Читать книгу Iseendal jalus - Erika Nessel - Страница 6

Monica Archer tõusis öö hakul voodist, et küsida, kust tuleb tütar nii hilisel tunnil. Hõõrudes silmadest und, tuli esikusse.

Melly võttis parasjagu riidest lahti. Tõmbas saapaid jalast.

„Tere, ema!” sõnas kiirustades.Väsimusest polnud ta näos jälgegi.

„Tere kah. Kas sa täna ei pidanud Jimmy juurde jääma?”

„Ei, täna mitte.”

„Kas läksite Jimmyga tülli või?”

Melly naeratas.

„Ei sugugi. Lihtsalt...kas sa ei tea, mis õhtul baaris juhtus?”

Ema raputas pead.

„Ei, räägi.”

„Seda, et... Jim läks Skeetiga kiskuma.”

„Juba jälle?” ehmatas Monica end kaameks.„Kas Jim jäi ikka terveks?”

Melly turtsatas ebamääraselt, kiirustas kööki, et valada endale kraanist klaasi sisse vett.

„Kuidas võtta? Jim on sinine. Martinil pea lõhki. Lihtsalt imeline vaatepilt!”

„Niisiis... Kust sina praegu tuled?”

„Otse Martini juurest,” teatas Melly julgelt.

„Jessake! Selle mõrtsuka juurest? Kuidas sa võid ometi? Aga Jim?”

„Aina Jim ja Jim!” hüüatas Melly solvunult. „Jimmyl on emme-issi kõrval. Skeet helistas mulle, kutsus appi. Oleks sa teda näinud! Püha jumal! Pea puhta verine! Ta ei saanud tuppagi, vajus oma ukse taga kokku!”

„Ära räägi! Nii hullusti või?”

„Jah, nad ründasid teda kahelt poolt korraga. Noh, siis, kui ta Marcole virutas. Neil oli plaan ammu valmis - tõprad sellised! Ma kuulsin nende juttu pealt.”

„Või nii? Eks on see Skeet nii mõndagi ka ära teeninud.”

„Skeet mõistis asja valesti,” tegi Melly, nagu poleks ema sõnu märganud. „Ta jäi lihtsalt Marco loba uskuma. Ma lähen hommikul enne tööd teda vaatama.”

„Jäta nüüd, Melly, sul ei sobi sugugi tema järele joosta! Oled ju Jimmyga kihlatud ja üldse... unusta lõpuks see Skeet ära!”

„Ma ei saa.”

„Miks?”

„Sest...” Melly jõi klaasist vett.„Sest, et me kasvasime koos. Ta oli minu esimene poiss. Ma armastasin teda.”

„See on ammu möödas, kallis laps! Ta on sind tuhat korda petnud! Tal pole hinge taga sentigi raha! Mõtle peaga, kullake,- Skeet on oma tempude pärast varsti vanglas tagasi. Pole oluline, kas ta tõesti tappis Marki ära või mitte, aga vang on vang.Ta ei paranda ennast iial!”

„Aga ma pean teda ju aitama.”

„Kui sa teda aitad, kaotad Jimmy. Mõtle oma tulevikule. Jim pakub sulle rikkust, turvalist elu, perekonda. Mida sa Martini - poisiga saad?”

„Mitte midagi,” kordas Melly nukralt ohates nii palju kordi isa suust kuuldud sõnu.

„Just nimelt! Ära seo ennast pätiga. Sellest ei tule midagi välja.”

Melly läks vaikides emast mööda, keeldudes seega edasisest jutust.

Monica pidi oigama. Tüdrukuga on raske hakkama saada. Ise abiellumise lävel kaunitar, rikkus tuuakse talle kandikul õuele... Mida veel tahta? Miks ometi pidi see Martin just nüüd vanglast tagasi tulema? Miks? Et jälle rikkuda Valgeküla harmoonilist rahu? Ilma temata oli kõik korras ja rahulik. See kuugi oli lausa kummaliselt vaikne. Ilmselt ei julgenud Skeet siiani kaebuste kartuses veel kellegagi tüli norida. Aga elu näitab, et see poiss ei oska korraliku inimese kombel elada. Temaga käib kaasas tõeline needus. Pahandused igal sammul... Miks pidi ometi Melly just temaga omal ajal sõbrunema? Miks ma ei keelanud teda, kui ta pimesi armus?! Oleks pidanud tütart ketis ja luku taga hoidma, mitte laskma teda Kuuallika lähedalegi. Aga ei, omal ajal imetles Monica isegi seda ilusat, väikest poissi, kes nii viisakalt ja hoolivalt tema Mellyga ümber käis. Jah, Skeet oli kunagi tubli väike poiss, kasvas ajapikku kenaks noormeheks ega põlanud tööd. Aga iseloom oli tal alati keevaline, rusikaid taskus ei hoidnud. Osavuses jäid kõik teised talle alla. Mööda puid ronis kui orav, riideid lõhkus iga päev. 15-aastasena võrgutas juba tüdrukuid oma sarmika naeratusega. Ja nii kasvas sõprusest armastus.

Melly, vaeseke,oli valmis enese vastu kätt tõstma, kui Skeet teda ootamatult maha jättis ning hoopis Chloe´ga käima hakkas. Siis, veidi hiljem nähti teda juba võõra, linnast pärit tüdrukuga jne., jne., kuni tekkis talle Fanny Crosby, poeomaniku tütar.

Tõsimeeli lootis Monica Archer, et Skeet ei tule niipea vanglast tagasi või siis vähemalt kolib kuhugi ära, sest lõpuks avastas vaene tüdruk endale uued eluväärtused. Faehley on sootuks parem valik. Kindel valik. Investeering tulevikku. Ja Jim armastab Mellyt kogu südamest, siiralt.

Aga kõigele vaatamata uneles Melly üksinda olles kahtlaselt, naeratas, kui nägi eemalt mustjashalli mootorratast. Rääkis eriliselt hellal toonil Martinist, keda jälle kuskil poe juures oli kohanud. Uskumatu küll, aga näis, et Melly endiselt ei suuda lapsepõlvesõpra unustada. Ja mõnikord oli Monical hirm, et Jim võib oma pruudi sellele lurjusele kaotada. Mis loeb siin Martini imekena välimus? Tõsi on, et Jim ei jõua talle selles osas ligilähedalegi, on lühem, heledapäine, kannab prille ja ei ole pooltki nii sportlik kui Skeet. Aga tulevik on tulevik. Siin loeb raha, sest lapsed tahavad kasvatamist, lapsed vajavad kodu. Neile pole vaja ilusat isa, kes pool elust kavatseb tahtlikult trellide taga veeta. Kes ei tee muud, kui kihutab ringi oma hullu „Davidsoniga„, kakleb, joob ja loputab tühje taskuid.

Monica haaras pea käte vahele.

„Mu vaene tüdruk, miks pead sa armastama seda pätti?”

Skeet ärkas hommikul hirmsa peavaluga ega julgenud tõusta enne, kui tuli Melly Archer. Just nii, nagu oli õhtul lubanud. Sidus uuesti tema haiget pead, millele peale haava ja tohutu muhu lisandus veel ka tubli pohmell. Andis tabletid ja veeklaasi käeulatusse ja ütles, et haav ise polegi eriti hull. Istus siis hetkeks voodi servale ja ohkas.

„Ma ei saa enam aru, mis lahti on? Miks peab suurte inimeste maailm nii keeruline olema? Kunagi olime kõik ju omavahel sõbrad, kambajõmmid... Nüüd aga keelatakse mul sind isegi vaatama tulla.” Skeet oigas, leidis kobamisi Melly käe ja hoidis seda lihtsalt oma peos. Tal polnud tahtmist silmigi lahti hoida, ammugi siis veel pead tõsta. „Ma sain Jimmylt hirmsa peapesu, kui julgesin mainida, et lähen sind korraks vaatama. Ja öösel luges ema moraali. Nad ei saa aru, et sa oled praegu tõsiselt haige. Muide, Jim läheb täna arsti juurde. Jumal hoidku, kui tal peaks mõni kont murtud olema! Ta on täiesti ärahellitatud memmekas, ma hakkan alles nüüd sellest aru saama. Sina oled siin täiesti üksi...”

„Pole mul häda midagi,„pomises Skeet kinnisilmi. „Mis kell on? Ma peaksin tööle minema.”

„Ei,seda sa küll ei tee. Unusta kohe päriselt ära. Mõned päevad pead sa igatahes pikali olema. Ma lähen parem ise ja räägin mr.Thane´iga. Ta saab aru.”

„Jah, tore.” Skeet vaikis hetke.„Tule mu kõrvale, lihtsalt...”

„Ei!” Melly raputas ägedalt pead.„Ma olen Jimmyle truu. Sinu ilusad silmad ei pane mind ümber mõtlema.”

Skeet naeratas.

„Kahju.” Ometi mõtles seda enam kui tõsiselt.

Päev unenägude maailmas. Rahusti ja reaalsuse piiril. See mõjus päris hästi. Ta laiskles. Pika aja järel täiesti ilma süümepiinadeta. Lihtsalt vaatas mõnikord kella ja lasi ajal enesest läbi voolata.

Pikapeale jõudis õhtu ja uni, mis päev otsa vaevaliselt kohal oli, muutus nüüd magusamaks. Haav tuikas endiselt, kuid seda oli juba võimalik unustada.

Hommik tuli selge ja kaine. Valu peas oli praktiliselt läinud, kui muhku mitte näppida. Skeet ajas end jalule, viskas pilgu kellale ja otsustas, et proovib kõige kiuste tööle minna. Melly polnud teda rohkem vaatama tulnud, seega ei kuulunud Martini külastamine noore mõrsja kohustuste hulka.

Katseajal õpilane, nagu ta oli, ei mõelnud Skeet ennekõike mitte oma tervise ega kohuse peale, vaid töökoha säilitamisele. Pea sidemeis, kihutas ta külast välja. Piki maanteed kuni lähima linnakeseni oma kümmekond kilomeetrit ilusat sõitu. Siin, Ostfaleni äärelinnas asus ehitusplats, kus kasvasid uued majad. Betoon oli kõikjal. Servast - servani oli silmaring seda täis.

Skeet peatas oma „Harley” teist tuttavate autode rivis. Jalgsi suundus ehitusplatsile. Seltskond tööks valmistujaid keskendus algavaks tööpäevaks. Tõmbasid suitsu ning naersid omavahel neli meest.

„O-hoo, näe, kes tuleb!” hüüatas Jesse Marlow juba eemalt. „Mis su peaga lahti on?”

„Ega ometi mõne eide käest pole kesta peale saanud?” irvitas Lane.

„Mis pagan küll teil seal kõrtsis juhtus?„uudistas Brick.

Igaühel oli midagi lõõpida ja Skeet ootas, kuni nad lõpuks vait jäid. Istus teiste vastu, et näha kõiki oma töökaaslasi korraga.Pani samuti suitsu ette. Hajameelselt puudutas haiget pead.

Küsimused lakkasid ebalevalt. Enam mehed ei naernud teda, pigem hoopis haletsesid.

„Kuule, Skeet, oled sa ikka kindel, et julged täna katusele minna?” küsis Marlow.

„Ma ei lähe katusele,” arvas Skeet.„Töötan maapinnale lähemal.”

„Sa kukud isegi kahest trepiastmest alla,„oli Lane kindel.„Muide, kes su pead nii hästi sidus? Sina ise küll mitte. Sa ei oska ju oma kingapaelugi siduda.” Arny irvitas.

„Tahate teada või?„Skeet tõstis hooletult pea ning haaras käega sellest kinni, tegi grimassi. „Sul on õigus, Arny, mina seda ei oskaks.”

„Ma kuulsin, et Jim käis eile arsti juures,” ütles Willy O´Brien, see vanim nende hulgast, kellel suits ka kõige kibedama töö ajal hambus tilpnes. „Tal olevat kõik luud - kondid murtud ja puha. Peale ühe väljalöödud hamba polnud tal häda midagi.Sinikaid küll, neid jätkub talle kohe tükiks ajaks. Aga sellegi pärast võib ta sind kohtusse kaevata, kui vaid tahab.”

„Käigu persse!” ühmas Skeet hapult.

„Ta ei julge seda teha,” sõnas Brick Mayd.„Sul on küllalt tunnistajaid, et see oli enesekaitse. Nad ründasid sind kolmekesi. Puhas õnn, et Jim peksa sai.”

„Oli või?” imestas Skeet oma sõprade taiplikkuse üle.

Willy nägi Martini kimbatust ning naeris oma kähedat, nakatavat naeru.

Brick jätkas:

„Teine kord ei tasu küll võõra eide pärast nii endast välja minna, et lased enesel pea lõhki lüüa. Miks, põrgu päralt, sa seda Marcot üldse ründasid? Terve küla räägib sellest, kuidas sul katus sõidab.”

„Casey kiitis, et lõi Chloe´t. Ma ei kannata tüüpi, kes peksab oma naist ja veel selle üle uhkustab!” Martini silmad lõid hõõguma tagantjärele vihast.

„Casey ei julgeks eales Chloe´t lüüa. Loll oled, Martin! Casey teab hästi, et kui ta seda teeb, oleme meie kõik tal turjas kinni,” teatas Jesse. „On ju nii, poisid? Purjus peaga armastab ta end hirmus vingeks teha. Sa läksid liimile, kutt!”

„Melly rääkis midagi sellest, et see oli lõks.Nad lihtsalt tahtsid mulle kere peale anda.”

„Mille pärast?” küsis Jesse.

„Ei tea.” Skeet kehitas õlgu.„Ja ma ei taibanud üldse, kes oli too kolmas.?”

„Eddie,” ütles O´Brien.

„Ei,” Skeet kõhkles,” teda polnudki baaris.”

„Oli küll.Ta tuli just siis, kui sa Marcole virutasid. Ka mina olin seal, aga sa vahtisid ainult Mellyt. Sul polnud mahti ringi vaadata.”

Skeet köhatas. Polnud aimugi, et see nii hästi kätte paistis. Marlow ja teised irvitasid:

„Siis pole ju miskit imestada, kui need mehed sulle kolki annavad! Chloe ja Melly! Püha Jeesus! - Chloe ja Melly! Oh, Martin, vanapoiss, jäta võõrad eided rahule, lapsepõlv on ammu läbi! Niiviisi sa endale sõpru ei hoia!”

Skeet lakkus huuli ning kõõritas töökaaslaste poole. Muigas üsna mõrult.

„Tere hommikust, Martin!” mr.Thane seisis äkki tema selja taga. Lüheldast kasvu, jässakas, karmi näoga mees, kes vähestes äratas sümpaatiat. „Aja ennast üles, kui ma sinuga räägin!”

„Mis mureks, boss?” turtsatas Skeet, vastumeelselt end siiski jalule ajades.Silmitses avaliku põlgusega ülemust, kes temast endast kaks korda lühem. „Sa näed ju, et olen ühe jalaga hauas.”

„Tule minuga kaasa! Su haige pea kohta on mul nii mõndagi öelda.”

Teised olid targu vait, kui Skeet Martin neist abiotsiva pilgu üle libistas. Keegi ei tulnud talle appi ja nii pidi Skeet käsku täitma. Kõndis ülemuse kannul teistest eemale, et võtta vastu oma teenitud peatäis.

„Kuhu sa eile jäid?” See oli esimene küsimus.

„Melly pidi ütlema...” alustas Skeet tagasihoidlikult.

„Kes on SINULE Melly? ” plahvatas Thane ootamatult. „Melly on Jim Faehley kihlatu, kui sa seda veel ei tea! Kas sa ka taipad üldse, mida sa teed? Sa peksad Jimmy poolsurnuks ja kutsud siis Melly ennast ravitsema?! Aimad sa, millise sita sa neile sellega kokku keerasid? Sa ainult eladki selle nimel, et hävitada teiste inimeste õnne!”

„Hea küll,” noogutas Skeet leplikult.

„Mitte hea küll!” röögatas Thane kahekordse raevuga nii, et sülg pritsis Martinile näkku. Skeet tõmbas nina krimpsu, võpatas eemale. „Vastuta oma tegude eest, kurat võtaks! Mõtle natuke inimeste peale enese ümber!Sa oled kõige ilgem elajas, keda ma tunnen, Skeet Martin! Ma teadsin seda kohe, kui sind tööle võtsin, aga mul hakkas sust, tohmanist,hale! Ma ei mõista üldse, miks sind vanglast välja lasti? Oleks see minu teha,ma topiksin su luku taha juba ainuüksi sellepärast, et sa oled see neetud Skeet Martin!!!” Skeet vaatas taevasse ja puhus õhu kopsudest välja. Surus käed sügavale taskusse, et rusikas juhuslikult Thane´i ninajuurt ei tabaks. „Ja see, et sa heast peast kõrtsis kaklust alustad, pole vabandus, et tööle mitte ilmuda! Sa oled katseajal, kurat võtaks! Kui sa ei suuda tööl korralikult käia, siis keri kuradile! Minu poolest võid oma uberikus hallitada ning oma tsiklilogu maha müüa, - mind see ei huvita! Mind huvitab, et sa oleksid tööl ja töö oleks tehtud nagu kord ja kohus!”

Kannatus katkes äkki ning Martin pidi lõpuks käratama vastu:

„Kas ma pean sulle ette näitama, et mu pea on tõesti lõhki? Sidemest ei aita, eks ole? Ma olin eile päev otsa siruli voodis! Kurat, sa kujuta ette: ma ei jooksnud peaga vastu seina, et tööluusi panna! Neetud, kui Faehley tormab haiglasse murtud konte otsima, siis minul on ometi õigus ühe päeva oma pead kodus ravitseda! Või ei ole või?” Ta ise ei märganudki, kui ähvardavaks muutus tema poos ja olek. Aga ta märkas, kuidas Thane tõmbus korrapealt tagasi. „Ma lähen nüüd tööle!” lisas ta järsult läbi hammaste.„Ja katsu sa öelda, et mul pole selleks õigust!”

„Olgu peale, unustame nüüd selle ära, eks ole. Ega sa ometi haige peaga nüüd ehitusele kavatse minna?”

„Kavatsen küll!”

„No kuule, mees, ära nüüd nii marru kah mine,” naeratas Thane lausa lipitsevalt. „Mine parem tagasi koju, põeta ennast veel mõne päeva, kuni suudad sirgelt käiagi. Sa näed ikka neetult kahvatu välja. Unusta see jutt ära, eks ole, mul on sind ikkagi tarvis ja sa oled päris innukas tööline. Kes sind, mõrtsukat, ikka mujale tööle võtab? Ole nüüd meheks, mine rahulikult koju ja...”

„Tõsiselt või?”

„Tõsiselt.”

„O.K.,” Martin pööras järsult ülemusele selja ning kõndis otsejoones tagasi meeste juurde, kes olid just tõusnud, et tööle asuda ning ootasid huviga uudiseid eemal toimunu kohta.

„Mis ta ütles?” päris Willy O´Brien niipea, kui Skeet nendeni jõudis.

„Saatis koju,” irvitas Martin ühe suunurgaga.

„Mis siis ikka, eks hakka siis astuma. Su haiget pead pole siia tõesti tarvis.”

Kõhklevalt vaatas Skeet Martin ringi, kehitas õlgu ja läks. Kuid kaugeltki mitte koju.

Oma „Harley Davidsoniga” sõitis ta mere äärde, tiirutas liivasel rannal, kündes sellesse sügavad vaod. Merelt puhuv tuul jahutas mõnusalt pead. Ta jättis mootori seisma, istus mugavalt tsikli sadulas ning vaatas kaua aega merd, lastes tuulel enesest läbi voolata. Ebamäärased pildid elustusid ükshaaval. Talle meeldis lasta mõnikord mõtetel ennast kaasa viia, lülituda välja, rännata sõnatult kaugustes, kuhu ilmsi ei küündi. Siit ja sealt tekkisid siis pildid. Head ja halvad, vahel piinlikud ja vahel naljakad...

Meremüha summutas muud hääled. Otse ees kõrgus kalju. Mustast kivist, hallidest triipudest ja laikudest, mõnel päikesepaistelisel õhtul lausa värvidest sillerdav...

Ta langetas pilgu ja keskendus taas rannaribale. See oli kenasti sile ja liivane. Lapsest saati tundis ta seda randa. Siin oli poisikeste põhiline supluskoht. Siin oli ka kalju sees õnarus, justkui koopasuu, kuhu ta pääseks veel vaevu-vaevu. Aga tookord lapsena oli see tõesti nagu koobas. Seal tegid nad isegi lõket...

Suured kivid ehtisid liivariba, rikkudes oskuslikult päevitajate idülli. Selle üle oli Skeet Martinil hea meel. Ta ei salliks siin ühtegi tobedat turisti.

Meri mühises igavesti. Ta ei vaikinud iialgi. Skeet Martini suunurk tuksles kergeks muigeks. Naeratus iseendale - trotslik, sõltumatu ja vaba. Ta vaatas pealt, kuidas valged laineharjad roomasid laisalt ohates liivale, takerdusid kivide vahel, lakkusid neid, silitasid õrnalt ranna pehmet, pruunikat ihu.

Martin mõtles äkki Chloe´le. Neetud! Kas on külas veel üldse mõni tüdruk, kelle juurde võiks õhtul sisse astuda ilma riskita kesta peale saada? Chloe ja Melly, lapsepõlvesõbrad... Kurat küll! Nad olid äsja kõik olnud üks lõbus kamp. Nii kaua, kuni tüdrukud hoidsid rohkem omaette. Nüüd, mõne viimase aastaga olid äkitselt kõik liiga suureks kasvanud. Igal poisil oli oma pruut ja igal tüdrukul peigmees. Ning Skeet, kes terve aasta kongis ja kohtupingis maha magas, jäi äkitselt üle.Ta oli üksi ja temale ei jätkunud enam kaaslast.

Kui ta nii mõtles, taipas äkki, et polegi muud valikut, kui mõnelt endiselt sõbralt tüdruk üle lüüa. Ja koos selle arusaamisega tekkis kohe ka trots. Pole vahet, palju ta mõnele Marcole või Jimmyle või tont teab, kellele veel haiget teeb. See pole tema asi. Ka temal on õigus õnnele ning eks siis näib, kes armastuses peale jääb! Valik olevat naiste käes, nii oli ta kuulnud öeldavat. Aga tal on õigus näidata oma parimat poolt selle asemel, et loobuda hoopis.Ja ei Jim ega ka Casey pole neid kahte tüdrukut kindlasti väärt! Ennekõike oli see jonn, mis käskis mitte alla anda. Ei, ma pole argpüks, ma ei poe selle ühe kakluse pärast peitu!

Skeet naeratas kurjalt, keeras tsikli ringi ning andis järsult gaasi. Tagarattale tõustes sööstis ta paigast. Sõitis ära liivarannalt ja merelainete ulatusest. Kihutas otse mööda kitsast rada, kivide ja põõsaste vahelt läbi. Mööda järsakust ja metsatukast, et mitte taas näha tuttavaid paiku. Läks kaarega teist teed pidi ning sattus küla lääneserva. Siitkaudu oli ta lapsena mere äärde tõtanud, noorukina Mellyga mere poole jalutanud, lugedes tähti...

Tsikkel võttis kurvi, kaldudes vasakule, kihutas läbi hõreda männimetsa, piki ohtlikult pehmet pinnast, tõusis siis tuttavale künkale ja jõudis lõpuks otsaga kruusateele, mis viiks tagasi Ostfaleni poole. Ta keeras küla suunas. Ring sai täis. Vaid pool kilti veel ning Skeet keeras täie hooga uuesti metsateele. Läbis mändide all kulgeva lõigu ning tõusis taas sujuvalt mäkke.Otse künkaharjal pidurdas järsult, lasi veidi vabal käigul ratastel edasi veereda ning pani siis jalad maha.

Süda jõnksatas valusalt sees.Skeet Martin surus hambad kokku ja vaatas:

All orus oli talu.Karjamaal sõi rohtu kirju lehmakari, vähemalt paarkümmend tükki. Uus peremees kõndis maja juures koos uue koeraga. Maja oli üle värvitud ja selle taga seisid kallid masinad. Skeet tõmbas pea õlgade vahele ning püüdis vägisi end selle vaatepildiga harjutada. Igatsus keeras tangidena ta sisemust. Võiks... võiks kihutada mäest alla, purustada vaikuse, märatseda, sõimata, lüüa peremeest... aga milleks? Nad võtsid ära mu kodu!!!

Ta lõi mootori uuesti käima. See hääl pani peremeest üles, mäe poole vaatama. Küllap ta teab, kes on see mees „Davidsonil„, sest teist sellist külas ei leidu. Ja võib-olla otsib õhtul püssigi välja, sest kes saab usaldada vangi?

Skeet arvas, ei, hoopis teadis täpselt, mida arvab temast iga hing Valgeküla laias avaruses. Möirates pööras ta tsikli ringi ja sööstis siis tagasi. Kiiver pigistas, pea lõhkus aina rohkem valutada. Ta lahkus positsioonilt, kust ainsana julges läheneda oma endisele kodule. Seda ei olnud enam. Kõik oli alles, kuid hoopis ilusam, uhkem, rikkam veel, aga... ta ei tohtinud sinna ligi minna, sest see kõik oli nüüd võõras.

Uuesti külateel olles võttis ta suuna taas oma uue kodu poole. Märkas samas eemal jämedaid kuuski järgmise künka tagant paistmas. Seal oli kirik ja küla surnuaed. Mis oleks, kui...

Ta pidi kellegagi rääkima ning pööras seetõttu taas peateelt kõrvale, paremale, nii et tolm tõusis pilvena kõrgele, jäi kauaks õhku rippuma. Isegi veel siis, kui tsikkel juba kalmistu värava taga peatus.

Polnud lilli kaasas ega midagi, kui ta vaikselt väravast sisenes. Siin oli kõik niivõrd tasane. Isegi linnulaul... Põlispuude igaveses varjus puhkasid üheskoos tema vanemad...

Ebalevalt jäi Skeet kahe haua juurde seisma. Tuim igatsus pani silmad kipitama. Ta kartis seda tunnet üle kõige maailmas. Tõmbas ninaga ja hingas sügavalt sisse. Kiikas selja taha, et kas keegi äkki ei näe. Alles siis julges aralt istuda pingile, mida keegi sugulastest oli siia pannud. Sugulasi enam polnud. Skeet vihkas seda sõna. Keegi ei vaevunud aitama, kui ta hätta jäi, keegi ei tulnud vanglasse ega küsinud: Kas sa oled süüdi? Ei, nad TEADSID seda küsimatagi, sest nad olid nii neetult TARGAD!