Читать книгу Maali mulle lootus I osa. Hüdra - Erika Nessel - Страница 6

Äkitselt tõmbas Jay hinge, rind tõusis,võttes kramplikult endasse sõõmu õhku. See polnud enam sugugi korina moodi. Naerdes läbi pisarate hoidsin jälle tema pead. Ta hingas nüüd tõesti, algul harvade ahnete sõõmudena, siis juba rahulikult ja korrapärasemalt. Veerand tundi läks vist mööda, mu käed surisesid, aga ma pidin tema pead toetama, et ta uuesti surmaunne ei vajuks.

Lõpuks Jay oigas kaeblikult ja avas silmad. Õigemini vaid ühe silma, sest teise laud oli nii paistes, et silma ennast oli vaevu näha. Sel hetkel tundsin ma, nagu oleksin juba terve igaviku selle poisiga tuttav, et meid seob midagi palju enamat, kui lihtsalt ühine saatus. Aga kõige tähtsam on see, et ta on lihtsalt elus, et ma pole üksi ses Jumalast mahajäetud kohas. Minu kõrval on veel keegi. Sõber? Oh ei, lihtsalt üks elav hing. Paraku peksust nõrkenud, puu külge aheldatud, alles vaevu teadvusele tulnud. Seesama, kes nägi mind läbi, kes kartis ja hoiatas, ometi aga ei põgenenud. Kes lasi kamba viha enese vastu pöörduda. Võib-olla arvast ta, et mind siis keegi ei puutu?

„Kes kurat sina sihuke oled?” pomises Jay üllatunult ja vakatas, ilmselt imestades selle üle, miks suu on nii paistes ja sõnad tulevad võimatuseni raskelt. Sest vasak suunurk nägi välja kui puna-sinine pingpongipall, see mässis kokku tema kõne, nii et raske oli sõnadest aru saada.

„Ma olen Lorie, kas sa ei mäleta?” küsisin murelikult.

Jay raputas pead ja näis pingsalt mõtlevat.

„Pagan küll! Miks ma siin kinni olen? Miks sa alasti oled? Mis toimub?” Ta muudkui pomises midagi segast ja ma lasin tal veidi olukorra üle mõtiskleda. „Lõke!” teatas Jay äkki päris selge häälega. „Sa olid lõkke ääres, neetud, sa oled see tüdruk!”

„Jah, ja sina tõid meid taksoga siia.”

„Hea küll, lase mind vabaks!” ütles Jay järsult ja kirtsutas nina, reetes sellega, et enesetunne pole sugugi kiita.

„Ma lähen ja otsin midagi, et nöör läbi lõigata. Sina hoia pea püsti ja ära rohkem minesta, ma ei suuda sind teist korda ellu äratada.” Tõusin püsti, tõmmates lõhutud kleiti veidi koomale. Ta ei öelnud midagi, aga pilgus olid segamini tunded. Ma aimasin selles olevat viha ja samas imestust juhtunu üle. Ta justkui ei taibanud ikka veel, mis seisus ta ise on. Mind pani põlastavalt turtsatama naeratuse vari tema tervemas suunurgas. Kas talle meeldib, kuidas ma välja näen? Et olen põhimõtteliselt paljas?! Ma ei osanud selle peale midagi muud öelda, kui: „Vahi ennast!”