Читать книгу Äravalitu. Teine raamat - Erik Tohvri - Страница 3

Kivistiku talus elati palju rõõmsamalt kui naabrite juures. Juba nädal pärast seda, kui Laine oli vallamajast endale sõjavangi seisuses sulase toonud, sai naine aru, et oli teinud õnnestunud valiku, leides nimelt maalt pärineva Grigori. See mees tundis maatööd, pealegi ei olnud ta enam verinoor – tal oli käsil juba kolmekümne neljas eluaasta ning seetõttu võis teda perenaisega üsna üheealiseks lugeda. Kui Laine oli vennast järelejäänud riided üle vaadanud, parajaks arvatud välja valinud ja mehe koos nendega sauna saatnud – kõik see nõudis omajagu vaeva ja kätega seletamist, sest vene keelest teadis naine ainult mõnda sõna – siis sai ta tunni möödudes kogeda tõelist üllatust. Venelasest sõjavang Grigori Kuzmin nägi tsiviilriietuses välja isegi korralikum kui mõned siinsed külamehed.

„Jesli jeðtðo britsa…” seletas mees, ja nähes, et perenaine ei mõista, kaapis sõrmega habetanud lõuga. Sellestki hädast saadi üle – Laine revideeris sahtleid, kus vend Kalju oli oma asju hoidnud, ja leidis sealt aastaid kasutamata seisnud habemenoa. Grigori ihus selle rehetoas rippuval sedelgarihmal tuliteravaks ja tegi üllatava osavusega oma näo siledaks. Laine pidi endale tunnistama, et välja tuli päris nägus mees, aga habemenoa küsis ta igaks juhuks tagasi ning peitis ära – talle ei andnud rahu kujutluspilt, kuidas venelane öösel tema tuppa hiilib ja tal sellega kõri läbi lõikab, hirmsad nagu nad veel aasta tagasi olid olnud. Laine näitas Grigorile ta eluaseme kätte – see oli sauna eesruum, kuhu kahele kokkulükatud pingile pandi magamiseks põhukott. Naine kõhkles, kas sellele ka lina laotada, aga loobus sellisest luksusest mõeldes, et ega nad seal Venemaal seda vist tunnegi, ammugi siis veel sõjavangis… Padja ta küll tõi, tõi ka pealevõtmiseks saaniteki, ning sellega oli mehe elamine sisse seatud. Kõik need toimetamised tehti vaikides, aga Laine koges, et Grigori oli küllaltki väle taipama, mida ja kuidas on teha vaja – põhukoti toppis ta parajal määral täis ja lonkava pingijala alla leidis sobiva puukillu. Ja kui Laine sauna pesuruumi läks, nägi ta, et uus elanik oli oma vangiriided pesukatlasse pannud, ilmselt selleks, et need keetes täidest puhtaks saaksid.

Rääkimine ja vastastikune mõistmine oli muidugi probleem. Nagu kiuste olid Lainel kauges lapsepõlves kuuldud-õpitud venekeelsed sõnad meelest läinud ja ta otsustas Grigoriga hakata rääkima eesti keeles, sõnu järjepanu korrates ja käte abil selgeks tehes. Igapäevaeluks polnud ju palju vaja – sööma, magama, tööle… Või siis hobune ja lehm, lammas ja siga. Kündmine ja heinategu, sahk ja niidumasin… Söögi oli Laine otsustanud vangile sauna juurde viia, saun oli ju siinsamas õuenurgas, aga juba teise päeva õhtul loobus ta sellest ja mõlemad istusid köögis ühise söögilaua taga. Naine jälgis sisimas naeru pugistades, kuidas Griða oskamatult kahvliga maadles, siis talle vastumeelse orgi kõrvale lükkas ja hoopis käepärasemana tunduva lusika võttis. Kaugelt pärit mees nägi nüüd palju meeldivam välja; ainult pikaks kasvanud tumedad juuksed, mis salguti kaelale rippusid ja mida pärast sõjaväe nullsoengut polnud keegi lõiganud, andsid talle omajagu metsiku ilme. Ning pärast pikka kõhklust tõi Laine magamistoast käärid, pani mehe keset kööki taburetile istuma ja alustas juuksuritööd.

Vend Kalju kiiresti väljakasvavat juuksepahmakat oli ta omal ajal korduvalt piiranud ja asi polnud talle võõras, kuid Grigori mustjaid, veidi kõverduvaid juukseid puudutades läbis naist mingi seletamatu värin. Need karedavõitu, hobuselakka meenutavad salgud kuulusid sootuks võõrale, tundmatu pärioluga ja teisest rahvusest inimesele, kuid see polnud peamine; Laine ei mäletanudki, mil ta viimati oli meesterahvast puudutanud. Jah, tõenäoliselt oli olnud see eelmisel sügisel veskil käies, kui viinalõbus naabrikülamees järjepanu kõikidele veskilistele käe pihku pistis, aga see oli olnud vaid süütu tervitus. Meestega olid aga Laine suhted juba aastaid tagasi keeruliseks jäänudki – selle asemel et abiellumisele mõelda, tundis ta end vastutavana vend Kalju üleskasvatamise eest, ja teiseks oli naine korduvalt kogenud, et vastassool tema suhtes õiget tõmmet ei olegi. Kunagi ammu, küla teises servas toimunud talgute järelpeol oli keegi vindine külapoiss ta kõrvale meelitanud ja süütuse võtnud; õnneks ei olnud sellel kaugemale ulatuvaid tagajärgi. Hiljem leidus teisigi suksutajaid, kuid kõik need jäid vaid üheöösuheteks ja neist oli vaid nii palju kasu, et Lainele kahte olulist asja teadvustada – kõigepealt seda, et keegi meestest tema vastu tõsisemat huvi ei tunne ja vist tundma ei hakkagi ning et ta ilmselt ei jäägi rasedaks ning on sellega emarõõmust ilma jäetud. Elu aga nõudis temalt hoopis midagi muud – pere kahest lapsest oli ta vanem ning pärast omapead jäämist langes vastutus talupidamise eest tema kaela. Tema pidi olema määraja ja eestvedaja, sest Kalju oli loomult leebem ja paraku ka tahtejõuetum.

Vene sõjavang Grigori Kuzmin istus Kivistiku köögis taburetil ja Laine laskis kääridel käia. Juuksuritöö peensusi ta muidugi ei tundnud, lõikas sealt, kust vajalikuks pidas, aga eesmärk oli kindel – tema sulasest Griðast pidi selle operatsiooni tagajärjel saama kõigiti vastuvõetav taluelanik. Pügatav ise istus sirgelt, ei julgenud peadki pöörata ning ainult siia-sinna vilav pilk tunnistas, et sel liikumatul kujul on eluvaim sees.

„Mis on? Kas sa kardad või?” küsis Laine muigamisi.

„Ne ponimaju…”

„Küll sa ponimaitama hakkad, ma teen sulle eesti keele varsti selgeks!” ütles naine ja see kõlas kui ähvardus. Aga käed, mis samal ajal mehe tukka sasisid, liikusid samasuguse kindlustundega nagu lammast pügades või Punikut sarvede vahelt kõhvitsedes. Eluaegne loomade talitamine oli Lainele nendega ümberkäimist õpetanud ja pärast esialgse võõrastuse möödumist kandis ta selle oskuse automaatselt üle ka hetkeolukorrale. Aga kui naine Griða ümber liikudes kogemata oma kõhu vastu mehe käsivart toetas ja selle vastureaktsioonina kummalist võpatust tundis, tõmbus ta instinktiivselt, isegi kartlikult eemale. Ei see ei olnud lambapügamine, see polnud ka võrreldav Kalju salkude piiramisega, see oli hoopis midagi muud, ühtaegu ohtlik ja ahvatlev tunne, mis temas tekkis. Mingi senitunnetamatu meel naises ütles, et Grigori on küll sõjavang ja võõramaalane, aga kõigepealt siiski mees, kes pole ammu naise lähedust tundnud. Ja kui juukselõikus oli lõppenud ning sulane üle õue sauna poole kõndis, jäi Laine teda mõtlikult hindava pilguga saatma.

Mõned päevad hiljem, kui Griða oli tõuvilja alla minevatel põldudel kevadkünni lõpetanud, hobused köide pannud ja end kaevu juures pesi, ei suutnud perenaine hoiduda meest aknast vargsi silmitsemast. Griða oli ülakeha paljaks võtnud, tema turi kandis esimesi päevitusjälgi ja ta polnud üldsegi kõhn nagu sõjavangi juures arvata võiks. Enne sõda oli mees tõesti kehalist tööd teinud, seda tunnistasid tema jõulised käsivarred ja seljal mänglevad lihased, ning korraga tundis Laine häbenemapanevat tahtmist seda keha üleni näha. Millestki oli ta oma askeetliku eluviisi tõttu ikkagi ilma jäänud, ta polnud püüdnudki seda endale teadvustada ja nüüd kerkis see teadmine ootamatu selgusena tema ette. Ta oli juba neljakümnele lähenev naine, kes polnudki oma elus armurõõmu tundnud; kui keegi külainimestest oli teda vahetevahel aasima hakanud ja soovitanud mehele minna, oli ta sellele üleolevalt, isegi põlglikult reageerinud. Ka iseenda ees oli ta oma hingeigatsused maha salanud ning neid vaid kadunud nooruse järellainetuseks pidanud. Tegelik elu surus end ju iga päev peale ega lasknud eksitavaid uitmõtteid tekkida – juba varasel hommikutunnil oli vaja lehmad sööta ja lüpsta, piim kurnata, jahutada ja nõudesse villida, et need selleks ajaks, kui Hallingu Peeter meiereisse sõidab, kenasti tee ääres valmis oleksid. Meiereikäigud olid nad kolme talu vahel ära jaganud, iga kahe nädala tagant tuli kord ka Laine kätte ning see nõudis veelgi varasemat tõusmist, ning kui talitused tehtud, hobuse vankri või ree ette rakendamist. Hommikutalituste hulka kuulus ka sigade ja kanade söötmine ning alles pärast seda sai enda jaoks liha pannile või pudru tulele panna. Kevad- ja sügistööde ajal pidi ka põllule kiirustama, et siis vahepeal lehmi lüpsta ja ümber köietada… Ning õhtuti kordus jälle seesama – kõigepealt loomad ja muud talutööd, alles seejärel sai veidike ka iseenda peale mõelda. Polnud siis ime, et ainult haruharva tuli meelde oma juukseid harida või küüsi lõigata; igasugune ihuharimine jäi laupäevadele, mil Laine saunaahju ja katla alla tule tegi ja siis üksipäini aegade jooksul tumedaks tõmbunud lavalaudadel higistades sai seda ainukest elumõnu nautida.

Nüüd, õuel ennast loputavat Grigorit silmitsedes tuli Lainel üle hulga aja meelde ka ise peeglisse vaadata, ja ta põrkas oma peegelpilti nähes lausa eemale. Kas see oli tõesti tema, see pulstunud juuste ja silmanurkadesse tekkinud kanavarvastega hernehirmutis? Üle põse jooksis mingi tume triip – jah, põhukuhjast leitud kanapesast mune korjates oli ta vist näoga kuuri tolmust seina puutunud, selle sealsamas unustanud ning pool päeva sedasi ringi käinud. Varem, üksi elades, poleks sellest midagi olnud, aga nüüd tundis naine, kuidas kuumahoog üle näo käis. Häbi, ikkagi naisterahvas, pealegi taluperenaine…

Laine valas pesukaussi vett, otsis riiulilt veel ennesõjaaegse seebikillu ja pesi näo puhtaks. Võttis siis murdunud piidega kammi, läks juuste kallale, ja see polnud sugugi lihtne ülesanne, sest keegi oleks nagu tema peakarvad omavahel kokku sidunud. Ta katkus ja tutistas kohati lausa silmaveega, viskas vahepeal kammi külge jäänud juuksetutid pliidi ette ega jätnud enne, kui kogu pea oli üle käidud. Pisut korralikumaks oli see protseduur tema välimuse küll teinud, kuid naine ei jäänud sellega rahule. Ta võttis käärid ja püüdis õlgadeni rippuvaid juuksesalke peegli ees ühtlasemaks lõigata; küljelt, kõrvade juurest see õnnestus, aga tagant lõikamisega ei saanud ta kuidagi hakkama. Ning siis pistis ta käärid tasku ja kiirustas üle ojasilla Lillepõllule. Seni polnud ta kunagise lauda müüride vahele kerkinud elamisse sisse astunud, nüüd aga polnud õues kedagi ja Laine koputas pinnalaudadest uksele.

„Sisse!” kostis seestpoolt ja kohe tuli ka Vaike uksele. „Ennäe, naabrinaine! Imelugu, et sina meile tuled!”

„Ega ma pole käinud küll…” tunnistas Laine ja kiikas üle Vaike õla toa sisemusse. Õuest tulnule näis see päris pimedana, väheldane aken andis vaid vaevast valgust, aga pikkamisi hakkas silm seletama. Rohmakas pliit, hädaga kokku klopsitud värvimata, isegi servamata laudadest lagi. Saviseinu varjasid neile riputatud riidepalakad vaid kohati. Ja nagu kontrastiks troonis seina ääres poleeritud otstega lai abieluvoodi.

„Sul on vist mõni pakiline asi,” arvas Vaike, aga ei kiirustanud ukse eest kõrvale astuma. Ta ei tahtnud oma närust eluaset Lainele näidata, temas oli ikka veel säilinud mingi linnaelust pärit üleolekutunne, mida ta ei suutnud ega tahtnudki endale teadvustada.

„Ei, aga… Ma mõtlesin, et äkki sa lõikaksid mul veidi juukseid.”

„Tohoh? Kas sind on kuskile sünnipäevale kutsutud? Või hoopis pulma?” imestas Vaike, teades hästi, et naabrinaine tavaliselt oma välimusele rõhku ei pane. Seda oli ta Kivistikult piima tuues endamisi korduvalt imeks pannud.

„Ei, nad on lihtsalt pikaks kasvanud, sellepärast. Ma siit külgedelt lõikusin, aga tagant ei näe.”

„Ega minagi juuksur ei ole, aga eks ma lastel olen ikka lõiganud. Aga teeme seda õues, seal on valgem.”

Nurga taga raiepakul istudes saadigi selle tööga ühele poole ning Laine võis kerge südamega koju minna. Ja kui nad Griðaga õhtulauas istusid, nägi naine rahuldustundega, kuidas mehe pilk vahetevahel temale eksles, et kohe jälle oma taldrikusse naasta.

Rääkimisega oli aga endiselt raske. Mõned igapäevatöösse puutuvad mõisted oli sulane küll selgeks saanud, aga laiemaks suhtlemiseks oli seda vähe. Nende ühissöömaajad möödusid vaikides, mõnikord vahetati vaid ühesõnalisi repliike – veel, leiba, piima… Laine oleks nii meeleldi tahtnud pärida, kas Griðal on pere, naine ja lapsed, kus ja kuidas nad enne sõda elasid, aga kõik see takerdus keeleoskamatuse taha. Ja kuigi igapäevaste tööde juures näis mees vajalikku kergesti taipavat, ei osanud Laine talle kuidagi selgeks teha neid mõisteid, mida silmaga näha ja käega katsuda ei saanud. Ta käis isegi aida lakas sinna viidud vanu kooliraamatuid sorimas, aga vene keele õpikut nende hulgas ei olnud. Selle eest leidis ta kukepildiga aabitsa, millel pildid sees, ning kuigi vähe, võis ka sellest Griðale eesti keele õpetamisel abi olla.

Aga on olemas keel, mida ei ole vaja õppida ei muhameedlasel ega hotentotil, rääkimata rahvastest, kes on aastasadu kõrvuti elanud – pilkude ja þestide keel. Ning kui tegemist on mehe ja naisega, muutub see keel vahel eriti ilmekaks.

Laupäev oli Kivistikul järjekordne saunapäev. Grigori tegi nii, nagu Laine oli teda õpetanud – tassis vee, pani sauna küdema ja tõi hiljuti lehte puhkenud kaasikust tubli kaseviha. Ning kui keris juba särtsus, tuli perenaisele ütlema:

„Saun… valmis!”

„Tubli! Mina lähen enne, sina pärast!” Laine täiendas öeldut mehele mõistetavate käeliigutustega ja Grigori noogutas. Saun oli tööinimese jaoks oodatud lõõgastus, Laine higistas, vihtles ja pesi, kirudes sõjaaegset saviseepi, mis teragi vahtu ei andnud ja rohkem määris kui puhastas. Läks siis uuesti lavale, et veel leili nautida.

Ning siis, alasti laval istudes, kuulis naine sauna välisust kolksatavat ja tõmbus krampi. Grigori ju teadis, et ta on saunas ja ei tohi tulla…

Tõepoolest, sõjavangist sulane teadis ja tuli ometi. Korraga seisis ta porgandpaljana leiliruumi uksel ja ütles omapärase pehme aktsendiga:

„Laine…”

„Mine ära! Mine kohe ära!” hakkas naine karjuma, aga mees ei kuuletunud, astus hoopis sammu edasi ja sulges ukse. Seal, palavas ja poolhämaras ruumis, vaid peopesasuurusest aknasilmast seintele peegelduvas valguses toimus nende esimene ühekssaamine ja Laine vastupanu rauges kohe, kui Griða oli teda puudutanud. Sisetunne, mis naist viimastel päevadel saatis, oli alateadvuses selleks tee sillutanud ja lepitanud teadmisega, et ükskord peab see nagunii toimuma. Ja nüüd, kui Kivistiku Laine sauna eesruumis pingil istus, linane rätt ümber õlgade ja pea kätele toetatud, püüdis ta juhtunule tagantjärele õigustust leida. Järele mõeldes ei häirinudki teda niivõrd see, mis oli juhtunud, kui see – kellega see juhtus. Ta oli iseseisev naine ja oleks oma ust võinud mis tahes külamehele valla hoida; nüüd aga oli pattulangemine toimunud sulasega, pealegi võõramaalasega, ja taluperenaisena tunnetas Laine, et oli sellega oma seisust alandanud. Mingil nähtamatul skaalal oli ta Griða endaga võrdseks, võibolla isegi kõrgemaks tunnistanud ja sellega oma õigused käest ära andnud. Siiamaani oli ta sulast käsutanud teadmisega, et on temast üle, on ühes isikus nii selle talu perenaine kui peremees, kelle sõna on seadus. Nüüd oli ta oma alluva alluvaks saanud, küll vaid mõneks hetkeks, aga niisugusel nõrkushetkel võisid kaugeleulatuvad ja sugugi mitte meeldivad tagajärjed olla.

„Kui ma temaga rääkidagi oskaks…” pomises istuja enda ette. Jah, võimalus oleks mees ära saata, tagasi laagrisse. Aga sellele ei saanud mõeldagi, see oleks olnud nagu iseenda lõikumine.