Читать книгу Sügisvalgus - Erik Tohvri - Страница 7

Suvi oli Harinõmme kauplusele hea aeg. Kui talvel oli Liis Mellik pidanud teinekord pooltunni, tunni või isegi rohkem aega mõnda juhuslikku ostjat ootama, siis nüüd juhtus tihti, et poodi tekkis paarist-kolmest inimesest järjekord. Pideva tegutsemisega kulus päev kiiresti, kuigi oli poeomaniku tahte järgi juba kaksteist tundi pikaks venitatud. Alles siis, kui kell juba õhtul üle kuue tikkus, hakkasid jalad väsima, aga kui Liis seda oma paarilisele, kümmekond aastat vanemale Meerile kurtis, sai ta tolle käest hurjutada.

„Ise pisike nagu linnupoeg, pole sul kaalu olemaski ja kaebad, et jalad väsivad! Mis siis mina peaksin ütlema, mulle on Looja poolt seda pikkust ja laiust antud üksjagu…” oli matsakas kolleeg seletanud. Aga nii nagu inimesed vananedes kõikide oma ihuhädadega pikkamisi harjuvad, samamoodi ei teinud ka Meeri oma kaalust ja kohmakusest probleemi. Rahvas räägib, et kogukad inimesed pidid lahked ja lõbusad olema, ning see kehtis täiel määral ka Meeri kohta. Liisil aga oli teisigi hurjutajaid, küll hoopis muul teemal. Ja üks nendest, kes leti taga talitavat noorikut päris emalikult noomida tavatses, oli Muldri Tilde – muidu küll üsna laia suuvärgiga, aga südame poolest heasoovlik inimene. Iga kord, kui ta Liisiga kahekesi trehvas poodi jääma, pööras Tilde jutu meeste ja abiellumise peale.