Читать книгу Lepavere mõis - Erik Tohvri - Страница 4

Mõisapargi ääres seisvas valges nelja korteriga kivimajas peeti järjekordset pidu, sest kalender näitas seitsmendat kuupäeva. Seitsmes oli Lepaveres pensipäev. Pensipäev ja pidu olid sellest ajast, kui Armand Alber pensionile jäi, alati kokku kuulunud ja seda aega oli olnud juba kümmekond aastat. Pensionil oli hea olla, kuigi Armand vahel muigega seletas, et nüüdsel jõudeolekul on kaks viga: esiteks käivad pensipäevad liiga harva ja teiseks võiks pension olla jupp maad suurem. Kui mitte just kaks, siis vähemalt poolteist korda, et järgmise korrani lahedalt jätkuks. Siis poleks vaja enne järjekordset pensipäeva pudeleid kokku otsida, need kilekottidesse toppida ja jalgratta pakiraamile siduda, et poodi viia. Selleks, et leivapätsi jaoks raha saada.

Armandi juures peetavate pidudega oldi selles kolhoosiajal ehitatud kahekorruselises kivimajas juba harjutud, samamoodi nagu oldi harjutud ka kõige muuga, mis maal pärast kolhooside kokkukukkumist oli juhtunud. Inimesed vananesid ja igapäevases elus tekkivaid muutusi võeti üha enam paratamatusena, mis nii vananemise kui ka riigikorra vahetumisega kaasas käisid. Juba ammu enne kolhoosiaja lõppemist, kaheksateist aastat tagasi, pandi kinni kohalik algkool, kus ümberkaudsed lapsed olid seni õpetust saanud. Lapsi lihtsalt enam ei olnud, nii nagu siinkandis ei olnud enam ka noori inimesi, kes neid sünnitanud oleksid. Paar aastat tagasi oli tegevuse lõpetanud ka Lepavere pood, kust seni oli leiba ja leivakõrvast ostetud, muidugi ka õlut ja viina, milleta siinne maaelu enam ammu mõeldav ei olnud. Pood ei vastanud euronormidele ja pandi ühel heal päeval lihtsalt kinni. Kas ümberkaudne elu euronormidele vastab, seda ei küsinud keegi, ammugi mitte kõrged vallaametnikud, kes perspektiivitu Lepavere küla vastu olid ammugi huvi kaotanud. Pärast poe sulgemist hakkas kohalik rahvas bussiga alevikupoodi sõitma, buss käis kord päevas. Bussiga alevikku ja jalgsi tagasi, vahel ka vastupidi, mis see viis kilomeetrit maainimesel astuda. Kellel oli jalgratas, see käis jalgrattaga ja sai isegi bussisõitjatest rutem käidud, kui just vihm või vinge vastutuul väntamist segama ei tikkunud. Seejärel aga sai ka bussikasutajate aeg läbi – kuskil kaugel ja kõrgel oli leitud, et Lepavere kaudu looga teinud bussiliin tuleb otseks tõmmata, ja nii ka tehti. Külaelanike protestikirjale saadi vallamaja kaudu küll vastus, aga see polnud lahendus, vaid õigustus – kirjutati, et Lepaveres on liiga vähe bussikasutajaid, et seda bussiliini nende küla kaudu käigus pidada. Bussiliini õigekstõmbamise järel kadus vallal huvi ka kohalikku teed korras hoida, mis siinsete lepikute vahel loogeldes oli kunagist mõisasüdant suure alevikuteega ühendanud. Lepik hakkas peale tungima ja teekene jäi päris kitsaks, kus ainult paari kohaliku autoomaniku „Moskvitšid” liikuma mahtusid ja nendelgi oli teineteisest möödumisega tegemist.

Maainimene on teadagi visa ja kohaneb iga olukorraga. Eriti need, kes olid kolhoosikorra alates ühismajandite asutamisest kuni nende kuulsusetu lõpuni kaasa teinud. Raskest kolhooside algusajast aitasid omal ajal üle saada isiklik maalapp ja lehmakönt, vähemalt kartulimugul ja piimaliiter olid omast käest võtta, pealegi sai lehmaanni ülejäägi meiereisse viia. Uus aeg oli aga veelgi kaugemale läinud ja nüüd ka kohaliku lehmapidamise ära lõpetanud, sest piima enam kokku ei ostetud. Ikka nendesamade euronormide pärast, mida maainimese lihtsas laudas kuskilt võtta ei olnud. Teede veeres kõrguvad piimapukid kasvasid rohtu, lagunesid ja mädanesid; varem igapäevane piimaauto tulek, mille järgi kodutööde päevaplaan oli seatud, läks kogunisti meelest, sest Kirjakud ja Punikud olid ammugi tapamajja viidud – selline oli elu mitte ainult Lepaveres, vaid ka mujal ääremaastunud Eestimaal. Polnud siis ime, et niisugune hall argipäev lausa kiskus pidu püsti panema, sest peopidamine aitas edasi elada, esialgsed nurisemised läksid meelest ja jälle lepiti olukorraga.

Armand Alberi juurde kogunes pensipäevadel kindel seltskond. Vastaskorterist tuli Lehte, eluaegne lüpsinaine, kellega karjakuametit pidanud Armand oli aastaid ühes kolhoosilaudas töötanud. Maantee servas maadligi lösutavast hütist, kunagisest aednikumajast, tulid Vassili ja Nadja; nemad olid mõne aasta eest linnast maale kolinud, siis kui linnas töökohtadest puudus tuli ja linnaelu võimatult kalliks läks. Ja alati oli kohal ka Suurupi Juhan, endine meremees, kes kalalaeval merd sõites oli mingi mehhanismi vahel labakäest ilma jäänud ja nüüd oma kaheksakümneaastase ema juures vanas talumajas elas. Armand ja Vassili olid vanaduspensionärid, Juhan sai invaliidipaiukit, aga Lehte käis pärast kohaliku kolhoosilauda kinnipanekut tööl aleviku lähedale ehitatud farmis, kuhu kolhoosist moodustatud osaühing oli oma lehmad koondanud.

Iga peoletulija poetas ühisele lauale midagi, oli selleks siis pudel haljast, paar pudelit õlut või naiste puhul lausa kohustuslikuks saanud taldrikutäis pealehammustatavat kraami. Nadja tõi alati kaasa hapukurki, neid pidi tal kodus terve tünnitäis olema, ja niipea kui kurgitaimed tema aias kandma hakkasid, asus ta neid jälle juurde tootma.

Lehte saabus esimesena. Teadagi, kõige lähem tulla, ainult üle koridori. Ja alati jutualdis, nagu ta juba loomu poolest oli, tõmbas teda kohe vanu mälestusi heietama.

„Sa, Armand, oled veel täitsa kõbus vanamees! Minu arust polegi sa eriti vanemaks läinud!” sädistas naine. Ta oli veidi üle keskea, aga hästi säilinud, pealegi eelseisva peo puhul end veidike sättinud, isegi huulepulgaga suu üle käinud ja juukseidki keeranud.

„Ja sina oled aina nooremaks saanud! Kui palju sul kevadel ette kukkus, kas oled juba viiskümmend täis?” aasis Armand Alber õllepudelist märjukest rüübates. Kõrvaltvaataja poleks Lehte juttu saanud küll tõeselt võtta, sest Armandil oli habe ajamata ja ümber palja pealae pikaks kasvanud hallisegused juuksed pulstunud.

„Kas ütlen nii, nagu on? Olgu, sina oled vana semu, mis ma varjan: viiskümmend kaks!”

„Ohoh! Sa võid ju veel mehelegi minna!”

„Ena mul asja! Ma olen seal juba käinud ja pole õndsaks saanud.”

„Oled sa Priidust midagi kuulnud?” päris Armand.

„Mis tast kuulda, läks oma teed ja õnn kaasa! Kadunud samamoodi nagu sinu Anugi. Läks, ja tont temaga!”

„Kurat, oleks ma noorem, võiksime veel sinuga leivad ühte kappi panna, üksikud inimesed, nagu me oleme…” võttis Armand kuraasi. „Ega minust enam õiget meest ei oleks, aga eks küljesoojendaja ikka.”

Lehte naeris, aga see ei olnud pahatahtlik naer.

„Vanasti olid päris traksis poiss, andsid mõnelegi nooremale silmad ette!” Naise suu kiskus teadvale muigele.

„Nojah, eks sina ju oskad võrrelda, sul olid kõik Lepavere mehed järele proovitud,” arvas mees neutraalselt, aga see ütlemine võttis Lehte tõsiseks ja pani kulmu kortsutama. Pikkade aastate jooksul oli lauda juures nii mõndagi juhtunud, aga see oli juba minevik.

„Sa räägid, nagu ma oleks mõni külalits! Armastus võib igaühele peale tulla ja siis ei küsita!”

„Nojah, eks vindise peaga ole igasugu hullu tehtud… Lepavere külapood oli üsna lauda lähedal, hea oli pooliku järel käia,” ütles mees unistavalt. „Kui sarved soojad, tuleb armastus ka kergemini peale. Eks ma tean omast käest.”

Lehte turtsatas, aga ei hakanud enam teemat jätkama. Oli neil Armandigagi oma armulugu olnud, küll juba paar tosinat aastat tagasi, aga seda kuumem ja vapustavam. Küllap selle loo pärast lubaski naine Armandile sõnades rohkem kui teistele oleks lubanud. Ja pealegi ei olnud ju praegu kedagi kuulamas.

„Jaa, olid ajad…” heietas mees edasi. „Juurika Karla oli meil hea brigadir, ei ta teinud tüli ja võttis ise ka punnsuutäie. Oli ikka eht kolhoosivärk. Ja sina olid üle küla plika!”

„Kas sa tead ka, miks ma jooma ja teisi mehi vaatama hakkasin? Sinu pärast! Just – sinu pärast!”

„Tohoh… Kas tõsi või?” imestas Armand ja korkis teise õllepudeli lahti. Oli pensipäev ja just poest tuldud.

„Jah, siis kui su Anu lauta tuli ja meid ära tabas. Ja sind minust lahku lõi, nii et sa enam iitsatadagi ei julgenud, justkui oleks sul munad maha võetud. Siis ma sinus pettusingi, et pole sa mees ega midagi, pastel niisugune. Sa ei julgenud enam isegi viina võtta!” See oli naise poolt öeldud tigeduseta, ainult konstateerivalt. Aeg oli oma töö teinud.

„Nojah… Ega ma siis tahtnud oma elu laiali lüüa. Ja meil oli laps ka, sellepärast.”

„Aga näe – su elu läks ikkagi laiali!” ütles Lehte parastavalt.

„Noh, see tuli hiljem. Siis, kui Epp juba suureks ja koolist läbi sai. Tal oli ju vaja linna keskkooli minna, eks siis Anuga koos läksidki.”

„Läksid ja pole sind pärast isegi vaatamas käinud!”

Armand tõmbas kulmud pahempidi. See, et Lehte tema ammumöödunud pereasjadesse sekkus, talle ei meeldinud. Sest Anu oli tubli naine olnud ja tema ise oli suhte ära rikkunud. Ikka selle va pudeli pärast, mis muud.

„Ju neil siis polnud vanameest enam vaja…” ütles ta tõrjuvalt ja läks ise rünnakule. „Aga siis sa minu juurde elama tulla ei tahtnud, ma olin prii poiss ja kutsusin küll, aga ei! Siis sul oli Anton, tema oli noorem.”

„Mis oli, see oli,” nõustus Lehte. „Sain siis ka priipärast vene meest proovida. Hea oli!”

„Miks te siis kokku ei jäänud, kui hea oli? Või temal ei olnud hea?”

„Ta kurat läks ju vangi! Selle tsemendikoorma pärast, mille nad koos Mäe Osvaldiga pihta panid ja maha parseldasid. Ja pärast lahtisaamist ta enam siiakanti ei tulnudki, olevat Venemaale läinud.”

Ukse taga kolistati.

„Tee lahti, eks need ole Vassil ja Nadja,” ütles Armand, kiirustavalt õllepudelist tublit sõõmu rüübates. Olidki, Vassili poetas lauale pooliku, naine võttis korvist paar kausikest.

„Nu, s prazdnikom!” ütles Vassili. Eesti keelega sai Nadja paremini hakkama, mees oli umbkeelseks jäänudki. Aru sai küll enam-vähem kõigest mis räägiti ja vahel torkas eestikeelse repliigigi vahele, aga põhiline jutt käis tal ikkagi vene keeles.

„Prasnikom, prasnikom,” noogutas Lehte ja tegi lauale ruumi. Oli juba nii jäänud, et temale langesid perenaise kohustused. Armandile see meeldis ja ta jälgis naise tegemisi rahuloluga. Pealegi ei tavatsenud Lehte niisuguste pidude puhul kanda oma igapäevaseid luitunud teksapükse, vaid oli kleidi selga tõmmanud. Siidkleidi, mis ta põlved katmata jättis, kehakumerused esile tõi ja sellega vanamehe pilgu vangistas. Vassili otsis endale tooli, istus ja kõõritas isutava ilmega õllepudelite poole.

„Eks sa tee lahti…” viitas Armand oma pudelikaela peost laskmata, ja külaline ei lasknud seda mitu korda ütelda.

„Kas sul leiba on?” küsis Lehte Armandilt.

„Poolik kannikas peaks olema…”

„Mis sellest saab! Ma lähen toon enda juurest, ma poest tõin!”

Nadja nihutas laual kausse ja sättis taldrikuid paika.

„Minul sjeened on! Veel mineva-aastased sjeened on!” seletas ta Armandile.

„Nojah, eks seen on hea sakumm. Ja sina neid tunned ja oskad korjata! Mis nad sul on, soolatud või hapendatud?”

„Soolatatud sjeened. Ja till ka pandud, sjee on hea.”

Lehte tuli tagasi ja hakkas leiba lõikama.

„Juhan paistis ka lähemale loovimas, oli juba kurvi takka välja jõudnud,” seletas ta.

„Jõuab õigeks ajaks! Kurat, kui vanasti oleks tööle ka nii kella järgi tuldud…” irvitas Armand.

„Sa räägid, nagu oleksid ise brigadir olnud, et teisi taga ajada.”

„Kesse brigadir on? Kas Armand brigadir oli?” imestas Nadja.

„Ei olnud brigadir, karjak oli! Tööinimene,” seletas Lehte.

„Nu-nu, karjakk…” kordas teine tundmatut sõna. Siis põrutati kolm korda uksele ja Lehte läks avama.

„Tere, kõik see vägi! Ega ma hiljaks ei jäänud?” müristas Suurupi Juhan juba ukselt, tal oli vägev bass.

„Ei jäänud, haljastel on veel mütsid peas. Õllega on iseasi, kui tahad, raba kiiresti. Paar pudelit veel on!” tõstis ka Armand häält. Vassili oli oma pudeli juba lõpetanud ja kiikas järgmise poole.

„Ei, noh, õlu teeb muu kraami jaoks tee lahti,” arvas Juhan ja võttis pudeli. „Mis siis teil ka uudist?”

„Mis uudist sa otsid? Häid uudiseid pole kuskilt võtta ja halbu ei taha rääkida.” Lehte välgutas silmi, Juhan oli temast vaid paar aastat vanem, teiste koosolijatega võrreldes veel ikka meheeas.

„Aga minul on! Kuulsin, et Lepavere mõis pidavat maha müüdama, ostjagi juba olemas,” lausus Juhan.

„Tohoh! Kes seda risu peaks tahtma, see peaaegu ju nagu ahervare! Kes see loll on, kes niisugust logu osta tahab?” imestas Armand ja sättis end lauale lähemale. Lehte oli leivalõikamise lõpetanud ja takseeris nüüd laualolevat kraami.

„Vist aitab, valmis võileivad on ka… Jah, kes see uus mõisasaks siis on? Äkki on tal tööd pakkuda?”

„Ma käisin vallamajas, seal räägiti. Justkui mingi kunagiste mõisaomanike järeltulija pidi olema, nagu ma aru sain. Et veri kisub siiakanti tagasi,” seletas Juhan. „Sakslane pidi olema, Saksamaalt.”

„Sakslane? Sihukesega ei oska rääkidagi!”

„Mis see sakslane siia otsib? Meiesuguste hulka ta ei kõlba,” arvas Armand. Uudis teda eriti ei huvitanud.

„Eks esivanemate veri tõmbab, mis muud. Vaata, kui paneb mõisa jälle püsti, oleks kena küll.” Juhan tõi köögist väikese järi ja istus sellele, õllepudel püsti peos. „Aga mis ta siin metsade taga tegema hakkab…”

„Eks tuleb ka meiega koos pidu panema!” naeris Lehte. „Siis hakkame kõik saksa keelt rääkima: vas vilkst tuu, vasikajalga?”

„Just! Eestlastel ongi see pugemise mood, et võtavad võõra keele omaks. Näe, venelased tulid ja kes nendega eesti keelt rääkis? Mitte keegi, kõik hakkasid sedamaid venet purssima. Ma olin kunagi ehitustööl, brigaadi tuli üks vene mees ja kohe hakati temaga ainult vene keeles asju ajama! Näe, Vassili on siiamaani umbkeelseks jäänudki, eesti keel külge ei hakka!” ütles Suurupi Juhan mingi sisemise vihaga. Laeval, kui temaga õnnetus juhtus, oli just venelasest madrus see olnud, kes hoiatamata vintsi tööle lülitas ja Juhani käelaba trossi vahele tõmbas, ning mees kandis siiamaani viha kogu selle rahvuse vastu.

„Minul… ponimaju! Govorit ne umeju,” õiendas Vassili.

„Eks Nadja räägib tema eest! Mehed, istuge nüüd lauale lähemale, laud on kaetud!” Lehte sättis toole paika. „Soe sjook ei ole… Kui sjugis, siis mina kapusta teeb!” lubas Nadja. „Kas klaasid on?”

„Palju neid vaja, meile aitab ühest. Las käib ringi!” Armand keeras pudelil korgi krõksuga pealt.

„Oota, ära vala! Mul on midagi muud!” Juhani käsi läks taskusse ja siis tekkis lauale veel üks pudel. „Omatehtud, proovime ära!”

„Eto tšto – samogon?” uuris Vassili.

„Ne tvojo delo! Ma panin torud hakkama, see käib nüüd lihtsalt, toru on igas ehituspoes müüa. Pärm, suhkur ja vasktorud,” seletas Juhan Armandile. „Poest ostad ainult pärmi ja suhkrut. Ja odavam on ka!”

„U nas v Sibiri…” tahtis Vassili midagi ütelda, aga teda ei pandud tähele ja mehe jutt jäi pooleli.

„Odavam on muidugi, aga kuidas ta mekib…” kahtles Armand.

„Vaata, kus saks! Justkui sa poleks enne samagonni joonud! Vaata, kui Gorba ajal oli kuiv seadus, mäletad? Isegi Juurika Karlal olid torud hakkamas!” sädistas Lehte ja pöördus siis Juhani poole. „Mis sa veel ootad, vala!”

Juhan täitis käsku, valas kandilise teeklaasi täis.

„Kes on esimene? Majaperemees muidugi!” Ta küünitas klaasi Armandile, too võttis selle kerge ebalusega vastu ja rüüpas.

„Kange, kurat…” raputas ta siis pead. „Kas sa vett ka panid?”

„Hakkan ma head märjukest lörtsima!” naeris Juhan ja ulatas klaasi Vassilile. „Säh, tõmba ka suutäis, kui mees oled!”

Iga laua ümber istuja sai Juhani pudelist osa. Tuju tõusis, hakati läbisegi rääkima ja varsti oli rääkijaid rohkem kui kuulajaid.

„See oli ikka üks õige mees, kes viina välja mõtles! Näe, kui istud siin iga päev kaine peaga, siis hakkab elu mõte ära kaduma. Aga kui saad sarved soojaks, kohe teine tera!” tõstis Armand häält.

„U nas v Sibiri…” alustas Vassili juba kolmandat korda, aga keegi ei kuulanud teda. Kandiline klaas sai jälle sisutäiendust ning liikus pidevalt ringi. Kui see hetkeks lauanurgale pandi, leidus kuskil sedamaid vaba käsi, mis kutsuvalt läikiva anuma jälle suule tõstis. Sekka hammustati kurki ja võileiba. Märkamatult hakkas hilissuvine õhtu akna taga hämaramaks tõmbuma.

„Oli see kolhoosiaeg mis oli, aga igaühel oli siin vähemalt tööd! Polnud vaja kümme kilomeetrit päevas maha vändata. Said palka ja võis elada! Aga kellele ma kaebama lähen?” võttis Lehte kuraasi. Tema oli kolhoosiajal lüpsjaameti kõrval ka ametiühingutegelaseks valitud ja tundis siiamaani kutsumust lihtsate inimeste eest võidelda.

„Kur-rat, küll seda tööd ka leiaks! Oleks mul veel käsi otsas, ma võiks mis tahes töö peale minna! Teeniks raha ja elaks nagu miška. Aga nüüd, sandina…” Viin oli Juhani süngeks teinud, ta vahtis tusaselt oma vasakut kätt, mille otsa oli seotud must nahkkinnas. Just viinast kihiseva peaga kangastus talle ikka ja jälle laevavintsi trummel ja sellele keerduv tross, mis ta käe oli lömastanud.

„Juhan, mis sa nukrutsed! Ole rõõmus, et sul veel teised ihuliikmed alles on!” vahetas Lehte sedamaid plaati ja pani Juhanile käe ümber kaela.

„Jaa, just need liikmed, mis naistele rõõmu teevad!” torkas Armand mingi kiusuga vahele. Tema oli juba nendest rõõmudest priiks saanud, üksik inimene pealegi.

„Meie siin kõik rõõmsad oleme!” noogutas Nadja ja nihutas klaasi laual Vassilist kaugemale, mees oli juba näost punetama hakanud ja röhitses. „Vassili, tebe hvatit!” „U nas v Sibiri…”

„Sina ei tea Juhani ihuliikmetest midagi!” ütles Lehte Armandile.

„Mis mina, eks see ole ikka rohkem sinu ala…” mügises too naerda ja valas jälle klaasi täis, sedapuhku juba teisest, sildiga pudelist. „Võtame siis Juhani vända terviseks!”

„Vjanda, vjanda… Kas Juhanil vjend on? Brat?” Nadja ei saanud aru ja keegi ei rutanud talle asja seletama. Juhan vaatas altkulmu Armandit, nagu hinnates, kas majaperemehe ütlemine miskitpidi tema au pihta käib või mitte. Aga nad olid siiamaani hästi läbi saanud ja praegugi polnud mingit vaenu märgata.

Kell oli tasapisi edasi tiksunud ja näitas teist öötundi.

„Razluka tõ, razluka…” pani Vassili ootamatult täiest kõrist möirgama. Tal oli selline mood, et viina võtnuna tikkus ikka lauluhimu peale, tema repertuaar selle rahuldamiseks aga ei olnud kuigi rikkalik. Lauluhimu ei tulnud küll kohe, vaid alles mõne aja pärast, nagu sulataks viin mehe laulusoone pikkamisi lahti.

„Razluka tõ mojaa…” hakkas Nadja sedamaid meest oma heleda tiiskandiga toetama ja sulges isegi silmad, et paremini laulule pühenduda.

„Nojah, panidki pasundama nagu ikka. Varsti hakkab Otsepa-mutt koputama!” Lehte raputas laitvalt pead ja näitas pöidlaga lae poole, kus elas pensionärist endine kooliõpetaja, kes liiga lärmakate ja öötundideni kestvate pidude korral tavatses pidutsejaid korrale kutsuda.

„Otsepa-mutt… hõkk… oli koolis minu õpetaja!” röhitses Juhan.

„Eks minu oma ka. Eks Lepaveres ole kõik lapsed tema käe alt läbi käinud.” Lehte oli veidi tooni maha võtnud, aga Vassili ja Nadja jätkasid oma laulupidu.

„Võta veel üks naps…” püüdis Armand omal viisil lauluhäält üles võtta, aga venelaste romanss ei olnud veel lõppenud ja tema hääl ei kostnud välja. Üleskutse klaasi tõsta aga leidis sedamaid järgimist, algul Lehte ja selle järel Juhani poolt. Need kaks olid viimase tunni jooksul teineteisele lähemale nihkunud ja käitusid nii, nagu oleksid armunud.

„Kas sa öömaja annad?” küsis Juhan poolsosinal, tabades hetke, mil Armand kurki hammustas.

„Millal sa ilma oled jäänud?” sosistas naine vastu ja müksas teist poolehoidvalt ribidesse. See pani mehe vere kihama ning ta pigistas Lehte põlve.

„Läheme kohe, eks?”

„Oota-oota, pidu pole veel läbi… Las enne hakkavad Vassili ja Nadja minema, eks siis!”

„Nojah, teie kõik lähete koju, aga kuhu mina lähen?” lällas Armand, olles tabanud teiste kõnest paar sõna. Tema keel oli juba väga pehme ja käsi, mis pudeli klaasi kohal tilgatumaks kallutas, tegi hõljuvaid liigutusi. „Kusehäda, kurat…” pomises ta siis ja püüdis tõusta.

„Hoidke eest, Armand läheb pissile!” kilkas Lehte. „Kas sa nööbid saad ikka ise lahti?”

„Eks ma kutsun siis sind appi, kui ise ei saa…” Korteriperemees tatsas välja ja hetke valitses toas vaikus. Laes kiirgas alasti elektripirn, mis tegi õues valitseva suveöö hämaruse veelgi pimedamaks ja tõi laua ääres istujaile kooljavarjud näole.

„Viin otsa sai, pidu ljaabi,” nentis siis Nadja. „Nu-ka, Vasja, pošli domoi, vodki bolše netu!”

„Razluka tõ, razluka…” hakkas Vassili jälle otsast.

„Ole vait, põrguline! Siin elavad inimesed!” Lehtel sai mõõt täis ja mees jäi istmel koogutades teda arusaamatult jõllitama. „Prazdnik ved…”

„Läbi on su pidu! Stupai domoi!” seletas Juhan omalt poolt ja nüüd hakkas Nadja meest varrukast püsti sikutama. Lõpuks see tal ka õnnestus, kuigi Vassili selle juures vaba käega tasakaalu saavutamiseks suure kaare joonistas ja lauale jäänud tühjale pudelile pihta sai. Pudel kukkus põrandale ja veeres kõrinal nurka. Pidu hakkas tõesti otsa saama.