Читать книгу Hingevõlg - Erik Tohvri - Страница 5

Sanatoorium „Meretuul” oli Madis Niinepuule viimse nurgani tuttav koht, sest oma kadunud naise Leiliga olid nad oma nelikümmend kaks aastat kestnud abielu jooksul siinseid mugavusi ja ravi ligi paarkümmend korda nautinud, viibinud siin iga kord nädala või vahel ka kaks. Need lõõgastuspausid olid nende halliks kippuvasse igapäevaellu vaheldust toonud, olid nagu aknad, mis argiselt hämarasse eluruumi vahetevahel lasid päikest paista ja tekitasid vähemalt ajutiselt lootusrikka tunde, et elada on võimalik ka tavaliseks saanud olmemuredeta.

Tõeliselt hingeülendav oli juba vaade, mis siin avarast aknast, veel enam aga selle taga laiuvalt rõdult avanes: piiritu veeväli, mis taevas etenduvat valguse- ja pilvedemängu alati rahutus veepeeglis omamoodi tõlgendas, ja nii sel taeval kui ka tema peeglil oli tuhat erinevat nägu. Meri võis olla leebe ja ohutu nagu nurrulööv kassipoeg, aga ka ootamatult, lausa üleöö süngeks ja ähvardavaks muutuda, ning end paksu pilvetekiga katnud taevas sisendada lootusetustunde, et mitte kunagi enam ei ilmu sinna rõõmutoovat eluallikat, päikest. Sest lõputult suur mässav meri oli selle ära keelanud, nii kõikvõimas meri, et tema tujudele pidid kõik vastuvaidlematult alluma.

Mere vahelduvast tujukusest hoolimata oli Madis ennast sanatooriumis alati hästi tundnud. Ta oli kogenud, et ka pärast kõige süngemat tormiilma tuul vaibub, meri rahuneb, pilved kaovad ning päike naeratab jälle nagu lepitust otsides. Looduses on samamoodi kui abieluski, kus pärast taevani tõusnud tüli tunded jällegi rahunevad ja närvipinge laandudes söandatakse taas teineteisele naeratada ning lepitust otsida. Tunne on sama, kuigi inimeste puhul on tegemist võrdsete partneritega, mitte nagu kaldalt merd imetledes, et üks on lõputult suur ja teine tolmukübemena tühine.

Kui varem oli Madis siin viibinud alati koos Leiliga, siis nüüd, kui ta juba neljandat aastat lesepõlve pidas, pidi sanatooriumipuhkus olema teistmoodi: mehed omavahel, Madis ja Ronald. Kaks pensionärist vanameest, kes nüüd ratastega kohvreid järel vedades astusid mööda pikka koridori – Madis asjalikult ja emotsioonideta, Ronald aga alatasa ringi vaadates ja ümbrust uudistades. Toa number 217 ukse juures jäi Madis seisma ja torkas võtme lukuauku.

„Vaatame siis järele, missugune tuba meile anti!”

„Eks need kõik on vist ühtemoodi,” arvas Ronald. Ta oli sõidust väsinud, oleks tahtnud juba asemele pikali heita ja selga sirutada.

Tuba oli tõesti samasugune nagu alati, veendus Madis. Kaks kušetti, madalad öökapid, kirjutuslaud, riidekapp, väike televiisor. Ta jättis kohvri ukse juurde, astus toa keskele ja vaatas rahulolematult ringi.

„Telekas on ikka samasugune kui ennegi, väike nagu seasilm! Kumba voodit sa tahad?” küsis ta siis ja vastas ise: „Mina tahaksin aknapoolset.”

„Ongi hea! Mul siit tagumisest lühem maa kusel käia, öösel hakkab ikka paar korda pakitsema,” viipas Ronald tualettruumi ukse poole. Ta riputas veidi kõheldes jope varna ja heitis kušetile pikali. „Selg väsis sellest pikast autos istumisest ära, tahaks veidi sirutamist.”

Madis urahtas vastuseks midagi arusaamatut, tema arust polnud see teema, millest pikemalt juttu teha. Ta avas kohvri, võttis sealt sülearvuti ja hakkas seda lauale sättima.

„Näe, sa oled isegi laptopi kaasa võtnud!” imestas Ronald.

„Vaatan, kuidas siin internetiga on… Maailmaga peab kontakt olema.”

„Nojah, seda minagi… Ma helistan Marjule, et oleme õnnelikult kohale jõudnud.” Ronald võttis telefoni, aga märkas siis, et sõber silmitseb teda varjamatult pilklikul ilmel.

„Kas sa kavatsed igast meie liigutusest naisele ette kanda?” Madise toon polnud just noriv, aga omajagu üleolev või isegi halvustav küll.

„Mis sa ajad! Meil Marjuga on alati kombeks teineteisele teada anda, et kõik on korras. Tänapäeva liikluses võib paljutki juhtuda, miks ta peaks ilmaaegu muretsema?”

„Ja arvadki, et ta nii väga sinu pärast muretseb?” See oli juba selge pilge, mis nende sõnade tagant kostis, ja Ronald sai tigedaks.

„Mis kurat sulle sisse on läinud? Me oleme sinuga nii vanad tuttavad, oma arust tunnen sind läbi ja lõhki, aga täna sa oleksid nagu ära vahetatud! Mis sa norid?”

Madis ei vaevunud süüdistusele vastama. Istus laua taha, pani prillid ette ja hakkas arvutiga tegelema. Klõbistas klahvidega, kuni lõpuks enam-vähem rahule jäi.

„Midagi siin ikka on, kiirus pole küll see, mis võiks olla, aga olgu… Ah arvad, et mina norin? Mina jälle arvan, et sina oled oma naist alati fetišeerinud, temast endale peaaegu ebajumala teinud! Muidu oled kõigiti täitsamees, aga teeneline naise tuhvlialune, see on sinu viga.”

Ütlejat tabas Ronaldi tige pilk.

„Kui me siin niiviisi tüliga alustame, siis lähme parem kohe laiali! Selle asemel, et siin sinuga terve nädal kakelda, lähen koju tagasi ja kogu lugu!”

„Mina kakelda ei kavatse, ma räägin vaid tõtt! Ja mina ei lähe siit kuskile,” väitis Madis varjamatu üleolekuga. „Kakelda ma ei taha, aga sulle olen tahtnud alati öelda, et peaksid naise ees oma väärikuse säilitama ja tuhvli alt välja ronima! Nüüd on küll juba hilja midagi parandama hakata, aga parem hilja, kui üldse mitte.”

Ronald Sarrik oli oma abielust mitmeid olulisi tarkusi kõrva taha pannud, ja üks nendest oli, et kui vihastad, siis loe endamisi kümneni; kui hirmsasti vihastad, siis loe kahekümneni, enne kui solvangule vastad. Kergesti ärrituvatele inimestele, kelleks Ronald ka ennast pidas, on niisugune rahunemispaus hädavajalik, et tühjast tekkinud tüli taevani ei tõuseks. Madisega olid nad ammu harjunud vastamisi hambaid teritama, aga need kahtlasevõitu huumoriga polsterdatud torked neelati enamasti alla ja jäid tähelepanuta. See oli tavaline meestevaheline kukevõitlus, mis on eelkõige ajendatud vaid soovist teisest sõnaosavam, aga paraku ka targem olla.

Praegu olid aga sõiduväsimus, senitundmatu olukord ja mingi nimetu kärsitus Ronaldi üle võimust võtnud ja Madise ootamatult labane süüdistus tekitas temas tahtmise vastata teravamalt, kui tal tavaks oli. Siiski sundis teadmine, et ta on siin võõras kohas sõbrast eriti sõltuv, teda huuled kokku suruma ja vaikima. Vaikima nii kaua, et Madis lõpuks küsis:

„Mis sinuga juhtus – jäid tummaks või?”

Ronald tundis, et peab kättemaksuks välja ütlema, mis tema hinge oli juba ammu vaevanud. See polnud küll õige aeg ega koht selle ammuse tõdemuse avaldamiseks, aga Madis ise oli teema üles võtnud ja teinud seda üsna taktitult. Ronald seevastu püüdis rääkida õige pikkamisi ja rõhutatult tasakaalukalt, ise ikka veel kahevahel, kas teeb õigesti.

„Ei, tummaks ma ei jäänud. Aga kui sa juba hakkasid naistest rääkima, siis pean ka mina sulle tõe välja ütlema: minu arvates ei olnud sa Leilile eriti hea mees! Oleksid pidanud teda rohkem austama ja armastama. Või vähemalt endaga võrdseks pidama!” ütles Ronald vaikselt, aga rõhuga.

Ronaldi mõtlikult esitatud etteheide tuli Madisele ebameeldiva üllatusena. Vähk oli ta naise viinud neli aastat tagasi, leinad ammu leinatud ja kaua kestnud abielule kriips alla tõmmatud, aga näe – sõber hakkab talle veel nüüd ette heitma, et… Madis tõmbas kulmu kipra ega vaadanud Ronaldi poolegi, põrnitses hajameelselt arvuti klaviatuuri ja toksis justkui vastust nõudes arvuti ühte klahvi, millest sinakalt helkivale ekraanile tekkis täiesti mõttetu rida: mmmmmmmmmmmmmm… Sai siiski lõpuks suu lahti ja ütles muutunud toonil:

„Imelik mees oled… Kust sina seda võid teada, kui palju mina oma naist austasin ja armastasin? Kuidas sina seda mõõta ja kaaluda oskasid?” küsis ta solvunult, aga ärritumata. Ronald omakorda tundis kiuslikku tahtmist oma süüdistus lõpuni ja pehmendamata välja öelda, endal ikka telefon peos, et lõpuks ometi Marjule helistada.

„See oli ju kaugele näha! Juba seal elektrifirmas püüdsid elumeest mängida ja sekretärile käsi külge ajada, omal noor naine kodus.”

Nüüd läigatas Madise silmis midagi välgutaolist, ilmselt oli Ronald mingist nähtamatust, tähistamata ja täpselt maha märkimata piirist üle astunud. Madise häälgi oli teravaks muutunud, kui ta pikkamisi, nagu sõnu üksikult läbi kaaludes küsis:

„Kas sina, mees, üldse tead, mis tähendab frigiidne naine?”

„Eks ma mõningaid võõrsõnu ikka tunnen,” pomises Ronald sõbra jäisest toonist ehmununa ja ajas end kušetil istukile. Lamades hakkas ta end selles sõnavahetuses justkui ebavõrdsena, isegi liiga kergelt võidetavana tundma. „Teoreetiliselt tean, praktikas pole kokku puutunud. Kas see kehtis siis su Leili kohta?”

„Just! Ma olen niisuguse naisega nelikümmend viis aastat abielus olnud. Ja arvan siiamaani, et see oli vist ainus puudus, mis Leilil oli.”

Ronald jäi kaaslast pikalt silmitsema, kulm kortsus.

„Tõsijutt ikka või? Mina poleks Leilist küll seda uskunud, et ta sind niimoodi dieedil pidas, ta oli ju kõigiti kena naine… Aga kui selle teadmisega tagasi mõelda, siis saab mulle palju asju selgemaks kui seni! Kas või see, miks sa töö juures alati naistega sahmisid. Sa otsisid siis mingit kompensatsiooni.”

Madis muigutas suud, nagu oleks äkki unustanud, kuidas seda organit kõnelemiseks kasutama peab. Ütles siis täiesti muutunud häälel:

„Ma pole sellest kunagi tahtnud rääkida, aga olgu, nüüd vist võib, vanamehed omavahel ja Leilit pole enam ammu… Jah, tema ei tundnud isase inimese vastu kunagi mingit huvi! Leili talus minu lähenemisi, sedagi tüliga pooleks, vaid kuidagiviisi ja haruharva! Ta oli endale mingi tobeda ettekujutuse loonud, kui palju peab üks naine ennast… hm… keppida laskma, et mees tema juures püsiks ja ummisjalu minema ei jookseks! Ei mingit stiihiat ega improvisatsiooni, tema arust pidi kõik käima plaani ja normide järgi, täpse arvestusega nagu mõnes tootmisettevõttes: selle kuu plaan ja norm on täis, mis sa veel tahad? Ja niiviisi me siis elasime, kokku nelikümmend kuus aastat!” lõpetas Madis ennast õigustaval toonil, ise toolikorjule toetudes ja Ronaldi poole vaatamata. Näoilme järgi otsustades mees juba kahetses, et oli seni varjatud perekonnasaladuse välja lobisenud.

„Mis ta siis, et niiviisi… oli ta mingi lesbiline või?”

„Ei olnud ta mingi lesbi! Ta oli lihtsalt täielikult sooneutraalne, justkui pronkskuju, seesama Linda seal Harjumäel kivi otsas, et on küll ilusa naise välimus, aga tehtud umbsest, läbinisti külmast metallist. Ta oli juba sünnihetkel kastreeritud inimolend, aga mitte naine, kes mehele sobiks! Jaa, perenaisena oli ta omal kohal, sünnitas lapsed ja kasvatas suureks, ning sellepärast ma austan teda siiamaani. Aga kui rääkida armastusest mehe ja naise vahel, siis peab selles vähemalt natukenegi seksuaalsust olema, ja seda õnne mul ei olnud!”

„Noh, eks sa oled siis mõne teisega seda mekkinud…” alustas Ronald, aga Madise häiritud ilme ei lasknud tal edasi rääkida.