt.

„Kas kelder ka on?”

„Jaa, loomulikult.”

„Garaaži muidugi ei ole?”

„Ei ole. Auto jaoks on varjualune.”

„Oleks võinud ikka garaaž olla …” nuriseti, aga kuidagi pealiskaudselt. Äkki ongi tegemist tõsise ostjaga? Esimesega?

„See oleks boksi kalliks teinud. Vähemalt kolmsada tuhat otsa!” seletas Mart juba heatahtlikult.

„Nojah … Aga mis see krempel praegu maksab?”

„Boksi hind umbes kolm ja pool. Natuke ehk siia-sinna.”

„Tähendab – enam-vähem … Peaaegu normaalne,” arvati. „Millal võiks vaatama tulla?”

„Oleneb, mida te vaadata tahate. Majakarp saab jaanipäevaks püsti, projekti võite kohe näha.”

„Mitu boksi reas on? Ja kui suured?”

Jaa, sellel on vist tõsine huvi, seda meest ei või käest lasta!

„Neli. Igaüks sada kakskümmend ruutu.”

„Normaalne! Peaaegu võiks kandideerida, kuigi …”

„Kuigi …” tahtis Mart aidata.

„Eks ta üks põrsa kotis ostmine on! Ma pean veel mõtlema.”

Lootusrikkana tundunud kõne lõppes äkki ja Mart oli pettunud. Näppis siiski telefoni ja tähendas helistaja numbri oma märkmikku.

„Mine tea, võib-olla pean temaga ise kontakti võtma,” pomises ta omaette ja surus siis suu otsustavalt kokku. Iseendaga rääkimine pidi olema üks vananemise tunnustest, samamoodi kui juuste väljalangeminegi.