Читать книгу Äravalitu. Teine raamat - Erik Tohvri - Страница 1

Kivistiku perenaisele Laine Kaaresele oligi jäänud arusaamatuks, kust ja millest oli talu oma nime saanud. Kuskil põhja pool oleks see nimi kindlasti omal kohal olnud, sest seal pidi põllumees kõvasti kividega rammu katsuma, enne kui põld põlluks sai ning võis seda rahumeeli kündma hakata. Siin, Emajõe ääres, oli suuri põllukive haruharva ja neid polnud ei alusmüüriks ega isegi piirikivideks alati võtta. Siinkandis leidus aga rohkesti punast savi ning sellest materjalist olid omal ajal ehitatud nii mitmedki laudad ja kõrvalhooned. Elumajad olid siiski puust, esiisade kombel palkidest üles varatud ja nii mõnelegi neist enne sõda ka laudvooder ümber pandud. Ka Kivistiku elumaja seinad olid laudkatte saanud, kuid selle värvimisega ei kiirustatud ja paari aastaga olid lauad luitundhalliks tõmbunud. Nüüd, mil suure sõja puhkemisest oli juba kolmveerand aastat möödas, ei mõelnud maja värvimisele enam keegi.

Tegelikult ei olnudki Kivistikul pärast seda, kui Vabadussõja ajal taganevad punased vana Jaagupi maha lasksid, õiget peremeest olnud. Perenaise Elli oli mees tookord koos kahe lapsega, tollal viieteistkümnese Laine ja kaheksase Kaljuga, sõja eest metsaheinamaale rettu saatnud ja ise talu kaitsema jäänud; paraku maksis ta selle eest eluga. Elli jäi pärast mehe surma kurvameelseks, hakkas põdema ja veel enne, kui Eesti margad kroonide vastu vahetati, heitis vähiga hinge. Tallu jäid vaid lapsed, kes enam küll väikesed ei olnud – Laine oli kahekümne kolmeseks ja Kalju kuueteistkümneseks saanud, kuid talupidamiseks polnud kummalgi ei küllaldaselt rammu ega teadmisi. Elli oli pärast mehe kaotamist sulase võtnud ja vanapoolne Juhan jäigi talusse nii tööd tegema kui nõu andma. Ning siis, kui ka vanamees igavikuteele kutsuti, oli Laine juba küllalt kogenud, et koos Kaljuga omapead jätkata – talu polnud liiga suur ja Juhani kõrvalt olid kõik vajalikud tööd selgeks saanud.

Loodus ei olnud Lainet just iluga õnnistanud. Kasvult lüheldasevõitu ja jässakas, tugevad jalad ja võimukas rinnapartii pakkusid omamoodi kontrasti näole, mille võis isegi kui mitte just ilusaks, siis küllaltki meeldivaks tunnistada. Seevastu juuksed, mis seda nägu ümbritsesid, oleksid kindlasti rohkem hoolt vajanud, aga Laine ei pööranud sellele tähelepanu. Polnud sugugi harvad need päevad, mil ta hommikul voodist tõustes vaid harkis sõrmedega oma salgud kõrva taha lükkas, kleidi üle pea selga ajas ja päevatoimetustesse sukeldus. Sest elu tahtis elamist ja tühistele asjadele ei olnud põhjust aega kulutada.

Laine Kaares oli oma tallu jäänud nüüd päris üksinda. Vend Kalju, veidike saamatu, nagu ta juba lapsest saati oli olnud, viidi punaste mobilisatsiooniga ja küllap oli nüüd rinde taga kuskil Venemaal – kui ta enam elus oligi. Laine oli poisile küll peale käinud, et mingu ta metsa varjule, aga Kalju ei kuulanud ja talle tuldi koju järele ning viidi väevõimuga mobilisatsioonipunkti. Sügistöödel tuli Lainel linnainimeste abi kasutada, aga seda ei olnud õnneks raske saada, sest talvekartulit või mõnda jahukilo tahtis neist igaüks, ikkagi sõjaaeg. Aga nüüd, kui järjekordne aastaring juba aprilli oli jõudnud ning kevad oma töödega ukse ees, tegi see Lainele üha rohkem muret. Ta oli poes käies jutu lahti lasknud, et tahaks sulast leida, aga seni polnud ükski soovija endast teada andnud – vanu mehi oli väheseks jäänud ja nooremad kõik riburada mööda sõtta võetud.

Seevastu naabertalus, Lillepõllul, oli nüüd rahvast hulgana, kuigi neist kaugeltki mitte kõik tööinimesed ei olnud – peremees Paul Katter, kes seni kuskil Tallinnas elas, oli oma naise ja kahe lapsega maale kolinud. Varem oli seda jässakat, lühikese kaelaga ja kuidagi altkulmu vaatavat meest siinmail ainult paar korda aastas näha olnud; nüüd tuli ta koos perega hoolimata sellest, et Lillepõllu elumajast oli säilinud vaid tuhahunnik ja pikast kõrvalhoonest jäänud ainult savimüürid. Laine oli Lillepõllu peremeheks seni rohkem Arved Penti pidanud, kuigi too oli vaid rentnik; nad olid ju üleaedsed ja teinekord põllupeenral kokku saades rääkisid sortsukese juttu nagu naabrid ikka. Pärast hoonete mahapõletamist oligi naabrirentniku pere kõigepealt nädalapäevad Kivistikul redutanud, enne kui nad külasse püsivama elukoha leidsid.

„Mis nad siis nii äkki, pole siin elamist ega olemist… Kas neil linnas maja puruks pommitati või?” oli Laine Arvedilt juba sügisel küsinud, kui naaber Katterite oodatavast maaletulekust rääkis.

„Ei, seda pole old. Aga linnas pidi söögiga kitsas olema, sellepärast tulid. Et parem täis kõhuga puu all kui lossis ja näljas,” muigas Pent. Möödus paar nädalat, mille jooksul naabrite laudamüüride vahel usinasti kopsiti, ja ühel kargel sügishommikul kostis sealtpoolt õuelt lapse nuttu. Laine jäi kuulatama, aga siis märkas teed mööda küla poolt lähenevat Arved Penti ja tõttas temalt selgust saama.

„Eile kolisime nad siia sisse… Elamine on küll nii nagu on, aga tuul enam läbi ei puhu,” seletas mees vastumeelset nägu tehes.

„Jumal hoidku, väikeste lastega! Kas neil siis mujal kohta ei olnud?” imestas Laine.

„Nad pidid ju kevadeni Oherdil elama, aga olid juba esimesel nädalal Vilmaga riidu läinud.”

„Ega pole just ime, mina ei saaks Vilmaga koos vist päevagi elatud… Leidsid ka koha, kuhu minna!”

„Keegi olevat soovitanud,” ühmas Pent ja vaatas ise millegipärast kõrvale. Et tema ise see keegi oli, seda polnud vaja teistel teada. Aga näe, ei olnud sellest abi midagi. Katterid ikkagi linna tagasi ei läinud, selle asemel hakkas peremees varemete vahele elamist ehitama.

Vaikega sai Laine tuttavaks juba järgmisel päeval pärast naabrite sissekolimist. Uus naabrinaine tuli Kivistikule, lähenedes mitte otse läbi krunte eraldavasse lattaeda jäetud väravamulgu, vaid ringiga mööda maanteed. Astus areldi õuele, seisatas teeäärse küüni nurga juures ning vaatas nõutult ringi. Alles Lainet trepil märgates sammus ta kergendatult edasi.

„Tere… Mina olen naabertalust, Lillepõllult…”

„Tere-tere! Oli kuulda jah, et sealpool on jälle elu sees.” Laine hindas tulijat – linnainimene nii riietuselt kui olemiselt, niisugusega ei oska vist rääkidagi. Ja mismoodi selline seal müüride vahele kokkuklopsitud hurtsikus hakkama mõtleb saada? Ta küsiski väikese kiusuga hääles: „Kas teie maja on juba valmis, et sisse kolisite?”

„Maja…” Vaike muigas nukralt. „Seda küll majaks nimetada ei saa, aga mis teha, sõjaaeg ja linnas on ohtlik elada. Lastega muidugi on siin eriti raske, pliit ajab suitsu sisse ja pesta pole kuskil.”

Laine ei teadnud selle peale midagi öelda, meest ega lapsi tal ei olnud ja seni polnud ta seda isegi kahetseda osanud. Talupidamises oleks muidugi mees kõigepealt hädasti ära kulunud.

„Ahah… Nojah, seda nüüd muidugi,” kohmas ta vastuseks.

„Ma tulin vaatama, et… teil on lehmad, äkki saaks piima?”

„Siiamaani on teist jätkunud meiereisse viia, eks saab teilegi,” arvas Laine lühidalt ega osanud juttu jätkata. Paistis, et sõbrannat sellest üleaedsest talle küll ei saa, nad olid liiga erinevad inimesed.

„Siis on tore! Peaasi, et kevadeni hakkama saaks, Paul ütles, et siis me võtame omale lehma. Pauli te ju tunnete, eks?”

„Nojah, eks ikka…” Naabriperemeest Laine tõesti nägupidi tundis, kuigi pikemalt polnud nad seni jutule saanudki. Paul Katter oli enne sõda oma talu vaid paar korda aastas külastanud. Aga et see linnadaam hakkaks lehmaga talitama, see mõte oli küll võõras. „Kas te olete enne lehma pidanud?”

„Ei!” Vaike väristas pead. „Ma ei oska isegi lüpsta, pean vist teie juurde kursustele tulema.”

„Aga mis siis saab, kui on vaja vasikat vastu võtta?” küsis Laine juba kiusuga. See naine oli siiamaani nähtavasti ainult oma linnakodus diivanil pikutanud ja elu nautinud, tema siin Kivistikul aga rasket talutööd rüganud. Sisimas oli Laine nii mõnigi kord linnainimesi kadestanud; nüüd rõõmustas teda teadmine, et ta on teisest mäekõrguselt üle. „Ega lehmapidamine ei ole naljaasi.”

„Seda arvan mina ka…” tunnistas Vaike ja tal hakkas korraga kiire. „Jumal küll, mul jäid lapsed üksi koju… Et ma võin siis mannerguga tulla?”

„Tulge-tulge! Aga tulge otse, aias on mulk sees ja ojakraavil juba vanast ajast ka sild peal.”

Vaike läks ja Laine vaatas talle pikalt järele. Ei, talutööks polnud sel naisel ei konti ega oskusi. Tuleb lüpsmist õppima… kordas ta muigega ja tundis end korraga kasvult palju pikemana.

Laudamüüride vahele püstitatud osmikus oligi linnapere terve talve üle elanud. Küllap vaevaga ja viletsasti, aga nüüd, kui päike juba kõrgelt käis, oli kõigil hing sees. Selles oli oma teene kahtlemata ka Lainel, sest igapäevane piim Katterite pere toidulaual oli Kivistiku laudast pärit.

Aprilli lõpupäevadel toodi vallamajast Kivistikule sõna, et Lainet oodatakse sinna. Ja kui kutsutu oli oma paremad riided selga pannud, juustest kammiga läbi käinud ning vallasakste juurde jõudis, sai ta ka kutse põhjuse teada.

„Teil on talus tööjõudu vaja, eks ole?”

„Ma olen jah sulase järele ringi vaadanud, aga pole kedagi võtta,” tunnistas Kivistiku perenaine.

„Kas te Vene sõjavangi tahate?”

„Vene sõjavangi? Kas neid siis niimoodi priipäralt antakse? Kas ma pean teda valvama hakkama?” imestas Laine.

„Noh, kuivõrd just valvama…” Vallavanem kehitas õlgu, asi oli uus ja ka talle endale veel segane. „Öeldi, et peate kohe teatama, kui ta kuskile ära kaob, rohkem pole vaja. Muidugi peate talle süüa andma ja laskma kõvasti tööd teha, et ta ei arvaks ennast kuurordis olevat… Kas te vene keelt oskate?”

„Ei oska,” tunnistas naine, aga hakkas samas kartma, et talle seetõttu seda vangi ei antagi. „Natukene oskan, küll me hakkama saaksime!”

„Tulge siis teisipäeval kell kaksteist siia ja valige mees välja. Meie valda tuuakse kaksteist sõjavangi.”

„Aga palka? Kas talle palka maksma ka peab? Või pannakse sellepärast äkki norme juurde?”

„Ei, temale aitab söögist. Ja pole kuulnud, et norme tõstetakse, ega need praegugi väikesed ole.”

Kui Laine oma vana jalgratast vallamajast kodu poole väntas, valdasid teda kummalised mõtted. Sulast oli ta tõesti võtta tahtnud, aga nüüd pakuti sootuks teistsugust võimalust. Võibolla isegi paremat, sest sulasele oleks tulnud üksjagu maksta, tõenäoliselt talusaaduste ja pisut ka rahaga. Sõjavangi pidamine tõotas tulla odavam, aga et mõni umbkeelne venelane, tõenäoliselt täisid täis, must, ropp ja karvane, see ajas hirmu peale. Jälle pidi Laine mõtlema möödunud punasele aastale, mil needsamad vene mehed, veel küll soldatiseisuses, laulu ja vile saatel läbi küla marssisid. Siis oli ta neid vihanud, nii nagu ta vihkas ka uut korda, mis pühade puhul käskis taludes senise sinimustvalge asemel punalipu vardasse tõmmata. Ka Kivistikule oli vallaisandate käsul punalipp ostetud ja see paar korda kaika külge kinnitatuna küüni teepoolse nurga küljes rippunud, et mitte võimumeeste viha alla sattuda. Aga niipea kui sakslased tulid, oli Laine punalipu võtnud ja selle lauda ukse ette õuele laotanud.

„Hea sõnnikusi jalgu pühkida,” kiitis ta külarahvale, kes Kivistikule sattusid, ja siis muiati juba üheskoos. Seda meenutades ei osanud Laine nüüd kuidagi kujutleda, et tema talus hakkaks elama ja talitama üks nendest, kes võõra võimu olid Eestimaale toonud. Mismoodi ta sellesse venelasse suhtuma hakkab, peab ta ju teda mitte ainult käsutama, vaid ka toitma ja talle magamisaseme leidma… Magamisega oli lihtne, magagu sauna eestoas. Siis pole karta, et täid tema seljast tuppa ronivad. Aga söömine – kas nad hakkavad ühes lauas sööma? Ei, seda küll mitte, viigu oma söök sauna ja söögu seal. Rääkimisega tuleb muidugi raskusi, aga kui mees vähegi taiplik on, saab asjad kätega selgeks teha…

Teisipäeval oli vallamaja ees tosinkond hobuvankrit, vald oli suur ja kaugemalt käidi asju ajamas ikka hobusega kohale sõites. Liiatigi siis praegu, kui oli lootust ka sõjavangist sulane küüti saada. Ka Laine tuli hobusega, köitis Miira lasipuu külge ja andis heinasületäie ette. Siis kiirustas vallamaja õuele, kus teised juba ees ootasid. Saksa sõjaväeauto vangidega saabus alles pärast pooletunnist ootamist. Võidunud, kohati räbaldunud soldatiriietes vangid ronisid maha ja jäid nagu üksteiselt kaitset otsides troppis seisma. See oli omamoodi orjaturg, kus valiti kõigepealt neid, kes näisid tugevamad ja jaksasid seega rohkem tööd teha; vähe puudus, et peremehed oleksid hakanud vange valides nende muskleid katsuma. Laine hoidus tahapoole, aga oli ometi meestesummast leidnud ühe, kes talle millegipärast rahulikum ja asjalikum tundus. Kui teised üsna varsti omavahel rääkima ja naljatama hakkasid – traataia asemel ootas neid ju peaaegu vabadus, pealegi oli arvata, et taludes ikkagi paremini kui laagris süüa saab –, siis Laine väljavalitu hoidus omaette, keeras endale vaikselt ajalehepaberisse vilka ja hakkas suitsetama. Ta tundus oma kaaslastest üldse erinevat, kõigepealt vanuse poolest; ealt pidi mees olema vähemalt kolmekümnene, kuigi habemessekasvanud näo järgi oli tema vanust raske hinnata.

Talunikud kutsuti vange valima nimestiku järgi. Laine oli kolmas, ning kui järg tema kätte jõudis, näitas häbenemata oma väljavalitud mehele:

„Tema.”

Mees kutsuti laua juurde, mis selle puhul oli kantseleist välja toodud, ja kõigepealt pandi tema nimi kirja.

„Grigori Kuzmin,” ütles ta ja andis allkirja, et ta ei kavatse põgeneda. Siis andis allkirja ka Laine Kaares, et ta vangi ülalpidamise enda peale võtab ja kohe vallamajja konstaablile teatab, kui vangiga midagi erakorralist juhtub. Seejärel võttis Grigori Kuzmin oma pambu – see oli nööriga pealt kokku seotud kotike, millele olid seljas kandmiseks riidest rihmad külge õmmeldud – ning nad läksid hobuse juurde.

„Istu peale, see on meie vanker!” näitas Laine käega ja mees ronis sõna lausumata istmekotile. Seda ei osanud naine arvestada; ta oli arvanud, et teine end vankripäras heintele sisse seab. Aga nüüd troonis venelane vankril nagu peremees ja Lainel ei jäänud muud, kui oma tagumik tema kõrvale toetada. Ta nõõtas hobuse astuma, nihutas ennast igaks juhuks mehest eemale, et mõni võimalik söödik tema tunduvalt priskemat ihu purema ei tuleks, ja nii sõitsid nad kõrvuti istudes nagu pruutpaar Kivistiku talu poole.