Читать книгу Äri ja armastus - Erik Tohvri - Страница 5

Firma Flexter šeff ja ainuomanik Anton Valberg oli lõpetanud tehnikaülikooli kolmkümmend viis aastat tagasi – seega veel ajal, kui see kool Polütehnilise Instituudi nime kandis. Kuna aga just tema õpingute ajal algas arvutite pealetung ja ookeani tagant selle valdkonna kohta aina uusi teadmisi läkitati, oligi mees ainult arvutitehnikale spetsialiseerunud. Veel hiljuti progressi tipuks peetud suurte ja kohmakate, koguni saalisuurusi ruume täitnud, linte pööritavate mäluseadmete asemele ilmusid väikesed, kompaktsete püsimäludega personaalarvutid, mida oli võimalik eraldi iga töötaja lauale panna ja ühtsesse võrku ühendada. Arvutitele mõeldi välja järjest uusi ja täiuslikumaid programme, mis seniste masinarvutusjaamade programmeerijad tööta jätsid, ning ülemaailmse internetivõrgu laienemine Eestisse tõi igasuguse informatsiooni arvutiomanikele koju kätte.

Anton Valberg oli õigesti tabanud, et arvutid ja internet, mis kogu maailma teadmised ühte seob ja igasugused infoteenused kõigile kättesaadavaks muudab, on tulevikus täiesti asendamatud ning nende kasutusvõimalustel ei olegi piire näha. Ja koos kahe ülikoolikaaslasega oli noor insener juba üheksakümnendate aastate algul teinud julge liigutuse: asutanud väikefirma Flexter, mille tegevusala vormistati ühe, kuid küllaltki mitmeti tõlgitsetava sõnaga: arvutiteenused. Siis oli ettevõtetel arvuteid veel vähe, hoopiski vähem oli aga inimesi, kes oskasid neid kasutada, ning uue firma esimeseks tööks saigi arvutikasutajatele kursuste korraldamine, sest arvutioskuse järele tekkis äkki ootamatult suur nõudlus. Kursuste kõrval hakkas firma Flexter tegevust tasapisi laiendama: õpiti standardseid arvutiprogramme tellijate erinõudmiste järgi kohandama, peagi lisandus tootmisettevõtete automaattööpinkide ja tootmisliinide programmeerimine, aga ka vastavate programmeerijate koolitamine. Arvutitehnika arenes laial rindel ja tungis nii kontoritesse kui ka tootmistsehhidesse.

Kahekümne kahe tegevusaasta jooksul oli firma Flexter jõudsalt laienenud, tuntust kogunud ja töötajate arvu peaaegu viiekümneni kasvatanud. Ja paar aastat oli nende hulgas edukalt tegutsenud ka Jaanus Vender – üks nendest tehnikahuvilistest noortest meestest, kes olid kogu oma teadliku elu elanud jälle vabaks saanud Eesti riigis ja omandanud siin korraliku hariduse: kõigepealt oli Jaanus Vender lõpetanud hõbemedaliga Tallinna Reaalkooli, siis saanud tehnikaülikoolis cum laude magistridiplomi informaatikas, mida mõnikord ka lihtsalt IT-teaduseks nimetati, ja firma Flexter juhile Anton Valbergile oli tehnikaülikoolis ametit pidav tuttav soovitanud see perspektiivikas noormees tööle võtta.

Firmas töötades hakkas Jaanus oma kiire taibu ja ettevõtlikkusega kiiresti silma paistma ja omandas järjest autoriteetsemaid positsioone. Ametlikult nimetati ta küll vaid arendusgrupi juhiks, aga tema abi ja nõuandeid vajasid tihti ka teised osakonnad.

Firma omanikul Anton Valbergil oli inimeste hindamisel alati olnud eriliselt hea vaist. Igatahes liigitas ta Jaanuse üsna varsti nende sekka, keda lootis tulevikus firma juhtimisse kaasata, ning läkitas teda korduvalt välismaale ennast täiendama. Ja noormehe tegemisi hoolega jälgides oli šeff omamoodi kahju- või isegi kadedustunnet tajunud: miks ei võiks temal olla niisugune andekas poeg? Sest poega, kellele firma juhtimine vanaduse saabudes üle anda, nagu perefirmades kombeks, Valbergide peres ei olnud. Oli vaid tütar Anneli, kuid tema tehnika vastu huvi ei tundnud; temal poleks olnud ei tahtmist ega ammugi mitte oskusi isa firmaga tegeleda, rääkimata selle juhtimisest. Anneli püüdis hoopiski kõrgemaid sfääre tabada ja pidas oma kutsumuseks kauneid kunste. Nendeks arvas ta endal küllalt eeldusi olevat – tal oli muusikalist kuulmist, ta mängis kuigipalju klaverit ja ka ta lauluhääl oli päris meeldiv… Paraku ei pidanud asjatundjad tema oskusi piisavaks, et teda isegi muusikakooli vastu võtta, rääkimata siis veel konservatooriumist. Ka kunstiakadeemia sisseastumiskatsetel hinnati tema käelised võimed vaid keskpärasteks, kuigi tüdruk oli juba gümnaasiumis käies nii emast kui ka isast üsna toredaid ja äratuntavaid portreesid joonistanud.

Tütre soovi kunstnikuks saada oli ema Raili Valberg eriti toetama hakanud. Pärast Anneli ebaõnnestunud katset kunstiakadeemiasse astuda oli ta tütre isegi mitmeks kuuks Pariisi mingile kunstikursusele ennast täiendama saatnud, et tüdruk võiks järgmisel aastal uuesti proovida. Pariisist naastes aga kirus Anneli maailma kunstipealinna maa põhja, sealne elu talle ei meeldinud. Ta polnud seal suutnud kohaneda, oli vaid mõtlikuks ning kurvameelseks muutunud ja vastas ema küsimusele, mis nüüd edasi saab, päris rumalukese koolilapse kombel:

„Ma’i tea, ära küsi!”

Anton Valberg oli oma tütre Anneli püüdlusi seni kõrvalt vaadanud, alati praktilise inimesena oli tal asjast oma arvamine. Isa oli mitmel korral soovitanud tütrele hoopis oma firmas tööle asuda, aga pereema Raili seisis kategooriliselt selle vastu, et tema kunstiannetega tütar peaks ennast siduma mingite tehnikavigurite, täpsemalt hingetute arvutite või nende programmidega.

„Mis tööd sa mulle pakkuda tahad, paneksid koristajaks, jah?” oli ka tütar isalt üsna üleolevalt küsinud. Ainuke laps oli harjunud mõtlema, et isa nõudmine tööle minna on lihtsalt järjekordne kasvatuslik käik, mida ei tarvitsegi väga tõsiselt võtta, sest see lihtsalt kuulub tema vanemlike kohustuste hulka.

„Ma mõtlen, et kui sa asja vastu huvi tunned, võib-olla saaksid pikapeale minu sekretärina hakkama! Muidugi siis, kui sa oma tööd tõsiselt võtad ja minul sinuga jantimiseks kannatust jätkub,” ütles Anton, tütart ainiti silmitsedes. Isade ja tütarde vahel valitseb tihti kummaline hingeside, mis Anton Valbergi asise iseloomu tõttu avaldus küll harva; siiski oli isa tõdenud, et Annikal on temaga sarnaseid jooni – kõigepealt jonnakus, mis polegi alati halb omadus. Viga on aga selles, et tütar pole osanud seda jonnakust õiges suunas, õppimiseks ja enda tagantsundimiseks kasutada, ja see on suuresti muidugi Raili süü. Naine ise pole suutnud elus millegi erilisega silma paista, nüüd ilmselt tahaks ta tütre arvel mingit tuntust saavutada: näe, see on selle kuulsa laulja või kunstniku ema! Nii oli Anton Valberg mõnelgi kibestumishetkel oma pere naistest mõelnud.

Pärast Anneli naasmist Pariisist, veendunud, et sealsetest õpingutest midagi kasu ei olnud, võttis aga isa tütre elukäigu määramise otsustavalt enda kätte. Anton Valbergi peas oli valminud plaan, kuidas kahte kärbest ühe hoobiga tabada: kõigepealt saada oma elutööle jätkaja, kes oleks firmaga perekondlikult seotud, ent koos sellega lahendada ka Anneli probleemid. See viimane oli Anton Valbergi arvates lihtne: tütar tuleb lihtsalt õigesti ning sobilikult mehele panna, ja kui tarvis, siis teha seda kas või sunniviisil, et lõpetada see kulukas kolamine mööda maailma. Väimehekandidaat oli tal ju olemas – asja uurides selgus küll, et Jaanus Vender oli Annelist ligi kaks aastat noorem, aga niisugune vanusevahe on tegelikult tühine, sel poleks takistava argumendina jõudu. Väimehena ja muidugi ka firma osanikuna tekiks Jaanusel Flexteri arendamise vastu peale huvi ka kohustus, ning kui tema, Anton Valberg, ükskord aktiivsest ärielust taanduma peab, jätkaks väimees firma Flexter ainujuhina. Mis peaasi – nii firma kui ka Anneli tulevase pere käekäik oleksid sellega kindlustatud!

Tagaselja Vanaks Antoniks kutsutud firmajuhi mõte oli niisuguse ahvatleva plaani pisiasjadeni läbi hekseldanud ning pöördus ikka ja jälle selle juurde tagasi. Tõesti – Jaanus Vender on ju peale oma teadmiste ning oskuste ka igatpidi sileda olemisega poiss, viisakas ja kraps, miks ta ei peaks Annelile meeldima? Ja ka teistpidi – ega mu tütargi pole mõni inetu või kiiva kasvanud tüdrukuvõsu, vaid üsna siresäärne kena piiga. Näo poolest võib-olla mitte just superiludus, aga kas mõni abielumees igatsekski niisugust naist, keda teised mehed igal pool alatasa jõllitama hakkaksid!

Anton Valberg oli elus nii mõndagi näinud ja kogenud ning teadis loomulikult ka seda, et armuasjad käivad üpris keerulisi, enamasti mõistusega seletamatuid radu mööda, kus kõrvalised nõuanded kuigi palju ei maksa. Annelile selle plaani enneaegne avamine oleks riskantne, võiks temas sedamaid sootuks tõrjuva eelarvamuse esile kutsuda ja rikkuda kogu asja juba enne selle algust. Sest tütar polnud mingi vaasililleke, vaid oli juba üht-teist läbi elanud ja pidi ka elu pahupoolt, sealhulgas armuasjadega seonduvat, päris sügavuti tundma. Kuidas on lood Jaanuse südameasjadega, seda Anton muidugi ei teadnud, tundis vaid ebamäärast hirmu, et sealtpoolt võib tema ilusale plaanile ootamatu tõrge tekkida: äkki on poisil juba kindel pruut olemas, mis siis teha?

Anton Valberg oli alati teoinimene olnud, tema eelistas igal probleemil võimalikult kiiresti ja asjatult viivitamata sarvist haarata, aga selle plaani puhul tundis ta end mõnevõrra nõutuna. Istus oma kabinetis, pea käte vahel, ja mõtles kõik veel mitu korda läbi. Siis arvas, et on küllalt mõelnud, sirutas käe sisetelefoni järele ja valis kolmekohalise numbri.

„Jaanus, kui sul on aega, tule korraks minu juurde!” Firmas valitses kirjutamata seadus, et kõik vähegi asjamehed olid omavahel sina peal – nii ülevalt allapoole kui ka vastupidi.

„Ja-ah, kas kohe?”

„Kui saad, tule kohe.”

Juhtus üsna tihti, et šeff kutsus alluvaid oma kabinetti jooksvaid tööasju arutama. Niisugused kooskäimised polnud plaanilised koosolekud, vaid rohkem nagu alluvate aktiveerimiseks korraldatud eksamid, kus Vana Anton lasi neil endale üksikasjalikult oma tööst rääkida ja püüdis omalt poolt nõu anda. Lolli nõu, nagu nende ootamatute kokkukutsumiste kohta alluvate hulgas vahel öeldi – ülemusi on alati selja taga tögatud. Seekord aga oli Jaanus ainuke kutsutu.

„Tahaks sinuga natuke maailma asju arutada. Istu!” ütles Anton Valberg ja vaatas tulijat justkui hinnates, aga ka veidi ebaledes. „Töötad meil juba hulk aega, aga ma täpselt ei teagi, kuidas sinu kodune elu käib… Naist sa pole vist siiamaani võtnud?”

„Ei, ma elan ema juures, siiamaani. Kahekesi elamegi, isa on surnud.”

„Mõni tüdruksõber sul ikkagi on?”

See küsimus pani Jaanuse pisut kohmetuma. Šefi esitatuna tundus see liiga isiklik, isegi tobedalt pealetükkiv.

„Noh, ütleme, et… nii ja naa! Kindlat siiamaani ei ole.”

Olgu, poiss pole vähemalt gei, kes tüdrukute vastu huvi ei tunneks, konstateeris Anton endamisi rahulolevalt.

„Tead, Jaanus, mina arvan, et me peaksime sinuga omavahel rohkem tuttavaks saama! Sa oled peaga poiss, me võiksime omavahel üht-teist läbi arutada, sellest oleks firmale kindlasti kasu. Mis sa arvad?”

Algus oli huvitav, see ajas Jaanus Venderi kõrvad kikki. Vähemalt sisemiselt, et šeffi eriti tähelepanelikult edasi kuulata.

„Väga hea, mis mul selle vastu saaks olla? Vastupidi, see on minule… noh, vägagi austav ettepanek!” ütles noormees sõnu otsides. „Ja muidugi eriti huvitav ettepanek!”

„Vaata, Jaanus, aastad lähevad, mina enam nooremaks ei saa, kuigi tahaks, mis seal salata… Tervis jukerdab ka vahel ja siis tuleb mõte, et mis selle putkaga siin juhtub, kui ma ära peaksin kärvama…”

„Sa ju pole veel nii vana, et muretseda,” torkas Jaanus lohutavalt vahele.

„Minusugune peab alati muretsema, kuuskümmend varsti käes ja terve Flexter vedada! See firma on minu püsti pandud, minu elutöö, nagu sa vist tead?”

„Jaa, muidugi tean. Aga firma võib ju alati maha müüa, kui enam pidada ei jõua ja häda käes.”

Anton Valberg võpatas Jaanuse sõnade peale silmanähtavalt ja näis nagu ootamatut lööki kartes küüru tõmbuvat. Vaikis hetke ja sisistas siis enam mitte sugugi sõbralikult:

„Kui s-sa nii arvad, s-siis s-sa pole s-see, kelleks s-sind pidasin! Minu jaoks ei tähenda s-see firma ainult raha, raha tuleb ja läheb, aga s-see s-siin on minu elutöö, see peab jääma s-seisma nagu monument!”

Šefi niisugune kõneviis oli paljudele Flexteri töötajatele tuttav. Säärane susistamine tähendas, et peremees on viimse piirini ärritatud. Kindel märk, et vestluskaaslane, eriti kui ta on alluv, peab järele andma.

„Anna andeks, ma ei mõelnud seda pahasti! Flexter peab muidugi jääma, ja mina omalt poolt püüan…”

Peremees katkestas Jaanuse jutu käeviipega.

„Aitab, ma ei taha sinult mingeid kahtlasi lubadusi! Aga mina näen just sinus niisugust meest, kes oleks kunagi tulevikus paras seda firmat minu asemel juhtima! Just selleks ma tahaksingi sinuga lähemalt tuttavaks saada. Ja meie tutvuse alguse puhul ma kutsun sind osa võtma väikesest perekondlikust tähtpäevast, kui sulle sobib. Mul on sünnipäev, õnneks mitte veel nulliga number, vaid üsna tavaline.”

See oli pomm, mis pani Jaanuse luksatama. Vanast Antonist võis kõike uskuda, talle meeldis alluvaid üllatada, aga et ta niiviisi otsesõnu oma sünnipäevale kutsub… Jaanus vaikis ja pilgutas vaid üllatunult silmi.

„Jaa, tahaksin sind seal näha! Istume kitsamas ringis, vaid minu pere ja mõned lähemad sõbrad. Minul peale naise ja tütre rohkem peret ei ole… Mõte on selles, et niiviisi, koduses ringis oleks lihtsam sinuga paremini tuttavaks saada. Siin töö juures on õhkkond liiga ametlik, ei saa ennast vabalt tunda. Ja ära muretse, et pead üksinda vanade seltsis olema, mu tütar Anneli on just sinuealine! Nii et – me ootame sind järgmise nädala laupäeval kell kuus Viirpuu tänaval. Maja sa vist tead?”

„Jaa, olen sind paar korda koju viinud, kui…” Kui siin töö juures midagi tähistati ja tärnidega pudelit oli liiga palju pruugitud, jättis Jaanus ütlemata. Noormehe mõte aga keerles šefi viimaste sõnade ümber. Praegu oli ta mitu korda oma tütart maininud. Miks ta temast nii palju rääkis?

Anton Valberg tegi sellele minikoosolekule kiire lõpu.

„Nii et – praegu kõik! Ja veel – teeme nii, et see tänane jutt jääb ainult meie kahe vahele, eks?” Šeff sirutas käe nagu lepitust otsides. Ja Jaanus lahkus kabinetist kummalise tundega, et võib-olla oli selle käepigistusega talle ulatatud kogu tulevase elu võti.

Igatahes emale ütles Jaanus kodus vaid lühidalt, et on suure au osaliseks saanud, šeff kutsus ta oma sünnipäevale. Ja Margit Vender oli kuuldust üpris meeldivalt üllatatud.

„Taevake! Kus seda sünnipäeva peetakse, kindlasti mõnes peenes restoranis?”

„Ei, nende juures kodus, neil on ilmatu vägev maja, suur krunt ümber. Elavad pargis nagu mõisnikud, rikaste värk, saad aru!”

„Ja sind kutsus sinna, oma koju, sünnipäevale? Ei tea, mispärast?”

„Noh, ju tal siis on minuga mõni kena plaan. Võib arvata, et ma pole tema silmis mitte just viimaste hulgas,” vastas Jaanus küllaltki iseteadlikult. Peaasi, et ema jäi rahule ega hakanud enam midagi pärima – astus vaid ligi, tõmbas Jaanusel põgusalt käega üle juuste ja ütles täpselt nii nagu kakskümmend aastat tagasi, kui poeg veel lasteaias käis:

„Tubli poiss!”

Ja Jaanus Venderil oli sellest ema liigutusest peaaegu sama hea meel kui kauges minevikus, mil ta oli lõpuks suutnud lausa võimatuna tundunud r-hääliku veatult välja põristada ning ema tal samamoodi pead silitas.