Читать книгу Lepavere mõis - Erik Tohvri - Страница 5

Veel kahekümnenda sajandi alguses oli Lepavere mõis ja von Mühlhausenite aadlisuguvõsa tuntud kogu Eestimaal, aga sellest ajast, kui noorhärra Leopold von Mühlhausen oma õpiajal Saksamaal rohkem Müncheni õlletubasid kui ülikooli auditooriume hakkas külastama, algas Lepavere allakäik. Kuulnud oma poja vääritust käitumisest, oli vanahärra Ludvig käskinud tal jalamaid Saksamaa tolm jalgadelt pühkida ja koju tulla, kuid oli juba hilja. Suurlinna ja metsadetaguse mõisa erinevus oli liiga suur, et poeg isa kutset oleks kuulda võtta tahtnud. Isa lõpetas päevapealt oma rahasaadetised, aga Leopoldile oli tekkinud küllaga häid sõpru, kes talle lahkesti laenasid, ja elu jätkus endises rütmis ning lootuses, et küllap isa võlad lõpuks kinni maksab. Päevast päeva täitsid lõbusad seltskonnad ja armuintriigid Mühlhausenite ainsa järeltulija elu ja selle vastu ei aidanud ei isa vihased telegrammid ega ema pisaratest nõretavad kirjad. Siis aga tuli lõpp, tuli lihtsa, tollal üsnagi haruldase liiklusõnnetuse läbi, kus vindise peaga Leopold sõbra käest automobiili laenas, sellega täiel kiirusel vastu majanurka kihutas ning lahtisest sõidukist, pea ees, välja lendas. Asjad olidki ühel pool.

Ludvig von Mühlhausen oli sel ajal kuuekümnele lähenev vanahärra. Ainukese järeltulija kaotamine oli ränk hoop, mis nii tema kui proua Emilie edasise elukäigu sootuks uutele rööbastele suunas. Lepavere mõisal enam pärijat ei olnud ja see jäeti valitseja hoolde, parunipaar ise aga asus elama Saksamaale. Ja kui kümmekond aastat hiljem välja kuulutatud Eesti Vabariik mõisad võõrandas, loobus juba raugaikka jõudnud von Mühlhausen ka temale jäetud mõisasüdamest – tal poleks olnud sellega midagi peale hakata. Muidugi ei teinud ta seda otsust kerge südamega, kuid vanas eas tekkinud terviseprobleemid olid tema eluringi koomale tõmmanud. Siiski tegi ta enne surma testamendi, milles pani oma nooremale vennale Wernerile kohustuseks endises Estlandi kubermangus asunud Lepavere mõisa saatuse vastu huvi tunda, sest tegemist oli ikkagi esiisade poolt rajatud pärusmõisaga. Testamendile lisas ta ka kõik muud mõisaga seotud dokumendid.

Ajad ja riigikorrad muutusid, sõjad veeresid üle Euroopa ja maailma mastaabis sootuks tühine koht Lepavere ununes. Alles Werneri pojapoeg Günter hakkas vanaisa dokumentide vastu huvi tundma ja avastas nende seast vanaonu testamendi. Puhtalt uudishimust oma sugupuu vastu tuli ta Eestimaale, et otsida üles kummalise nimega koht Lepavere, mis oli ka tema vanaisa sünnikodu olnud. Aastatuhat oli just vahetunud ja Eesti Vabariik juba kümme aastat tagasi jälle iseseisvaks saanud, kuid Kesk-Euroopast tulnule oli siin imestamist kuhjaga. Kui Tallinna kesklinn jättis talle enam-vähem tsiviliseeritud mulje, siis juba esimesel sõidul väljapoole pealinna tabas Günter von Mühlhausenit šokk. Eestlased on sedavõrd tuim rahvas, et isegi suurte teede äärest pole nad viitsinud nõukogudeaegsete suurlautade varemeid koristada! Kuidas need küll nende endi silma ja ilumeelt ei riiva? Või polegi siin enam tegemist Euroopaga, kuigi geograafiliselt…

Günter von Mühlhausen istus bussis aknapoolsel istmel, vaatas üksisilmi välja ja raputas pead. Mitte ainult kasutuseta jäänud hoonete varemed, vaid ka paljud räämas ja korrastamata talumajad ning teeservades lokkav võsa andsid tunnistust, et sellel maal oli midagi väga viltu. Ta ei saanud teisiti, kui pöördus kõrvalistuja poole:

„Sprechen Sie Deutsch, bitte?” Saades vastuseks tumma pearaputuse, tõmbus Günter tusaselt endasse. Muidugi, seda oli ju arvata, et saksa keelt siin ei räägita. Ikkagi Ida-Euroopa, kus valitsevad hoopis teine kultuur ja kombed. Võõras koht…

Lepaverre sõitmiseks võttis sakslane takso, sest keegi ei suutnud talle seletada, kuidas sinna teisiti pääseks. Ta kirus endamisi, et ei olnud tulnud Eestimaale oma autoga, kartes siinseid teeolusid. Teed aga paistsid siin siiski enam-vähem korras olevat, kuid seegi arvamine nõudis üsna pea korrektiivide tegemist. Sadakond kilomeetrit pealinnast välja saanud, pöördus takso kõrvalteele ja varsti lõppes asfalt. Auto keerutas üles laia tolmusaba, rappus ja värises, juht aga pidas seda nähtavasti loomulikuks. Ka taksojuhiga ei saanud Günter kontakti, põhjuseks ikka seesama keelebarjäär, aga mõnda ingliskeelset sõna taksojuht siiski teadis ja oskas seletada, et Lepavereni jääb sellist teed veel kümmekond kilomeetrit. Pead pööramata vaatas sakslane möödalibisevat maastikku, seal avanev pilt oli aga veelgi troostitum kui suurtee ääres. Siin palistas lepavõsa teeservi juba pidevalt ning üksikud männitukadki olid maanteetolmust osa saanud. Niiviisi, paksu tolmukorraga kaetuna, näis kogu ümbrus täiesti hüljatuna. Ka asustus tundus siinkandis eriti hõre olevat, vaid harva vilksatas teeservas mõni maja – seegi tolmukarva hall ja luitunud.

„Lepavere…” teatas taksojuht, tahtis nagu veel midagi lisada, aga ilmselt ei tulnud sobivat võõrkeelset sõna meelde ja ta köhatas, nagu oleks tolm talle kurku läinud. Sakslane aga kõõritas umbusklikult ettepoole, nagu poleks tahtnud uskuda, et tema esivanemad võiksid sellisest vääritust kohast pärit olla. Tee muutus puiesteeks, kummalgi pool tõusid teeni kasvanud lepavõsast esile põlispärnad, vanad ja mühklikud, osal neist olid nähtavasti tormituuled võraoksad maha murdnud ning jätnud alles vaid õõnsa tüveosa nagu murdunud hamba.

„Lepa…vere,” kordas Günter von Mühlhausen endamisi võõralt kõlavat nime. Tee hakkas tõusma künkale, lepavõsa taandus puiestee kõrvalt ja andis maad põllulagedale. Need olid uudismaad, mida nõukogude ajal usinasti rajati; kohe sealsamas, silmaga haaramatu põllumassiivi servas lösutas aga mahajäetud hiigellaut, suur osa aknaraame eest minema viidud ja uksed pärani.

„Ka siin pole nad ilma suurehitisteta hakkama saanud…” vangutas sakslane pead. Laudavaremed põlluservas olid nii armetult alasti, neid ei varjanud ükski puu ega põõsas – ilmne märk sellest, et omaaegsed projekteerijad ja ehitajad polnud sellisele tühiasjale nagu maastikukujundus mingit tähelepanu pööranud. Veel kõrgusid lauda juures aastatevanused põhu- ja sõnnikukuhilad ning ümber nende vohas nõgese- ja takjamets. Hästi väetatud pinnas andis umbrohule ikka veel rikkalikku toitu.

Günter von Mühlhausen tundis korraga äravõitmatut koduigatsust. Ta tahtis kiiremini minema siit mahajäetud paigast, tahtis tagasi koju. Saksamaale, kus kõik on korras, kaunis ja turvaline. Ta kirus ennast, et oli mingil tobedal romantilisel ajendil selle sõidu üldse ette võtnud. Mida ta siit loota leidis, sellele ei osanudki ta enam vastata. Tahtis näha oma esivanemate maad? Jah, seda kindlasti. Aga oleks parem olnud, kui ta seda poleks näinud, reaalsus oli liiga masendav ja ei klappinud enne reisi tekkinud kujutluspildiga kuidagi kokku. Ta oli kujutlenud kaunist valget mõisahoonet roheliste puude kaisus, virvendava veepinnaga tiiki, hoolitsetud jalgradasid mõisapargis, aga midagi niisugust ta siin ei näinud. Tõsi, eespool siiski valendas miski läbi puuvõrade.

„Lepavere? Ist das richtig?” küsis ta ja viitas käega ettepoole.

„Yes, Lepavere,” kostis taksojuht ja vähendas veelgi kiirust. Koos sellega kadus auto tagant ka tolmusaba ning siis jõudis sõiduk teekäänakule, kus kunagi oli asunud mõisapargi värav. Väravat enam ei olnud, kuid massiivsed kivist postid olid säilinud ning juht peatas auto otse nende juures. Poolenisti käemärkide abil õnnestus sakslasel juhile selgeks teha, et ta tahab siin tund aega ringi vaadata, siis avas ta autoukse ja astus ettevaatlikult välja, nagu poleks kindel, et see võõras ja hoolitsemata maa teda kannab. Ta kõndis edasi põlispuude all, mis kunagi olid mõisapargi moodustanud, vaatas ringi ja äkki avanes tema ees mõisa härrastemaja kogu oma hiilguses ja viletsuses. Nähtu pani tulija seisatama ja hoolikalt silmitsema, sest ta oli kujutlenud midagi väiksemat. See aga, mida ta nägi, oli ehtne klassitsistlik häärber, peaaegu loss. Lepavere, tema esivanemate sünnikoht, ja korraga tundis Günter von Mühlhausen mingit seletamatut heldimust. Ta oli pärale jõudnud.

Tõepoolest, siit tolmuste metsade tagant midagi sellist leida… Mees astus lähemale ja alles siis hakkas tema silm eraldama lagunemistunnuseid. Hoone punaselt kivikatuselt oli kive alla pudenenud. Osa aknaraame oli puudu. Määrdunud seintelt oli koorunud mitmeid värvikihte – märk sellest, et aegade jooksul oli maja eest siiski mingil moel hoolitsetud, vähemalt seinu korduvalt üle võõbatud. Aga see pidi olema juba ammu, paljude aastate eest, sest praegu olid seinad plekilised ja häärber jättis täiesti mahajäetud mulje. Ometi ei saanud salata, et omaaegne arhitekt oli olnud oma ülesannete kõrgusel ja projekteerinud vägagi esindusliku hoone. Lihtne ja range fassaad. Kahe kaldega kivikatusest välja kasvavad ärkliaknad. Kummalgi pool peasissekäiku etteulatuvad tiibehitused, mis peauksele läheneja nagu oma kaitsvasse sülelusse võtavad. Keldrikorruse võrra tõusev ettesõidutee, mis oli kunagi ilmselt kaetud kivisillutisega, kuid millest nüüd oli tihe lõikhein läbi kasvanud.

Günter von Mühlhausen sammus peasissekäigu juurde. Ukse kõrval seinal torkas silma tumedam nelinurk nelja kinnitusavaga, seal oli arvatavasti olnud kunagi mingi silt. Mees haaras uksekäepidemest, mis varem oli kindlasti olnud vaskne, kuid hiljem asendatud täiesti sobimatu raudsega, seegi viltu ukse külge kruvitud. Uks keeldus isegi tugeva tõmbe peale avanemast, tõenäoliselt oli lukustatud. See oli tulijale samaaegselt nii pettumus kui kergendus – pettumus, et ta ei saanud sisse astuda, ja kergendus, et seda ei saanud teha ka kes tahes muu juhuslik isik. Mingi kord tundus siin siiski olevat säilinud… Ta taganes mõned sammud, istus ettesõidutee tugimüürile, silmitses maja ja jälle tabas teda heldimus. Mõelda vaid, et sellest uksest olid lastena käinud sisse ja välja nii tema vanaisa, vanaonu kui ka nende vanemad. Nendest akendest olid nad mitmete sugupõlvede jooksul välja vaadanud, sest mõisahoone näis pärinevat juba kaheksateistkümnendast sajandist. Tema esivanemad olid lasknud selle hoone ja pargi rajada, nemad elasid, toimetasid ja käsutasid siin, see kõik oli nende pärusmaa. See oli tema esivanemate kodu.

Sakslane tõusis, jalutas teisele poole maja ja leidis sealt kunagise iluaia. Katusega kaetud terrass, sellelt laskuva laia paekiviastmestiku ees kasvas kaks elupuud, parajad täismehel ümber haarata, ilmselt istutatud juba vanaonu noorpõlves või veelgi varem. Aga see oli ka peaaegu kõik, mis kunagisest iluaiast järele oli jäänud. Metsistunud dekoratiivpõõsad, mille liiki Günter ei osanud määrata (ta polnud botaanikas just tugev), nende vahele tekkinud tihe vahtravõsa, mille põlisvahtratest esiemad siinsamas pargimüüri ääres oma tugevaid oksi laiali sirutasid… Siiski, olid säilinud ka mingid jäljed kunagistest pargiteedest, ilmselt oli neid uuendatud veel mõnikümmend aastat tagasi. Isegi üks sissetallatud jalgrada lookles puude vahel mõisahoonest kaugemale, ja pärast mõningat kõhklust astus sakslane kannustatuna uudishimust ja avastamisrõõmust seda mööda edasi.

Siinpool lõppes mõisapark äkki, sest vastu tuli mets. Esmapilgul näis, et tegemist on põlise kuusemetsaga, mille all isegi heledal suvepäeval on hämar. Jalgtee aga lookles puude vahel edasi, põikas varsti üle väikese lagendiku ja ootamatult nägi ta kuuskede taga tõusvat liivaküngast, millel kasvas rida põlismände. See oli kummaline vastuolu, sattuda hämara kuusemetsa alt valgusküllasele künkale ja leida siit sootuks teistsuguseid puid. Justkui kontrastiks mändide korbatanudkoorelistele tüvedele õilmitses sealsamas õrnroosade õitega kibuvitsapõõsas ning algasid pohla- ja kanarbikumättad. Polnud enam jälgegi teekonnal silma hakanud minnalaskmisest ja lohakusest, sest siin oli kõik korrastanud loodus ise, igavesti isereguleeriv süsteem, millesse ei olnud inimkäsi puutunud. Mitmekesine mets pakkus kaugelt tulnud mehele elamuse, see oli märk, et siinmail on kõigest hoolimata säilinud ka midagi ürgset ja puutumatut ning pealegi siinsamas, tema esivanemate mõisa juures, lausa käeulatuses.

Günter von Mühlhausen jalutas mööda käänulist jalgrada edasi, seisatas vahetevahel, kuulatas tuule kohinat puude latvades ja vaatas ümbrust. Teerada tõusis luitetaolisele kanarbikuga kaetud künkale, ja kui ta üles jõudis, avanes eespool uue üllatusena helesinine veepind – seal taga laius järv, mida mets mõisa poolt läheneja eest oli seni kiivalt varjanud. See oli üksik väike rabajärv, teiselt poolt piiras teda soo, aga siinpool oli ilus liivakallas – koht nagu loodud suvitamiseks ja üksinduse nautimiseks, sest silm ei haaranud kogu järvekesel ainsatki kalastajat ega paadimeest. Kahtlemata oli see järveke omal ajal mänginud mõisahäärberile koha valimisel kaalukat osa. Günter von Mühlhausen pidi rõõmsalt nentima, et siin Lepaveres, tema isade sünnikohas, on küllalt palju ka head ja ilusat. Niisugust, mida üleasustatud Saksamaal on raske leida. Esmakordselt tundis ta, et sellel reisil on ikkagi olnud mõte, ja tagasi mõisahoone juurde jõudnud, vaatas ta häärberit hoopis teise pilguga. Kui tõesti oleks võimalik see esivanemate koht endale saada? Ära osta? Sellise räämas ja lagunemisstaadiumis hoone eest vist siinmail palju ei küsita… Osta, jah, aga mis saab edasi? Mis sellega peale hakata?

Ta kõndis nüüd süstemaatiliselt kogu pargi läbi. Õigemini selle korrastamata puistu, mis ilmselt oli kunagi olnud park. Ta leidis kaevu ja vesikatkust kinnikasvanud tiigi, aga ei kohanud ainsatki inimest. Ta silmitses hoolikalt pargiserva ehitatud väheldast kahekorruselist kivimaja – seal nähtavasti siiski elati, seda tunnistas õues pesunööril rippuv pesu. Paarsada meetrit eemal losutas puiestee serval veel üks madal lobudik ja seegi näis olevat asustatud, sest korsten suitses. Lepaveres oli veel elanikke.

Raske oli taksojuhile selgeks teha, et ta tahab sõita kohaliku omavalitsuse asupaika. Siis tuli talle meelde sõnastik, mille ta Tallinnast oli ostnud.

„Valla…maja,” veeris Günter von Mühlhausen püüdlikult, ja taiplik taksojuht sai tema soovist aru. Nad sõitsid kümmekond kilomeetrit tuldud teed tagasi ja peatusid hoone ees, millel lehvis lipp. Ka siin ootas tulijat keelebarjäär, ei vallasekretär ega vallavanem osanud küllaldaselt keeli, et tulijat mõista. Aga telefonikõne lahendas asja – veerandtunni pärast astus uksest sisse naine, kes osutus kohaliku kooli saksa keele õpetajaks.

Jaa, ma olen huvitatud Lepavere mõisahoonest. Ma olen von Mühlhausenite järeltulija. Kas oleks võimalik see mõis ära osta ja mis see maksaks…

Vallavanem tegi suured silmad. Kutsus siis kellegi kõrvalkabinetist ja nad arutasid asja omavahel.

Põhimõtteliselt on see võimalik. Hinda küll ei oska praegu öelda, hoone on vaja hinnata ja kalkuleerida… Aga mis te selle mõisaga peale hakkate?

Remondin ära, teen korda…

Ja tulete siia elama?

Ei, seda mitte, aga… Von Mühlhauseni südikus sai korraga otsa. Ta ei olnud oma plaani suutnud veel korralikult läbi mõelda, aga mingi sisemine hääl ütles, et see mõte vääriks teostamist. Günter oli eelmisel aastal pensionile jäänud, oma tehase juhtimise pojale üle andnud ja niisiis vaba mees. Aga see vabadus tähendas senise igapäevase töö kaotamist ja alati toimeka inimesena tundis ta tegutsemisvajadust. Siin, Lepaveres avaneks talle selleks võimalus.

„Võibolla saaks sinna rajada puhkekodu. Nendele, kes igatsevad üksindust ja metsavaikust,” arvas ta.

„Jah, see võiks küll sobida,” arvati. „Aga teenindava personaliga võib tekkida raskusi, Lepaveres ei ole kohalikke inimesi peale üksikute pensionäride.”

„See on teisejärguline küsimus! Mulle on tähtis mõis säilitada, see on minu esivanemate kodu. Inimesi saab alati juurde tuua.”

„Aga neil poleks seal kuskil eladagi…”

„See on teisejärguline küsimus,” raius von Mühlhausen. Korraga oli talle saanud esmatähtsaks mõis ära osta. Side ammu kadunud põlvkondadega oli temas elama hakanud ja nõudis tegutsemist.

„Hinda me ei oska praegu ütelda. Mõis on vaja ekspertide poolt hinnata. Võibolla paari nädala pärast, tulge siis tagasi.”

„Saksamaalt ma ei saa iga nädal siin käia. Kas kiiremini ei saaks?”

Jälle pidasid vallasaksad omavahel nõu. Siis otsiti telefoninumber ja helistati.

„Olgu, kolme päeva pärast saate hinna teada. Aga selle eest tuleb eraldi maksta!”

„Kas mina pean maksma? Müüja olete ju teie, hinnaküsimus huvitab kõigepealt teid,” imestas sakslane. Kuidagi kummaliselt käis asjaajamine siin Eesti Vabariigis.

Jälle pidasid valla ülemused omavahel nõu. Võõrkeelne jutt jäi sakslasele tabamatuks, aga ilmed ja hääletoon andsid märku, et mehed ei suutnud kohe ühist seisukohta võtta.

„Saad aru, Lepavere mõis ei ole meil üldse kuskil arvel!”

„Siis tuleb ta arvele võtta. Laseme ära hinnata ja võtame oma bilanssi. Muidu me ei saa seda müüa! Ei-ei, ärge seda temale tõlkige!” kortsutas vallavanem õpetaja poole kulmu, kui too Mühlhausenile midagi seletama hakkas.

„See pole nii lihtne…”

„Mis siin keerulist? Paneme kokku komisjoni, see otsustab ja koostab arvele võtmise akti. Ongi kõik. Hinna määravad eksperdid.”

„Aga kui hindavad liiga kõrgelt ja sakslane ei ole nõus seda maksma, mis siis? Kust me uue ostja leiame? Või mis me siis nende bilanssi võetud varemetega peale hakkame? Kanname jälle maha?”

Kummaline, kuidas seni tähelepanuta jäänud varemetes mõis oli korraga ettearvamatult väärtuslikuks saanud. Lepavere müük tõotas kõhnale vallakassale tulusat sissetulekut ja vallavanem haaras sellest kinni.

„Siis kaupleme temaga. Ja akti paneme niisuguse hinna, milles me kokku lepime. Hundid söönud, lambad alles!” tegi vallaisand saalomonliku otsuse.

„Aga alghind…” katsus raamatupidaja veelgi vaielda. „Kust me selle saame?”

„Küsime, mis ta oleks nõus maksma. Ja paneme sellele veerandi juurde!”

Õpetaja tõlkis küsimuse – kui palju oleksite nõus maksma?

Ehee, kes müüb, selle hind. Kummalised inimesed siin Eestimaal. Nad just nagu ei teaks, et müüja ja ostja on antipoodid.

Kaks miljonit! otsustas vallavanem.

Mis see eurodes teeb?

Sada kolmkümmend tuhat, rehkendas raamatupidaja.

Palju, liiga palju.

Mis teie pakute?

Viiskümmend tuhat eurot, mitte rohkem.

Mis see kroonides teeb?

Seitsesada kaheksakümmend tuhat, klõbistas raamatupidaja klahve. Ilus ports raha.

„Kuuskümmend tuhat eurot!” pakkus vallavanem. Sakslane mõtles veidi.

Ta ei ole mõisa veel seestpoolt näinud. Ja tahab teada, kui palju maad mõisa juurde kuulub, tõlkis õpetaja.

Terve mõisapark, nii palju kui seda on. Aga kas mõisahoone on siis lukus?

Jaa, uks pidavat kinni olema.

Vallamajas võtit igatahes ei ole. Võibolla on kellegi kohaliku käes, seda peab uurima. Te tulete nagunii kolme päeva pärast tagasi, selleks ajaks on kõik klaar.

Vastuoluliste tunnetega kõndis Günter von Mühlhausen taksosse. Äsjane visiit vallavanema juurde tõestas, et Eestimaal ei saa milleski kindel olla. Kõigepealt lubati mõisa hind kindlaks teha paari nädala, siis kolme päeva jooksul ja siis korraga pakuti see välja umbropsu, lausa laest võetuna. Seda tõestab kergus, millega hinnast poole jagu alla lasti. See polnud võrreldav isegi turukauplemisega, kus hinda mõne, parimal juhul kümne-viieteistkümne protsendi võrra alla kaubeldakse. Aga kuuskümmend tuhat eurot selle mõisa eest oli ikkagi võileivaraha ja sellest kaubast pidi kinni hoidma, maksku mis maksab. Sest Lepavere oli olnud tema esivanemate kodu, kuhu ta pidi väärika järeltulijana naasma. Ta tuleb ja äratab selle paiga jälle ellu…

Günter von Mühlhausen tundis, et reis esivanemate maale hakkab ennast lõpuks õigustama. Taksosse istudes pomises ta enda ette veel kord:

„Le-pa-ve-re…”

Enam ei tundunudki see nimi nii võõrana.