Читать книгу Maali mulle lootus I osa. Hüdra - Erika Nessel - Страница 5

Raymond Fernil oli kolm lähedasemat sõpra, kellega ta tihti baarides kokku sai. Alailma juhtus kellelgi olema sünnipäev või kuskil klubis toimus midagi põnevat, millest ta mingi hinna eest loobuda ei saanud. Ükski nädalavahetus ei möödunud meil kodus, alati läksime kuhugi välja ja lõbutsesime poole ööni Kuna aga keegi sõpradest ega ka mitte Ray ise polnud nii rikas, et omada päris isiklikku autot, siis tuli väga tihti seda organiseerida. Vanemad olid ju rikkad, ent enamasti nende kätte oma sõiduriistu ei usaldanud. Oli tavaline, et tellisime takso või kasutasime ära väikese papi eest mõne hea sõbra sõpra.

Ma ei pooldanud sellist labast suhtumist, mulle ei meeldinud Raymond Ferni sõbrad, kes mind alati kahemõtteliselt piilusid. Nad ei olnud perverdid, kuid autundest sõbra pruudi vastu polnud neil samuti aimugi. Ilma Ray järelvalveta ei tahtnud ma nendega igatahes hetkekski omaette jääda. Mind kutsuti alati kaasa, sest minust oli saanud nende seltskonnatibi. Lihtsalt Ray vajas mind enda kõrvale, ta ei tunnistanud mingit vastuvaidlemist. Tülide vältimise nimel pidin ma nõustuma, loomulikult kuulus kõige juurde paras annus alkoholi ja mu tuju tõusis. Küllap need kooskäimised tekitasidki õhkkonna, mis jättis petliku mulje meie roosilisest kooselust.Väliselt võis see paista tõesti nii.

Tol ööl, kui meie kooselu Raymond Ferniga lõplikult ja vägivaldselt katkes, lõbutsesime nagu ikka viiekesi ühes vähetuntud klubis. Kuna ma hiljem enam kunagi sinna ei sattunud, on nimi ammu meelest kustunud. Ja kui poleks, siis uskuge, ma tõesti ei tahaks seda mäletada.

Ronny Bass tegi lahke pakkumise jätkata pidu lõkkeõhtuga (s.t. ööga, sest kell näitas ligi üks öösel) linnast kaugel eemal tema ostetud uues suvilas, mis pidavat asuma looduslikult imekaunis kohas (ostjateks olid loomulikult tema vanemad). Et selle vana vare juurde pääseda, on vaja hankida auto. Kuna ühtki tuttavat autoomanikku silmapiiril ei olnud, otsustati kinni püüda mõni takso.

Minulgi olid joogid sees ja niisugusel hetkel ei oska ju keegi halba aimata. Õhtu oli möödunud lõbusalt, miks siis mitte puhata lõbusalt ka lõkke ääres? Ja Ronny meeldis ses seltskonnas mulle kõige enam. Tal oli anne kõiki pehmeks rääkida.Ta oli kena naeratusega, üks tavaline kutt, kellega võis mõnikord lihtsalt rääkida ja nalja visata.

Ja näe! Ime sai teoks! Nagu tellimise peale sõitis peagi klubi ukse ette tumepunane „Mazda” – eratakso. Tore! Lasi välja armunud paarikese, kes käsikäes otseteed klubisse suundusid. Ronny Bass asus kohe rünnakule. Kaks minutit ja taksojuht oligi nõus.

Ronny istus ette, meie kõik neljakesi taha. Mina mahtusin Raymondile sülle. Kandsin sel ööl ererohelist kleiti, mille Fern alles äsja oli mulle kinkinud. Teadsin, kui väga see mulle sobib ning tunnetasin omaenese väärtust. Mind ei pannud häbenema pilgud, mis mind sihtisid Ray sõprade poolt, sel hetkel need isegi meeldisid mulle. Ray oli mu kaitsja ja omanik, ma teadsin, et ta ei luba eales kedagi mu ligi. Ta oli seda palju kordi tõestanud ja nii võisin julgelt tema peale kindel olla.

Istudes niiviisi Ray süles, tabasin korduvalt ära ka taksojuhi pilgu. See oli pilk, mis pani mind vägisi muhelema. Kuigi juht oli päris nooruke, ehk vaid mõni aasta minust vanem, oli see kogenud seelikuküti pilk, hindav ja rahulolev. Selliseid mehi on lihtne ära tunda. Enesekindel käitumine tagab neile alati edu. Noh, vähemalt niikaua, kuni suhted liiga lähedaseks ei muutu.

Juhil olid ilusad silmad, natuke kissis, tumedad kui öö. Mustad juuksed ja kitsad, mõnusa kaarega kulmud. Kõrged põsesarnad reetsid idamaist päritolu, ent päris hiinlane ta kindlasti polnud. Mulle meeldis tema naeratus, mida ta ilmselgelt mulle salaja saatis, kuid sobitas selle oskuslikult ka Ronny lõputu lobaga.

„Kuidas sulle takso usaldati, noormees?” küsis Phil Tandy mõne aja pärast üle juhi õla, kui me hoogsalt linnast välja sõitsime. „Sul pole kindlasti lubegi! Sa oled ju minust hulga noorem, on nii?”

„On load ja on tutvused,” naeris juht vastu. „Muud pole siin ilmas tarviski. Ja ega ma kaua taksot sõidagi...”

„Kui vana sa siis oled?” uuris Phil edasi.

„Üheksateist. Hiljuti sain. Kas on sellega probleeme?”

„Oh ei.” Phil tõmbus tagasi ning jäi kuidagi mõttesse. Juht kiikas jälle peeglisse. Korraks näis ta olevat justnagu ettevaatlik, kuid unustas selle peagi ja tegi lihtsalt edasi oma tööd.

Oli juuni keskpaik – kõige lühemad ööd. Kuumad päevad ning mõnusalt jahedad õhtud. Parim aeg aastas... Autos oli palav, avasin akna ja nautisin jahutavat tuuleõhku. Täistuubitud taksos polnud õhk eriti värske – alkoholist ja sigaretisuitsust paks.

Vilksasin taas peeglisse vaadata. Nagu tunnetades mu pilku, tõstis juhtki silmad ja naeratas ühe suunurgaga. Põskedesse tekkisid armsad lohukesed. Võisin julgelt aimata tema mõtteid: kättesaamatu aga võrgutuskõlblik! Ma lootsin kogu südamest, et Ray niisama lihtsalt tema mõtteid ei loe.

Sõit venis pikale ja ma jäin tukkuma, hoides Rayl kaela ümbert kinni, pea mugavalt tema õla najal. Vahepeal ärkasin, nägin, et auto seisab ning kutid on läinud. Ray sosistas mulle kõrva, et magagu edasi, kõik on korras. Pistsin oma nina tema krae vahele ja uinusin uuesti.

Teist korda ärkasin siis, kui ta mind üles raputas:

„Ärka üles, kaunitar!”

Lõin silmad lahti ning ronisin kähku autost välja. Hõõrusin peoga une silmist – jestas, kui ilus koht!

Mu ees voolas tasa vulisedes jõgi. Kuna oli öö kõige pimedam aeg, tekitas vaatepilt hoopis lummavalt nõidusliku mulje. Õhkõrn pitsiline udu sätendas, veeres aeglaselt vee kohal; ning teisel pool võsarägastikus, sealpool unelevat jõge, laksutas ennastunustavalt ööbik. Seisin seal ja imetlesin maalilist ilu, suutmata end liigutada. Näis nii, et kui sammu astun, kaob sekundiga kogu see idüll. Aga kui Ray mind lõpuks käest haarates jõe poole tõmbas, juhtus ime – idüll ei purunenud. Kõik jäi kenakesti oma kohale. Ma naersin õnnelikult, taibates, et see polegi unenägu.

Maja ise jäi suurte vahtrate varju, veidi eemale. See näis pime ja elutu. Meie selja taha jäi mets, männid ja noored kuused segamini. Ja õunapuuaed.

„Imeline koht!” kiitsin Raymondile, „Mulle nii meeldiks looduse rüpes elada, kõik on siin nii ilus!”

Ray ei hoolinud mu vaimustusest, selle asemel pöördus hoopis taksojuhi poole, kes millegi üle ikka veel Ronnyga vaidles.

„Ära pirtsuta nagu mõni eit, tule meiega kampa! Saad meie kulul õlut juua – tasuta! Ise sa ütlesid, et sul kohustusi pole!”

Nad vaidlesid omavahel tükk aega, kuni lõpuks lõi nooruk tüdinult käega ja arvas, et olgu peale, ta korraks siis tuleb. Aitas Ronnyl pagasiruumist välja tõsta kasti õlut ja kotitäie toitu, mis ilmselt mu magamise ajal ostetud sai. Samal ajal tuli Phil Tandy juba maja poolt, suured tekid kaenlas. Ray ja George ruttasid kuuri alt puid tooma, mina aga jäin seni üksi. Vaatasin nende hästi organiseeritud tegevust pealt. Ronny vedas vana lõkkekoha juurde õlut ja nooruke taksojuht järgnes talle kotiga. Veidi mossis oli ta, näis, et tegi seda üsna vastumeelselt. Phil laotas tekid maha. Varsti tuli George sületäie puudega, tema kannul Raymond Fern. Tehti lõke üles ja me võtsime soojadel tekkidel istet.

Lõpuks sai kõik valmis. Soojendasime end lõkke ääres, võitlesime loiult sääskedega ja vatrasime tühjast–tähjast. Vahepeal käis Ray maja juures ning tagasi tulles viskas mu õlgadele vana kasuka. Naeratasin talle ning tänasin viisakalt. Imetlesin kord jälle ta näojooni. See tegi mind nukraks, sest vahel oli Ray väga kena ja tähelepanelik ning tema välimus oli alati nii laitmatu, aga meie ühine elu ei sujunud kuidagi.

Neil oli muu kõrval mõni viski ja minule eraldi vein. Need avati ja jagati sõbralikult käest– kätte. Ka võõrale pakuti, ent esialgu ta keeldus, põhjendades oma otsust roolis olemisega.

„Jäta see jama!” pahvatas lõpuks Tandy. „Ega see tilk sind ei tapa! Kui oled meiega, pead ka võtma! Ära solva meid, sa oled ju sõber, eks ole? Sõpruse nimel, OK?” Ta surus taksojuhile pudeli vägisi pihku.

„Tänan,” see võttis väikese lonksu ning ulatas pudeli kohe mulle edasi. „Ma tõepoolest ei taha võmmidele vahele jääda.”

„Muide, kutt, mis su nimeks on kah?” jätkas Phil sõbralikult. „Oleme juba tund aega tuttavad, aga nime veel ei teagi. Mina näiteks olen Phil.” Ta ulatas poisile käe.

Üsna ükskõikselt võttis taksojuht käe vastu.

„Jay,” ütles lihtsalt. Mulle näis, et ta ei tundnud ennast ses seltskonnas eriti hästi.

„Aga sa oled ju hiinlane!” pakkus äkitselt välja Ronny.

„Just-just, sa võiksid olla mõni Chan...” hakkas irvitama Ray.

„Lõpeta!” nähvasin vaikselt Raymondile, kuid võõras võttis väljakutse rahulikult vastu.

„Mu ema oli hiinlane. Isa tuli Iirimaalt. Nii et ma tõesti VÕIKSIN hiinlane olla.” Ta naeratas kõike andestavat naeratust.Lohukesed põskedes köitsid veel kord mu pilku.

„Kus su vanemad elavad? Või... vabanda, sa ütlesid...?” George jäi kõhklevalt vait.

„Läinud mõlemad, aga see on liiga pikk jutt.”

„Mis sa neile tegid?” muigas Ray.

Jay vastas talle pilguga, mis isegi Raymondi suu kinni pani.Ebalevalt vahetasid poisid õlakehitusi, kuni Ronny esitas küsimuse:

„Mis tunne see on, kui...?”

„Vaba,” vastas Jay, „... aga kurb. Pole nagu kellelegi oma seiklustest rääkida” Sohver võttis nüüd pudeli vastu ning jõi seekord rohkem.

„Paistab, et nii väga karsklane sa polegi,” julgesin minagi märkuse teha. Jay silmitses mind tähelepanelikult, silmades naerusädemed. „Ikka juhtub vahel, jah.”

Ja siis alustas Ronny jälle vatramist ning tuju tõusis. Ta naljad olid tüütud ja labased, aga me naersime, sest Ronny oli meie seltskonna hing ja tola. Tuli soojendas mõnusalt. Vana kasuka sees oli soe ja hubane olla. Mu alkoholiisu oli ammu täis saanud. Võtsin pakkumised vastu tüdinud moel ja niisutasin vaid huuli. Samal ajal poisid jõid edasi ning sattusid aina enam hoogu. Pudeleid oli ju küll ja keegi neist ei kavatsenud veel lõpetada. Ka Jay hakkas lõpuks vindiseks jääma, arvukate pakkumiste tõttu kaotas esialgse ettevaatuse ning pani Ronnyle sõnasõjas kogu täiega vastu. Miskipärast nautisin ma tema häält ja kuulasin tema nalju suurema naudinguga kui Ronny ja teiste omi.. Ta ei ropendanud vastupidiselt teistele, kuigi ütles otse. Tema naeratus oli kaunistatud lohukestega põskedes ja see näis nii armas! Joodud kogus avaldas halba mõju, ma suurt ei hoolinud enam sellest, et Raymond Fern istub otse minu vastas, aga Jay juhuse tõttu minu kõrval. Kui taipasin lõpuks oma mehe poole vaadata, nägin seal kipras kulmu ja tigedat pilku. Oma põlastava muige oskasin õnneks viimasel hetkel muuta säravaks naeratuseks – Ray jaoks.

Üsna ootamatult pakkus Raymond Fern välja idee:

„Hei, poisid, läheks äkki ujuma?” ja tõusis laisalt ringutades.

Phil, Ronny ja George hüppasid kähku jalule, olles pealiku pakkumisega nõus. „Kas tuled kah, Lorie?” pöördus Ray minu poole.

„Ei, ma ei viitsi, vesi on külm.”

Ray lootusetu pilk pöördus sohvri poole: „Ja sina... mis su nimi oligi... Jay?”

Nooruk nägi väsinud välja.

„Aitäh pakkumast, ma alles põdesin külmetust.”

„Keset suve? Ehtne jobu!” arvas Raymond Fern ja lõi selle peale käega. Teel riideid maha loopides läks teiste järel kitsast rada pidi kalda pervest alla. Hetke pärast sulpsatasid neli sõpra vette. Hüüdsid meile, et vesi on super! Tulgu ja proovigu kah järgi! Lehvitasin neile ning karjusin vastu, et ujugu Ray minu eest topelt! Seejärel saabus kummaline vaikus. Taksojuht istus mõtlikuna mu kõrval. Vaatas lõkke tummalt värelevat tuld. Poisid hullasid vees, ujusid eemale, nii et vaid hääled kostsid vaevu jõekääru tagant.

Mu mõtted keerlesid muusika ümber, mis automaki plaadilt tuli. Süvenesin sellesse ning lausa võpatasin, kui Jay ettevaatlikult küsis: „Elad sa Rayga päris koos või?”

„Yeah, miks sa uurid?”

„Niisama, näib, et olete kena paar, aga...”

„Mis aga?”

Ta vaikis terve minuti, küllap mõeldes, kas ikka tasub olla julmalt otsekohene? Lõpuks ta siiski ütles selle välja:

„Ta ei armasta ju sind.” Jay vaatas mulle korraks silma ja näis, et tal oli minust hale.

Tema märkus tegi haiget ning ajas samas mind närvi.

„Sa räägid asjadest, millest midagi ei tea!” nähvasin enesekaitseks.

Jay raputas pead. Ta oli oma arvamuses kindel.

„See mees paistab läbi. Tal pole su vastu õiget austustki. Kus siis armastus olla saab?” Ma ei küsinud, millest ta seda järeldab, kuid tal oli rohkem kui õigus. Minu arvates käitus Ray täna üpris hästi. Seltskonnas käitus ta minuga alati hästi. Aga Jay, selle võhivõõra sohvri sõnad lõikasid valusalt hinge. Hammustasin huulde, et mitte reeta oma tundeid. Kui ta vaid teaks, kui väga ma tahaksin suhted Rayga taas uuesti kehtima panna, et oleks kõik jälle nii nagu alguses... Keerasin pea ära ning jälgisin rahustavalt voolavat vett.

„Anna andeks,” pomises Jay segaduses, „ma ei teadnud, et nõnda täppi panen.” Ma vaikisin ja tema puuris mind pilguga. „Sa tead ise paremini, mis teie vahel toimub. Midagi on väga valesti, eks ole?”

„Jah,” vastasin ausalt, „räägi midagi paremat.”

„Mida näiteks? Kui julged selle jama lõpetada, võiksime sinuga praegu ära sõita. Hetkel oleks see päris lihtne.”

„Ma ei jäta Rayd maha, see poleks aus.” Ma ei saanud ometi sõnagi ütlemata minema kõndida! „Kelleks sa mind õige pead?”

„Ise tead,” arvas Ray külmalt. Ta leppis vastumeelselt olukorraga, torkis oksaga puukildu, lükkas selle lõkke keskele. „Ma pakkusin sulle abi. Kui nad tagasi tulevad, ei lähe see enam nii lihtsalt. Ära siis pärast kahetse. Mina igatahes lasen küll jalga!” Ta niheles, olles valmis tõusma.

„Ära mine!” hüüatasin endalegi ootamatult. „Ka mulle ei meeldi see kamp!” Ta tardus paigale, vaatas närviliselt jõe poole ja vaikis, ent minema enam ei kippunud.„Ega sa ometi minu pärast jää?” küsisin tasa.

„Võib-olla... Miskipärast mulle kuidagi ei meeldi, et sa nende jobudega üksi oled.”

„Aitäh!” Ma ei tahtnud tema lahkumist ja ei julgenud ka kaasa minna, seega ohkasin kergendustundega, saades teada, et ta jääb. Polnud raske kujutleda, kuidas läheb Ray Fern marru, avastades, et auto on läinud. Ta leiab kuti kasvõi maa alt üles, et kätte maksta, mind seda enam.

Kuulasime varahommikusi hääli: ööbik oli lõpetanud oma laulu, kusagil eemal, teisel pool jõge alustas viisi musträstas. Aovalgus hiilis lähemale, tasa ja õrnalt valgustas halli udu jõe kohal, puistas pärle halli vine sekka ja see oli nii ilus... Üks eriline, võluv, tavaline hommik kesk looduse lummavat vaikust.

„Sul on kindlasti tüdruk, kes sind koju ootab, eks ole?” küsisin lihtsalt jutujätkuks.

Mu üllatuseks naeratas sohver kelmikalt:

„Ei ole.”

„Kuidas nii? See pole võimalik!”

Kaval muie ta näolt ei kadunud kuhugi.

„Mul on hoopis kolm tüdrukut, kes kõik mind ootavad ja ma armastan neid ühepalju. Sina võiksid tulla neljandaks. Vean kihla, et sa iial seda ei kahetse!”

„Püha juudas! Sa pead lausa haaremit või?” pahvatasin ma naerma. „Mina ei tule ilmaski sinu haaremisse!Unusta ära!”

„Sa ei tea, millest ilma jääd!” irvitas Jay.

„Tean, aga eelistan oma mehele ainus olla!”

„Ei sa ei tea midagi!” naeris Jay. „Näiteks seda, et ma polegi nendega üksi. Mul on kaks sõpra veel ja superboss. Ühesõnaga oma kamp. Kui tuled kaasa, oled teretulnud. Ja pealegi oled sa täitsa kena tots, kutid rebivad su tükkideks. Ma aiman, et see meeldiks sulle!”

„See oli küll mu elu parim kompliment!” pahvatasin südamest naerma. Ta ehk ajas mulle täielikku udu, aga see udu meeldis mulle tõesti. Siis me lihtsalt naersime, piilusime teine-teist ega suutnud naeru pidada. Jay naerus oli midagi pööraselt nakatavat.Ma ei suutnud tema kõrval tõsiseks jääda. Täpselt niikaua, kuni kostsid selja tagant sammud. Nad tulid teiselt poolt, maja juurest. Jay manas kähku näole tõsise ilme. Ma keskendusin korrapealt lõkke uurimisele. Ray sättis end otse mu kõrvale lõkke äärde sooja, tõmbas teki õlgadele. Vaatas meid väga kahtlustavalt.

„Mis puhul teil äkki nii lõbus hakkas?”

Teisedki pugesid ruttu lõkkele lähemale ning lõdisesid külmast. Ray haaras ootamatu liigutusega mul ümbert kinni, tõmbas jõuga enese vastu. Kuna ta kastis mind selle liigutusega parajalt märjaks, tõmbusin temast äkki eemale. Nähvasin, et ta mind rahule jätaks ja hoidusin taksojuhi poole, oskamata aimata, et Jay ongi tegelikult ju kogu kurja juur. Aga ta istus minu kõrval, seega mul polnudki suur valikut, kelle poole hoiduda. Loomulikult oskas Raymond Fern seda tõlgendada vaid omaenese väärastunud ego seisukohast. See oli sügav viha, mis Ray silmist nooruki poole sähvatas. Märgates seda, tõin vabanduseks asjaolu, et ta on külm kui kala, sest nii see ju tegelikult oligi.

Päike oli nüüd tõusmas, kuldas esimeste kiirtega jõekaldad üle. Udu salapärased pärlid just muutsid selle hommiku niivõrd imeliseks! Udu hoovas laisalt jõe kohal, veerles, keerles, mängis haldjatega ja ma viivuks uskusin tõsimeeli, et peagi näen seal jõe hämaras sügavuses vilksatamas näkineidu. Samal ajal täitus mets iga hetkega aina täiuslikuma linnuhäälte kakofooniaga. Mina, kui põline linnalaps, ei teadnud loodusest midagi, ent ürgne kutse meelitas mind siia veel teinegi kord tagasi tulema. Ning ma tegin enda jaoks tähtsa otsuse, teadmata, et just täna tuleb saatuse käänak ja mitte kunagi ei satu ma enam sellesse paika tagasi.

„Mis sul viga on?” turtsatas Ray Fern pahuralt minu vabanduse peale. „Lood juba uusi suhteid või?”

Ma taipasin, et praegu pole sobiv aeg tülideks. Ma ei tahtnud, et kamba viha pöörduks taksojuhi poole. See kutt meeldis mulle liialt.

„Sina oled mu mees, mis suhteid veel vaja on?” naeratasin talle lohutuseks, kuigi see naeratus oli võlts.

„Oh kui kena!” irvitas Ray „Su käitumisest ma seda küll ei märka!”

Ma pidasin targemaks vaikida. Ray unustas mu peagi, jäi lobisema George Ryseriga. Tandy tõi lagedale grillvorstikesi. George asetas igaühe ette õllepudeli. Tegin lahti ning võtsin mõne lonksu - nagu Ronny ütles - uue joomingu alguse terviseks! Siis jagas Phil meile vorste ning Ronny teravaks lõigatud keppe, mida ta võsast endaga kaasa tõi. Nii jätkasime lõkke kohal vorstide küpsetamisega. Jay leidis taas ühise keele Ronny Bassiga, kuid seekord vestlesid nad tõsisematel teemadel. Keegi ei teinud enam nalja ning mina jäin hoopis oma mõtetega üksi.

Mõne aja pärast kolis Ray Fern sõbrale lähemale. Jay jäi vestlusest kõrvale. Teistel hakkas samal ajal alles lõbusaks minema.Alkohol tegi oma tööd.

„Milles asi on, Jay?” küsisin nooruki poole pöördudes vaikselt.

„Ei midagi, väsimus kipub peale,” vastas ta ning haigutas oma sõnade kinnituseks.

„Kas sa jätsid taksomeetri jooksma?”

„Jah, ega ma neile seda sõitu ei kingi. Aga ma näen, et nad ei kavatsegi maksta.”

„Võib-olla,” nõustusin vastumeelselt. Ma ei tahtnud uskuda, et Ray võib nii alatu mõtte peale tulla. Kaks tundi on möödas. Tohutu summa on tiksunud. Neil pole nii palju rahagi, et see kinni tampida. Jälgisin nende nägusid – naeravad, lõõbivad, patravad mingit jama... Nad on juba üsnagi purjus. Sellises staadiumis jobusid on ohtlik vihale ajada.

„Sul pole vist mõtet raha nõuda,” arvasin sosinal, „oota veel veidi ja mine ära, nad ei maksa sulle niikuinii.”

„Nõus,” ohates pidi Jay leppima kaotusega. Ta oli rohkem kui pettunud, vihane iseenda peale, et nii tobedalt õnge läks. Ta langetas alistunult pea, kuid tema ilmest lugesin ma välja hoopis muud.

„Mis plaani siin peetakse?” käratas äkki Phil Tandy ja hetkega pöördusid ka teiste purjus näod meie poole. Ray pilgust peegeldus seekord selge raev, mida ta veel hädavaevu ohjeldada suutis.

„Üks kõrend tahab mu eite üle lüüa!” arvas ta hammaste välkudes.

Et olukorda veidigi pehmendada, ei jäänud mul muud midagi üle, kui otse rünnakule asuda:

„Vale järeldus, Ray! Me räägime hoopis sellest, et te ei kavatse takso eest maksta. Miks te Jayle siga mängite, poisid? See sõit jääb ju tema kaela. Raha teil ju ometi on!” Hetkeks pani see neid isegi mõtlema. Tekkis piinlik vaikus. Nemad vaatasid teine-teisele poole, oodates ehk Ray otsust, sest tema oli nende kroonimata kuningas. Jay silmitses neid, meeleheitlikult lootes, et neil ebarditel on olemas südametunnistus. Ma teadsin, et ta pelgab juba halvimat. Tema kartus oli täiesti põhjendatud. Ka mina kartsin neid veidi. Ei usaldanud. Kuid mul oli alati kõrval turvamees Ray, temal aga ei kedagi. Ja kui tüliks läheb, minnakse kallale talle, mitte mulle. Mets on ümber, võõrast ei kaitse siin keegi.

Imelikul kombel ei läinud siiski keegi neist närvi. Nad hoopis hakkasid endamisi irvitama.

„Mina igatahes ei maksa,” teatas Ronny, urgitsedes rahulikult oksaga lõkketuhas.

George Ryser vaatas unistavalt taevasse ning lisas vankumatu ükskõiksusega: „See polnud üldse minu idee.”

Phil Tandy nokkis küünega hambavahet, viipas peaga Ray suunas: „Ray maksab, tema on meie rikasmees!”

Ma sain täieliku shoki.

„Te neetud kuradi väärakad!”karjatasin vihaselt. „Kuidas teil häbi ei ole!? See oli teil kohe planeeritud või mõtlesite seal jões midagi vaimukat välja? Alatud tõprad sellised!” Silmanurgast märkasin Rayd, ta jõllitas mind purjus tohmani pilguga, mis mulle õigupoolest hirmu peale ajas.

„Sina, Lorie, oled ju kogemustega lirva – mis see sulle ikka maksab, kui kutt su korra läbi kepib?” Ta pööras pilgu Jayle: „Ma laenan sulle oma eite, mees, pooleks tunniks, ta oskab nii mõndagi. Kasuta aega targasti ja ära linnas lärmi löö!”

Mul jäi vapustusest hing kinni.

Jay tõmbus näost valgeks.

„Keri persse, jobu!” Jay lükkas end maast lahti, et lihtsalt lahkuda, ent Ronny tõmbas teda järsult varrukat pidi tagasi:

„Püsi paigal,”nähvas teravalt, „ei lähe sa kuhugi!”

Jay istus tagasi, kuid silmside Rayga kestis terve igaviku, enne kui sohver taipas, et teisedki jälgivad teda ning ta on üksi nelja purjus tüübi vastu. Ta langetas lõpuks pilgu, soovimata nende viha proovile panna.Kuid see oli juba tehtud.

„Sa oled värdjas, Ray, kuidas ma seda ometi varem ei taibanud!” hüüatasin meeleheites püsti hüpates. Ma ei talunud enam sekunditki tema lähedust. „Mida põrgut sa endale lubad? Ma vihkan sind!” Ühe silmapilgu jooksul kasvas see tunne üle pea ja keegi ei hoidnud mind tagasi, kui ma püstipäi, silmis raevupisarad, Ray juurest lahkusin. Poiste kommentaarid mu kehakontuuride kohta ajasid kananaha ihule. Nende vahele sekkus korraks Jay lepitav hääl:

„Teil võiks tüdruku suhtes veidi viisakust olla!”

Ja seepeale röögatas Fern järsult:

„See pole sinu asi!”

Sohver ütles veel midagi, kuid sõnu ma enam ei eristanud. Näis, et lõkke ääres võib tüliks minna. Mina ei hoolinud, tehku mis tahavad, mul ükstapuha, mina sain oma portsu kätte! Kõndisin maja juurde ning laskusin trepile istuma. Ma ei tohtinud Raymondi ees nutta, see oli keelatud. Nii ma siis nuuksusin seal salaja alandusest. Üha uuesti kramplikult neelatades õnnestus pisaraid tagasi hoida. Seda valusam aga oli hinges teadmine, et ma iial ei suuda Rayst lahkuda, sest ma ei julge, mul pole kusagil elada, pole kuhugi minna. Seegi kord on nii, et nutan, rahunen ja andestan taas. Kui kaua veel? Meie suhted olid ammu pingelised, armastus ja vihkamine käisid käsikäes. Sekundiga muutusid mu tunded äärmusest-äärmusesse ja see kurnas mind tohutult.

Ootasin kaua Ray tulekut, et ta ehk tuleks ja andeks paluks nagu ta tuhat korda varem on teinud. Jah, tavaliselt ta tegi seda, ent mitte täna. Kuulsin rämedat naeru ja pidin vaid imestama, mis neile nii väga nalja teeb. Nad kõik olid mu sootuks unustanud. Katsin näo kätega ning püüdsin nautida sügavat tühjust enda sees.

Tüki aja pärast keegi tuli, rohi sahises tema jalge all. Sammud olid hiilivad, ettevaatlikud. Need ei kuulunud Fernile. Ma ei kuulnud, ainult tajusin neid. Tõstsin järsult pea ja nägin ligi astuvat noorukest taksojuhti. Pühkisin ruttu pisara silmanurgast, kartes reeta nõrkust. Ta peatus otse mu ees, silmitses mind hetke ja kükitas seejärel mu ette maha. Mustade silmade terane pilk vilas süüdlaslikult ja sõrmed näppisid hooletult rohukõrt.

„Vabanda, et ma kohe ei tulnud. Nad on sellises meeleolus, et ma pidin...” ta kõõritas läbi sirelivõsa paistva lõkke poole, „...pidin nende tuju paremaks keerama.” Nägin, et tegelikult on Jay täitsa hirmul ja närvis.

Loomulikult polnud tal võitluses nelja vastu vähimatki shanssi – mul oli tema pärast tõsiselt hirm. Jay ei paistnud mingi karatemeistrina, ta oli kleenuke ja lüheldast kasvu, aga närvilisus oli see, mis reetis tema nõrkust. Ei, ta poleks isegi Rayga üksinda hakkama saanud, aga neid ebardeid on neli ja nad hoiavad kokku. Võõras on võõras. Mul hakkas kutist lausa kahju. Ta võiks vähemalt kuidagi ise siit minema hiilida, saagu pärast mis saab. Kuna ma tema vabandusele kuidagi ei vastanud, lisas Ray ettevaatlikult:

„Läki autosse! Ma viin su siit ära. Kui meil veab, pääseme minema.”

„Aga kui ei vea?”

„Vahet pole, ilma sinuta ma ära ei lähe. Praegu on parim võimalus jalga lasta.”

„Olgu,” nõustusin kõhklevalt. „Sul on vist õigus... aga kui Ray...?”

„Sinu Ray on üks ajudeta idioot! Ma ei taipa, mida põrgut sa selles tüübis leidsid?” nähvas Jay tigedaölt ning tõusis järsult püsti.„Eks lähme siis, me peame kiirustama,” lisas ta tasa.

Kuid auto seisis kõigile nähtavas kohas, vaid paarikümne sammu kaugusel lõkkest. Hinge kinni pidades liikusime vargsi auto poole. Püüdsime jätta muljet, nagu läheksime sinna ilma mingi tagamõtteta, ent siiski ma jälgisin koguaeg lõket silmanurgast.

Nad ei märganud meid, sest hetkel olid kõik seljaga meie poole. Õnn naeratas veidi – me jõudsime pärale. Jay avas võtmega ukse ja ... tardus äkki vaatama minust mööda. Halba aimates pöörasin pead. Nad tulid – kõik neljakesi, pooljoostes, ning Jay tegi ainsa targa otsuse, mis tema au pihta ei käinud - jäi külmavereliselt paigale.

„Hüppa sisse!” käskis ta, ent mu käed värisesid ja ma ei saanud ukse avamisega kohe hakkama. Jay istus rooli taha, kuid pidi mind järele ootama ja see oleks äärepealt maksnud meile elu.

„Mis kurat siin toimub?” hüüdis Ray kurjalt samal hetkel, kui ma lõpuks ukse lahti sain. „Kas tuvikesed pistavad punuma või?” Ta möödus minust ja sööstis kohe juhipoolse ukse juurde. Phil haaras samal ajal mul ümbert kinni ja kiskus autost eemale. Sohvril oli veel võimalus põgeneda, tasus vaid hääled sisse panna ja minna. Aga ta vaatas korraks minu poole ning võttis käe roolilt. Ta lubas ju mitte lahkuda ilma minuta... jumal, kui loll ta oli!

„Kuidas siis on?” Ray jäi ähvardavalt ukse vahele kõõluma.

„Ilma rahata ei lähe ma siit kuhugi! Tüdruk külmetab, tahtsin paremat muusikat lasta ja pealegi... sa ju laenasid teda mulle, kas polnud nii?”

„Igal juhul mitte selleks, et sa koos mu eide ja autoga minema põrutaksid!”

„Eks siis lase meile muusikat,” sekkus kõrvalt Ronny. „Pane põhja!” Jay neelatas kramplikult, käsi tõusis kui iseenesest, et keerata valjemaks makinuppu. Ta aimas, mis edasi tuleb, ent ei löönud araks, ta näis endiselt rahulikuna, kuigi veidi krampis...

Mina seisin nüüd eemal, hoides hirmu pärast hinge kinni. Phil Tandy käsi lebas raskena mu õlal ja tema poleks mind auto juurde isegi lasknud.

Muusika täitis kogu ümbruse, imbus puude vahele ning hävitas kõik linnuhääled. Ta oli olemas, armutult kurdistades kõiki, kes oleks tahtnud midagi kuulda... See pidi olema saatus, lemmiklauluna kõlades kõrvus, meenutades igavesti seda hommikut...

Isegi mõne sammu kauguselt ei kuulnud ma enam, millest nad rääkisid, kuid selge oli see, et noorukil kästi autost välja tulla ja ta tegi seda. Phil käskis minul paigale jääda ning kõndis teiste juurde. Nüüd olid nad neljakesi ühe vastas ning Jay püüdis ilmselt nende viha kuidagi jahutada. Ma ei julgenud vahele segada, kartes, et see muudab asja vaid hullemaks. Nad karjusid ja vaidlesid millegi üle, kuid läbi muusika ei suutnud ma eristada sõnu.

Kui Ray Fern noorukile ootamatult maksahaagi virutas, ärkasin minagi tardumusest. Jay kukkus kummuli vastu auto kapotti, kuid Rayl polnud vaja oodata, kuni ta toibub. Sohver rebiti püsti ja löödi vasaksirgega uuesti oimetuks. Ray läks kergesti hoogu, teda peatada oli peaaegu võimatu. Ma jooksin paanikas meeste vahele, kes hasardis Rayd tagant ässitasid.

„Ray, sa ei tohi! Lõpeta ära!” karjusin hullunult, unustades sootuks omaenda ohutuse. Keegi neist ei hoolinud minu kisast, nad lihtsalt lükkasid mu eemale, et ma Rayle jalgu ei jääks, aga samal ajal sai taksojuht üha uusi hoope. Ta üritas vastu lüüa, kuid selle eest asusid ka Ronny ja George ohvrit peksma ning Jay oli nüüd rohkem kui hädas. Ainult Tandy pööras oma tähelepanu taas minule, haaras käsivarrest ja vedas mu jõuga teistest eemale.

„Las ta olla!” käratas mulle. „Pole sel kutil häda midagi, ära sega vahele!”

„Nad ju tapavad ta ära!” karjusin meeleheites, suutmata rebida pilku toimuvalt stseenilt.

„Ei nad tapa! Jäta see halamine!”

„Aga... Phil, ta pole ju milleski süüdi!”

„Ma tean, alati ei peagi süüdi olema!” arvas Tandy rahulikult.

Sel hetkel vajus Jay kokku, muutus elusaks kaltsuks, mis kolme tugevama käes kiskuda ja loopida. Mulle meenus äkki üks endine kaklus. Polnud aega kaotada, ma keerasin ringi ja lõin kogu jõust Tandyle rusikaga kõhtu. Ta vajus karjatades küüru, kuid mind ta lahti ei lasknud. Enne kui ta shokist toibuda jõudis, andsin talle hea lõuahaagi ja siis kohe jalaga kubemesse. Vabadus oligi käes. Ta vajus hädiselt põlvili, kaks kätt jalge vahel. Mulle meeldis see pilt rohkem kui too, mida teiste poole pöördudes nägin. Ronny, see suur sõber, rebis taksojuhi käe, millega see ikka veel üritas ennast kaitsta, näo eest ja lõi otse niigi verisesse näkku. Jay kukkus vastu autot ning libises maha, pea nagu üks suur, verine valugrimass. Muusika üürgas, summutades tema appikarjed. Jooksin tagasi, haarasin Fernil käest ja röökisin üle muusika, et ta ometi järele jätaks. Mille eest?... Ray lükkas mind jõuga eemale. Kukkusin täie hooga märja rohu sisse, kargasin üles ning ründasin jälle, kuni Phil Tandy mind uuesti oma käte vahele haaras. Seekord oli lõks kindel ja tugev, ma ei pääsenud enam lahti kogu rabelemisest hoolimata.

„Kuradi libu, raisk!” urises Phil mulle vihaselt kõrva. Ja siis lohistas ta mind teistest tükk maad eemale. Äkitselt Tandy komistas ja kukkus, tõmmates mind endaga kaasa. Lootsin, et mul nüüd on õnne, kuid... Ta hoidis mul kindlalt käest, ma ei pääsenud kuhugi. Mitu meeleheitlikku katset üles tõusta läksid kõik ühtmoodi luhta, Tandy rebis mind pikali tagasi ning lõpuks surus oma massiga vastu maad. Nüüd sattusin täiesti paanikasse, arvasin, et nad tapavad selle poisi ära, kui ma vahele ei sega. Niikuinii on ilmselt liiga hilja ja mina isegi ei pääse vabaks. Karjusin Ray nime ja materdasin Tandyt rusikatega kuni Phil vihastades mulle lahtise käega niisuguse obaduse andis, mis tükiks ajaks võitlusvaimule lõpu peale tegi. Äkki jäin vait, ahmides vaid õhku, vahtisin Tandyle õuduses otsa, tunnetades kehal tema riivatut silitust. Nüüd ta naeratas mulle ja ses naeratuses oli kiskja ähvardus.

„Ma tahan sind, kohe, lähme eemale, et see pilt sind ei häiriks. Kui sa ei pirtsuta, läheb kõik hästi!”

„Ei! Ray lööb su maha!” püüdsin minagi ähvardada, kuid vastus, mis tuli tema suust, lõi mu täiesti pahviks.

„Rayga pole mingit probleemi.” Ta võttis mu kleidi kaelusest ja rebis selle ühe ropsuga puruks. Ta limpsas keelt ja naeris kähinal. Ma ikka veel lootsin, et Ray tuleb mulle appi. Ma hüüdsin jälle Rayd, kuid selle eest surus Phil käe mulle suule. Ta tegi seda nii tugevasti, et mu lõuad ähvardasid murduda. Vaatasin talle silma ja nägin iharat kiskjat, kes libistab oma karedat kätt piki mu keha allapoole. „Ära loodagi, et sa täna mu käest pääsed. Täna on meie armastuse öö.” Ma ei julgenud enam hingatagi, surusin reied kramplikult kokku, tundes kasvavat meeleheidet.

Muusika üürgas endiselt, kuid mulle näis, et seal auto juures on kõik lõppenud. Nagu mõnitades laulis keegi mees oma siirast armastusest. Ma mõtlesin, kas nad nüüd ometi jätsid võõra rahule ja kas ta üldse elus veel ongi? Kuulsin maa võnkumise järgi lähenevaid samme, need olid tuttavad ja hetkeks tärkas veel lootus. Tulija peatus meie kõrval, verepritsmeis valged tossud kuulusid kahtlemata Raymond Fernile. Phil võttis käe minu suult.

„Küll su eit on alles äge! Oleks patt sul teda ainult endale hoida!”

„Ray, ütle talle, et ta mind rahule jätaks! Ma olen ju sinu oma!” hüüdsin ülespoole, sest nii õudne oli tunda end täiesti abituna, selili maas. Ray, kes oli mu ainus sõber ja esimene armastus, kükitas maha, et näeksin paremini tema nägu.

„Miks ma peaksin teda keelama? Kas sul pole siis ükskõik, kes sulle selga ronib? Sa oleksid parem selle nolgiga varvast teinud, eks ole?”

„Ma ei tahtnud põgeneda, ma vannun sulle! Ta rääkis tõtt!”

„Ma ei usu sind!” Ray muigas õelalt ja pööras pilgu mu vangistajale. Hetk kõhklust pani mind hinge kinni hoidma ning lõpuks langetas Ray Fern otsuse: „Pane talle ära, Phil, nii et talle igaveseks meelde jääks! Aga jäta veidi ka teistele!”

RAY ISE haaras mul järsult kätest ja keeras need üle pea. Hullumeelse vaimustunud naeru saatel asus Tandy oma püksirihma kallale.

Ma ei andnud kergesti alla, võitlesin viimse jõuraasuni, aga seda ei jätkunud kauaks. Mida suutsin ma teha kahe tugeva, kiimast ogaraks läinud mehe vastu? Mitte midagi.

Phil kiskus mu püksikud maha ja surus end vägisi mu reite vahele. Põhjani, ahhetades õndsalt, hakkas jõuga tampima. Ma nutsin, sest enam polnud millegi nimel võidelda. Ray hoidis mind kinni oma räpaste, veriste kätega, sõrmenukid katki... Ma vihkasin nii nagu ei iialgi varem. Vihkasin tervet neetud maailma, milles katsumused eal ei lõpe. Sa ei või mulle nii teha, Ray, sa ei tohi, sest... ma armastasin sind...

Kui Phil lõpetas, olin ma nõrk ega mõelnudki enam võitlemisele. Ma niikuinii ei saa neist jagu. Siis tuli Ronny, kes püüdis sisendada, et ma võiksin olukorda nautida. Ma ei ulgunud enam nutta, vaid pisarad voolasid hääletult rohu sisse, kõrvetades oma valuga tärkavaid taimi.

George püüdis mind suudelda. Ma lasin sel peaaegu sündida, muutusin apaatseks nukuks, kes ei hoolinud enam millestki. Ma soovisin, et ta lööks mind, sest füüsilist valu oleks taluda lihtsam kui piiritut, igavest häbi. Aga ta ei löönud ja see näis veel hullem. George Ryser mõnules kaua ja täiega, kuni Fern kärsitult vandudes teda minema ajas.

Fern oli tuttav, kallis ja armas... aga ta ei tohtinud mind sõpradele müüa! Ja ta oli armutu, tegi kõik nagu alati ja mu piinatud keha hakkas mõistusele vastu. Ma vihkasin teda üle kõige maailmas, just selle eest, et mu keha armastas teda ikka veel! Ta nõudis mu vastust, ta tahtis näha, kui nõrk on mu viha. Pomises kõrva, et olen igavesti tema omand ja tema teeb minuga, mida iganes heaks arvab. Keerasin näo ära ega vaadanud talle silma, hoolimata Ray nõudmisest. Selle eest haaras ta kinni mu lõuast ning keeras näo vägisi üles. Suudles pikalt, uskudes nüüd kindlalt, et ma pole suuteline talle haiget tegema. Olles orgasmi piiril, kaotas Ray kontrolli ja ettevaatuse. Oli see ainus võimalus kätte maksta, vähemalt veidigi. Ma lõin ootamatult hambad tema keelde!

Ray Ferni õudne valuröögatus kõlas kui muusika mu kõrvadele. Ta rebis end minust lahti ja kakerdas eemale, varjates nägu kätega, ma naersin! Suus oli võõra vere maitse. See oli vampiiri julmõnnelik hüsteeria. Aga ohver tuli tagasi, lõi mind näkku ja haaras äkitselt juustest. Vaevu jõudsin karjatada, enne kui ta mu pead vastu maad lõi... Miski plahvatas ja maailm hakkas keerlema. Ray vandus ja lubas mu tappa. Teine löök muutis elu ähmaseks mälestuseks. Kolmas... Kõik kiunus, surises, ulgus, karjus, vingus mu sees, kuni lõpuks tuli õnnis tühjus – vaakum ...

Koos sellesama surinaga ärkasin jälle, udu hajus silme eest ja mu kohal kõrgus helesinine taevas. Seal kõrguses tiirles üks lind. Mu ümber olid murtud kõrred – äratallatud, räsitud, vägistatud. Silmanurgast nägin õitsvaid sireleid.

Ma polnud surnud, olin tagasi elus ja see teadmise rõõm asendus otsekohe tülgastusega selle maailma julmuse vastu. Ma soovisin ja igatsesin olla surnud. Seda tunnet ei peaks keegi proovima ja seda ei saa sõnades edasi anda. Surin aga kestis edasi, vaevaga taipasin, et mustad tiirlevad täpid silme ees ja tüütu porin, need kuuluvad ühte. Kärbseparv. Nad põristasid mu juustes, roomasid näol ja kätel ja jalgadel. Ma ei suutnud end kaua liigutada. Mälu tuli aegamisi tagasi, omandades reaalsuse kohutavad piirjooned. Ma ei suutnud veel taibata, mis oli juhtunud. Kärbseparv mu kohal ajas lõpuks nii vihale, et ma lihtsalt pidin tõusma. Pea oli raske kui tina ja niipea kui suure pingutusega istukile sain, haarasin sellest kahe käega kinni. Valu lõikas kui noaga mõistuse selgemaks veel, äkki mäletasin kõike täiesti selgelt. Isegi seda, miks Ray mind ründas.

„Ray!” kutsusin abitult, teadmata isegi, kas peaksin needma või andeks paluma. „Ray...” kordasin kummalise igatsusega. Tajusin, et miski on igaveseks lõppenud, ring on täis saanud ja kõik, mis oli, on korraga hävitatud. See tunne kujunes välja hirmsast peavalust ning ääretust tühjusest räsitud hinges. Nägin kaugel metsa kohal tiirlevat täppi, ilmselt oli see kotkas. Linnud laulsid, päike säras, kõik oli vaikne. Ei muusikat, mis ikka veel mu meeltes kummitas. Ei ühtegi inimhäält ega mootorimürinat. Aga me tulime siia autoga... Mis sai õnnetust taksojuhist? Kus ta on ja kas üldse jäi ellu? Pärast sellist peksu vaevalt, küllap visati jõkke või... Aga miks nad mind siia lihtsalt maha jätsid? Mu kukal oli paksu kleepuva verega kaetud, kombates ei paistnud haav eriti suur olevat, kuid ega see olemist paremaks teinud. Ma kartsin verd ja korraks valdas mind täielik paanika. Kas ma ikka suudan sellises olekus teadvusel püsida?

Oiates ajasin end vägisi jalule, lootsin end jões pesta, vabaneda vastikust limast, mis mu keha kattis.

Miskipärast läksin sinna, kus oli seisnud auto. See oli läinud. Vaid jäljed, tallatud rohi ja vereplekid võilillelehtedel. Polnud näha ühtegi hingelist. Ma olin jäetud siia ihuüksi. Möödusin lõkkekohast, kuhu olid jäänud mõned tukid, mis veel suitsesid. Taarusin radapidi kaldast alla veepiirile, kukkusin põlvili ning valasin endale vett pähe. Püüdsin kuklalt verd maha pesta. Peavalu andis natuke järele. Seejärel alles vaatasin end põhjalikult üle.

Oh jessas! Mu kaunis roheline kleit oli kõhuni lõhki rebitud, kingad kadunud... Olin põhimõtteliselt alasti võhivõõras kohas.

Mul oli häbi. Nii häbi, et seda oli võimatu veega maha pesta. Ma nutsin ja ulgusin ning kratsisin oma keha kuni valus hakkas. Võõrast higi ja spermat ei suutnud ma eneselt maha kratsida. Vastikustunne jäi, kleepjas kui kile. Olin valmis oma nahka maha kiskuma, kuid see oli võimatu. Meenutasin vägisi ütlust, et aeg parandab kõik haavad. Küll parandab, teadsin oma kogemustest, loomulikult parandab! Aga armid ei kao kuhugi! Armid jäävad! Ja ma langesin taas liivale, tagusin rusikatega oma rüvetatud peegelpilti ja ulgusin nutta kui hull. Karjusin üksindusse, needsin Rayd ja tema sõpru. Needsin ja nutsin. Aga üksindus vastas rõõmsa linnulaulu ning veesulinaga. Tal polnud minust sooja ega külma.

Lõpuks lahkusin, läksin tagasi lõkke juurde. Jõuetult tuikudes möödusin kohast, kus olin ärganud. Teel leidsin oma kingad ja püksikud. Tirisin need jalga, vihates ennast ja neid tumme tunnistajaid. Olin vahepeal saatusekaaslase sootuks unustanud, polnud sugugi tahtmist veel kellegi peale mõelda. Hea, kui ise siit kolkast kuidagi eluga pääseks.

Tulin maja juurde, peitsin näo kätesse ja nutsin edasi. Nii valus oli mõelda, et Ray jättis mu siia üksi, et ta andis mind oma sõpradele nagu mingi asja, et ta ise lõi mu pea veriseks ja lihtsalt jättis siia surema. Võib-olla ta lihtsal ehmatas, aga varsti tuleb tagasi ja viib mu koju...? Ma ise vaevu uskusin, mida iseendale räägin. Tõstsin pea ja sülitasin põlgusega, sest ta tegelikult tahtiski seda, ta käitus alati minuga kui rämpsuga. Ray...! Ma ei talunud enam seda nime, see ajas mind iiveldama. Ma vihkan, vihkan, vihkan veel! Aga miks kuradi pärast see mulle nii tohutult haiget teeb?!

Mu tähelepanu köitis üks tume vari, siluett eemalseisva õunapuu kõrval, õigemini selle taga. Justkui istuks seal keegi. Ta jäi üldiselt puutüve taha, vaid õlg ja natuke pead paistis siia. Ja ta ei liikunud üldse. Hirmus aimdus võttis mul jalad nõrgaks. Tõusin ettevaatlikult, unustades korrapealt omaenese mured. Kui Jälgisin pilguga suunda, sain aru, et ta oleks pidanud nägema, mis toimus auto juures. Ma nuuksatasin taas väljakannatamatust häbist. Ma vihkasin kõiki maailma mehi ja ka teda... sest ta vaatas kõike pealt ega teinud midagi, et ta lihtsalt lasi end läbi peksta. Tema, neetud taksojuht, oli selles süüdi, et minule nii tehti. Aga kui ma suure kaarega puule lähenesin, hakkas mul tõsiselt hirm, sest see, mida nägin, oli veri. Veri noormehe särgil ja pükstel. Ta pea oli kõrvale pööratud ning rippus elutult rinnal. Tugev nöör hoidis teda puu küljes kinni ega lasknud kukkuda. Sel hetkel, kui südamevärinal tema ette seisma jäin, andsin talle kõik andeks. Ta andis minu eest oma elu. Isegi, kui ta peksule vastu pidas ja ehk eluski oli, siis nüüd oli see nöör teda kindlasti üles poonud. Nöör kulges otse ta kõri alt läbi - nii rippudes oli tal võimatu õhku saada . Ninast ja suust tulnud veri määris särgi punaseks. Üks silm jubedalt sinine ja paistes, teisel pool hiigelsinikas, ulatudes meelekohani välja.

Ma laskusin ettevaatlikult põlvili, suutmata temalt pilku pöörata. Miks ma ometi ei nõustunud põgenema kohe, nii nagu tema soovis? Kõik oleks siis ju teisiti läinud. Mina oleksin kaugel ja Jay oleks elus. Oleks... Püüdsin näha tema hingamist, ent ei näinud, seega kõik on läbi. Puudutasin õrnalt tema kätt, mõttes paludes andeks. See oli soe, kuid ilmgi oli soe, seega võiks surnugi soe olla. Ma ei tahtnud, et ta surnud oleks.

„Jay,” kutsusin vaevukuuldavalt, ometi teades, et sest pole kasu. „Jay!” Mind ajasid vihale kärbsed, kes maandusid tema näole. Ajasin neid käega eemale. Nad tegid sumisedes tiiru ning maandusid kohe tagasi. Jay oli väärt palju enamat, kärbsed ei tohtinud temast toituda nagu raipest. Ma nuuksusin meeleheitest, sest tüütud putukad ei jaganud minu arvamust, nad lihtsalt tulid ikka ja jälle tagasi, nagu oleks neil õigus! Viipasin taas raevukalt käega ja riivasin juhuslikult nooruki pead. See liikus veidi ja kurgupõhjast rebis end välja hääl, korraks ja kähiseva hingetõmbe sarnane. Ma põrkusin ehmunult eemale, järgmisel hetkel aga tärkas killuke lootust. Võtsin õrnalt ta pea oma pihkude vahele ja hoidsin seda üleval, et ta hingata saaks. Nöör tema kaelal ei olnud eriti tihedalt, seda juhul, kui selle najal mitte rippuda. Aga ta ei hinganud enam! Taas haaras mind täielik meeleheide. See ei olnud ju surnu korin! See ei tohtinud olla! Endalegi ootamatult lõin teda lahtise käega vastu nägu.

„Sa pead elama, Jay!” karjusin äkki raevukalt. „Ela, raisk! Sa ei tohi surra! Sul pole õigust mind siia üksi jätta! Mul on sind vaja, kurat võtaks!” Ma lõin teda armutult veel ja veel, hoolimata sellest, et mu käsi sai veriseks, hoolimata sellestki, et surnule on ehk kõik ükstapuha. Ta korises veel kord ja siis veel. „Ära jäta mind üksi, tõbras! Sa ise oled süüdi, et kõik nii räpaseks läks!” Äkki ma taipasin, et teen talle haiget, et kogu ta nägu on niigi vaid üks suur sinikas, mul pole ju õigust teda veel lüüa. Puhkesin uue hooga nutma, sest kõik näis olevat nii neetult lootusetu.