Читать книгу Sügisvalgus - Erik Tohvri - Страница 5

Jaanipäevani oli küll veel ligi kolm nädalat, aga tundus, et suvi hakkab juba oma õigusi taga nõudma. Ööd olid soojad, ööbikud laksutasid oja ääres toomingapõõsastes ning Sandrile, kui ta värsketele heintele ronis päevaväsimust välja puhkama, kõlas see uinutavalt nagu unelaul. Heinad lõhnasid, ööbikud trillerdasid, ja enne kui silmad unest kinni kleepuda jõudsid, sai Sander metsa taha vajunud päevale mõtteringi peale teha. Ja sealt kargas mõte ka veelgi ettepoole, sellesse aega, kus ta Laanehauast veel midagi ei teadnud. Kaua oli ta kahelnud, kui endine töökaaslane talle sugulastelt päritud metsavahitalust kõneles ja seda odava hinnaga müüa pakkus. Sest mis tahes odav hind on alati suhteline ja väga harva võib kohata inimest, kes suudab omakasu täiesti kõrvale jätta. Aga Haraldiga olid nad külg külje kõrval juba aastaid ehitustel töötanud, vaheldumisi nii linnas kui maal, nii vihmas kui tuisus – just nii, nagu taevataat parajasti heaks arvas ilma teha. Sander Karm oli ehitajaametit pidanud kakskümmend seitse aastat, turninud selle aja sees uute majade tellingutel ja ka kõpitsenud vanu ning ega vist ei leidunudki ehitustööd, mis talle päris tundmatu oleks.

„Mulle sadas see onn täiesti ootamatult kaela, mina temaga midagi tegema ei hakka, mul majad ja suvila olemas. Ega seal suurt midagi järel ei ole, aga sina teeksid sest asja, rääkisid alati, et kui pensile jääd, siis kolid ära maale. Ja sina oled tegija, sinu jaoks oleks see paras Põrgupõhja, võiksid seal mütata nagu vanapagan kunagi,” oli Harald ühtejärge seletanud ja Sander selle peale pikalt mõttesse jäänud. Maale vanaduspäevi veetma, selline mõte oli teda küll juba kaua saatnud, aga üks asi on unistada ja õhulosse ehitada, hoopis teine aga siis, kui konkreetselt otsustada tuleb. Ja see otsustamine pidi raske saama, sest tuli valida. Kas tõesti jätta maha oma kahetoaline linnakorter, mis omal ajal oli kättesaamatu unistusena tundunud ja mille saamiseks kooliõpetaja kutsega Sander oli ehitajaks hakanudki? Aga pärast Endla kadumist ei tundunud see betoonseinte vahele surutud korterike enam koduna, sellest oli Sander Karmi jaoks saanud vaid peavari, mis igale inimesele eluks vajalik on; siit oli ta hommikuti tööle läinud ja siia õhtuti magama tulnud. Aga kas see tähendas ka seda, et tal tulebki kogu oma pensionipõlv siin kivikülas veeta, leppida vaid selle päikesekilluga, mis naabermajade vahelt tunnikeseks aknasse paistma trehvab, ja järelejäänud elupäevad tegevusetuna ainiti vastasmaja betoonseina põrnitseda?

„Ja mis sind siin linnas peale töö kinni hoiab, üksik inimene,” oli vana kolleeg veel lisanud, ning selles oli tal täielik õigus. Sander oli neliteist aastat lesepõlve pidanud ja otsustanud, et enam ta ennast siduma ei hakka. Endlat oli mees väga hoidnud, teda ei olekski keegi asendada suutnud, ja läks palju aega, enne kui mees jälle tundis iha oma kätt naisterahva järele sirutada. Aga need jäid vaid harvadeks üheöösuheteks, kuigi naiste hulgas oleks üsna mitmeid jääjaidki leidunud. Haraldi ettepanek pani järele mõtlema.

„Eks peaks ära käima ja vaatama… Kui kaugel see on?”

„Seitsekümmend kilomeetrit tuleb ära. Aga nüüd on kevad otsapidi käes, õhtud pikad, jõuaks ära käia küll,” arvas kolleeg ja nii nad Sandri autoga esimest korda Laanehauale sattusidki. Siis oli metsaservas veel hangi, sarapuude urvad hõljutasid oma kollaseid narmaid ja sulaveest laiaks paisunud oja uhtus pervel kasvavaid sanglepatüvesid. Kuskil metsasügavuses trummeldas rähn ja sinitaevas hõljuva valge pilveräbala taustal sirutusid taeva poole tumedad kuuseladvad – kõik oli nagu mingi lavakunstniku poolt osavalt kokku pandud dekoratsioon, mis vaataja hetkega lummab. Ning Sander Karm seisatas Laanehaua lagunenud õueväravas, aga ei vaadanud hoopiski maja poole, vaid alla kitsukesele ojaluhale. Seisis, tõmbas kopsud värsket metsaõhku täis ja tundis nähtust õndsust.

„Ega see maja küll enam asja eest ei ole…” tahtis Harald sõpra tagasi maa peale tuua, aga näis, et öeldu ei jõua Sandrini. Alles siis, kui ta sedasama teist korda ütles, tuli vastus.

„Maja võib alati uue ehitada, aga niisugust ümbrust ei tee ühegi väega.”

„Eks jah… Maad ei ole palju, vist kaks hektarit. Kopikatega.”

„Ahah. Ega ma põldu tegema ei hakka, kui…” Sander peatus.

„Noh? Mis – kui?”

„Kui me üldse kaupa saame! Ma ju ei tea sinu hinda!”

„Mis sa pakud?”

„Narr, kes müüb, selle hind!”

„Sa siis tahaksid?”

„Tahaksin…” kordas Sander ja lisas siis mingi hetkeimpulsi ajel: „Tõesti tahaksin! Kuradi ilus koht!”

Harald küsis Laanehaua eest mõistliku hinna. Parajasti sellise, millest oleks inetu olnud hakata maha kauplema ja mis Sandri pangaarvele veel kena jupikese alles jättis. Ja siis kulus mehel kogu aprillikuu lõpp mõõtmiseks ja rehkendamiseks, mismoodi ehitama hakata ning mida selleks hankima peab. Nagu tellitult oli just sel ajal käsil ühe suure pealinnamaja kapitaalremont, seal vahetati uksed ja aknad ning vanadest kõlbas Laanehaua tarbeks nii mõndagi kõrvale panna.

Pensionilejäämine tõi Sandrile isemoodi tunde. Oli kuidagi imelik mõelda, et enam ei pea varahommikuti kella peale tõusma ja tööle kiirustama, sest ta on nüüd kuuekümne viie aastane vaba mees. Penskar, nagu see veider sõnavärdjas rahva hulgas oli käibele läinud. Ja et see pole mitte mööduv järjekordne korraline puhkus, vaid jääbki nii, et ta peab endale edaspidi ise tegevust leidma, millega hommikust õhtuni oma päevi täita. Nii, nagu oleks iga päev pühapäev… See mõte pani mehe kulmu kortsutama, sest kõik puhkepäevad olid Sander Karmile seni tüütud, isegi hirmutavad olnud. Sellepärast, et tegevusetuna olles eksis ta mõte ikka ja jälle sellesse aega, mil nad veel Endlaga koos elasid, äratas hinges jälle leina, mis nende aastatega oleks pidanud juba kustuma, aga ometi kuskil alateadvuses visalt edasi hingitses. Tegutsemine, töö, oli selle vastu parim rohi ning sellepärast oli ta alati nõus olnud ehitustel ületunde tegema. Ja kuna ehitamisega oli alati kiire, töö käis kõikidel nädalapäevadel, siis kulusidki töötegemisele ka tema puhkepäevad. Tasuks selle eest võis Sander rahuldusega nentida, et tema pangaarve oli jõudsalt kasvanud ja raha mehele muret ei teinud.

Haraldi käest ostetud Laanehaua lahendas hoobilt mitu probleemi, kõigepealt pakkus kuhjaga just seda, mida talle kõige enam vaja oli – tegevust. Pärast sealse loodusilu nägemist Sander enam ei kahelnud, et ta maamaja valmissaamise järel lõplikult maale kolib, ja lootis, et elukoha vahetusega jäävad linnakorterisse maha ka teda piinanud mälestused. Sest see, mida ta nüüd alustada tahtis, oli kogunisti uus elu, teises ümbruses ja sootuks teistmoodi kui seni. Linnakorteris ei suutnud ta endale tegevust leida, aga maal ei saanud sellest kunagi puudust tulla – seal oleks alatasa kõpitsemist nii majas kui ka selle ümbruses. Sander nägi vaimusilma ees juba kena maakodu, nägi seina ääres lillepeenral mitmevärviliste õitega daaliaid, nägi isegi suurt ja sõbralikku koerapeni, kes talle saba liputades pruunide sõbrasilmadega otsa vaatas. Ja peale muu avastas ta veel ühe aspekti, mille tähtsust ta senini ei olnud endale teadvustanud: see saab olema päris tema oma maja, esimest korda tõeline kodu. Kõik oma kuuskümmend viis aastat oli Sander Karm üürikorterites elanud, algul koos vanematega Kalamaja linnaosa vanas puitmajas, hiljem uuslinnas paneelmajas, mis algul lausa õnnepesana tundus. Sest siis sündis Ülle ja neid oli kolm. Kuni…

Siit edasi oli mõtetel sein ees. Sest sellest hallist talvepäevast, mil ootamatult nende uksekella helistati, algas allakäik.

„Kas siin elab perekond Karm?” uuris ukse taga seisev mundrimees paberilt.

„Jaa, mina olen Sander Karm.”

„Kas Ülle Karm on teie tütar?”

„Jaa…” Midagi halvaendelist oli korravalvuri hääles ja pilgus, ta hoidus Sandrile otsa vaatamast.

„Teie tütrega juhtus õnnetus. Autoavarii…”

„Autoavarii? Temal ei ole autot!”

„Tema oli autos, mis libedaga teelt välja sõitis. Ja…”

„Kelle autos? Ja kus ta on? Haiglas?” Sander tundis, kuidas midagi hakkas kõri pigistama. Ülle oli öelnud, et läheb sõbranna juurde. Seitsmeteistaastase tüdruku samme vanemad enam ei kontrolli ja kuidas see olekski võimalik?

„Ei. Ta ei ole haiglas. Ta on… Ta ei jäänud ellu.”

Jah, siis algas allakäik. Sellest päevast jäigi Endla kurvaks ja mõtlikuks ning hakkas silmanähtavalt halle juukseid koguma. Kõik muutus, ning kui naine viimaks parandamatu haiguse küüsi lõppes, jäi Sandrile ainult töö.

Ei, neid ränkraskeid päevi lihtsalt ei tohtinud meenutada, see ei andnud midagi peale kibestumise. Sest need, keda on säästetud, peavad edasi elama senikaua, kuni elu antud. Ning keegi ei tohiks lakkamatu leinaga oma järelejäänud elu mürgitada.

Laanehaua oli lahendus, oli pääsemine. See oli sootuks teine maailm, aga ka väljakutse, enese proovilepanek, ning see tekitas Sandris hasarti. Kunagi nooruses oli ta kuuekümneaastaseid mingi kaastundega vaadanud, pidanud neid vaid eluõhtut veetvateks vanuriteks; nüüd, ise selle rajajoone taga olles ta tundis, et suudab veel palju, aga kõige tähtsam – ta ei ole veel lootusetult vana, vaid esmakordselt elus täiesti iseseisev, elukogenud mees. Inimene, kes teab, mida suudab, ega raiska asjatult oma jõudu. Ja Laanehaua polnud tema meelest sugugi mõttetu ettevõtmine, kuigi teine töökaaslane Ants Lõhmus püüdis vastupidist väita.

„Lähed maale ja hakkad vana kõdumaja üles ehitama? Kelle jaoks sa seda teed?”

„Mismoodi – kelle? Iseenda jaoks muidugi!”

„Mees, vaata oma passi! Vaata sünniaastat! Ja ise oled üksik inimene!” Ants Lõhmus oli alati robustse otseütlemisega silma paistnud. „Saad seal viis-kuus aastat elada, ongi suu mulda täis ja hingeke Looja karjas. Enne mõtle, kas see vaev tasub ennast ära! Parem joo see raha maha, oled vähemalt midagi saanud.”

Antsuga ei olnud mõtet vaielda, töökaaslase jutt sundis küll juba tehtud otsust veel kord üle mõtlema, aga tekitas ka trotsi. Tõepoolest, kui inimene peaks kõiki otsuseid tegema vaid praktilisest meelest lähtudes, tunduks palju ettevõtmisi mõistusevastasena. Aga…

„Sul ei ole seda maja isegi kellelegi pärandada!” lisas Ants ja see tekitas Sandris juba viha. Mis see tema asi on? Pealegi oli ta otsuse juba teinud, seda enam ei muudeta.

„Aga kust sina tead? Võibolla ma võtan veel naise!” sähvas Sander vastu. Ise muidugi niiviisi mõtlemata, kuigi sõnade loopimine ei olnud tal tavaks.

„Sina, vana kõbi, ei oska naisega enam midagi teha,” irvitas noorem. Ants oli vaid mõned aastad üle neljakümne, Sandrist ikkagi üle kahekümne aasta noorem ja kirevat elu elanud, kuuldavasti isegi vangis istunud. Brigaadis teda eriti ei armastatud, aga käed olid mehel osavad ja ta tegi korralikku tööd. Sellel viimaseks jäänud väitlusel oli ka oma hea külg – see muutis Sander Karmile brigaadikaaslaste hulgast lahkumise isegi kergemaks, sest ta ei olnud kunagi kõrgelt hinnanud inimesi, kelle mõistuseraasuke on juba kaugelt kõigile näha. Tema pidas end teistsuguseks, selliste töökaaslastega sobis küll igapäevast ehitustööd teha, aga mitte elu mõtte üle väidelda.

Juunikuu alguspäevadel jõudis asi nii kaugele, et Sander eluks hädatarviliku pappkastidesse pakkis, need autosse tassis ja Laanehauale sõitis, et end seal püsivalt sisse seada. Esialgu tõotas see küll vaid armetuks elutsemiseks kujuneda, sest ta oli endale kunagise lauda lakka vaid lihtsa magamisaseme seadnud, selleks katust kindlustanud ning tuulevarjuks variseina kokku löönud. Järgmiseks tööks oli õuele ajutise keedukolde ladumine, sest inimese maiseid vajadusi ei suuda mis tahes loodusilu või töötahe asendada. Ning siis algas töö, mis kogu ettevõtmises tõotas kõige tüütum olla – kõigepealt maja risust ja rämpsust tühjaks tassida ning seejärel tükkhaaval lammutama hakata seda, mille kallal mädanik või lihtsalt ajahammas oli põhjalikku tööd teinud. Selle töö juures oli teinekord vaja üsna pikalt mõelda, enne kui otsustada – kuskohalt piir vana ja uue vahel kulgema hakkab. Hea üllatus oli, et suurem osa põrandatest olid veel kõvad ja kõlblikud, nähtavasti omal ajal hoolega valitud laudadest tehtud; ka korstnajalg kuni vahelaeni kõlbas uut peremeest teenima jätta. Halvemaks tuli tunnistada avastus, et üks laetaladest vajas väljavahetamist, sest oli läbisadanud katusest mädaniku sisse võtnud. See tähendas küll suuremat lammutustööd, aga ei suutnud Sandri vaimu heidutada. Ning kui mees esimese tööpäeva hilisõhtul mööda värskelt kokkulöödud redelit oma magamisasemele ronis, igatses ta rohkem uue töörohke hommiku kui unka all ootava aseme järele.

Mõni päev hiljem jõudis tema juhatuse peale kohale auto ehitusmaterjaliga: laudade ja prusside kõrval olid koormas ka katuseplaadid, sest uut maja hakatakse ehitama vundamendist, vana remontima aga katusest. Ammune pilpakatus oleks juba kümneid aastaid tagasi väljavahetamist vajanud; nüüd tuli sedavõrd rohkem vaeva näha, roove ja ilmselt ka sarikaid lappida, et kõigepealt uus katus peale saaks ja see vanajumala poolt alla saadetava vee kõrvale juhiks. Aga Jumalal oli sel kevadel nähtavasti hea tuju, ilm pidas kuiva ning majakeha, millelt Sander oli uksed ja aknad eest võtnud, kuivas tõmbetuules kiiresti. Isegi eemaletõukav kopitusehais, millega mees kuidagi harjuda ei suutnud, hakkas tuuletõmbuses hajuma. Paari päevaga ajas Sander vana katuse maha ja jäi lõpuks üsna nõutuks: mitte ainult kirvega tahutud roovlatid, vaid ka sarikad olid tükati mädaniku sisse võtnud. Ta oli lootnud, et piisab kahtlaste sarikate tugevdamisest, nüüd pidi aga nentima, et need ei pea kohati enam isegi naelu sees.

„Kurat… Maha kõik, mis muud!” tegi ta raske südamega otsuse, aga sellest hoolimata seisis veel tükk aega ülal aampalgil, käed puusas, ja kalkuleeris, kas ikka tõesti… Sest kogu uue toolvärgi tegemine tähendas suurt tööd. Ja üksinda, ilma abiliseta oleks see vist väga raske kui mitte võimatu. Aga kui peab, siis peab…

Sander Karm istus ajutise keedukoha kõrval õuenurgas, toppis kuivanud oksi paja alla, milles keesid koorega kartulid, ja vaatas maja, millel senisest katusest olid säilinud vaid osaliselt mustaks tõmbunud sarikad. Kärsitusega oli ta oodanud päeva, mil ta neile uue roovitise lööb ja hakkab plaate paigaldama. Ja kuidas siis ühe-kahe päevaga kogu maja saab hoopis uue ilme, peaasi aga – enam vihma ei karda. Igal hommikul oli ta kõhedustundega taevast uurinud ja kergendusega nentinud, et kuiv ilm vist jätkub; sadu oleks kogu senise kuivatamistöö hukkaminekut tähendanud. Aga nüüd, selle asemel et saaks juba uut katust panema hakata, tuli edasi lammutada ja polnud lootustki, et uus katus mõne päevaga valmis saaks.

„Tont võtaks, hakka või usklikuks, et kuiva ilma paluda…” torises mees, aga teha polnud midagi. Kui ta oli neli auravat kartulit ära koorinud ja need paari soolaheeringalõiguga kiirustades alla kugistanud, ronis ta jälle üles ning hakkas kirvega vemmeldama, enam polnud vaja sarikaid säästa. Ning kui ta oli katusekandjaid ühendanud puupulgad üksteise järel välja tagunud, langesid sarikapooled nagu niidetult kokku. Peremehe rahustuseks läksid kaks nendest langedes ka pooleks – tal oli tõesti õigus olnud, säästa polnud siin midagi. Töö jätkus, ja kui loojangupoolne kuusemets õhtul päikese järjekordselt ära sõi, oli majast järel vaid kandiline karp. Ööbikul toomingapõõsas polnud juhtunust sooja ega külma, tema trillerdas samamoodi, kui oli kõik ööd teinud; Sander aga, kes oli asemele teki alla pugenud, tundis sel õhtul ebamäärast rahutust, sest esimest korda oli ta ettevõetus kahtlema hakanud. Ta oli siia tulnud lootusega kiiresti ehitama asuda, aga oli seni pidanud vaid lammutamisega tegelema. Ja iga tükiga, mille ta maja küljest kiskus, oli suurenenud ka see töö, millega Laanehaua pidi talle korraliku välimusega ning elamiskõlblikuks, veel enamgi – mugavaks koduks saama. Mitte et kogu ettevõtmises oleks midagi võimatut olnud, aga Sander tundis end äkki rohkem üksi olevat kui kunagi varem. Ta sai loota vaid iseendale, oma jõule ja oskustele, aga tööd oleks siin jätkunud tervele brigaadile.

Kas ma pole mitte oma jõudu üle hinnanud? küsis ta endalt, aga miski temas tõrkus jaatavalt vastamast. Tööd ta ei kartnud, küll aga aega. Seda, et enne jõuab aasta sügisesse, kui Laanehaua talvekorda saab, ja ta peab ikkagi linna tagasi kolima.

„Katus kõigepealt. Siis seinad soojustada, uued uksedaknad ette, korsten ja ahi laduda… Siseviimistlusega on aega, seda saab ka külmal ajal teha. Ahjaa, pliit muidugi ka, süüa vaja teha. Elekter…”

Elektriga olid Laanehaual kõige keerulisemad lood. Kunagi oli siin vool olnud, betoonpostide rida oli siiamaani püsti, aga metallikratid olid kõik liinijuhtmed kaasa viinud. Ning kui Sander käis asjameeste käest uurimas, kuidas voolu tagasi saaks, öeldi talle niisugune rahanumber, mis valupiste kõhtu lõi.

„Nii palju?” oli ta kohkunult üle küsinud.

„Selline on liini hind,” laiutas meister käsi.

„Aga postid on ju püsti! Need on alles, betoonist pealegi!”

„Noh… Ega tea, kas need enam kõlbavadki,” venitati ebamääraselt, aga siiski sedavõrd kõhklevalt, et tellijas tekkis lootus – see hind ei ole lõplik, siin annab kaubelda.

„Kõlbavad, ma olen nad kõik üle vaadanud! Betoon, see ei idane ega mädane!” kinnitas Sander ja saavutas selle, et mees lubas tulla kohapeale asja uurima.