Читать книгу Äri ja armastus - Erik Tohvri - Страница 6

Anton Valbergi supermoodsas majas vallandunud ootamatu ja enneolematult äge pahandusetorm oli kestnud mitu päeva. Peremehe sünnipäeva hommikuks oli see küll vaibunud, sest oldi lihtsalt väsinud aina ühtede ning samade süüdistuste üksteisele näkku paiskamisest, aga teadmine, et pahanduse põhjus on ja jääb, tegi kõigil meele mõruks.

Pereisa Anton käis ringi sünge ja ähvardavana kui äikesepilv, nüüd juba kurjakuulutavalt vaikides, pereema Raili ja tütar Anneli hoidsid vastasleerina küll rohkem kokku, aga nemadki olid omavahel mitmeid kordi sõnu valimata ragistanud. Kogu selle maja tavapärane, vähemalt väliselt rahulik elu oli põhjalikult rikutud.

Kogu pahandus algas vaid mõned päevad enne sünnipäeva, kui eelseisva peo ning ka Jaanus Venderi küllakutsumise kohta oli peres juba kõik üksikasjadeni kokku lepitud. Ka see, et Jaanus on sel laupäeval ainuke külaline, suuremas ringis pidutsemine pidi toimuma järgmisel nädalavahetusel, sest õige sünnipäev ise jäi nädala keskele.

„Ainult neljakesi? Taevake, kes selle igava istumise välja kannatab!” oli Anneli protesteerima hakanud ja emalt selle peale paljutähendusliku ning üdini noomiva pilgu pälvinud.

„Ei tule igav! Niisuguseid mehi nagu Jaanus puu otsas ei kasva, neid kohatakse vaid kord elus. Ja kui sa selle poisi tähelepanu oskad võita, siis seda ei kahetse sa kunagi!” ütles Anton Valberg nii veendunult, et tütar ja ema jälle pilke vahetasid, aga millegipärast midagi ei öelnud.

„Sina ei ole siiamaani osanud endale õiget elukutset ega tööd valida, ja sellepärast on sul kõige lihtsam see ulaelu lõpetada ja mehele minna! Ja mina hoolitsen selle eest, et sa endale hea mehe saad!” oli isa veel kindlalt, nagu iga sõna kaljusse raiudes öelnud, ja sellega jutt ka lõppes. Mida isa ja ema olid omavahel rääkinud, sellest ei teadnud Anneli midagi.

Tollel päeval, mil Viirpuu tänava supereramus tõeline pahandustorm tekkis, jõudis pereisa Anton töölt koju harilikul ajal ja parkis oma Jaguari varju alla nagu tavaliselt. Aga kui ta, mapp näpus, majja astus, taipas mees kohe, et midagi on teisiti kui tavaliselt – Anneli nutetud nägu ja Raili varjamatult vihane olek ei saanud märkamatuks jääda.

„Mis teiega on juhtunud?”

„Eks sa küsi oma tütre käest! Las pariislanna räägib ka sulle oma seiklustest!” vastas Raili, tigedust varjamata. Ja Anneli purskas selle peale nutma ning tormas mööda treppi ülakorrusele, sealt oli kuulda vaid tema toaukse paugatust.

„Mis siis – on tal jälle mõni uus õnnetu armastus või?” küsis isa, toetas mapi lauanurgale ja jäi vastust ootama. Raili istus tugitoolis, sirvis närviliselt mingit ajakirja, ise sellele tähelepanu pööramata, nagu otsiks sealt midagi suurt ja silmapaistvat. Ta poleks nagu mehe küsimust kuulnudki, aga viskas lõpuks ajakirja lauale ning ütles siis oma nördimust taltsutades peaaegu alistunult:

„Istu, muidu kukud! Meil on ainult halvad uudised, kõik su ilusad plaanid on hukas.”

„Lollusi ajad…” Anton istus. „Räägi!”

„Esiteks – olgu nüüd ka sulle öeldud: Anneli on rase!”

„S-sa kurat! Just nüüd!” pereisa oleks äärepealt jälle püsti karanud. „Saite nüüd oma Pariisi, sina lubasid plikal üksinda sinna porduelu pessa minna! Ta peab kohe aborti tegema, kohe, jalamaid!” See kõlas käsuna.

„Kas sa arvad, et me lollid oleme? Et meie ise ei oleks osanud seda välja mõelda? Mina tean tema õnnetust juba kolm nädalat, abordi mõttega me oleme kogu aeg elanud. See asi oleks vaikselt ära tehtud, nii et sina polekski seda üldse teada saanud! Aga nüüd tuli välja, et ta valetas, kui ütles, et see juhtus vaid mõni nädal enne ärasõitu, tegelikult läheb tal juba kolmas kuu! Me oleme juba nädal aega mööda arste ringi jooksnud ja ükski arst ei ole nõus talle aborti tegema! Sest Annelil kahtlustatakse ka hemofiiliat!”

„Hemo… Mis kurat see veel on?”

„Hemofiilia on niisugune haigus, et veri ei hüübi korralikult. Verejooks ei taha kinni jääda, kui mõni haav tekib,” seletas naine. „Ja see naistetohter, kelle juures ta kahe aasta eest käis, ütles, et juba siis oli probleeme olnud, enam ei tohi mingil juhul riskeerida!”

„Ja seda räägitakse mulle alles nüüd!” See kõlas Antonilt etteheitena.

„Tehti vereproov, see näitas ka, et kahtlane… Kodus pole tal kunagi suuremaid haavu olnud, vaid mõni väike kriimustus, sinna ma panin alati plaastri peale ja kõik. Aga menstruatsiooniga oli mõnikord küll probleeme, veritsus kestis kaua. Ja arstid ütlevad, et hemofiilia lööbki mõnikord välja alles täisealiseks saades!”

„Kuradi jama selle tüdrukuga… Oleksid sa osanud meile poisi sünnitada, oleks palju lihtsam, poleks mingit sekeldamist!” See polnud Antoni poolt muidugi süüdistus, vaid lihtsalt abitu jorisemine. „Mida kuradit me nüüd siis teeme? Mul on kõik plaanid tehtud, poiss külla tulemas ja hakkamist täis, aga nüüd olete teie kõik peesse keeranud!”

„Ah, otsusta sina, mida tahad! Igatahes tüdruku eluga me riskima ei hakka, Annelil ei tule abort enam kõne allagi,” ütles Raili murtult, aga otsustavalt.

„Kust talle see haigus tuli? Oli see tal ammu juba? Kuidas seda ravida saab?” ladus Anton küsimusi. Mees oli harjunud, et igale probleemile leidub ka lahendus.

„Seda ei saagi ravida, see pidi olema sünnipärane häda, päritav ja ravimatu! Pärandatakse põlvest põlve edasi ja lööb aeg-ajalt välja. Vene tsaari perekond oli ka sellega hädas…”

„Vene tsaari perekond…! Kurat, millal Venemaal tsaarid olid, arstiteadus on pärast seda palju edasi arenenud! Ma ei usu, et seda ravida ei saa… Aga kust Anneli selle haiguse sai, kui sa tead, et on pärilik?”

„Seda tahaks ma just sinu käest küsida! Ma uurisin internetist, et seda haigust pärandatakse edasi just meesliini pidi. Ja minu suguvõsas pole teada, et keegi oleks kunagi verejooksuga hädas olnud,” lausus Raili omakorda süüdistavalt.

„Muidugi! Kui midagi on pahasti, siis on see alati minu viga! Ja mina pean teie keedetud suppi sööma!” urahtas Anton Valberg, haaras mapi laualt ning astus pika sammuga oma kabineti poole. Tema juba kõigiti valmis olnud plaan tuli uute asjaolude tõttu kiiresti ja põhjalikult ümber mõelda.

*

Sellel hiliskevadise laupäeva õhtupoolikul mööda aedlinna tänavaid Anton Valbergi maja poole kõndides tundis Jaanus Vender eelnevale koosviibimisele mõeldes erilist ootusärevust, mis pani noore mehe pea mõtetest kihama: miks? Miks Vana Anton mind, just mind oma sünnipäevale kutsus? Sellel ootamatul kutsel pidi olema mingi eriline põhjus. Ja miks ta oli ikkagi mitu korda oma tütart nimetanud, justkui soovides, et ma temaga tuttavaks saaksin? Kas tal võib tõesti olla mõte, et… rumal mõeldagi, aga mine tea… et mina võiksin Antoni väimeheks saada? Aga miks ka mitte, ta ju küsiski kõigepealt, kas mul on naist või kindlat tüdrukut, võib-olla tal ongi niisugune plaan?

Selle peale Jaanus isegi seisatas korraks, see varemgi pähe vilksatanud mõte oli äkki reaalsemaks muutunud, nõudis süvenemist ja tõi noormehe näole veidi nõutu, kuid erutatud naeratuse.

Aga miks ka mitte! Vana Antoni tütrest oli Flexteri noorhärrade hulgas aeg-ajalt küll juttu tehtud, aga vaid kaudselt, sest seda saladuslikku tütart polnud keegi lähemalt näinudki. Räägiti, et ta viibib enamasti välismaal ja õpib seal mingeid kauneid kunste – seda viimast öeldi siiski kuidagi aasivalt, muigega pooleks, ilmselt selle juurde mitte eriti siivsaid mõtteid sobitades. Noored mehed omavahel, alati on hulgas mõni hambamees, kes end humoristiks peab!

Kui Vana Anton tõesti tahab minust endale väimeest, mismoodi ma sellesse suhtuma peaks? Esmahetkel tundus niisugune mõte Jaanusele täiesti ulmeline ja eluvõõras, isegi kinos või telekas polnud ta midagi säärast näinud. Siis meenus ähmaselt lapsepõlves vanaema riiulist leitud igivana, kapsaks loetud raamat „Püve Peetri riukad”, vist eelmise sajandi algul Kitzbergi kirjutatud külajutt, kus isa tahtis oma tütart – või oli neid koguni mitu? – kasulikult mehele panna. Tookord oli ta veel kümneaastane, luges loo küll läbi, aga linnapoisina ta nendest ammustest külaoludest aru ei saanudki… Äkki ongi Vanal Antonil plaanis midagi sellist, tahab mind kuidagi proovile panna, aga kindlasti on tal veel ka teisi kandidaate – tema on ettevõtlik mees!

Jaa, kui selle üle põhjalikumalt järele mõelda – ega ei saa küll salata, et niisugune pakkumine oleks ikkagi hullupööra ahvatlev, seda peaks ikka hoolega kaaluma ja järele mõtlema. Või mis seal mõelda – see annaks ainukordse, päris fantastilise võimaluse endale jalad tugevalt alla saada ja selles üleasustatud IT-maailmas tuntud tegijate hulka tõusta! Teha ühe liigutusega ära kõik see, milleks muidu kulub aastaid ja mis enamikul üritajatel jääbki saavutamata. Ja kui see tütar ise just hirmu peale ei aja…

Niiviisi end tähtsaks mõeldes tundis võimaliku taevaredeli poole kõndiv Jaanus Vender ennast hoopiski väärikama ning kaalukamana. Ja kui ta lõpuks Viirpuu tänava superelamule lähenes, püüdis ta astuda soliidselt, kiirustamata, oma väärtust tundva inimese eriliselt kindla sammuga. Kindlust lisas ka tänumeelne teadmine, et ta oli riietumisel ema nõu kuulda võtnud.

„Niisugusesse peenesse kohta minnes pead sa väga korralik välja nägema!” oli Margit Vender vankumatult nõudnud ja poeg oli pärast puiklemist vastumeelselt ka nõustunud.

Oli hiliskevad, õigemini varane suveaeg, ja Jaanus oli pikalt kaalunud, kas peaks minema lipsuga või ilma.

„Ahah, olgu pealegi…” oli poeg siis pooleldi tõrkuvalt lipsu kaela sidunud ning Margit teda lohutanud nagu emad ikka ja alati:

„Kui teised mehed seal ilma lipsuta on, võid ju sina ka selle kaelast ära võtta! Muidugi omaette, vaikselt, kuskil nurga taga…”

Sama päeva hilisel õhtutunnil, mida oleks vist õigem olnud varaseks öötunniks nimetada, sedasama teed tagasi kõndides tundis Jaanus oma pea veel kolm korda raskema olevat. Mitte alkoholist – jooke oli ta peolauas õige tagasihoidlikult pruukinud –, vaid hoopis mõtetest, mis peas kihasid ja mis lausa üksteise võidu, nagu kihtimisi eelmiste kukile ronides esiplaanile tükkisid. Noormees oli pilgeni täis muljeid, ja need ei tahtnud tema mälus kuidagi korrapärasesse kronoloogiasse rivistuda, vaid moodustasid nii meeletu virvarri, et kõike Valbergide majas juhtunut oli raske tervikuks kokku panna.

Jah, Anton Valberg oli talle tõesti enneolematu ettepaneku teinud. Kohutavalt ahvatleva, aga ka hirmutava, isegi täiesti hullu pakkumise: tema tütrega abielluda ja firma Flexter kaasomanikuks saada. Fantastiline, kui…

Kõigepealt – see Anneli polnudki üldse inetu või koguni puudega inimene (ka selline mõte oli Jaanuse peast läbi käinud!), vaid kõigiti normaalne tüdruk. Just tema oli tulnud helistamise peale talle Valbergide maja ust avama ja sirutanud pisut häbelikult naeratades talle juba trepil terekäe.

„Tere, mina olen Anneli! Ja sina oled Jaanus, eks?”

Noormees oli esmahetkel vabastavat kergendust tundnud. Ei mingit distantsi pidavat teietamist ega puist viisakust, nagu võõraste vahel, vaid tõeliselt noortepärane suhtlemisviis!

„Rõõm tuttavaks saada! Mina olen tõesti Jaanus, aga see pole minu süü, vanemad panid niisuguse nime,” naeratas külaline justkui lepitavalt. Anneli aga jõudis võõrast pilguga üsna mitu korda mõõta, enne kui ta veidi kiirustades rabedalt seletama hakkas:

„Tead, isa on sind nii üles kiitnud, et meil emaga tekkis lihtsalt huvi, mismoodi see kohutavalt tark noorhärra välja näeb!”

„Eks te nüüd siis näete, missugune ma olen… Aga kui sinu isa kiitis, siis see jääb tema südametunnistusele, mina tema sõnade eest ei vastuta,” nentis Jaanus ja mõtles, et see tuli tal päris ladusalt välja. Igatahes tundis ta pärast seda end tüki kindlamana.

*

Anneli oli koos Jaanusega kogu Valbergide eramu läbi käinud ja külalisele kõike näidanud, mis tema arvates näitamist vääris. Muidugi tutvustas ta külalist kõigepealt emale, kes noormehe üllatavalt lahkelt vastu võttis.

„Tere, noor ja andekas insener! Teist on meie majas väga palju juttu olnud,” oli Raili Valberg tema kätt surudes öelnud. „Minu mees arvab, et teie olete tema firmas üks helgemaid päid!”

„Eks minusuguseid on seal teisigi ja üsna palju, aga aitäh! Kiitust on ikka hea kuulda, ka siis, kui see polegi välja teenitud,” vastas Jaanus ning tundis jälle heameelt, et oskas pereprouale üsna sõnaosava mulje jätta. Igapäevane suhtlemine klientide ja töökaaslastega, kahtlemata ka aeg-ajalt lektorina loengute pidamine olid tema esinemiskindlust paljuski lihvinud.

Proua Valberg oli rõõmsalt naeratanud, temalt põgusalt nii kadunud isa kui ka ema kohta üht-teist pärinud, aga üksikasjadesse laskumata, ja õnneks oli ta osanud diskreetselt uudishimust hoiduda. Öeldi, et pereisa Anton olevat korraks linna sõitnud, aga varsti oli temagi kohal – automaatne raudvärav avanes helebeeži Jaguari ees, auto veeres õuele ja Vana Anton astus välja.

„Tere, kolleeg! Rõõm näha!” Järgnes soe käepigistus – tõepoolest, Jaanus Venderit võeti siin majas vastu nagu kadunud poega!

Aeda avaneval terrassil oli laud kaetud vaid neljale. Anton Valberg seletas kuidagi kiirustades, et tema kodusele sünnipäeva tähistamisele oli ta kutsunud veel ühe perekonna, kellega nad alatihti läbi käisid, aga nendele olid välismaalt ootamatud külalised saabunud, nemad jäävad sellepärast tulemata.

„Täna peame vaid neljakesi läbi ajama,” naeratas ka pereema Raili vabandavalt, aga Jaanuse arvates oligi nii parem, suuremas võõraste seltskonnas oleks ta ennast kindlasti kohmetult ja ebamugavalt tundnud. Niiviisi, vaid neljakesi lauas istudes, tekkis kiiresti õdus õhkkond, mis külalist pererahvale lähendas; mõni pits kangemat jooki tegid oma töö, teritasid veelgi vaimu ning varsti ei tundnud Jaanus end enam mitte külalisena, vaid selle väikese seltskonna võrdväärse liikmena. Alkohol muutis jutukaks, kuid noor mees oli küllalt mõistlik, et sellega mitte liiale minna. Paraku kõik tema ütlemised siiski märki ei tabanud.

„Täna olen ma tõesti nagu kõrvust tõstetud…” sõnas ta, silmi ringi käia lastes ning aia stiilselt pügatud hekki ja ilupõõsaid silmitsedes. „Millal sa kõike seda korras hoida jõuad, see on ju suur töö?” küsis ta siis pereisalt.

„Ega ma siis ise… Aednik käib, tema teeb,” kohmas Vana Anton, aga Raili Valberg tõttas sedamaid appi külalise kohmetust hajutama.

„Mis see tähendab – kõrvust tõstetud? Mina pole niisugust ütlemist varem kuulnudki!” küsis ta, uudishimulikult kulme kergitades. Ka Anneli jäi pinevalt Jaanuse vastust ootama.

„See… jah, eks see ütlemine on vist ühest rumalast laste mängust tulnud! Või… See polegi mäng, lihtsalt inetu komme väiksemate arvel nalja saada… Kui ma väike põnn olin, nii nelja-viiene, elasime suures majas, seal oli palju lapsi, ja paar suuremat nolki käisid õue peal mängivate väikeste käest küsimas, kas keegi tahab ilusat väljamaa linna näha. Ja kui keegi tahtis, võeti tal kõrvust kinni ja tõsteti niiviisi kõrvupidi maast lahti. Pärast muidugi tänitati: kas nägid? Sellest tulebki see ütlemine – kõrvust tõstetud,” seletas Jaanus vastumeelselt. Tundis juba poole jutu ajal, et oli vestlusteemaga rappa läinud.

„Issand, kui rumal komme, väiksemate kõrvu venitada!” arvas Raili Valberg ja väristas hukkamõistvalt õlgu.

„Poiste mängud, mis teha! Ega teist korda enam vist tõsta ei lastud, eks vigadest ikka õpitakse! Elu ongi niisugune,” ütles Vana Anton, kes oli äkki kuidagi morniks jäänud. „Ja küülikuid tõstetakse alati kõrvust, keegi ei küsi, kas see neile meeldib või mitte,” lisas ta isemoodi õigustaval toonil.

Jah, sel päeval oli Jaanus nagu tõesti oma silmaga ilusat välismaad näinud. Või õigemini ideaalselt disainitud ja kõigiti tänapäevaselt sisustatud kodu, ning see oli tema jaoks elamus. Ka tema isa oli enne surma neile neljatoalise, igati mugava korteri lasknud ehitada, aga Valbergide eramu pärines hoopis teisest maailmast. Anneli oli talle seda suurejoonelist maja õige põhjalikult tutvustanud alates keldrisse ehitatud basseiniga saunast ja automaatkatlamajast ning lõpetades ülakorrusel asuva spordinurgaga, kuhu trenažööride kõrvale mahtus veel ka piljardilaud. Selles majas oli kõik viimse detailini läbi mõeldud ja õigesti paika pandud, kogu elukorraldus näis seal käepärane ja praktiline.

Pärast söögilauas istumist olid nad Anneliga aias jalutanud, varikatuse all kamina ees istunud, üsna pikalt ja mitmetel teemadel vestelnud ning niiviisi teineteisest mõndagi huvitavat teada saanud.

Valbergide krundi tagumisse ossa oli rajatud isegi tenniseväljak, mis polnud küll täismõõduline, aga ahvatles siiski mängima.

„Tahad proovida? Ma toon reketid!” oli tüdruk hakkamist täis ja tõigi.

„Ma ei oska! Ei saa pallile pihta ja sina hakkad naerma,” tõrjus Jaanus, aga läks ometi mänguga kaasa ja nad toksisid pool tunnikest kollast palli üle võrgu siia-sinna. Noormees õppis pallile enam-vähem pihta saama, küll vähese eduga, aga tennisematš täitis oma eesmärgi: mängides sattus ta oma kaaslasest üha enam vaimustusse. Anneli oli tõesti vahva ja osav tüdruk!

Kui nad tagasi majja läksid, laskus Vana Anton mööda vaibaga kaetud kaarjat treppi halli ja ütles:

„Jaanus, jätame nüüd naised natuke omapead! Läheme minu kabinetti ja räägime natuke meestejuttu!”

„Ega minul pole selle vastu midagi…” ütles Jaanus, heitis Annelile kahetseva pilgu ja sai tüdrukult vastu kelmika naeratuse. Kas tõesti hakkab see tore tüdruk minu vastu huvi tundma? läbis noormeest rõõmupuhang.

Vana Anton ees, Jaanus järel, astusid nad kabinetti, mille akende alla jäi väike hekiga piiratud lehtla. Ja viis, kuidas šeff kindla liigutusega kabineti ukse sulges, ütles Jaanusele, et kohe kuuleb ta midagi tähtsat ja olulist.

„Istu,” osutas Anton Valberg diivanile, võttis baarikapist kandiku konjakipudeli ja kahe klaasiga ning istus Jaanuse kõrvale. „Nüüd sa oled näinud, kuidas me elame.”

„Olen…” tunnistas külaline ja lausus siis siiralt ning häbenemata: „Piinlik öelda, aga niisugust elamist ma ei ole varem näinud. Poleks uskunudki, et ka nii saab elada!”

Vana Anton kergitas vaevumärgatavalt kulme ja valas kummassegi konjakiklaasi tubli lonksu kollakaspruuni vedelikku. Jaanusele tundus, nagu otsiks šeff sõnu ega teaks, kuidas juttu jätkata. Ja nii oligi.

„Tead, Jaanus, mina olen ärimees! Mina ei oska tühje sõnu teha ja sellepärast, võta heaks või pane pahaks, räägin sinuga otse ja avameelselt. Aga kõik see, mis me siin räägime, peab ainult meie vahele jääma. Ka oma emale ei tohi sa sellest midagi rääkida, see on küll inetu nõudmine, aga hädavajalik! Kas sa lubad, et nii jääb?”

„Jaa… Olgu! Muidugi!” kinnitas noormees, hämmingut varjamata. Tõesti, midagi suurt ja enneolematut oli kohe tulemas.

„Meie firmat Flexter tunned sina sama hästi kui mina, mõnda asja isegi paremini. Ja tead ka seda, et see firma on minu elutöö.”

„Jaa, tean.”

„Kuula nüüd hoolega, mul on sulle tõsine ettepanek! Mina olen Flexteri ainuomanik, kogu aktsiapakk on minu oma. Ja ma pakun sinule diili, kuula hoolega! Sa saad minu firma väärtusest endale kolmkümmend protsenti, peaaegu kolmandiku, ja see on ainult esialgu. Hiljem, kui ma ära kärvan, saad kõik endale.”

Jaanus oli keeletu. Kas Vana Anton on lolliks läinud? Kuidas saab mõistlik inimene niisugust segast juttu ajada?

„Imestad? Oota, ära imesta ja kuula lõpuni! Ma ütlesin, et mina olen ärimees ja mina tunnen ainult kahepoolseid tehinguid, ikka vorst vorsti või millegi muu vastu — mina sulle, sina mulle! Küllap sinagi tead, et tasuta lõunaid ei ole olemas, kogu äritegevus on ju suur ja lõputu vahetuskaup. Ja mina tahan sinult vastuteenet!” ütles Anton Valberg, aga millegipärast ei vaadanud seejuures Jaanuse poole.

„Ma… ma ei saa aru! Mida siis mina omalt poolt pean andma, raha mul ei ole?” kogeles Jaanus järjest suuremas hämmingus. Jutt oli täiesti ootamatu suuna võtnud.

„Sinu osa on lihtne, kuigi… jah, ega seda pole lihtne rääkida! Sina abiellud minu tütre Anneliga, keda sa täna nägid, ja senikaua kuni see abielu kestab, oled sina koos Anneliga Flexteri ainupärija, selle kohta koostatakse abielutunnistuse juurde eraldi notariaalne dokument. See elumaja siin saab muidugi samuti teie omaks, kui me Railiga siitilmast kaome. Ja kõik need tehingud vormistatakse juriidiliselt, et asi oleks igatpidi selge ja seaduslik. Ainuke, mida juriidilistesse dokumentidesse ei märgita, on see, et…” Vana Anton takerdus, aga jätkas siis otsustavalt: „See, et Anneli on… rase ja peab lapse sünnitama! Ja sinust peab saama selle lapse isa.”

Jaanus luksatas. Muidugi, mingi eriline ja ränk põhjus pidigi kogu sellel ettepanekul olema, see teadmine oli temas juba algusest peale maad võtnud. Ta oli isegi mingi füüsilise või koguni vaimse puude peale mõelnud, aga nüüd oli asi selge – tüdruk on rase… Vaid rase, muud midagi, igatpidi loomulik seisund, mingit puuet või ebanormaalsust ei ole… Tähendab – Anneli saab lapse, kes ei ole minu oma. Minu naise laps ei ole minu laps!

Anton Valberg oli enda kõrval istuvat noormeest silmanurgast jälginud ja hakkas justkui vabandavalt seletama.

„Minu arvates peaks see sulle küll igatpidi kuldne pakkumine olema, see tõstab su hoobilt asjalike ärimeeste ringi ja paneb kogu elule kindla põhja alla. Anneliga abiellumist pole sul mõtet karta, nägid ise, et tema on mõistlik tüdruk. Tütred lähevad isasse ja mind sa ju tunned, nii et midagi hirmsat sul tema poolt oodata ei ole. Ja kindlasti tead, et paljud mehed abielluvad naistega, kellel on juba lapsed, selles pole midagi imelikku. Sinul aga on võimalus juba enne sündi selle lapse seaduslikuks isaks saada ja keegi võõras ei saa kunagi teada, et see pole sinu laps, eks ole? Aga mina arvan, et sa teed hea diili – mõtle oma naise kaasavara peale: terve edukas firma ja maja, mida sa täna esimest korda seestpoolt nägid, kõik see saab tulevikus sinu omaks!”

„Aga Anneli? Kuidas tema saab sellega nõus olla, kui ta mind üldse ei tunnegi?”

Anton Valberg oli oma jutus murdekoha ületanud ja oleks selle peale justkui teadjalt muianud, aga see võis Jaanusele vaid niiviisi tunduda. Siis pilgutas Vana Anton Jaanusele vandeseltslaslikult silma ja seletas:

„Temal ei ole valikut, tema on end juba nurka mänginud. Ja kui sina tema ja kogu meie pere au ära päästad, on ta sulle elu lõpuni tänulik.”

Au… Lapsega tüdruk pole tänapäeval enam mingi haruldus, isegi mitte häbiasi, oleks Jaanus tahtnud vaielda, aga teda vallanud läbisegi tormavate mõtete tulv ähvardas kaine mõistuse täielikult lämmatada. Noor mees istus sõnagi lausumata ja tundis vaid, et on enneolematult ebareaalsesse maailma sattunud. Firma ja supermaja omanikuks saamise teema settisid siiski kohe kaalu plusspoolele, aga veel võõra Anneli, sunnitud naisevõtu ja lapse isaks saamise ümber keerlevad mõtted tundusid hetkel teravamad. Ja need tekitasid ka küsimuse.

„Kas Anneli vallaslaps… kas kõik on ainult sellepärast, et see käib sinu au pihta, et…?”

Vana Anton ei lasknud tal lõpetada, vaid lausa röögatas:

„Jaa! Just! Käib! Väga!” Mees tõmbas hinge, rahunes hetkega ja ütles peaaegu paluval toonil: „Mitte ainult see, ma tahaksin sind endale pojaks saada. Ametlikult küll väimeheks, aga tegelikult pojaks.”

„Anneli võiks ju lasta raseduse tohtritel katkestada, kui…”

Šefilikult tõrjuv käeviibe pani Jaanuse vaikima.

„Ei saa! Anneli on muidu täiesti terve, aga temal avastati mõned probleemid, targad tohtrid ütlesid, et nemad niisugust riski enda peale ei võta. Arvasid, et ta peab tingimata sünnitama, ja seda erilise valve all, parem ehk isegi välismaal… Tead, Jaanus, see Anneliga juhtunu oli minule niisugune pauk, et ma põen seda surmani! Sest ma olin ammu sinu kui tulevase väimehe peale mõelnud, poega mul ju ei ole ja sina mulle meeldid, ma tõesti hindan sinu teadmisi ja oskusi. Tule mulle pojaks, ah…?”

Jaanus kuulas, silmi Vana Antoni peale tõstmata. Mõtles pikalt ja küsis siis üsna lapsikult:

„Jah, aga… mismoodi ma seda kõike oma emale rääkima peaksin, et tema sellega nõus oleks ja pahandust ei tuleks?”

Noormehe küsimus tõi Anton Valbergi näole rahuldusvarjundi. Kuuldu sisaldas selget sõnumit, et poiss on otsuse teinud, kõiges ülejäänus saab juba kokku leppida. Muu on vaid tehnika küsimus, see on tühiasi, nagu Flexteris oli kombeks öelda, kui mõni probleem lahenema hakkas.

„Sa oled ju peaga poiss – ega su ema ei pruugigi kõike teada saada, näiteks seda, et laps ei ole sinu oma. Seletad, et olete Anneliga salamahti juba ammu sebinud, aga tüdruk keelas sellest rääkida, ja ongi kõik,” arvas tulevane äi näilise rahuga ja valas kummalegi veel lonksukese konjakit. „Ega ma praegu sinu käest mingit otsust ei taha, aga pikalt sellega viivitada ei või, saad isegi aru, milles küsimus! Ma ainult kordan – mõtle hoolega, niisugust võimalust pakutakse ainult õige vähestele ja sedagi vaid üks kord elus!”