Читать книгу Hingevõlg - Erik Tohvri - Страница 4

„Kõige salakavalamalt seob inimesi ikkagi tänuvõlg,” ütles Ronald Sarrik, ning see kõlas tema suust konkreetselt ja vaieldamatult nagu lõppotsus. Ta pani konjakiklaasi, milles sillerdas veel tubli lonksu jagu jooki, lauale ja kohendas end mugavamalt istuma. Oli õdus hetk, mil timmitud alkohol oli rahulolematuse tuska parasjagu pehmendanud, teinud peale aju vaevavate päevaprobleemide peaaegu olematuks ka ristluudes nakitseva radikuliidi ja muudki ebamugavused, mis elatanud inimesi alatasa paratamatult saadavad. Neid hetki lihtsalt peab nautima, eriti siis, kui ollakse üle mitme kuu vanale sõbrale külla tuldud.

„Tänuvõlg, ütled? Arvad, et kõik oskavad seda üldse tunnetada? Minu arvates tänapäeval enamik inimesi niisugust mõistet ei teagi,” arvas Madis. Tema oli Ronaldist paar-kolm aastat noorem, kaheksakümnenda sünnipäevani veel mitu aastat aega. Sõprade seekordne kohtumine toimus Madise pool sajandit tagasi ehitatud eramus, mille elutuba oma tumeda mööbli, vaipade ja raamaturiiulitega tundus Ronaldile vanamoodsa ja ebamugavana, oma arhailisuses isegi ängistavana.

„Ei, kindlasti ei oska! Sest tänuvõla tunnetamiseks on ikkagi vaja omajagu intelligentsust. See tähendab – korralikku lastetuba, sellest on suure algustähega Inimene alati alguse saanud. Nüüd aga treitakse neid nahaalseid, moraalsetele kohustustele vilistavaid kaaskodanikke aina juurde, ükskõikne olla on ju palju mugavam! Igasuguseid pisiheategusid enam üldse ei märgata – proovi mõnele naisolevusele viisakalt ust avada, ta lükkab su lihtsalt õlaga kõrvale ja kogu lugu! Ega asjata öelda, et ükski heategu ei jää karistamata.”

Madise suunurgas hakkas end liigutama muigeidu.

„Arvad, et maailm on hukas? Igatsed tagasi neid aegu, kui noored inimesed veel vanemaid austasid?”

„Just! Mina olen oma lapsepõlves ja nooruses vist küll tuhandeid kordi vanematele inimestele uksi avanud ja bussis istet pakkunud. Lootsin, et kui mina vanaks saan, tehakse minule samuti, aga võta näpust! Aga kui sa ütlesid, et igatsen taga vanu aegu, siis tuli mulle midagi meelde. Kas sa tead, et niisugust sõna nagu igatsus vanad eestlased ei tundnudki?”

„Nojah, eks see oli nende jaoks liiga luuleline… Aga kuidas nemad ütlesid, kui hingel millestki puudus oli?”

„Nemad ütlesidki – hingevõlg! Siis, kui oli tunne, et hing midagi enamat nõuab. Lihtne ja kõigile selge.”

„Et sinul käib nüüd aeg-ajalt hingevõlg kallal?”

„Käib küll, ja üsna tihti. Kiusab, et elu jooksul olen midagi valesti teinud või hoopis tegemata jätnud… Justkui oleksin iseendale midagi võlga jäänud!” tunnistas Ronald.

„Paistab, justkui sina oleksid vanas eas pessimistiks muutunud! Minu arust olid sa alati rõõmsameelne inimene, ütlesid enda kohta ikka, et…”

„Et loll ja rõõmus, tahad öelda? Seda nimetati vist sünnipäraseks optimismiks, aga nüüd hakkab see vahel justkui ära ununema,” muigas Ronald. „Ega ma praegugi läbinisti pessimist ei ole, aga eks elus on üht-teist nähtud ja õpitud ka. Aga nendest pisikestest tegudest, mis minult tükki küljest ei võta, aga kellelegi head teevad, kas või seesama ukse avamine, pole ma siiamaani loobunud, eks see on mulle juba lapsena külge kasvatatud. Mingit tänu ega tähelepanu ma selle eest enam küll ei oota!”

„Heateod, see on õilis asi, aga mina arvan, et kõik heategijad ihkavad ikkagi kuigipalju imetlemist! Lihtsalt tillukest altruistinimbust ümber pea, mis kõigile näha oleks. Mõni vist tahaks koguni Suure Heategija medalit, mida saaks kaelas kanda. Sinule see sobiks,” aasis Madis. Niisugune vastastikune nöökimine oli neil omavahel juba ammu tavaks saanud.

„Ei, altruist on midagi muud, tema on ennastohverdavalt andunud heategija, mina selleks ei saa ega tahagi saada! Ja tead, miks – loomupärane egoism ei luba mul ennast liialt alandada, sellepärast. Aga kui tagasi vaadata, siis olen oma silmaga näinud, et ka igal heateol võivad olla ettearvamatud tagajärjed. Ja tõesti, alati mitte sugugi positiivsed – soovid küll head, aga välja tuleb hoopis vastupidi!”

„Aa, see on huvitav! Too mõni näide, kui meelde tuleb.”

Ronald Sarrik nõjatus mugavamalt nahast tugitooli seljatoele ja suunas pilgu raamaturiiulile, justkui püüdes sealt inspiratsiooni leida.

„Kas sa energiasüsteemi ajast Ervin Tammetit mäletad? Dispetšer oli, sihukese laia jutuga lõbus sell,” küsis Ronald.

„Taevake, millal see oli – juba ligi viiskümmend aastat tagasi, siis, kui me sinuga tuttavaks saime! Jaa, tuleb meelde küll, minu arust oli täitsa asjalik mees.”

„Seda minagi arvasin, et tore inimene, me olime oma arust isegi sõbrad… Temal ju juhtus niisugune õnnetus, et naine, keda ta väga armastas, laskis lõpuks teise mehega jalga. Ei-ei, see ei ole naerukoht! Tammeti Ervin läks sellest nii endast välja, et oleks äärepealt nööri kaela pannud! Eks ta mulle siis pihtis, kui me öösiti koos tööl olime, ja mina muidugi püüdsin teda lohutada. Ja lõpuks sokutasin talle uue naise.”

„Ohoo! Kosjasobitaja oled sa ka olnud?”

„Võid nii nimetada, kui tahad! Lihtsalt mul oli üks kena naabriplika, lapsepõlvetuttav, Vaike nimi. Lastena mängisime koos, käisime ühes koolis ja olime peaaegu nagu õde ja vend, aga ei midagi rohkemat! Siis aga läks Vaikel abiellumisega sandisti, ta ei osanud endale õiget meest valida…”

„Üks paljudest nagu ikka! See on ju nii tavaline lugu, palju neid päris õigeid siis ikka leitakse,” torkas Madis vahele.

„Kui üldse leitakse, aga olgu… Algul elasid nagu ilusti, Vaike sünnitas poja ja kõik oli korras, aga mees hakkas varsti teiste naistega ringi tõmbama ja lõpuks lahutaski ära. Vaike oli vaevalt kolmekümnene, aga juba justkui lapsega lesk! Ja siis ma ütlesingi Tammeti Ervinile, et tean niisugust rahulikku ja üsna sileda välimusega naist, kes võiks talle sobida. Andsin telefoninumbri ja rääkisin Vaikele ka, et võib-olla üks kõigiti asjalik mees helistab talle. Ega ma Ervinilt midagi rohkem pärima ei hakanud, delikaatsed hingelised asjad, nendest pikalt ei räägita. Pealegi Vaike elas siis linna teises servas ja me ei saanud isegi juhuslikult kokku! Mina olin ju oma osa andnud, tahtsin mõlemale head teha ja jäin rahule. Ja läks neli-viis kuud, enne kui ma neist jälle midagi kuulsin.”

„No ja siis? Mis edasi sai?” päris Madis kärsitult. Tema arvates esitas Ronald oma lugu üleliia pikalt, justkui tahaks oma osast selles loos veel kord rõõmu tunda.

„Edasi juhtus see, et sain nendelt pulmakutse.”

„Näed siis! Oledki ju heategija. Või läks see abielu kiiresti lõhki?”

„Ei läinud kuskile, kõik oli korras! Nad elasid mehe surmani õnnelikult, niipalju kui mina tean,” kohmas Ronald, tundes, et seni sujuvalt veerenud jutt hakkas äkki kuskile kinni jääma. Tookord toimunud kannapööret oli raske usutavana edasi anda.

„Siis oli ju sinu heategu korda läinud!” kommenteeris Madis.

„Heategu küll, aga näe – sõbrast sain lahti.”

„Mismoodi? Miks siis?”

„Ervin hakkas lihtsalt heast peast Vaiket kahtlustama, et tal olevat minuga mingi salavahekord, aga see oli absoluutne jama! Kord ta ütles mulle otse välja, ise hingepõhjani tige, et Vaike pidavat minust alati ülivõrdes rääkima, mind lausa taevani kiitma, et see on kahtlane lugu!”

„Muidugi, eks Vaike oli tänulik, et sa talle mehe sokutasid.”

„Ei, Vaike mõtles midagi muud, et kuidas ma Marjuga hästi läbi saan, ja oli mind kiitnud, et meie peres on kõik rohkem korras kui nendel. Eks see vist ajaski Ervini hirmsasti närvi ja pani igasuguseid oletusi tegema. Vaikel oli muret küllaga, sest põhjendamatu armukadedus on ju samamoodi ebaõiglane nagu süütu inimese varguses kahtlustamine. Ervinist ma poleks osanud niisugust asja kartagi.”

„Mis edasi sai?” päris Madis juba huviga.

„Eks meie sõprus siis sellega lõppeski, ja õnneks läks Tammet varsti pärast pulmi dispetšeritöölt ära, edutati peavalitsusse osakonnaülemaks. Mina sain läbi häda ülikooli õhtusest osakonnast majandusala diplomi kätte ja vahetasin samuti töökohta, enam me kokku ei puutunudki. Aga ma hakkasin tagantjärele mõtlema, et võib-olla see polnudki armukadedus, vaid Ervinil oli vaja ettekäänet, et minuga mitte enam tegemist teha. Vaike rääkis veel aastaid pärast matust, et Ervin oli tegelikult talle väga hea mees olnud.”

„Ei saa aru! Miks tal oli vaja sinust eemale hoida, te olite ju sõbrad?”

Ronald muigas laialt.

„Mina arvan, et Ervinil oli lihtsalt piinlik, sest mõtle – ta ei osanud ise elukaaslast leida ja tegi minu soovituse järgi, see võib ju ühele ennasttäis meesterahvale olla üsna alavääristav, vähemalt mulle tundus nii. Ja lõpetas minuga suhtlemise, et mitte tänuvõlglane olla. Vist kartis meenutamist, et ma talle naise soovitasin.”

„Kes kurat sellest aru saab, see sinu mõttekäik on nii keeruline… Justkui mingi kõrgem pilotaaž, selle mõistmiseks on vaja eriväljaõpet!” torises Madis. „Mina pole vist nii peenetundeline, et neid asju jagada.”

„Olgu, ma teen siis sulle puust ette ja poole suurema! Kui sa laenad kelleltki suure summa raha…”

„Ei laena, võlg on võõra oma!” pistis Madis kiiresti vahele. „Minul raha laenamise kommet ei ole. Pole õnneks siiamaani laenanud.”

„Oota, kuula ära! Oletame, et sul on sõber, keegi jõukas poissmees, kellel pärijaid ega sugulasi ei ole. Ja kui sina temalt ilma mingi paberi või allkirjata raha laenasid ja tema äkki kõrvad pea alla paneb? Keegi sinult raha tagasi ei nõua – oleks ju tore küll?”

„Eks see võlatunne ikkagi jääb, aga… Kui just keegi ei tea, oleks küll.”

„Näed siis! Ja toosama Ervin tekitas ise niisuguse olukorra. Mina füüsiliselt ei surnud, aga meie suhtlemine sai otsa. Tema jaoks olin ma kadunud, peaaegu surnud, ja ei mingit tänuvõlga! Lihtsalt me ei suhelnud enam ja kogu lugu.”

„Mulle jääb mulje, et sina vist ootasid temalt mingit erilist tänu, ja kui seda ei tulnud, olid solvunud,” õrritas Madis.

„Mida kuraditki ma ei oodanud! Oleks tahtnud lihtsalt samamoodi sõprust jätkata, edaspidi juba perekondlikult läbi käia, aga tühjagi. Eks see panigi järele mõtlema.”

Madis tegi veidi nõutu näo ja kehitas õlgu.

„Seda ei saa küll reeglina võtta, on rohkem vist erand kui reegel! Ega igaüks nii ei käitu, eks see oleneb inimesest. Aga vahel tundub küll, et kui püüad teha teisele head, siis saad ise vastu pead,” deklameeris ta ootamatu paatosega. „Aga see… Vaike või kes ta oli – temaga ikka mõnikord kohtusid? Või vähemalt telefonis rääkisid?”

„Ei, sel ajal kui nad abielus olid, siis küll ei rääkinud, eks mul on ka eneseuhkus olemas. Mõtlesin, et elagu, kuidas oskavad, mina pesen käed puhtaks. Kujutle, mis siis oleks juhtunud, kui Ervin kuulnuks, et ma Vaikega mingit salasidet pean! Ja ega siis polnud praegune aeg, et igaühel mobla taskus, siis oli vaja tänavanurgale telefoniputkasse kõndida, isegi lauatelefon kodus oli suur imeasi. Pärast pulmi läks vist seitse-kaheksa aastat, enne kui Vaike ükskord helistas. Ja helistas sellepärast, et öelda: Ervin sai infarkti ja järgmisel laupäeval on matus. Tahtis, et mina ka tuleksin.”

„Siis oli asjal lühike lõpp, sinu eestkostealuse abielu jäi päris lühikeseks! Mis temast pärast sai?”

„Ega mul talle rohkem mehi pakkuda polnud! Hakkas lesepõlve pidama, eks peab vist siiamaani. Mina pole tema vastu enam huvi tundnud,” ütles Ronald, aga pärast eelnevat juttu kõlas see kuidagi ebasiiralt, nii et Madis heitis külalisele veidi kahtlustava pilgu. Inimesi, kellel pole näitlejaannet, on lihtne valelt tabada. Kui nad midagi varjata püüavad, muutub nii nende olek kui ka hääl hoopiski tähelepanuäratavaks.

„Noh, mina sinu asemel oleksin temaga ikka mingit kontakti pidanud, kui oled juba teise elu korraldama hakanud,” arvas Madis. „Küllap see Vaike oli ikka kena naine ja meeldis sulle endale ka, ega sa muidu oleks teda julgenud sõbrale soovitada.”

„Nüüd on sul hea rääkida, kui oled juba viis-kuus aastat leskmees ja ilma naise valvsa silmata! Aga peaksid veel ikka mäletama – ega sinu Leiligi vist poleks niisugust asja sallinud, kui sa oleksid hakanud mõne üksiku naisega tutvust pidama?” küsis Ronald tõsise huviga: mida Madis vastab? Ja mismoodi ta vastab, kas otse või mingi keerutusega, mis õige vastuse sootuks ära moonutab?

„Leili oli mõistlik naine, mina arvan, et temal poleks selle vastu midagi olnud! Kui tegemist on lapsepõlvetuttavaga, kellega juba liivakastis koos mängitud… Kindlasti mitte!” väitis sõber ootamatult kindlalt ja see pani Ronaldi kulmu kortsutama.

„Võib ju olla, aga et ta oleks sellest vaimustatud olnud, seda ma ka ei usu. Elu on näidanud, et mehe ja naise suhted põhinevad alati rohkem tunnetel kui loogikal ja neid seoseid polegi nii lihtne igaühele selgeks teha! Pealegi on mees ja naine sedavõrd erinevatest materjalidest kokku pandud, et kunagi ei või teada, milline reaktsioon nende lahti harutamisel tekkida võib,” kuulutas Ronald veendunult.

„Sa räägid, nagu oleksid armukadeda naise käest kõvasti kolki saanud! Valusad kogemused või? Kas Marju on ka midagi sinnapoole?”

„Madis, mina olen viiskümmend kuus aastat abielus olnud, selle jooksul on igasugu asju ette tulnud! See on paratamatus, sest abielu on ikkagi kahe väga erineva inimese kooselu. Kolki ma pole naise käest just saanud, aga paar kõrvakiilu küll, kui Marju oli veel noor ja äge… Ta on eluaeg tõesti hirmus armukade olnud ja eks mina jälle meeldisin nooremas eas ka teistele naistele, mis seal salata!”

„Aga teised naised sulle?”

„Eks sedagi juhtus, ju ma olin siis need kõrvakiilud ära teeninud,” seletas Ronald nägu krimpsutades. Juhtub üsna harva, et mehed avameelseks muutuvad ja oma naise peale sõbrale kaebama hakkavad, aga Ronaldit õigustas ebamäärane sisetunne, et nüüd, kui kaheksakümmend juba seljataga, vist juba võib. Vanal mehel tekkis ootamatu soov rääkida asjadest, mida kodus naisega pole võimalik arutada.

„Isaste meeste õnnetus…” pomises Madis teadjalt.

„Missugused need mitteisased mehed on – kohitsetud või?”

„Need, kel kena naist nähes kohe ei teki tahtmist temaga lähemat tutvust luua! Kes ei ole sedavõrd alfaisased, et vaatavad naistele alati alt ülespoole! Mina millegipärast arvasin, et sina oled teistmoodi.”

„Alt ülespoole…” torises Ronald, see oli tema jaoks liiga alasti tõde. „Eks olen minagi niimoodi vaadanud, aga ikka rohkem mõttes, ja mõtteks need alt ülespoole vaatamised jäidki…”

„Alati? Tahad ütelda, et sa pole kordagi komistanud?” pinnis Madis toonil, nagu teaks, et Ronaldil on midagi kahtlast hinge taga.

„Kurat võtaks, kui inimene on siin maamunal kaheksakümmend aastat elanud, on temaga igasuguseid asju juhtunud! Aga nüüd olen ma nende komistavate meeste hulgast ammugi maha kantud. Eks sinagi tead seda anekdooti, kuidas üks minuealine arutleb: kui ilusat naist näeks, küll kallistaks ja küll suudleks, aga mis see kolmas asi oli, mis temaga tegema peaks?”

„Nii et limiit on läbi, jah? Marjut sa enam ei tülitagi, tahad öelda?”

Ronald mühatas, sel teemal poleks ta tahtnud jätkata. Aga Madisesse oli pugenud mingi kiusuvaim või kättemaksukuradike, kes samal teemal jätkata käskis.

„Või on ta sulle öelnud, et sa ei tule mehena enam arvesse? Leili tõrjus mind alailma eemale, teda seks ei huvitanud.”

„Imelik, kuidas sa siis hakkama said? Kas sul ei tulnud mõtet, et peaks ära lahutama ja kuumema naise otsima?” Ronaldis oli ärganud uudishimu.

„Sa justkui ise ka meesterahvas, aga oskad lollilt küsida! Kas sa ei tea, mis teha, kui liiga pakitsema hakkab? Aga lahutada ma ei tahtnud, lootsin, et asi pikkamisi paraneb. Ja Margus tuli ju meil kohe, siis oleks mulle alimendid kaela jäänud!”

„Nojah, aga ikkagi,” ei jäänud Ronald rahule. „Oleks võinud veel siis, kui lapsed juba kodunt välja lendasid!”

„Kartsin, et kui vanaisa hakkab abielu lahutama, siis soovitatakse mitte kohtusse, vaid psühhiaatri poole pöörduda!” seletas Madis kergelt muiates just nagu näitamaks, et kõik on paigas ja tema oma elust probleemi ei tee.

Ronaldit ei pannud sõbra jutt kaasa muigama, vaid tegi hoopiski tõsiseks. Kiskus isegi mõttekurrud laubale.

„Kuidas sul muidu tervis on?”

„Arstid ütlevad, et minu vanuse kohta igati normaalne.”

„Nüüd sa võiksid siis selle tembu ära teha ja endale uue elukaaslase otsida, sa oled ju vaba mees!”

„Ei saa, isegi naabri koer hakkaks selle peale naerma! Minul on varsti vanust juba seitsekümmend seitse täis!”

„Ja mis siis – pead ennast juba impotendiks, kes isegi naisterahva naeratust ei oska hinnata?” ründas Ronald.

Madis mühatas tusaselt, see teema talle ei meeldinud. Aga vastas siiski.

„Ütleme, et nii hull see asi vast ei ole. Ega täpselt ei tea küll, aga…”

„Kas sa, Madis, oled mõelnud, et inimene elab vaid üks kord? Kui seal teispoolsuses peakski veel midagi järgnema, siis see pole enam see elu, mida me siiamaani oleme elanud!”

„Teispoolsuses? Kas sa pole kuulnud, et kõik inglid on sootud, ju siis inimesed oma teises elus samamoodi! Seal enam vastassoo vastu huvi ei tunta ja meid valmistatakse selleks praegu pikkamisi ette! Nii et kõik maised rõõmud jäävad siiapoole Toonela jõge ja sealt tagasi ujuda ei saa!” ütles Madis, püüdes selle juurde teha nägu, nagu selline perspektiiv isegi meeldiks talle.

„Ja sa oledki sellega leppinud? Ma olen sinust vanem, aga mina küll ei ole!”

„Paratamatustega peab leppima, mis teha,” arvas Madis kummalise alatooniga ja jätkas siis reipamalt, sest äkki oli talle hoopis uus ja isemoodi mõte pähe turgatanud. „Ega me ei oska arvata, mis meid ees ootab, on see päris lõpp või ainult reis tundmatusse. Aga tead, mis ma praegu välja mõtlesin? Vanasti tegid poissmehed enne suurt elumuutust, abiellumist, viimase poissmeheõhtu, kus sai end veel vabalt tunda ja välja elada, mõnel pool on see veel praegugi moes! Midagi niisugust peaksid ka meiesugused vanamehed tegema, enne kui nad üle sellesama Toonela juhatatakse või lihtsalt Liiva-Annusele üle antakse! Peaks samamoodi mingi lahkumispeo korraldama, et maapealsele elule kriips alla tõmmata, mis sa arvad? See oleks nagu märk, et inimest ei seo siia mahajäävaga enam mingi kohustus ega moraalne side, ja siis saaks end viimast korda täiesti vabalt välja elada! Kui võtaks midagi erakordset ette, ah?”

Ronald hakkas muginal naerma.

„Ei tea, kust meiesugused niisuguseks möllamiseks jõu võtavad? Ilus mõte küll, aga vaid teoreetiliselt! Mina jaksan selle peale ainult aplodeerida, ja sedagi mitte kaua.”

Osad olid märkamatult vahetunud. Madis oli leidnud huvitava idee ja nüüd oli temast initsiaator saanud.

„Oled sa siis juba päris jõuetu või? Marjut ju ikka vahel kiusad?”

„Nojah, eks vahel ikka. Pole küll enam see, mis oli, aga noh, vanainimeste värk, peab leppima.”

„Nii et sa oleksid sellel elust lahkujate õhtul nõus kaasa lööma?”

Ronald tõmbus tõsiseks, oleks justkui endas inventuuri teinud.

„Kui vaid mõttejõust aitaks, võib-olla löökski. Aga kuidas ma niimoodi, et Marju teada ei saa? Tema on mind eluaeg harjutanud, et vaid teki all ja pimedas… Mis seal salata, eks mul käivad vahel nüüdki veel üsna riivatud mõtted kallal, mis nagunii kunagi ei täitu. Aga unistada ju ikka võib, isegi kaheksakümnesena, mis sa arvad?”

Madise nägu oli aina enam selginud ja nüüd pakkus mees oma ideest juba vaimustudes välja:

„Tead, mis me sinuga koos teeme? Me läheme sanatooriumi, nädalaks või kauemakski, kui raha jätkub! Oleksid nõus?”

„Mis sa… Ma pole elus sees sanatooriumis käinud! Ja nüüd neid enam vist polegi, nüüd on kõik mingisugused spaad!” hämmeldus Ronald.

„Ah, see on seesama! Vanasti me Leiliga käisime seal tihti, üksi pole ma enam käinud. Aga sinuga koos, miks mitte? Putitavad meil tervise üles ja siis võib selle pärislahkumisõhtu edasi lükata! Või kunagi hiljem jälle uue korraldada.”

„Arvad, et saaksime minna ainult kahekesi, ilma Marjuta?” lõi Ronald kõhklema.

„Just! Ma ju ütlesin, et korraldame lahkumispeo või nii. Ja meievanustele võib see õhtu ju terve nädala kesta, kogu elatud elu eest, eks ole?” Madise toon oli aina võidukamaks muutunud, idee vaimustas teda üha enam.

„Ma ei tea, kas… kas Marju lubaks…”

„Kurat, ole ükskord mees, mitte memm! Eluaeg oled naise tuhvli all elanud, tule sealt enne surmagi välja,” sai Madis tigedaks. „Küll ma räägin su Marju ise pehmeks, ega me võõrad ei ole. Igal aastal saame vähemalt sünnipäevadel kokku ja… Mis sa arvad?”

Ronald jättis vastamata, tegi ainult mõtliku näo, ja mis tema lauba taga sündis, jäi ainult mehe enda teada.

Marju oli soostunud Madise plaaniga üllatavalt leebelt, nii et Ronald oma naist imestunult uudistama jäi. Polnudki vaja Madisel endal tulla teda veenma!

„Olge seal pealegi siis, mehed omavahel, saate lõpuks oma vanad meenutused, need igavad töö- ja tehnikajutud ära rääkida, ilma et mina peaksin neid ikka ja jälle uuesti kuulama!” oli Marju öelnud.

„Mis sa… Ja oledki nõus, et me Madisega sanatooriumi läheme?”

„Ma ju ütlesin! Mis teil seal viga, kaks vanameest, olete paras paar! Ja mina saan selle aja abielupuhkust nautida! Kas sa arvad, et ma pole seda ära teeninud, et sinust natuke rahu saada?”

See oli küll naljaga pooleks öeldud, aga Ronaldi jaoks siiski midagi enneolematut, isegi halvaendelist. Midagi, mis pani ta mõtlema ja veidi etteheitvaltki vastama:

„Huvitav, et sinul on abielupuhkust vaja… Pärast pensionile jäämist oleme kogu aeg koos elanud, päev päeva kõrval, mina ei kujutagi ette, et mul ilma sinuta oleks hea olla. Aga näe, paistab, et sina seda naudiksid!”

„Just selles ongi asi – sinule on samuti niisugust eemalolekut vaja, et hakkaksid minu osast oma elus paremini aru saama! Võib-olla oskad siis oma naist rohkem hinnata, kui mind kogu aeg kõrval õpetamas ja sul nina pühkimas ei ole. Oleks ju sulle kasulik kogemus, mis?” Niimoodi oli Marju abielupuhkuse kasulikkuse temale iseloomulikul toonil ja nagu ikka eneseteadlikult mehele selgeks teinud.

„Ja kui sulle hakkabki see ilma meheta elu meeldima, siis sul polegi vist põhjust mind enam tagasi võtta?” püüdis Ronald nüüd omalt poolt asja naljana esitada, aga niimoodi välja öelduna ei kõlanud see üldse humoorikalt. Pika abieluaja jooksul olid nad võimalikust lahkuminekust päris mitu korda möödaminnes rääkinud, sellega tüli käigus mõnikord isegi ähvardanud, aga enamasti küll vaid vastastikku tögavalt aasinud. Aga et Marju oli hetkega nõus niiviisi, asja ees, teist taga, nende abielus mingit suurt vahetundi välja kuulutama, see oli tema puhul täiesti ootamatu. Sellel pidi küll mingi eriline põhjus olema!

„Noh, eks see oleneb juba sinust, kas võtan või mitte,” heitis Marju samuti naljatoonis tagasi, aga see oleks nagu tema kiire nõustumise salapära veelgi rõhutanud. Kas temal on ka mingi salahuvi, millest ma pole seni teadnud, välgatas Ronaldis kahtlus. Aga Marjul on juba küllalt vanust, seitsekümmend kuus, pealegi pole ta meeste vastu eluaeg huvi tundnud, kust tal see kirg veel nüüd tekkima peaks!

Ronald võttis telefoni.

„Tere, Madis! Kas sa kujutled olukorda, Marju on tõesti nõus!”

„Mis sa mõtled, seda sanatooriumi minekut või?”

„Just! Ta oleks justkui rõõmus, et saab minust mõneks ajaks lahti.”

„Kas sina temast siis ei taha puhata?” vastas Madis küsimusega.

„Kurat, nii ootamatu lugu… Ei oskagi äkki arvata, kas tahaks või mitte. Ja ma ei taipa, kuidas mu naine on äkki nii usaldav.”

Madis laskis kuuldavale midagi naerutaolist, mis küll just ehtsalt ei kõlanud.

„Ju ta arvab, et meietaolisi vanakesi on juba ohutu omapead kõndima lasta! Teab omast käest, et sinust nagunii enam asja pole, mis muud! Mina ennast küll veel nii ei tunne, aga ära sellest Marjule igaks juhuks räägi. Siis on ju meie minekuga kõik korras, mis?”

„Tead, Madis, naera, kui tahad, aga mina olen vist juba sedavõrd mandunud, et pole lihtsalt harjunud ilma Marjuta pikalt olema! Ega vist oskagi olla, kuidagi imelik on.”

„Mees, kurat! Sulle pakutakse ideaalset võimalust ennast Soome rikaste naiste hulgas välja elada, ja sina ei taha! Mina sinu asemel küll tahaksin,” seletas Madis ülepakutud bravuuriga, nagu oleks tal tõesti meri põlvini.

„Noh, neid väljamaa pensionärimutikesi olen ma ka siin Tallinnas näinud, second-hand kaup, pole just minu maitse. Need sobiksid rohkem muuseumi või nii,” püüdis ka Ronald üleolekut näidata. Kui mehed omavahel räägivad, tekib paratamatult mingi rivaalitsemise moment, et teisest ei tohi viletsam olla, aga teatud piirini tuleb siiski iseendaks jääda.

„Tead, Ronald, sina hakkad lihtsalt vabatahtlikult vanaks jääma, muud midagi! Lased lipu alla ja tõstad käed üles. Vara veel, mees, vara!” ütles Madis noomivalt.

„Mis ma lasen, kui enam pole seda nööri, mis lippu üleval hoiab! Nii et sina tahad minna sanatooriumi, jah? Ja mind kaasa võtta?”

„Jaa, päris kindlasti! Mis meil seal kahekesi viga, ja sina saad nädalakese ilma oma eide näägutamiseta elada. Küll sa näed, et elaksid hea meelega kauemgi, aga eks see pagana rahakott on vist ka sinul õhukesevõitu.”

Oligi selleks korraks kõik. Konkreetsed plaanid, et millal minna ja mismoodi, jäid veel pidamata ja Ronald võttis selle kõigepealt Marjuga jutuks.

„Mismoodi minna? Mis imelikku moodi sinna Pärnusse siis ikka minnakse – istud aga bussi ja sõidad, mis sellest küsida!” ütles Marju imestust varjamata.

„Ma mõtlesin, et võtaks õige auto. Harjunud, et kodust eemal on see mul alati käepärast.” Alles siis, kui ta oli selle välja öelnud, sai Ronald naise ilmest aru, et oli üpris rumalasti mõelnud.

„Miks meie auto peab kasutult seal parkimisplatsil seisma, kui mul võib seda siin vaja minna?” küsis Marju juba kerge õelusenoodiga hääles. „Sa justkui ei mäletagi, et ka minul on juhiluba?”

Õnneks oli sõber Madis hoopis teisest puust, tema vastas Ronaldi küsimise peale otse ja kindlalt:

„Mismoodi läheme? Minu autoga ja kogu lugu!” See tuli Madise suust tõelisel komandöritoonil, kuigi ta oli omal ajal Vene sõjaväes aega teenides vaid jefreitoripaelakese pagunitele saanud. Ning Ronald mõtles, et kuigi nende sõprus on kestnud ligi pool sajandit, pole ta mitte kunagi osanud ega vist tahtnudki Madise alati enesekindlat käitumist imetleda ega ammugi mitte kadestada.