Читать книгу Iseendal jalus - Erika Nessel - Страница 4

Kajakas liugles mööda. Seisis hetke liikumatutel tiibadel, et söösta siis edasi - otse alla, kus merelained kaldale tormasid.Vahused, mäslevad, alati vankumatult rünnates kaljut.

Järsak oli oma kolmkümmend meetrit kõrge. Palistatud kivide, umbrohu ja päikesepaistega. Tühi ja igatsev oli meri. Ta oli nii palju näinud, ometi igatses uut. Kajakad tiirlesid taas kõrgustes. Nende maailm oli seal, kuhu inimeste muljed ei ulatu. Nemad näisid teadvat kõike. Sest nende päralt on taevas.

Järsaku kõrgeimal tipul, vaid mõne meetri kaugusel servast, seisis mustjashalli värvi mootorratas. Mees selle sadulas nägi välja kui enesetappu plaanitsev hullumeelne. Rahulik, külma närviga, maailma muredest kaugel.

Sellega poleks kellelgi asja, sest all orus, kuhu meremüha vaevu-vaevu tormistel õhtutel kostis,elas oma igapäevast elu Valgeküla rahuarmastav rahvas. See küla seal all temast lugu ei pidanud. Suurem pettumus tabaks aga neid, kes sala lootsid, et ühel kenal päeval see noormees siiski sest järsakust alla sajab. Sest kui nad julgeksid vaadata talle näkku, siis tunnistaksid vastumeelselt oma lootuste nurjumist. Ei, kõigi needuste vastaselt nägi see tüüp välja niivõrd enesekindel ja trotsi täis,nagu oleksid talle teada kõigi inimeste mõtted,kes teda päev-päeva järel kõõritades ümbritsevad. Ja lisaks ei kavatse ta teha enesetappu isegi kõige mustemal päeval, mis teda eales tabada võiks. Võib-olla jonni pärast.

Skeet Martin surus kiivri pähe, pani nahkkindad kätte. Tumepruun, soe nahkjope, seest karvase riidega vooderdatud,kaitses teda külmade varakevadiste tuuleiilide eest.

Maa oli veel paljas ja kollane nagu kõrb. Alles mõni üksik rohulibleke surumas end kulu vahelt nähtavale. Ja siin, järsakul, jahutas tuul sedagi vähest, mis üritas ärgata ellu.

Mees keeras ringi oma ainsa varanduse - „Harley Davidsoni” - ning sõitis aeglaselt mäest alla. Tagasi tee peale. Kitsas kruusatee lookles piki järsaku serva, mööda toomingasalust, mis veel raagus ja hall. Mürina peale tõusid puulatvadest lendu mõned metstuvid ning suundusid lõunasse, kus taevas oli ümbritsetud sünkhallide vihmapilvedega.

Skeet sõitis asfaltteele ja peatus hetkeks. Tee oli tühi. Asfalt läikis niiskelt. Ühel pool paistis hoonete kompleks,küla viimane talu - Calderite mõis kõigi oma maadega. Teisele poole jäi küla. Täis rahvast, kes tema varjugi enam ei salli.

Siiski leidus veel mõni sõber, kes polnud teda päriselt hüljanud. Ja isegi paar tüdrukut, kes meelsasti teda õhtul oma tuppa laseksid, kui vaid vanemate keeldu peal ei oleks. Sõpru ei saanud nimetada sõpradeks ning tüdrukutel olid omad austajad. Vaatamata skeptilisele suhtumisele tundis Skeet end nende kõrval hästi. Ta peaaegu võis neid omal moel usaldada.

Lihtsalt ta tundis oma nõrkusi. Teadis, et on liialt kergeusklik ja laseb end tihti petta. Need ammused pettumused vaevasid teda tagantjärele aastaid ning tasapisi hävitasid usu inimestesse.

Nüüd uuris ja silmitses ta iga uut tuttavat väga tähelepanelikult, varjamata oma kõhklusi, enne kui julges tollele oma mõtteid avaldada. See usaldamatus, mida ta õigupoolest mingil kombel isegi ei püüdnud teiste eest peita, tekitas legende temast, kui ohtlikust ja salapärasest tüübist.

Talle ei meeldinud see kuulsus. Kõik jutud temast, mis ääri-veeri ka Skeet Martini enese kõrvu ulatusid,olid valest läbi imbunud. Vahete-vahel oli tal tunne, et neid mõtleb välja keegi konkreetne, kindel isik. Ent tõepõhi on igal kuulujutul. Ja mitte keegi ei teadnud, mis juhtus tegelikult. Aga Skeet oli see, kes süüdlaseks jäi ning närvesööva kohtuprotsessi läbi käis. Seejuures vaevu-vaevu pikast vanglakaristusest pääses. Ei jätkunud asitõended, et mõrv talle süüks panna.

Keegi kaebas, et oli näinud teda tol õhtul koos Markiga kõrtsist lahkumas. See oli tõsi.

Skeet vandus, et nad läksid küla vahel lahku, et tema läks üksi tormiga järsakule sõitma. Vihma kallas ja see hävitas kõik jäljed. Et nad Markiga tülis olid, polnud kellelegi saladuseks ning seepärast langes kuu aega hiljem esmane kahtlus kogu raskusega tema kaela.

Selle süüdistuse tõttu kaotas ta kõik. Terve aasta vireles kongides ja kohtupingis, jonnakalt eitades oma süüd. Imekombel mõisteti ta lõpuks õigeks ning lasti tulema. Kuid millise hinnaga...!?

See jama oli hävitanud tema isiksuse ja närvid. Ja põlguse oreooli,mis teda nüüd külarahva poolt igal sammul ümbritses, oli väga raske nimetada vabaduseks selle ilusas mõttes.

Sel kevadel oli Skeet Martin hoopis teine inimene. Mitte enam poisike, kes ta oli enne kohut, vaid kibestunud, pettunud, räsitud noormes. Liiga pinges, et julgeks kellessegi hästi suhtuda.

Siiski pöördus ta kodukohta tagasi. Vabadus ja tsikkel - see oli ainus, mis talle veel oli jäänud.

Kodutalu oli müüdud,et maksta advokaadile, kes õigupoolest tegi ju oma tööd hästi.Vanemad olid teinud kõik, mis nende võimuses,et poega trellide tagant välja päästa.Nemad vähemalt uskusid viimse hingetõmbeni, et poeg ei valeta.

Oma kompsuga tuli ta nüüd elama korterisse küla keskuses, otse poe vastas, mõnesaja meetri kaugusele kõrtsist. Majad olid siin lähestikku ja see häiris teda tohutult. Siin polnud hingamisruumi, olgugi, et ta võis viibida päev-päeva järel ihuüksinda oma teise korruse väikeses korteris.

Siia olid kolinud suvel tema vanemad ja veetnud siin oma viimased elukuud.

Jõuludeks sai ta üllatuse: teate ema ootamatust surmast.

Matustele tuli ta liiga hilja, politseiautoga, kaks võmmi käekõrval. Inimesed sosistasid ja kõõritasid teda,nagu poleks tal õigust seal kalmistul viibida. Ta vahetas kaks sõna isaga, kelle silmad olid auku vajunud ja nahk kollaseks tõmbunud. Ta teadis, et seegi on viimane kohtumine.

Suutmata taluda inimeste vaenu, kiirustas ta minema - olema pigem oma üksikkongis,kui süüdistavate pilkude meelevallas.

Kui paari kuu pärast tuli teade, et isagi on surnud, ei rutanud ta enam hüvasti jätma. Vähk oli ju ammu teada. Tagantjärele arvas ta, et tegi õigesti, loobudes võimalusest viibida veel kord matustel, kus ükski elav hing ei jäta kasutamata võimalust öelda midagi teravat tema, kui mõrtsuka kohta.Olles süüdistatav mõrvas ja veel enam peljates omaenese nõrkusi, peitis ta end oma kongi, istus päevade viisi oma mõtetega üksi. Mitte kellelgi polnud õigust teada, mida tunneb ta oma südames.

Tagasi tulles oli talle seega jäänud korter, kus elada ning tsikkel, mida ta ei lubanud müüa isegi juhul,kui peaks kümneks aastaks vangi minema.

Jesse Marlow ja Brick Mayd olid tee peal ees. Suundusid kõrtsi poole, mis Valgeküla läänepoolses servas.

Skeet võttis hoo maha ning peatus nende kõrval.

„Hei! Tervitus, Martin!” hüüatas Marlow lõbusalt. „Kuhu sa nii sünge näoga põrutad?”

Jesse oli pikk, kõhn nooruk, vaevu alles saanud 17 täis. Blond juuksepahmakas alati hooletult turris. Brick seevastu pigem kinnine, tumedat verd, tõmmu. Töökaaslased ja veidi sõbradki. Martin suhtles siin külas vähestega. Need kaks kuulusid väheste hulka.

„Koju ikka, mis muud teha?” mühatas Skeet vastu, lükates jalgadega mootorratast edasi.

„Kuidas täna tööl läks?” küsis Brick kõrvalt. Ta nautis veel loojuvat puhkepäeva.

„Hästi.” Skeet mõtles hetke, enne kui järsult lisas: „Lähme, poisid, teeme mõned õlled!”

„Ilmselt mitte eriti hästi, märgates su hääletooni!” irvitas Marlow.

Skeet Martin ei vastanud midagi, meenutas vaid endamisi, kuidas Arny Lane teda lõunalauas pahaaimamatult vahele võttis:

Lane selgitas põhjalikult,mismoodi kõik Valgeküla elanikud Martinisse suhtuvad.( Muidugi on tore,kui sääraseid asju juletakse vahel ka otse näkku öelda.) Et kui oleks viitsitud kutsuda kõiki tunnistajateks kohtusse, oleks enamus raudselt veendunud,et just tema oli see,kes Mark Dixoni vagaseks tegi. Küllap ehmatas ära ja mattiski sinna toomingavõssa,et keegi ei leiaks. Noh, nii räägitakse. Seadus olevat tema vastu liiga leebe olnud.

See jutt pani Martini vapustusest õhku ahmima. Kartes, et ehmatus reedab teda, surus jõuga emotsioonid maha. Alles tükk aega hiljem taipas, et tegelikult ei tea ju Lane midagi. Ta vaid rääkis kellegi juttu edasi, kes samuti ei tea asjast midagi. See oli kokkusattumus ning Arny ise ei taibanudki, kui täpselt ta Skeet Martini nõrka kohta tabas. Lihtsalt Martin tundis, kuidas tal värv näost kaob. Ta vaikis, põrnitsedes Lane´i altkulmu.

„Ära nüüd pabista, kutt, see on vaid jutt!” rahustas teda Arny, märgates kaaslase kahvatamist. „Asi on ju läbi. Keegi ei torgi sind enam.”

Skeet hingas väga sügavalt sisse ning lasi seejärel õhu kopsudest pahinal välja. Vähemalt nii palju võis ta endale lubada.

„Ma alles tulin kuu aja eest vanglast,„urises ta kähinal, olles tegelikult selle maski all täiesti paanikas. „Ma lööksin igaühel hambad kurku, kes seda meenutada julgeb! MA EI TAPNUD MARKI!” See ei kõlanud eriti usutavalt, kuid ega sel olnudki eriti tähtsust. Ta oli surmani tüdinud neid sõnu kordamast. Arny, kui töökaaslane, võiks seda ometigi uskuda.

„Hea küll,mina ju pole sind süüdistanud! Vanamutid ehk küll, nemad nii lihtsalt alla ei anna. Aga kõik on ju korras. Sa oled tagasi. Kui sa hästi meiega tööd rügad, unustatakse varsti su patud ära...”

Skeet saatis Arnyle sellise hävitava pilgu, et Lane poole sõna pealt äkki vait jäi ning sest hetkest alates ainult oma söögi peale mõtles.

Shenna Jackson koos oma kaksikõe Emmaga seisid baari esisel parkimisplatsil, olles just äsja väljunud tumekollasest „Fordist„, mis oli pargitud liiga korrektselt, otse millimeetrise täpsusega algava muru serva kõrvale.

Skeet Martinit jättis see vaatepilt külmaks, kuidas vaevu tuttava näoga uus loomatohter kahe tüdrukuga kudrutab.

See-eest Marlow lõrises endale habemesse:

„Neetud kõrend! Mul on kange tahtmine tema autokummid tühjaks lasta! Kas ta, tõbras,selleks siia koliski, et meie plikasid jahtida!?”

„Mis tal viga on?” küsis Skeet muigamisi.

„Liiga viks ja viisakas teine, raisk! Plikad kleepuvad nagu liimipaberile. Kurat,see tüüp tõmbab kõigiga ringi. Pooled eided on tema sabas!”

„Ja teie kaks jäite ilma või?” itsitas Martin.

„Asi pole selles, tema olek ise lihtsalt ON rõve!”

„Ah, jäta järele, Jes,” sõnas Brick Mayd lõpuks tüdinult. „Seda tüüpi ei tasu vihale ajada. Ta on Faehley´dega suur sõber. Igavene pugeja!”

„Faehlidega!?” Skeet lükkas tsikli teeserva teisel pool platsi ja pani toe alla. „Hei, miks see sulle pinda käib, Brick?”

„Sa ei tea või?” imestas Mayd, varjamata raasugi oma põlgust. „Ta ajas ka G.G.-le ligi, aga mu õde on liialt kange,saatis teda avalikult persse. Põhiliselt sellepärast, et Faehley´id on üks paras maffiapesa ja Mayd´idele on see auküsimus.”

„Tõpratohtril ei vedanud, he-hee!” irvitas Jesse heameelest ägedalt käsi hõõrudes. „Mõnel eidel on veel mõistus peas!”

Poisid läksid edasi. Viipasid Martini endale järgnema. Skeet ütles,et teeb väljas ühe suitsu ning lasi neil ees ära minna. Sõbrad sisenesid uksest, mille taga olev trepp viis neid alla, keldrikorrusel asuvasse baari.

Skeet Martinil polnud kiiret. Jäi maha, süütas suitsu ning toetudes tsikli sadulale, imetles mööduvat külarahvast. Palju neid polnud, ent need, kes tulid-läksid,olid aastaga väga võõraks jäänud. Need, kes pidasid lugu tema vanematest, kõndisid uhkelt mööda ega teretanud iial. Mõne silmis oli hirm ja need püüdsid ruttu lahkuda, nagu tunneksid nad endal lasuvat süüd, et teiste pilli järgi eelistavad tantsida.

Ilmselgelt oli Sizemore´il annet. Ta oskas naistega käituda. Teisiti ei saanudki olla,kui plikad tema järele ogaraks läksid.Ja näolapil polnud kah viga. Sportlik, hoolitsetud,rikas... Skeet oli natuke kade. Tal polnud nii palju väärtusi välja panna nagu sel uuel.

Rusikas sügeles. Ta sügas seda, silmitsedes uudishimulikult Eddie´t koos selle kahe austajannaga. Huvitav, palju tal neid veel on? Polnud mingit põhjust ilu-eedile vastu vahtimist anda ja sellest oli veidike kahju. Pärast vabanemist sujus elu väga rahulikult. Kes julges tõtt näkku öelda, olid vanemad mehed ja nende vastu Skeet loomulikult kätt ei tõstnud... Kadedus kees soontes. Ta peitis selle ära.

Äkitselt märkas Ed Sizemore jälgijat ning muutus otsekohe kärsituks. Mitmeid kordi vilksas üle õla Martini poole vaadata. Ka tüdrukud jagasid tema ärevust.

Skeet muigas endamisi.Tegelikult käitusid niiviisi kõik. Tal polnudki põhjust rõõmu tunda. Just nagu teaksid Valgekülas kõik täpselt, et Skeet Martin on sarimõrvar ning otsib järgmist ohvrit.

Sizemore´il hakkas nüüd kiire. Jättis oma naised sinnapaika ja istus autosse. Kuni Emma veel läbi akna mõne sõna juttu vestis, seisis Shenna eemal ja vaatas nüüd avaliku põlgusega Martinit, kulm pahaselt kipras.

Skeet muigas õelalt vastu. Nagu näha, polegi vaja tüli norida, jätkub täiesti vaid pilgust,et teine mees juba põgeneks. Ta lõpetas hajameelselt suitsu ning viskas koni viisakalt prügikasti. Tõusis oma tsiklilt ning kõndis rahulikult baari.

Ta oli vaba. Tal polnud kuu aja jooksul tekkinud ühtegi tüdrukut ja jäägu siis pealegi kõik rumalamad Sizemore´ile.

Ta laskus alla trepist,kus lagi näis madalamana,kui aasta tagasi külast lahkudes. Sisenes keerdtreppi mööda kõrtsi igavesse hämarusse. Nõrgalt valgustasid seinalambid ruumi lakitud laudseinu. Armsalt hubane oli siin. Selle olemus mõjus Martinile hästi,ent mitte inimesed,kes tervitasid teda kõõrdpilkude ja sosinatega nagu iga kord varemgi. Oma õnnetuseks hakkas Skeet sellega juba harjuma. Ta oskas juba vaadata neist mööda,näha valgeid linikuid ja siniseid lillekimpe laudadel, mitte aga nägusid. Nagu alati oli baar täis purjus ja poolkaineid mehi. Mõned noored,mõnel naine või lapski kõrval, ent pooled neist koos temaga arvutul hulgal sedasama treppi kulutanud. Kahtlane seltskond oma viski ja õllega. Skeet aimas ammu,et need sosinad ennustavad hullemat. Veel pole julgenud keegi teda puutuda,aga ühel päeval kerkib esile mõni julgem, kelle rusikad sügelevad enam kui teistel. Ta ootas seda hetke külma rahuga. Ta isegi ei hoolinud enam sellest eriti,sest tundis end küllalt tugeva ja karastatuna. Kui suutis vanglas säilitada oma autoriteeti, järelikult siin ammugi.

Nurgalauas, letist eemal,istus Melly Archer oma peigmehega.Tema üksi ei kõõritanud. Vaatas Skeet Martinit avameelse huviga,ilma vähimagi põlguseta. Naeratas.Otseselt talle. Just siis, kui Skeet leti juurest veel kord üle õla vaatas.

Noormehe pilk jäi tahtmatult Mellyle pidama. Oh, kui ilus ta on! Mõte polnud sõnastatud. Pigem oli see tunne. Suur ja soe tunne, mis vere soontes eriliselt liikuma pani. Skeet mäletas veel Melly keha ja huuli.Oli uurinud teda väga lähedalt,hellitanud, suudelnud ja... tundnud vastuarmastust, tema käte õrna paitust. Neetud! Sellest on juba tervelt kuus aastat möödas. Melly oli siis alles viisteist... vahele tulid teised.Mõnest ta hoolis,teise jättis maha.Aga Mellyt ei unustanud ta iialgi. Ta mäletas.

Vägisi rebis pilgu ära,kui Melly pea kõrvale pööras ning Jimmyga millestki rääkima hakkas. Martini suunurgas tuksles muie. Segu rõõmust,et teda märgati ning arast lootusest,et ehk polnudki see eksitus... Nukra ohkega otsustas ta edaspidi vältida liig tuttava näitsiku poole vaatamist.

Jesse ja Brick istusid leti ääres ning imestasid tema muutuva näoilme üle.Jesse irvitas:

„Noh, vanapoiss, mis sind nii muigama paneb? Kas õnnestus Size´ile tuule alla teha?

„Ta on argpüks,” sõnas Skeet rahulikult.

„Mille põhjal?”

„Ma näen ju seda.Temasugusega ei tahaks küll käsi räpaseks teha.”

„Õigus, täitsa minu mõte!” hõiskas Jesse Marlow ning selle peale tellis Martin kannutäie tumedat õlut.

Möödus umbes tund. Jesse ja Brick tõusid oma pukkidelt. Marlow lõi käe Martini õlale:

„Homme näeme, semu!”

Baar jäi pikapeale tühjemaks. Lahkus ka Melly oma tulevasega. Martin jäi leti äärde üksi ning kaks ühiselt meelt lahutavat paarikest parempoolse laua juures.

Skeet kuulas muusikat ja uneles oma mõtetes. Need sisaldasid kõike,mida muusikasse süvenemine meenutas. Üle kõige aga siiski mälestusi Mellyst,tüdrukust,keda ta kunagi oli armastanud. Miks tema ainsana ikka veel naeratab? Temagi ju võiks mõrtsukat vihata...

Baarman, olles kauemaks tegevuseta jäänud, pöördus oma mõtetes hõljuva noormehe poole:

„Kuidas nüüd uus elu on kah? Vaba ja üksikuna, eks ole?”

„Imelik,” vastas Skeet hajameelselt, kehitas õlgu. Kuulas süvenenult muusikat ja limpsis kolmandat kannutäit. Pea oli parajalt soe. Martinil oli kahju,et Jim ja Melly ära läksid. Nüüd oleks ta tahtnud tüli norida. Tühja kah! „Küla on sama,” jätkas ta baarmani küsimusele vastamist. „Inimesed on nagu samad,aga miski on pagana võõras.”

Vick Millan naeratas:

„Tahad, ütlen sulle?”

„Noh?”

„Sa ise oled endale võõras.” Vick oli turske,vanemapoolne mees lahja põskhabemega,kes juba kakskümmend aastat oli siinsamas külas kõrtsipidajaks.

„Pole nagu märganud.” pomises Skeet endamisi.

„Sa ju tead,et ma ei valetaks. Vaata õige peeglisse! Kui sind ära viidi ja kogu see rämps alles peale hakkas,olid sa poisike. samasugune nagu su sõbrad - Jesse ja Brick ja Jim ja kõik teised... Aga mis sinust on saanud?! Õlad tublisti laiemad ja...pilk selline, et ajab kananaha ihule. Ära pahanda, aga täitsa tõsiselt, see mõjub ka mulle.”

„Tõesti vä?” skeet Martin pahvatas valjusti naerma. Õlu võttis lihased pehmeks ning seekord oli naer täiresti siiras.

„Tegelikult olen ma ammu mõelnud,et...” alustas Vick ettevaatlikult. Ta ju teadis, et see, mida tahab öelda, ei meeldi Martini-poisile. Et Skeet on nii jonnakas ja endasse sulgunud,et temaga sellest rääkida on peaaegu mõttetu. Aga proovida siiski kõigest hoolimata võiks. „...Et sa peaksid midagi ette võtma või nii.”

„Mille suhtes?” Kohe jälle see tuttav, ettevaatlik pilk, kaitsepositsioon, kahtlus.

Vick Millan pidi ohkama. Küll selle poisiga on raske hakkama saada! Ta silmitses enese vastas,üle leti istuvat Skeeti. Aastaga oli see tohutult muutunud. Millanit tegi murelikuks see Martini olek iseenesest. Varem oli ta küll kinnine, nagu ka tema isa,kuid siiski usaldav, naeratas, suhtles igaühega. Aga nüüd näis Millanile, nagu oleks poiss alati pinges, mingiks rünnakuks valmis. Võib-olla isegi nagu hirmul. Ta kahtleb igas su sõnas ja kahtlustab igaüht. See aasta seal trellide taga mõjus temale katastroofiliselt. See muutis teda nii põhjalikult, et oli raske endist Skeeti äragi tunda. Ja juba Millan peaaegu kahetseski, et üldse seda juttu alustada julges. Kuid nüüd tuli see ka lõpetada,saagu mis saab. Kuid Skeet pole mees,kes läheks oma mainet parandama.

„Võib-olla peaksid sa minema Dixonite poole ja neile selgeks tegema,et sa pole Marki surmas süüdi,” pakkus Millan ohates.

Skeet neelatas kramplikult.

„Huvitav,kuidas? See ei anna ju neile Marki tagasi,eks ole. Nad ei andesta mulle.”

„Võib-olla siiski, kui minagi kaasa tulen ja puha. Nad peavad lõpuks sellest vihast üle saama.”

„Noh,kui nad usuvad,et mina nende poja ära tapsin,siis ei muuda seda küll miski. Ja nad usuvad seda.”

„Sa ei tapnud. Kes seda iganes ka ei teinud, aga SINA teda ei tapnud! Tee neile see ometi selgeks! Sa pead enda eest võitlema!”

Skeet pomises tasa, vaadats oma tühjeneva kannu sisse:

„Ma võitlesin. Sellest on terve aasta möödas. Jäta mind rahule!”

„Mine ja räägi neile, kuidas tgelikult asi oli.Las ma panen baari kinni ja viin su autoga sinna. Võtan pool rünnakust enda peale.”

„Ma lähen üksi !” otsustas Skeet Martin äkki.

„Vaevalt nad sind nii lihtsalt kuulda võtavad,” kahtles Millan.

„Vahet pole.” Ta jättis ütlemata,et niikuinii vihkavad teda siin külas kõik,kel vähegi mõistust peas. Ta võiks külaplatsil sama hästi end avalikult süüdi tunnistada ja lasta end risti lüüa. Sel pole mingit vahet.

Tõusis järsult ja lahkus kiiresti kõrtsist,olles kaasa küsinud pudeli lõhnavat vaarikalikööri. See oli küll ülearune ja mõttetu asi, ent ta arvas,et kui teda tuppa ei lasta,siis kingib selle pudeli hiljem mõnele tüdrukule,et lihtsalt kaelast ära saada.

Enne veel, kui mõtted hirmupisikut külvata jõudsid,istus ta oma „Harley„sadulasse ning võttis suuna küla lõunaserva poole, kus all metsa ääres asus Dixonite vaesevõitu talu.

Ma teen selle ära! - mõtles ta kasvava hirmuvärinaga hinges. Teen ära! Et tõestada Millanile, et ei karda! Et kõik lõpuks uskuma jääksid, et ma olen puhas! Keegi ei saa enam mu süüd tõestada,sest ma OLEN puhas! Aga hirm oli ikkagi, olenemata sellest, et ta siiski sõitis vapralt otse Dixonite värava taha.

Olles kindlalt peitnud pudeli jope sisetaskusse,kõndis piki kitsast rada ukse juurde. Lillepeenrad olid kahel pool rada. Vaevu alles tärkavad taimed. Veidi aega ja kõik lööb siin õitsele. Ta mäletas niisuguseid kevadeid. Dixonite aed oli külas tema arvates üks ilusamaid.

Koer haukus toas.

Ta võttis endale aega. Seisis,käed taskus ning vaatas pimedust,mis oli laskunud ajal,mil ta Millani kõrtsis oma õlut trimpas. Nüüd tihenes see ruttu sünkmustaks. Taevas oli pilves. Skeet imestas õhtu kiire saabumise üle.

Koer jäi mõne aja pärast vakka. Ta püsis vaikselt ukse taga. Surus hetkeks selja vastu krobelist seina koja ukse kõrval. Oh. pagan! Kui palju oli ta siin omal ajal käinud... Tihti siin Marki ema tehtud toitu maitsnud ja kohvi joonud. Mõnikord öösekski jäänud,kui oleng liiga pikaks venis ja ratast polnud käepärast... Mark oli sõber. Niikaua,kuni tuli riid Fanny pärast ja kõik hakkas veerema allamäge...Kaks nädalat tülitsemist, ta püüdis Fannyt endale hoida. Paar juhuslikku lõuahaaki. Nad peaaegu leppisid lõpuks ära, sest Skeet pidi alla vanduma. Fanny valis Marki. Polnud midagi parata... Ainult kaks nädalat.Ja siis tuli too pauk! Skeet mäletas seda päeva ja ööd nagu üht eredalt meelde jäänud, segast unenägu. See oli kõik nii absurdne,et ta vahel siiamaani ei uskunud,et see tõesti oli tõsi. Ta ei saa iialgi enam sellest üle,ta lükkas selle oma mälu tagasoppi varjule ja niivõrd kindlalt, et ükski võmm ei suutnud seda sealt välja kiskuda. Ta aina vaikis, unustades sootuks,et ta polegi tumm. Või siis vandus,et ei teinud seda. Ta vandus ja vandus - igaühele, - kuni jäi lõpuks isegi seda uskuma. Kuni jäi uskuma advokaat ja isegi kohtunik ise. Siin ta nüüd siis seisab, lõpuks vabaduses tagasi. Taas vanade Dixonite ukse taga. Ainult Marki enam ei ole. Ja kuigi süü jäi tõestamata,ei kahtle keegi,et just Skeet on Marki surmas süüdi. Kust nad seda teavad? Skeet ise on ainus, kes teab, mis tookord juhtus,kuigi selleski on palju küsimärke. Miks? Kuid sellest ei räägi ta ilmselt enne,kui vaid oma surmatunnil. Aga NEMAD teavad sellest ikkagi!

Lõpuks söandas ta siiski uksele koputada ning koer, kes vahepeal rahunenud, pahvatas uue hooga haukuma.

Hetke pärast avanes uks.Perenaine, Lisa Dixon, hukkunud Marki ema, vaatas teda pilguga, millesse segunes andestamatu viha,ahastus ja tohutusuur kurbus. Ilmselt olid seal kõik tunded, mis kogunevad ema hinge,kes on kaotanud ainsa poja ning seisab ühtäkki lävel, vastamisi väidetava mõrtsukaga.

„Mida SINA siit tahad?” küsis ta külmalt. Vastu ootusi oli mrs.Dixoni hääl kähedalt vaikne. Pigem väsinud,kui vihane. „Miks sa siia tulid?”

Skeet langetas pea. Pidi vägisi sõnu endast välja suruma:

„Ma...ei teagi täpselt...tahtsin rääkida...”

„Millest on sul minuga rääkida, Skeet? Sa oled purjus. Mine parem koju magama,enne kui taas mõne lollusega hakkama saad.”

„Ma olen rahulik, ausõna. Sa ju tead,et ma naljalt märatsema ei hakka.”

„Tõesti või?” Lisa muigas teadvalt. „Mis vahet sel on? Sa tapsid mu poja.”

„Issand!” oigas Skket, haarates pea käte vahele.See algab jälle! Süüdistamine, igal sammul -SINA TAPSID! SINA!!! Kuidas ta võiski arvata, et...Ta ütles :„Ma ei teinud seda! Usu mind ometi!”

„Miks siis...?” Mrs. Dixon sattus korraks segadusse. „Hea küll, eks tule siis sisse!”

Skeet astus perenaise kannul tuppa ja märkas jälle, kui madal on uks. Ta pidi lausa pea õlgade vahele tõmbama, et edukalt uksest sisse mahtuda. Millanil näis olevat õigus.

Ralph Dixon istus oma vanas lemmiktugitoolis. Kiilanev vanapapi oma liigse kehakaaluga. Ajaleht käes ning prillid ninal.

Vaata, Ralph, kes meile külla tuli!” sõnas Lisa ilmetul häälel. Tal polnud vähimatki rõõmu külalise üle. Sellegipoolest juhatas ta teda viisakalt tuppa,olles valmis ära kuulama,mida süüdlasel öelda on.

Mees vaatas ajalehe tagant üles ning tema pilgust vilksatas korraks läbi õuduse vari. Skeet pani seda tähele. Kuidas olekski võimalik mitte märgata? Kuu aja jooksul polnud ta kodukohas muud näinudki, kui vaid põlgust, vihkamist ja hirmu. Viha oli isegi talutavam,sest ennustas ääriveeri kaklust, mille käigus oleks võinud veidi pinget maandada. Ent kaklust ei tulnud ja kõik jäi ikka talumatult samaks. Martin tundis end hullumeelsuse piirile viiduna, oodates iga hetk midagi, mida tulemas polnud. Ainult vähesed, väga vähesed, suhtusid temasse inimlikult: Marlow, Mayd, Millan...Siiani näis, et rohkem vist ei keegi.

„Skeet Martin?!” vanahärra tõusis kiirustades kangetele jalgadele ning ulatas talle sõbralikult käe: „Sind poleks ma ilmaski osanud siia oodata! Küll on tore, et sind õigeks mõisteti! Mille puhul sa siis meile eksisid? Sa tulid just õigel päeval. Lisa tegi oma kuulsaid saiakesi.” Ta pöördus naise poole, kes vastupidiselt talle enesele külalisest raasugi rõõmu ei tundnud. „Too, palun, meile kohvi ja sooja saia. Sa ju mäletad, kuidas Skeet su pagarioskusi vanasti alati kiitis.”

„Ei, pole vaja, ma tahtsin vaid...” pomises Skeet süüdlaslikult maha vaadates.

Perenaine lahkus köögi suunas.

Skeet oli enam kui segaduses. Ta ootas siia tulles kõike: koera ja kaigast, sõimu või pisaraid,aga mitte saiakesi, mis hingele nii väga haiget teevad.

„Vabandust,et tulin nii hilja ja...ma pole päris kaine. Ma ehk...polekski muidu julgenud. Lihtsalt kukkus niimoodi välja.”

„Ei, pole tarvis vabandada. Oli, mis oli. Me võiksime mineviku unustada, olgu ta pealegi niisugune, nagu ta on. Istu ometi! Oli see su oma idee, et siia tulla?”

„Ei, õigupoolest oli see Vick Millan, kes mulle pinda käis. Mitte et ma kardaks,aga...”

„Su ausus on mulle alati meeldinud, poiss. Mõtlen vahel siin omaette, et sa olid meie Markile nagu eeskujuks või nii. Ta küll sattus sinuga pahandustesse, aga...ta pidas sinust ka väga lugu,Skeet. Ta ütles alati, et oled parim sõber.”

Seda veel tarvis meenutada! - mõtles Skeet Martin vastikustundega. Siis, kui tema püüab kõik meelheitlikult meelest kustutada, tuleb keegi rääkima sõprusest...

Korraks tekkis painav vaikus. Ralphi silmad muutusid niiskeks.

„Mark kippus varastama ja valetas tihti. Ma küll ei tohi sellest Lisa kuuldes rääkida, aga see on tõsi. Mõnikord vaatasin ma sind ja mõtlesin, et Mark võiks õppida sinult ausust. Aga ta ei õppinud.”

Martini peas kihutasid mõtted laviinina. Nagu neil paljudel kordadel, kui temalt tõtt välja pressiti. Hea ja kurjaga, ähvarduste ja isegi jõuga. Ta suutis vaikida. Hädavaevu. Kui palju kordi oli ta enese reetmisele niivõrd lähedal, et hiljem ei suutnud õieti meenutadagi, kas sel korral hoidis veel suud kinni või mitte.

Ja nüüdki, olles mr.Dixoniga vastamisi, silm-silma, hammas-hamba vastu, kõhkles ta jälle: kas räägin või mitte? Kas räägin või ei? Kõik oleks ju nagu lõppenud. Kõik on hästi. Tõde rebiks haavad lahti, siis on ainus valik külast lahkumine igaveseks. Või tõenäoliselt tagasi vanglasse minek, sest igaüks on valmis teda meelsasti sinna tagasi saatma. Vale piinab ennast, kuid inimesed jäävad ehk lõpuks pikkamisi uskuma. Ta pidi veel kaua-kaua valetama, et nad päriselt uskuma jääksid. Mõnikord näis talle,et kõik näevad teda läbi, poevad otse hinge sisse,et valetamisel pole enam mingit mõtet, et on vaid aja küsimus, mil jälle sõidab ukse ette politseiauto... Aga ometi olid need vaid omaenese südametunnistuse tekitatud luulud. Nagu ei meeldiks tallegi, et Skeet liiga puhtalt süüdistusest pääses. Aga peavad siis seda kõik kindlasti teadma?

„Hirmus on elada nii, mäletada, kujutleda Marki jubedat surma...” sõnas Ralph nukralt,kadudes kogu hingega oma valusatesse mälestustesse. „Oma liha ja veri...Jumal küll!

Ükskord saab sinustki isa, siis sa mõistad, kui hirmus see on. Annaks jumal, et sul kõik hästi läheks. Oma käega tapaksin ma selle, kes mu poisile niiviisi tegi!”

Skeet hoidis hinge kinni, keskendus,tõrjus peast välja kõik mõtted, et jääks järele ainult tühjus.Ta oli seda nii palju kordi harjutanud,et peaaegu suutis sellega hakkama saada. Aga see oli kõik mujal, vanglas,vaenlaste ees, mitte Marki isa vastas. Ta mõistis,et ei suuda.

„Sa oled siiski selles kuidagi süüdi!” ütles äkki Lisa, asetades samal ajal lauale vaagna ja kohvitassi külalise jaoks. Lõhnavad,äsja küpsetatud saiakesed kõditasid meeli. Skeet igatses neid proovida ja samas pelgas neid mälestuste tõttu,mida nad sisaldasid. Nagu Lisa oli vanasti pannud neisse oma armastuse,nii nüüd oli ta pannud saiakestesse oma viha.

Skeet tõstis järsult pea,et korraks vaid vaadata naisele silma. See otsene süüdistus tabas teda kui piitsahoop selga, lõi jalad alt.

„Mis seda tõestab?” sai Ralph pahaseks.„Jäta Skeet rahule! Ta on oma osa kuhjaga kätte saanud.”

„Mis tõestab? Ema süda. Ma tunnen seda. Isegi, kui sa räägid tõesti tõtt, oled sa siiski sellega kuidagi seotud. Sa ei saa MULLE valetada.”

„Ma ei...” Skeet raputas lootust kaotades pead. „Vannun Jumala nimel,et ma ei teinud seda! Me olime küll tülis, aga lõpuks ju leppisime ära! Me lahkusime koos baarist,aga siis läksime lahku. Ma ei tea,kes seda tegi, aga mina EI TEINUD!” Ta oli meeleheitel. Jõud hakkas otsa saama. Ta ei suutnud enam neid mõttetuid sõnu korrata. Need olid muutunud igapäevaseks harjumuseks. „Ega mul ei jää enam muud üle,kui külast lahkuda.Saate minust ometigi lahti! Seda te ju kõik tahate! Ma olen siin igaühele jalus!”

„Sa võid seda ju teha,poiss,” sõnas Ralph tõsiselt.” Kuid kuula mind: Kui su südametunnistus on puhas, ei ole sul ka siin midagi peljata. Rääkigu inimesed,mida iganes. Kui sa loodad aga põgenemisega oma patud kustutada, siis sel pole mõtet. Iseenda eest ei suuda sa eales põgeneda. Oma süda on sinuga alati kaasas. Ma soovitaksin parem jääda paigale. Tööta, käitu normaalselt, ära nori tüli ja pikapeale hakatakse sinusse paremini suhtuma.”

„Kõik vahivad mind kui sarimõrtsukat. Ma ei saa ainsatki päeva tunda end tavalise inimesena.” kaebas Skeet haledalt. „Kas kohtuotsus ei tähenda siis tõesti mitte midagi?”

Lisa Dixon seisis tema kõrval.

Ralph jätkas:

„Ma tean, Skeet, et sa pole nii hull, nagu mõni siin külas arvab. Aga siin on alati olnud väga rahulik kant.Siin pole iialgi kedagi tapetud. Rahvas kardab sind. Ja usu mind, su praegune käitumine, su kombed, su ilme, su pilk...need ei tekita usaldust.”

„Mida ma siis tegema pean?” hüüatas Martin nördinult.” Kas naeratama mõnitajale? Laskma end neljaks kiskuda,et see neetud rahvas rahule jääks? Ma ei saa mitte kuidagi oma süütust tõestada, aga ma ei tapnud teda!”

Vaikus venis kui tainas. Lisa läks ära, et tuua lõpuks kohvikannu. Tuli tagasi, valas tassidesse. Asetas ühe külalise ette. Valas ka endale ja mehele.

Mõtlikult, uurides, silmitsesid nad seda tuttavat poissi, kes oli aastatega sirgunud nende silme all täismeheks. Skeet oli kena,tõmmu, laiaõlgne. Raudse tervisega, tööga karastatud. Nad tundsid teda kui ausat ja heatahtlikku poissi. Kuid see oli siis, kui ta veel Markiga sõbrustas. Kõigist Marki sõpradest meeldis neile Skeet kõige enam. Oma tõsise käitumise,oma kohusetundlikkuse ja töökuse pärast. Ilmaski ei öelnud ta ära, kui oli tarvis kusagil kedagi aidata.Olgu siis kodus või kusagil küla peal. Aga samas oli tema see, kes sai kingituseks uhke mootorratta, kihutas sellega ringi,tõmbas teisedki pahandustesse kaasa. Jäi korduvalt politseile vahele, jõi, kakles baaris võõraste poistega. Need laiad kulmud, veidi lokkis mustad juuksed, pruunid silmad...kokku oli see välimus kui külatüdrukute magnet. Ja Skeet oskas oma võlusid kasutada paremini, kui tema samaealised sõbrad. Kahju küll,aga ikka jälle valel eesmärgil. Olgu või Archerite peretütar - kui palju sai vaene tüdruk tema pärast kannatada! Terve küla haletses teda, kui Skeet Mellyt maha jättis. Jah, püsisuhetest ei osanud see poiss küll hoolida.

„Olgu peale, mina usun sind,” sõnas Ralph kaalutlevalt. „Ja isegi kui sa meile ikka veel valetad, mida ma jällegi EI USU,siis oled sa maksnud ränka hinda oma vabaduse eest. Terve aasta on su elust kaduma läinud. Pole enam sul ei vanemaid ega kodu. See aasta oli meile kõigile olnud ränk.”

Skeet noogutas.

„Jah, ma olen kaotanud kõik. Tsikkel on ainus,mis mulle veel jäänud on.” Ta võttis vaagnalt saiakese,mis lõhnas nii meelitavalt kaneeli järele. Proovis rüübata kohvi, ent paraku oli see veel liialt kuum. Mõtles korraks pudelile, mis ikka veel põuetaskus oma aega ootab, kuid kõhkles jälle. Kas ikka oleks see õige? Ei, tema tulek on kahetsus ja seda ei peaks tähistama. Lihtsalt pugejana näida ta ammugi ei tahtnud.

Tähtsusetud repliigid keerlesid ikka endiselt kadunud Marki ümber. See ei mõjunud hästi,ei leevendanud pinget. Martini käed värisesid, kui ta õrnalt kohvitassi pihkude vahel hoidis, nautides sellest õhkuvat kuumust.

„Sellesama tsikliga murrad sa ükskord oma kaela, ” ütles Lisa Dixon äkki tasa. „Ma ei soovi sulle halba, aga kui sa meie Markile midagi tegid, siis olgu need sõnad sulle needuseks kaasas!

MIND sa oma süütuses ei veena!”

Skeet Martin tardus soolasambaks.Jõllitas õuduses mrs. Dixonile otsa,suutmata enam midagi enese kaitseks öelda,sest see naine siin nägi teda tõesti läbi. See oli võimatu!

„Jäta nüüd ometi,Lisa!” hüüatas Ralph. „Sa ei peaks teda süüdistama, vaid mõistma!”

„Mõistma? Mõrtsukat?” imestas Lisa omakorda.

Äkki näis Martinile see kohv mürgina ning saiake käes, nii lõhnav ja kuldne, ajas südame pahaks.Ta viskas selle kiiresti tagasi vaagnale ja kargas laua tagant püsti.

„Loll temp!” nähvas ta tigedalt, pöördudes pigem iseenda, kui võõrustajate poole.„Ma teadsin kohe, et ma ei tohi siia tulla! Vabandan väga, et teie kena õhtu ära rikkusin! Millan veenis mind tulema,ma poleks ehk siia ilmaski oma jalga tõstnud.Ma tõesti lootsin leida siit lepitust,aga nüüd sain hoopis needuse kaela! Tänan, tänan teid KÕIGE eest!” Ja enne,kui Ralph midagi öelda jõudis, kihutas Skeet juba uksest välja.

Meeleheites oleks nii väga tahtnud haarata põuest pudeli ning virutada see siinsamas vastu seina. Juba käsi põues, mõtles ta siiski veel kord ümber. Kõndis ruttu „Harley” juurde ning lõi mootori käima.

Ralph Dixon pani õues tule põlema ja hüüdis talle midagi järele.

Skeet ei pöördunud tagasi vaatama. Hinges pulbitsev torm viis teda ära õuelt, kus teda enam iial näha ei tahetud.

Lisa Dixon seisis ikka veel vaikides laua juures, millel maha jäänud kohvitass, veel aurav ja kuum, ent külalisest puutumata jäänud. Skeet oli põgenenud, täis viha. Tuba oli taas tühi ja süda tilkus verd.

Ralph tuli tagasi siis, kui mootorratta eemalduv mürin kauguses hääbus.

„Sa poleks tohtinud talle niiviisi öelda!” oli Ralph pahane.

„Ma ei öelnud ju midagi halvasti. Kui ta oleks süütu, ei peaks see teda nii raevu ajama.”

„Lõpeta ometi! Sinu needuse peale läheks isegi pühak endast välja! Poiss on omadega läbi! Näed ju, ta pole kunagi olnud selline närvipundar! Kas sa arvad, et tal oli seal vanglas kerge? Ja et ta lisaks kõik kaotas...” Ralph oli pahane, istus tagasi oma tugitooli ja haaras ajalehe kätte. See rahustas tema närve.

„Ma lihtsalt ei talu, et ta sõidab oma „Harley´ga” ringi, nagu poleks tema jaoks midagi erilist juhtunudki. Ja see, et ta julges veel siia oma jalga tõsta - see on ju lihtsalt jultumus! ”

„Mulle näis, et ta üritas meiega ära leppida!”

„Purjus peaga,eks ole? Markiga leppis ta samuti ära - kahjuks vaid paar päeva, enne kui mu poeg jäljetult kadus!” nähvas Lisa ärritunult. „Kas sa ei näinud, kui täis ta oli? Ma võiksin praegu kohe helistada politseisse, sest ta ajab veel täna pimedas kellegi alla! Ma olen alati kartnud, et Skeet võib olla ohtlik! Ta on olnud pätt lapsest saati!”

„Samas kiitsid sa teda viisaka käitumise pärast!” nähvas Ralph oma kohalt. „Ära unusta,et ta on ikka endiselt seesama Martinite poiss, keda sa omal ajal appi kutsusid, kui Mark töö juurest minema viilis! Vaevalt on ta nüüdki meile ohtlikum, kui terve küla talle ja see on pooleldi sinu teene, et Skeet endale kohta ei leia!”

„Uskumatu, et sa kaitsed meie poja mõrvarit! Sa unustad lausa, et Mark on tapetud! Et Skeet oli see, keda ainsana siin külas kahtlustati! Nüüd on Skeet jälle vaba! Kus on ses maailmas õiglus? Ei, mu hing ei leia enne rahu, kui Skeet saab oma teenitud palga!”

„Skeet pole ju süüdi! Miks sa sellest ometi aru ei saa,naine?” hädaldas Ralph, tundes end, nagu mõnikord varemgi, külas ainsa terve mõistusega inimesena.” Mis siis,kui ta kannatas hoopis asjata? Ta pole kunagi osanud veenvalt valetada! Miks siis nüüd teda mitte keegi ei usu?”

„Sest sina oled see ainus naiivne tola, kes usub. Kõik tõendid räägivad ju tema vastu!”

„Mis tõendid?” ajas Ralph silmad pärani.„Tõendeid ju pole! Pole ainsatki konkreetset asja, mis teda Marki surmaga seoks! ” Ralph tugines faktidele, mõtles kainelt ja erapooletult. Lisa arvates näis ta olevat kaotusest liiga kergesti üle saanud. Kas ta ei armastanud oma poega? Naine ei mõistnud teda. Tema süda ütles midagi muud. Ta vihkas Martinit kogu südamest, uskus endiselt, et Skeet pääses vanglast vaid tänu suurele rahale ja oma advokaadi kavalusele.

Püha Jumal küll! Lisa tundis end äkki vana ja väsinuna. Nii meeletult vanana, et tahaks minna, heita kalmistule poja kõrvale, et ei peaks enam nägema seda mõrtsukat, kes kõigest hoolimata taas küla mööda ringi kihutab. Kõik kardavad teda, mitte ainult tema üksi.

Ta mäletas päeva, mil poeg lahkus õhtul kodust ega tulnudki enam iialgi tagasi.

Kuu aega läks mööda. Mark oli jäljetult kadunud.Poiste,sõprade sõnul, oli ta rääkinud Carterville´i tööle minekust, ilma vanemate teadmata. Jah, see oli tõsi, ta rääkis sellest ka kodus, kuid Lisa oli vastu, nõudis, et poiss kodu lähedal töökoha leiaks.Esialgu võis poiste juttu uskumagi jääda. Aga kuu aega hiljem leidis Calderite vanaperemees, kes oli koeraga mere äärde toomingavõsasse jalutama läinud, äkitselt laiba. Koer leidis... Koera imeliku käitumise pärast kutsuti politsei kohale ja...Lohakalt oli Mark sinna kõdu sisse maetud. Noahaav oli küljes ja peksmise jäljed...

Püha Jumal! Pisaratest sai nähtamatu jõgi. Katkematu joana voolab see mere poole. Läbi metsatuka, mis toomingaõitest selgi kevadel lõhnav ja valge, meelitab kohale ööbikuid... nii kauaks jääb voolama see jõgi, kuni ema süda poja kõrvale maetakse. Ja ükski igapäevane rõõm ei suuda seda enam peatada. Sest nii vähe on tarvis, et murda kõik lilled ja ilu,mis vaevaga kaks aastakümmet kasvatatud. Aga see aeg oli ilusaim Lisa Dixoni elus. Ja aeg ei pöördu tagasi...