Читать книгу Maali mulle lootus III osa. Maali mulle lootus - Erika Nessel - Страница 4

Elu muutus minu jaoks üha tüütumaks. Ma olin tohutult tüdinud pidevast, üksluisest olesklemisest. Mul oli kõrini kõrtsidest, muusikast, öisetest tänavatest ja isegi Onnist enesest.Iga päevaga tundsin ma aina teravamalt, et sellisel elul pole tegelikult mingit mõtet. Pole mõtet ju raisata oma elu joomingute ja lõbutsemiste peale, kui kõik muu on tegelikult tegemata.

Ma tahtsin asendada need baarid millegi muuga.Leida elamiseks mingi eesmärk, mille poole tasuks trügida ning püüelda, mille nimel võiks võidelda.Olen ma siis tõesti nii nõrk ja tahtejõuetu, et ei suuda ilma Kenzota endal hinge sees hoida? Pidi ju ometi Issandalgi olema mingi mõte peas, kui ta mind võlukepiga lõi ning siia ilma peale ekslema saatis.Vaevalt tegi ta seda vaid selleks,et ma konutaksin eluaeg kõrtsides, jooksin end täis ning tilbendaksin üksinda öistel tänavatel, sättides end justkui meelega mõrtsukatele ohvriks.

Aga kui ta ei mõelnudki mulle midagi muud, siis mulle enesele on sel ju ometi väärtus! Ma tahan elada, tahan olla õnnelik! Ja kui ma niiviisi mõtlesin õnnest, siis kerkis taas mu silme ette harmooniline perekond - nagu nood, kelle juurde ma kord räbalais tulin, et kutsuda O´Steenile abi. Just nii tahaksin ma välja näha, nagu oli see naine. Just sellist kodu ma sooviksin. Aga ma lepin ka uberikuga, nagu oli see korter, kus elasin läbi häda oma pool aastakest.Või nagu Dangeril... Oleks vaid midagi päris oma!... Selline, mida mitte keegi ei saa minult ära võtta. Ning niimoodi mõtiskledes jõudsin ma järeldusele, et siinilmas on kõige tähtsam kindlusetunne. Kui maailm logiseb, nagu laud kolmel jalal, siis järelikult on selles ju midagi kõvasti puudu. Mul on sõbrad, kes minust hoolivad ja keda ma armastan. Ma pole üksi. Ma usun (veidike) homsesse, nii, et mõni usklik ei tule mulle ütlema, et ma millessegi ei usu. Aga kuni mul on keegi, kes hoolib, siis on ju olemas väärtus. Elu hind, lõppude lõpuks.Milleks seda siis rentslisse visata?

Unetud ööd, suits ja viski.Tüütud peavalud mälestuseks kaotatud võitlusest. Hirmud ja ootused, mõttetud lootused, Kenzo kamba purunevad saatused... Kõik need mured ja hädad, mille pärast põdemisel pole tegelikult suuremat mõtet. Ma soovisin unustada igaveseks oma mineviku ning koos sellega need õnnetud, kes elatuvad aegade lõpuni Kenzo rahast. Unustada absoluutselt kõik ja alustada otsast peale. Paremini ja teisiti. Ma olin lõpuks oma arusaamistega lihtsalt ummikusse jooksnud. Suits,viin, mehed ja sex - see kõik oligi MINU elu. Ei midagi enamat. Mis pagana ELU see niisugune on? - karjataks mõni vanaema. Ja tal oleks õigus nii öelda, sest ta ei tea, mida kujutab endast selline elu. Ta arvab, et neil, kes niiviisi elavad, pole hoolimist ega probleeme... Kõige enam ajab mind raevu see, kui keegi ütleb: sa oled liiga noor, et teada, mis on mure! Ära torka oma nina teise inimese ellu, olgu ta nii noor kui tahes! Sul pole aimugi, kui palju on selles peidetud valu ja muret! - Nii tahaksin ma temale vastata. Ja kui ma vahel roppusi karjun, asju lõhun või kätega lausa kallale lähen... see paljastab mu varjatud nõrkusi.

Mul ei jätkunud tahet ega jõudu, et Kenzo juurest lahkuda. Ja üleüldse - kuhu ma lähen oma palja tahtega? Ma ju sõltun täiesti Kenzo antavast rahast. Mu ainus kodu on Onn. Mu ainsad sõbrad on needsamad kambakaaslased. Astun oma TAHTEGA üle piiri, aga vastas on narkarid, mõrtsukad, gangsterid lõppude-lõpuks! Ma istun Kenzo maa peal nagu tondilossis koos oma kõigi igatsuste ja muredega ega julge varvastki üle piiri tõsta. Sest nemad seal tunnevad mu ära ning arvavad, et mul pole nende maale asja. Sest just täpselt samamoodi käitub Kenzo ise ka nendega - oma naabritega. Piir on kui nähtamatu tarandik. Ma tunnen soovi sellest aina üle astuda, aga teisel pool on tundmatud ohud, kiskjad, teadmatus...

Leiaks ehk mehe, kes upitaks mind jalule. Räägitakse, et armastus teeb imet. Et siis muutub kõik... Oleks mul laps, siis ma tunneksin, et on põhjust visata nurka suits ja viinapudel. See oleks hoopis teistmoodi väärtus. Aga sel ei tohi lasta sündida, sest Kenzo saadab mind seepeale pikalt. Ja beebiga süles poleks mul ammugi kuhugi minna. Ma surusin vägisi selle mõtte unistuste tagakambrisse, et ta isegi piiluda sealt ei julgeks. Lapsest unistaminegi olgu mulle keelatud!

Ükskord olin ma juhtunud pealt nägema, kuidas neetud sotstöötajad vägisi lapse ühe joodikust ema käest ära võtsid. Mäletan, kuidas see karjus ja ulgus otse keset tänavat, kuni keegi mees (oma või võõras) teda tagasi tuppa vedas. Mind kummitas see nägemus juba aastaid. Tookord olin just kolinud Ferni juurde. Ta tegi mulle selgeks, et see mutt pole võimeline last kasvatama. Et see oli õige tegu... Nüüd aimasin ma selles ära tundvat omaenese tulevikku. Mul pole õigust last kasvatada, kui olen üksi, töötu, kodutu...jne., jne., jne.

Ma ei tahtnud enam neid mõtteid heietada. Rüüpasin purgist viimase gini ning lennutasin selle hooga prügikasti. Nii palju viisakust mul veel on, mõtlesin uhkusega iseenda üle, et vähemalt sihtida alati sisse. Ma ei armasta tüüpe, kes reostavad oma kodu ja tänavat. Loodus on ainus asi, mida ma kindlalt austan. Loodus? Kivimajade vahel? Kurat, me oleme loonud endale oaasi looduse keskele ilma temata, sest me usume,et nii saame eluga hakkama. Meil pole ei loodust ega Jumalat vaja! Aga kui kivid ja isegi prügikast on osa loodusest? - siis igatahes mu ginipurk pole seda kindlasti mitte.

Tülpimus ja määratlemata viha. Lootusetus. Kõik niisugused tunded ajasid kobrutades üle ääre, justnagu oleks mu hingeraas lihtsalt üks keedupott, mille sisse on liiga palju sitta ja rämpsu visatud.

Ma astun, kirtsutades nina –

Mööda ammu tuttavat teed.

On jälle õhtu ja pime,

On jälle ees öö,

Millel polegi nime.

Nii kirjutas oma vihikusse Horror.Yeah, tal on kogutud hulk tsitaate ja aforisme.Üks süngem kui teine, aga kõik nad on elust,surmast, armastusest ja täitumata unistustest. Just samamoodi, nagu kõlavad Funkie omaloodud laulud ja nagu mõtlen tihtipeale mina. Horror on tark tüdruk. Kui ta loeb raamatut, võib peaaegu alati näha tema teises käes pliiatsit, millega ta oma kaustikusse märkmeid teeb.See on tema hobi. Kõik kirjanike mõtted, mis näivad talle üle mõistuse käivat, kirjutab ta puhtalt oma suurde vihikusse ümber ning joonistab pildidki veel kõrvale. Kokkuvõttes on see ilus ja väga huvitav, sest need kirjanike mõttevälgatused käivad enamasti mullegi üle mõistuse, kuid nende üle võib üksi olles juhmilt filosofeerida.

Ainus, keda ma endiselt armastan, on Lance Jason. Kuid sellest pole kasu.Tema tunded minu vastu on ammu minevikku kadunud.Ta on sõber, vastik, piinavalt hea sõber. Aga ta tegelikult sülitab mu peale. Ta teeb mulle meelega haiget. Iga päev. Kuid ta ei hooli sellest. Sest temale meeldib nüüd Kera. Jah, seesama Kera, kelle silmad löövad särama, niipea kui ta Lance´i näeb või temast kuuleb. Ja ilusa Jasoni pilk on täis erilist kiindumust. Tulles Onni, astub ta minust mööda, nagu oleksin võõras ning vajub istuma Kera kõrvale.

Vahel nad suudlevad ja amelevad otse minu nähes. Funkie´t ju Onnis enam ei ole ja Karpoid on hoopis läinud.Võim on nüüd Lance´i käes, st., et vabadus teha, mida süda ihkab, kuid see teeb põhimõtteliselt sama välja.Ta võib teha kõike, mida iganes tahab, ilma, et peaks olema ettevaatlik. Minuga ei pea ta arvestama, sest ma surun niikuinii hambad risti ja vaikin. Või siis lähen ära. Ta peaks ju teadma, et ma pole teda hetkekski unustanud. Aga ta ei hooli. Ja Kera kah ei hooli, kuigi nimetab end ise sõbrannaks. Mina ei võta seda sõna isegi mõttesse, sest ajast saadik, kui need sõbrannad mind vaeseomaks peksid. Aga näe, Kera jaoks olen ma jälle SÕBRANNA! Ptüi! Vastik hakkab, tõsiselt kohe! Nad ehk Lance´ga arvavad, et kui ma just kallale ei kipu, siis on kõik korras. Järelikult on mu tunded küllalt kustunud.Aga võta näpust - ei ole! Neetud! Ma ju armastan seda sinisilmset nolki täpselt sama palju kui ennegi! Nagu veel Mike´i juures! Ma lihtsalt tahan jätta endast tugevat muljet. Ma ei ründa ega nuta teiste nähes. Ma pigem poen peitu või siis naeran neile kõigile jultunult näkku, et nad ei teaks, kui võlts see naer tegelikult on. Kui nad vaid aimaksid, kui valus on mul kuulata Kera vaimustavat juttu, kui ta räägib Horrorile Lance´st... Või veel hullem tuleb sellest rääkima mulle!...

Nad püherdasid kahekesi voodis, nii et lust vaadata, ja kui ma sisse astusin, ei teinud L.J. teist nägugi. Justnagu peaks kõik olema normaalne! Slipp oleks kah viisakam - tema kutsuks vähemalt nalja pärast kaasa lööma, kuigi teab, kuhu ma teda selle peale saadan.

Hing jäi sellest haigeks.Igatsus mingi teistsuguse olemise järele piinas mind päevast-päeva, järelejätmatult. Ja ma ei teadnud isegi, miks salaja nutan, miks vihastan tühiste asjade pärast ning üldse olen pidevalt tujust ära. See mõttetu, meeletu maailm ajas mind ajapikku hulluks.

Siis läksin ma jälle Funkie´le külla. Masseerisin tema jalgu ja selga, vahel lasin end voodissegi tõmmata, sest niikuinii olime me vaid kahekesi.Tema oli vähemalt siiralt tänulik, mu tegevus aitas tal lõdvestuda ning tõi ajutist kergendust valule, mis ta jalgu alailma tuimalt piinas. Minagi tundsin end korraks õnnelikuna, olles ta palja ihu vastas, tema käte vahel. Tema eriline lõhn erutas ja puudutused rahuldasid mu kirgi. Siis teadsin jälle, et maailmas pole paremat armukest kui Funkie. Ja Funkie ei vajanud eales sõnu armastusest ega ammugi nõudnud ta kelleltki truudust. Ta lihtsalt tahtis korraks oma voodisse naist ning sellele soovile ei suutnud ma iialgi ära öelda.

Ta ütles ikka, et jalad on tundetud, aga ometi ta oigas ja võpatas vahel, kui ma juhuslikult endiste haavade peale sattusin. Arme oli mitmeid ja ma püüdsin kõigest väest neist armidest mööda käia.

Ükskord ma üritasin Lance´le selgeks teha, et mina olen siiski kah olemas. Palun, arvestagu veidi ka minuga! Rohkemat ma ei nõua ju midagi. Ta vastas enesestmõistetavalt,et see pole tema mure, kui mina oma armukadedust ohjeldada ei suuda. See on ometi ju Kenzo esimene reegel, kas pole?

Ma lahkusin jälle löödult ja loobusin teisest katsest hoopis. Sel pole ju mõtet. Ma ei soovinud ennast alandada, sest Lance´il on tõepoolest ükskõik, kus ja kellega ma olen. Mind nagu poleks enam tema jaoks olemaski. On ju asjatu loota, et teisele pinda käimine kuidagi olukorra paremaks muudab. Nii ma püüdsingi jälle parandada iseennast.Teha end veel külmemaks ning ükskõiksemakas. Keerasin L.J.-le selja, haarasin kinni Danny ratastoolist, võtsin kaasa ka Slipi kui lemmikust külatola, et lõbusam oleks, ja me läksime jälle jooma. Ma pidin L.J.-d unustama. PIDIN, saad aru?- sest tööd ju ei olnud, kohustused puudusid ning kogu mu elu kulges niikuinii ainult baarides.

Sellest päevast alates, kui Bill Tanger lükkas ümber Funkie ratastooli, - ligi kaks nädalat tagasi - läksid meie suhted Billyga järsult allamäge. Esialgu me aina riidlesime, siis ta tüdines ning keeldus hoopis minuga suhtlemast. Läks mööda ainult paar päeva ning tema närvid ütlesidki üles. Bill hakkas mind jälitama, püüdes selgeks arutada meie tüli põhjust. Ma arvan, et ilmselt see nii oli, aga paraku juhtus ta tulema alati valel ajal. Mul kas polnud mingit jututuju või vastupidi, oli teistega liiga lõbus, et seda hetke tema pärast rikkuda tasuks. Ma aina nähvasin, et oodaku või tulgu teine kord. Ja vahel naersin teda lihtsalt välja. Ma ei uskunud, et tal midagi mõistlikku öelda oleks. Bill aga võttis kõike seda südamesse, läks kurjalt minema, et juba järgmisel päeval tagasi tulla sama palvega. Palun, kuula mind ära! Ega ma teda teadlikult ei tõrjunudki, aga ta tõepoolest tüütas mind. Iga päev, niipea kui mind nägi, astus ta ligi ning palus, et temaga välja tuleksin. Ta palus seda alati just siis, kui mul kõige põnevam jutt pooleli oli. Oleksin ma osanud aimata, et ta niisugune hull tropp on, oleksin kohe järele andnud, aga ei... Saatus olevat meile ju ette määratud.

Ja nüüdki, niipea kui meil kolmekesi just eriti olemine lõbusaks läks ning me Milesi heatahtlikult mõnitades meeletult naersime, ilmus äkki „Ämblikusse” Danger. Ta tuli koos Horroriga, kes näost säras nii, nagu oleks ta Billy seaduslik pruut.

„Vaata, su kallim tuleb sind otsima,” märkas Slipp neid kahte esimesena.

„Oh, jeerum!”oigasin ma selgi korral. „Ära tüütab! Loodan väga, et ta jääbki oma Horrori juurde.”

„Misasja?” küsis Funkie tobedalt. „Mis tal viga on?”

„Veel ei midagi,aga veame kihla,et ta viie minuti pärast on siin ja tahab minuga rääkida,” irvitasin mina.

„Miks sina temaga ei räägi?” uudistas Slipp. „Kuula ta ometi ükskord ära ja saategi lõpuks oma suhted- värgid korda. Milles probleem?”

„Saad aru, Slipikene, mul lihtsalt pole temaga millestki rääkida. Ma tean juba ette, millest tal isu rääkida on. Et miks ma tema peale tige olen jne. Ta on tüütus ja mul on sellest villand!”

„Alles te ju saite nii hästi läbi, et lust oli vaadata! Käisite alailma koos nagu pruutpaar. Mis kurat teiega jälle juhtus?”

„Ah, mida sa pärid? Ta on lihtsalt loll ja asi tahe. Nii lihtne see ongi! Ta ei taipa, millal ma tahan temaga käia ja millal mitte.Ega ma ei pea ju kirjalikku avaldust esitama, et JÄTKU MIND RAHULE!”

„Sinusuguse pirtsuga annab ikka jännata!” arvas Slipp äkki pahuralt pead vangutades. Ma isegi imestasin, miks ta seekord minu vastu pööras. Enese arvates polnud ma millegi halvaga hakkama saanud. Aga kuna ta enam midagi ei lisanud ja uurida oli kah imelik, siis sinnapaika see jäigi.

Bill ei tulnud kohe.Võttis tükk aega enne kui ta raatsis oma armsat Horrorit üksi jätta. Lõpuks astus Danger tõsise näoga meie juurde, tervitas meid hooletu mühatusega ning ladus raha letile.

Paks Miles naeratas talle.

„Raha jälle otsas, Bill?”

„Otsas,” nõustus Danger. „Homme jätan joomise maha.”

„Kas täna tõmbad siis viimast korda nina täis?” irvitas mu kõrval Slipp. „Ära unusta oma prutale välja teha!”

„Yeah, loomulikult teen, ära muretse.” Näis, et tuju polnud tal kiita.Ta mõõtis meid pilguga, mis hoiatas, et tal pole tahtmist meie lollusi kuulata.Sai kätte oma kaks kannu õlut ja pöördus siis minekule. Kuna aga mina jäin talle taas ette ja ta pidi niikuinii mu selja tagant mööduma, siis pidas Bill vajalikuks täita oma püha kohust. Kummardus hetkeks, et öelda vaikselt ainult mulle:

„Tule minuga korraks välja, ma PEAN sinuga rääkima.”

Ma vastasin loogiliselt:

„Räägi siin, kui sul asja on või otsi endale uus ohver.”

„Ma tahan rääkida SINUGA, mitte kuulutada seda kõigile, saad aru?” urises Bill mulle kõrva. „See ei piira su vabadust! Ainult paar sõna!”

„Noh, pliks, mine siis ometi!” hüüatas nüüd Funkie irvitades.„Kas sul tõesti hale ei hakka? Vaata, kui kurva moega käib ta su kannul päevast-päeva, nagu haige hobune, ja aina kerjab: Anna mullegi natuke kaeru!” matkis Funkie kujuteldavat hobusehäält.

Slipp pahvatas seepeale lõbusalt naerma. Ma ei tahtnud Dangeri üle otseselt irvitada, kuid Funkie suurepärane hääleimitatsioon kõlas lausa vastupandamatult.

„Tead, pane oma lõuad õige tasku,”soovitas Danger muheledes. „Tundub,et aastatega hakkavad need sul tublisti loksuma. Kui tahad, ma võin need sul paika lüüa.”

„Oh ei, kallis sõber, see ei aita. Ma olen proovinud,” naeratas Danny süütult. „Siin pole muud vaja kui ainult mutreid ja kruvisid. Mutreid ja...”

„Paistab nii küll,”hakkas lõpuks ka Bill päriselt naerma.„Pole midagi parata, sa oled lihtsalt ajuhälbega jobu!” See kena iseloomustus sobis Dannyle hästi ja me Slipiga saime jälle naerda. Aga Bill muutus kohe tõsiseks ning kutsus mind uuesti:

„PALUN, Hüdra!”

Kuna Slipp mind seepeale pukilt alla lükkas, nii et ma tahes-tahtmata olin sunnitud jalad alla võtma, pidin lõpuks Dangeri nõudmisele järele andma. Ma pöördusin hüvasti jättes poiste poole. Viipasin neile käega, kuulutades poeetiliselt:

„Slipp, Funkie, Miles! Lugege nüüd mu mälestuseks paar Ave-Mariat, sest see pöörane neeger teeb mulle kohe nurga taga otsa peale. Palun, hoolitsege mu patuse hingerahu eest!”

„Selles pole ju vähimatki kahtlust!” arvas Slipp täiesti veendunult, aga näis, et kahju tal minust ei olnud. Ning ära minnes kuulsin ma juba, kuidas Funkie laulva häälega palvet lugema hakkas.

„Mida sa tahad?” Ma surusin käed taskusse ning silmitsesin teda väljakutsuvalt.

Hetk tagasi oli Danger viinud oma kandami Horrori ette ja lubanud kohe tema juurde tagasi tulla. Nüüd seisime väljas. Õues oli tähine õhtu. Päikeseloojangu kuma veel läänes ning paar imeselget, eredat tähte pea kohal. Soe suvetuul puhus mõnusalt riietest läbi.

Nagu alati varemgi jäi Bill raske teema ees kõhklema. Sellistel hetkedel oli tal alati sõnade ledmisega raskusi. Nüüdki palus ta tasa:

„Oota!”ning kõõritas mind altkulmu.„Ära kiirusta mind tagant. Ma ei taha seda valesti öelda.”

Aga juba oligi mu kannatus otsas. Ma kibelesin tagasi minema - lõbusate Slipi ja Funkie juurde. Käratasin talle julmalt:

„Mul pole aega su nõmedat kokutamist kuulata! Kui sul pole midagi rääkida, siis ma lähen igatahes tagasi!” ning ma pöörasingi talle kohe selja.

Bill haaras mul ruttu käest:

„Pea ometi kinni, ära kiirusta! Ma tahan ainult teada, milles on asi?”

„Misasi?”

„Milles see point on, noh,et sa enam minuga ei räägi? Mida ma sulle halba tegin? Ütle mulle otse näkku, võib- olla oskan ma asja parandada?”

„Sa pole midagi halba teinud,”ütlesin loogiliselt. Ta oleks pidanud nagu sellest aru saama, et mul pole otseselt vimma tema vastu. Aga vaat ei saanud.

„Hüdra, ma ajan sind kaks nädalat taga, et sinuga lihtsalt ära leppida. Ma ei saa aru, mis toimub? Miks sa minu eest põgened ja mind niiviisi tõrjud? Ma soovin vaid, et kõik oleks taas nagu enne. Nagu varem...”

„Aeg muutub, Bill. Miski pole kunagi nii nagu varem.”

„Aga me pole ju tülitsenudki! Oled sa siis ikka veel selle Funkie-asja pärast pahane?”

„Ei, ma pole pahane,” tunnistasin ausalt.

„Mis sul siis viga on?”

„Mitte midagi. Sa lihtsalt käid mulle pinda! Mul on su´st kõrini!” Mind ajas lausa naerma, kuidas Billy nägu seepeale äkitselt pikaks venis.

Ta oli täiesti shokeeritud. Silmad vaatasid mind kuidagi abitult, ehmunult, mitte midagi mõistmata, huuled värisesid, otsides sõnu. Ta vaikis terve pika silmapilgu, enne kui suutis lõpuks hädiselt pomiseda:

„Hüdra... e-ee... Lorie...” Bill ei suutnud enam sõnu moodustada, kogu tema olek oli enam kui kohkunud. Varjamata oma võidurõõmu, muigasin ma kurjalt. Lootsin, et selle peale jätab ta mind ehk nüüd ometigi rahule - lõplikult! Dangeri hääl kõlas kui südamepõhjast tulev ränkraske oie: „Sa ... aga sa ju vandusid MULLE truudust! Sa aina ütlesid, et armastad mind üle kõige... Et Lance on nüüd minevik... Mäletad ju, sa lubasid minuga kaasa tulla! Me tahtsime sinuga luua endale KODU! Meil oli koos nii tohutult hea.... Kas sa tõesti oled selle kõik unustanud?! Kurat võtaks! Sa ei või mind jälle lihtsalt maha jätta! Ma ei suuda ju ilma sinuta elada!”

„See oli hetkeemotsioon.Ma ei mõelnud seda tõsiselt.”

„Mida?”karjatas Bill äkki raevukalt. „Ei mõelnud tõsisdelt?!” Ta lasi mu käe lahti ja põrkus eemale, nagu oleksin teda kõrvetanud. „Kuidas sa seda siis mõtlesid? Et teed mulle järjekordset võllanalja, eks ole? Sa lihtsalt kasutasid mind ära!? Sa valetasid mulle! Põrgu päralt! Ja mina veel uskusin sinusse, ma lootsin su peale... Arvad sa tõesti, et ma viisin sind enda juurde vaid selleks, et sinuga magada? Ei, niisama võin ma ükskõik kellega magada! Sa oled mulle eriline, Hüdra! Ma nii uskusin ja armastasin...” Ta surus äkki käed meelekohtadele ning raevunult silmi välgutades, kähvas mulle ähvardavalt: „Kao siit, lirva, otsekohe! Kao siit enne, kui ma su tapan!”

„Oh, vabandust, mr.Tanger!” Tema toonist ei võinud kahemõtteliselt aru saada ning ma lipsasin ruttu tema silma alt minema. Kiirustasin parem baari tagasi, teiste juurde. Seal polnud ohtu, et Dangeri must rusikas mulle pähe võib lajatada. Mu itsitamine kõlas veidi närviliselt, kui ma võtsin istet Funkie ning O´Steeni vahel.

„ Mida ta soovis?”küsis Dan kohe.

„Teadagi! Heietab jälle oma armastust! Ta on ikka üks nõme mees, ma ütlen!” kuulutasin valju häälega.

„Sind küll, Hüdra!” irvitas Slipp. „Ta on ju sinusse kõrvuni armunud! Mida sa jonnid, plika? Anna talle lõpuks neid kaeru, su ratsu saab paugupealt terveks!”

„Mind ei huvita!” ütlesin otse. „Mul pole aega temaga jännata.”

„Miks pole aega?” uudistas Funkie.

„Sest ma pean sinuga jändama. Ma ei saa olla korraga kõigile saadaval.. Mul on kah see, noh, identiteet või asi...”

„Bill, raisk, on omadega mülkas,” itsutas Dan. „Teate, Bill on ikka üks perssekukkunud Kenzo teener! Tema ju enam naisi ei vaheta, oma kallist Hüdrast ei loobu, kadedus sööb närvid seest, aga tema ajab ikka oma jonni! Ei mina viitsiks mingi eide pärast oma närvirakke kulutada.”

Ma mõõtsin teda ähvardava pilguga, kuid Danny nägi välja nii süütu, et mu viha lahtus enne kui tärgata jõudis.

„Seebikas!” pahvatas Slipp naerma.„Ainult seebikates kestab armastus igavesti, seda loodab vist Danger Kenzo kambas kah saavutada. Siin see aga küll läbi ei lähe! Kuule, Funk, kas Bill vahib tõesti kodus seebikaid või? Tal ju uhke telekakast ja puha!”

„See kast on vanaema oma,” lõõpis Danny. „Aga jah, kindlasti vahib ta seebikaid. Ja nägi mõnda rikast tuhkatriinut, kes oli nii, veidike, meie Hüdra nägu ja... armuski lootusetult ära. See olevat seebifännide levinud haigus. Ajavad midagi sassi ja ongi kogu moos! Hakkavad heast peast uskuma, et Fernando ja Rosalinda on tõeline ideaalpaar. Aga ei, ideaal on hoopis siinsamas, Kenzo moraalis. Armastus, vabadus ja seks - see on tõeline elu mõnu!”

„Küllap ajas ta ikka midagi väga sassi,”arvasin mina.„Muidu poleks ta ju niisugune halenaljakas neegrinäss. Vanasti polnud tal nagu väga vigagi. Tõeline mees on ikkagi lits-mees nagu Funkie, on ju nii, Miles?” küsisin juhuslikult ligi astunud baarmani käest. „Mina ei kavatse küll olla see ainus kretiin, kes igasugust kõntsa üles korjab. See pole ju kellegi mees, kui teised naised teda üldse ei vaata.Tal peab siis midagi viga olema - kas üleval või all. Ega ma mingi koristajatädi ei ole, sest ma olen ju ikkagi HÜDRA!”

Poisid irvitasid. Ainult Miles vaatas meid laitvalt ja vangutas pahaselt pead. Kuidagi kahtlane ja altkulmu kõlas tema pilk. Lõpuks ütles mulle teravalt:

„Kuule, Hüdra, võta õige hoog maha, Danger on sulle ainus tõsine sõber!”

„Kas meie polegi siis sõbrad?” solvus kohe Slipp.

Mina ei osanud Milesi sõnu hoiatusena võtta ja hakkasin ülbelt naerma.

„Mida see loeb? Ta ei tunne oma kohta! Ta tüütab mind iga jumala päev - ja seda juba kaks nädalat jutti! Mul on ausalt öeldes kõrini sellisest sõprusest, saad aru? Las ta tuleb ja räägib üks kord kuus oma jutud ära. Armujuttude jaoks on kardin ja pihitool. Ma võin talle Onnis sellise nurgakese eraldada!”

„Peldikus näiteks!” läkastas Slipp naerda.

„Ma võin talle sinna altari kah teha ja küünladki põlema panna, et tal mõte paremini sujuks, siis ta vähemalt ei kokuta pool tundi, enne kui sõnad tulema hakkavad!”

Miles ei hakkanud naerma, uuris vaid pilguga oma kõrtsi, vangutas jälle kurvalt pead ning kõndis ajutiselt kööki.

Meie jätkasime lõõpimist. Esialgu naersime veel Dangerit, seejärel ajasime lihtsalt lolli loba ning kui Horror meiega ühines (see juhtus üsna varsti), oli meil veel lõbusat juttu küllaga varuks.

Eileen oli kasvanud ootamatult nagu maa alt välja ega rääkinud esialgu midagi. Kui mõne aja pärast küsisin, kuhu mu ratsu kadus, ütles, et Bill oli mornilt oma õlle lõpuni joonud ning siis minema kõndinud. Oli vististi meie lõkerdamist edukalt pealt kuulanud ja ilmselt ka pahandanud selle peale. Horror ise polnud küll millestki konkreetselt aru saanud.

Ma irvitasin ka selle peale ja ütlesin teistele, et see on ju ammu teada, et Dangeril on suured kõrvad, et ta kuuleb rohkem kui normaalsele inimesele kasulik oleks. Ja üleüldse on ta üks suurte esitähtedega jobu - ei miskit muud! Et ta solvub iga tühja asja pärast ega oska naljast aru saada. Eks tõmmaku siis uttu, kui tahab!

Lõpuks väsis Funkie ära.Tal sai naermisest villand. Ütles järsku, et tahaks nagu koju minna. Pakkusin ennast saatjaks ja ta nõustus sellega otsekohe.

Päris pikk tee oli tal üksi mööda pimedaid tänavaid sõita. Võib-olla, et tal oli kõhe tunda end ratastoolis nii abituna. Võib-olla ka lihtsalt igav, aga ta eelistas enamasti ikka kedagi kaasa värvata. Ent pahatihti juhtus nii, et seesama saatja, kes nüüd oli sunnitud üksinda tagasitee jalge alla võtma, kartis samuti pimedust ning kerjas end seltsiliseks kuni hommikuni. Vastassoo esindajad aga, teadagi, ühe katuse all tõmbuvad nagu magnetid ja sellest võib tulla hulk suuri pahandusi.

Nii ka seekord. Parajad dringid sees, alkoholi juba paras hulk veres, mõte arenemas omasoodu ja pilk puhkamas Danny tuttavate õlgade laial joonel, lükkasin ma abivalmilt ratastooli enda ees piki tühja, pimedat tänavat. Ma lükkasin seda neetud ratastega tooli, millest Dan ilmselt iial enam ei tõuse ja teadsin, et sellele vaatamata on mul täna erakordselt hea tuju.

Võib-olla tundsin end sel ööl liialt vabana, sest suutsin endale lõpuks teadvustada, et ma ei vaja enam Lance´i tundeid, et saan temata hakkama. Et mul on olemas ka Funkie ja teised ja käigu ta kus kurat! Jätkasin möödaminnes Funkie lõbustamist jabura jutuga, mis kõlbaski vaid naerma ajamiseks. Mulle meeldis kuulata Funkie naeru. See kõlas vaikselt ja armsalt, nii et tahaks temaga seda naeru jagada.

Aga ehk oli see kõik siiski kangemaga segatud martini süü, et maailm ikka endiselt helgena näis. See loksus mu verelibledes, pannes unustama kõik tabud ja piirid. Sest Lance jäi õhtul taas Kylie´ga kahekesi Onni ja vaevalt ta seal pühakut mängis. Ma lihtsalt ei viitsinud tema pärast enam pead vaevata.Kas siis Funkie on temast kuidagi halvem? Kas on? Funkie on alati olnud tõeline litsmees, kogu auga kohe! Ta ei tõrju kedagi ega eelista kah. Mis siis,et nüüd invaliid! Õnnetus võttis õnneks vaid jalad, tal pole halvatust, mis rööviks armurõõme. Funk on endiselt maailmaime. Ja mina tahan täna seda imet jälle omal nahal tunda saada!

Nii lihtsalt kukkus välja, et Slipp läks Horroriga ja mina Funkie´ga. Niiviisi lihtsalt pidi minema, sest lõppude- lõpuks olevat ju meie saatus ette määratud.

Tasapisi jõudsime Danny maja juurde. See oli pime nagu iga teinegi maja, kus peremeest kodus ei ole. Ma lükkasin ratastooli kaldteed pidi üles. Ta urgitses taskust võtme ja ulatas mulle, sest nii oli veidi mugavam. Keerasin ukse lukust lahti, avasin selle pärani ning olles tulegi esikus põlema pannud, lükkasin Dannyt enda ees tuppa.

Aitasin tal hoolikalt teksajaki seljast ning tossudki jalast.Ta naeris ja nimetas mind oma kenaks orjatariks. Mul polnud midagi Funkie orjamise vastu ning olles ta ees põlvili, lubasin pühalikult, et täidan surmatunnini kõik tema soovid. Funkie rõõm oli minule suurim õnn. Põhiline, et ta iial enam ei nutaks, ei arvaks, et on kasutu sant, et ei vajuks uuesti tagasi depressioonide põhja. Funkie oli palju enamat väärt, kui elu talle anda suvatseb.

Ta jättis mu esikusse lahti riietuma ning sõitis ise elutuppa. Viskasin kingad nurka, sest nendega tuppa astuda oli rangelt keelatud. Siin valitses Marge Wilber - teda ja tolmukübemeid tuli siin majas ühtviisi paaniliselt karta.

„Hüdra! Kui sa tahad midagi hamba alla pista, otsi ise köögist!” hüüdis Dan mulle, ise tiirutades osavalt elutoas ringi ja toimetades omi asju.

Ma siis põikasingi sinna.Tundsin end siin majas juba ammu sama koduselt kui Onniski. See polnud probleem. Nuhkisin kapid läbi ning leidsin lõpuks ahjust külma kalkuniprae.Lõikasin paraja kintsutüki ära ja tulin elutuppa sööma.

„Kust sa selle said?” imestas Danny.

„Ahjust,” vastasin täis suuga.

„Too mulle kah!”

Ma lippasin tagasi ja tõin ülejäänud kintsu talle. Funkie arvas, et kui kasvõi üks rasvatilk põrandale peaks langema, on järgmine kord ahjus kalkuni asemel hoopis minu kintsud, selleks teoks olevat Marge täiesti võimeline.Võtsin hoiatust tõsiselt ning püüdsin olla eriti ettevaatlik.Näib, et hädavaevu õnnestuski, sest mu kintsud tunduvad siiani alles olevat.

Ma mõtlesin, et tänaseks on meie ööelu läbi. Ka Funkie arvas nii. Täis kõht ajas mõnusalt une peale. Aga kell oli alles pool üks ning mõttes mõlkus siiski ka teine variant, kuidas sisustada oma järgnevaid öötunde. Unenägude vahtimine pole ju ainus võimalus. Kojuminek samuti mitte.Temal oli plaanis midagi, millest mina juba „Ämblikus”salaja unistasin, imetledes aina tema ilusaid näojooni, kuid otseselt välja öelda ei raatsinud.

Funkie pole kunagi olnud mulle armastus number üks. Tema iseloomus oli küllaga asju, mis mulle täesti vastuvõtmatud.Ta oli justkui varumees.Ja mitte ainult mulle. Igaühele, kes vaid julges end tema tugevate käte vahele usaldada. Aga paraku just varumees ongi see tüüp, kelle juurde tullakse riivatu eesmärgiga saada midagi meeldejäävalt erutavat, õndsat ja põnevat.

Dan Disbyl polnud kombeks raisata aega sõnade peale. Ta ei koonerdanud. Ta teadis väga kindlalt, et ükski naissoo esindaja ei suuda talle vastu panna, tasub vaid teha ise see esimene samm.

Ma liikusin mööda tuba, närides liha, lobisedes ja naerdes. Ta lihtsalt passis parajat hetke, haaras mul käest ning tõmbas endale sülle, isegi laskmata mul pühkida oma rasvaseid käsi. Juba olles ta lihaseliste käte vahel, haarasin laualt mingi liniku ja pühkisin oma rasvased käed sellesse, neelasin alla viimase suutäie kadunud kintsutükist.Seejärel, naerdes Danny õhinat, pühkisin temagi näpud ja suu puhtaks. Tegin seda eriti kaua ja hoolikalt, lastes oma pilgul puhata Funkie peenelt vormitud näoovaalil ning pannes sellega tema kannatuse tõsiselt proovile.

Sügavpruunid silmad, siledaks raseeritud, kuid samas mõnusalt kare lõug, paljutõotavad kitsad huuled... Mitte liialt. Just sellised, mida tahaks aina uuesti ja uuesti suudelda... Niisugused mehed pole loodud perekonda koos hoidma.Nad on eluaegsed armukesed. Nende ülesandeks on poetada laiali oma seemet, et maailm oleks täis ilusaid lapsi. Parandada inimtõugu, võiks isegi öelda. Neil pole vajadust olla kellelegi truu ja ega nad tahagi tüütuid kohustusi. Pigem hoopis pelgavad neid.

Iga hetk, mis ma veetsin tema süles, olles veel temast nii kaugel ning samas nii meeletult lähedal, imades endasse seda tuttavat, mõrkjat, ainult Funkie´le omast lõhna... see muutis mind rahutumaks ja ohtlikumaks. Just seda ta ootas ja nõudis,et mu enese kannatus lõpuks katkeks. See talle meeldis - näha, kuidas naised tema pärast arust ära lähevad. Riided, mis äkki on muutunud ülearusteks, maha kisuvad, et raevukalt jõuda õndsuseni, liibuda tema jõulise rinna vastu, pugeda lihaseliste käte vahele, sest kuskil seal ongi naise tõeline paradiis.

Pilk, mis ta mulle saatis, oli üheaegselt süütu, küsiv ja kutsuv, justnagu poleks tal enesel aimdust, miks ta mind endale sülle tõmbas või tahtis.

Ma saatsin rasvase liniku hoogsalt põrandale, haarasin Funkie näo oma pihkude vahele ning suudlesin ahnelt tema huuli. Ma tahtsin teda, ei suutnud enam loobuda. Dan langes vastu seljatuge ja lihtsalt mõnules, vastates mu kirele passiivselt, nõustudes iga mu sooviga ja olles valmis neid täitma. Ma jälle tahtsin talle anduda.Tahtsin igaveseks unustada kõik oma mured ja hirmud, paisata need tema käte vahele, kus nad jäädavalt hajuksid ja kaoksid ja põgeneksid. Sest tema on see, kes julgeb. Mitte keegi pole siin ilmas rohkem armastust väärt kui Funkie! Kõik teised tuleb nüüd pühkida peast.

Nii ta sõidutas mind magamistuppa.Polnud tarvis lukustada uksi ega kustutada tuld. Nii, näha teda ja olla ise nähtaval, oligi põnevam. Kes julgeks häirida Funkie´t?

Ta lohistas end ratastoolist voodisse. Ma võtsin end täiesti paljaks, seistes otse ta ees. Viskasin riided kõik hunnikusse. Danny võttis kaelast mobiili, asetas selle öökapile voodi kõrval. Tõmbas särgi üle pea seljast ning jäi siis ootama mind. Ma heitsin tema kõrvale, lükkasin eemale teki, mis mind tema juurde minemast segas. Hõõrusin end tema tugeva rinna vastu, nurrudes mõnust kui kass. Ennastunustavalt suudlesin Funkie nägu ja kaela, seejärel väheste karvakestega kaetud rinda, tasapisi libistasin end allapoole, jõudsin nabani... Hellitades seda keeleotsaga, kiskusin juba erutusest värisedes lahti tema püksirihma. Dan oigas, nautides täiega iga mu õrnematki puudutust. Aitasin tal püksid jalast, imetledes tema varjamata alastust, sest just selliseks oli Jumal teda loonud. Ta ootas, oli valmis ja tahtis. Ma jätkasin tema hellitamist, olles õnnelik, et tema on õnnelik, et ta on rahul ja üleni erutusest pingul.

Ma imesin ta peaaegu tühjaks ja siis tõmbas ta mind endale peale. Tasa oiates tegi ta kõik, mida suutis, hellitades ning muutes hulluks nüüd mindki. Ma kiskusin teda enesega kaasa ühe meeletu maailma piirile ja kukutasin taas maa peale tagasi. Kuigi me teadsime, et asjaolude sunnil pean olema alati mina see aktiivsem pool, oli ta siiski väsimatu ja pöörane kui loom. Ja minule näis, et mul ei saa kunagi olema temast küllalt.

Aga lõpuks hakkas õndsus kasvama üle pea. Enam ei suutnud Dan hoida tagasi plahvatust. Ma karjatasin, surusin küüned tema õlgadesse. Ta oigas ja mina kaotasin kontrolli oma hullunud keha üle. See hetk oleks võinud igavesti kesta... Tuba lõi keerlema ja kaotas hetkeks oma piirjooned.Viimse mõistuseriismega püüdsin hoida end veel tagasi, lootes, et ei küünista Danny õlgu veriseks, et ei tee talle haiget...

Tohutu jõud rebis mind äkitselt juustest ning samal hetkel röögatas Funkie metsikult. Ma ei taibanudki, miks tõusin järsku lendu ja prantsatasin siis kolinal kogu pikkuses põrandale. Polnud see enam õnnis taevasseminek ühti! Külm ja kõva põrand võttis mind määratu pauguga vastu. Esimeseks reaktsiooniks oli ajada end kiirustades istukile, et näha, mis kurat tegelikult juhtus? Polnud mahti mõelda valule, sest ilmselgelt sai Dan seda topelt. Ta aina oigas ja vandus nii roppude sõnadega, nagu ma eal tema suust pole kuulnud. Selleks oli ka põhjust, sest otse minu ja voodi vahel seisis mustanahaline, laiaõlgne kolge, kelle närv paistis olevat veel mustem kui tema nahavärv. Pagan küll! Kust see Danger siia sai?

Siis ta pöörduski ja käratas mulle:

„Pane riidesse, lirva!”Haaras maast kaltsu ja virutas selle mulle otse näkku. Jõudsin selle kinni püüda ning leidsin lähemal vaatlusel, et see on mu oma pluus. Karjatasin vaid kohkunult:

„Mis sul arus on, Danger?”

„Pea suu ja aja kestad selga!” tuli vastuseks.

„Sa ei vii teda ära!”nõudis Funkie õiglust. Ta tõmbas nüüd kohmakalt tekiserva endale peale, mis vahepeal oli kaugele voodinurka surutud olnud. Ihualasti oli ta seal voodis, jalutu ning täiesti võimetu oma au tagasi võitma. „Sul pole mingit õigust mu majja sisse murda!”

„Ega ma murdnud. Su uksed on lahti,” sõnas Bill täiesti rahulikult. „Mul on tugevama õigus. Teen, mida tahan, vaat nii! Sina, sant, ole parem kuss!”

Oh kurat küll! Ma olin Dangerit sellisena näinud elus vaid paar korda ja tookord polnud tema viha minu vastu suunatud.Selline käitumine tema poolt ei tähendanud midagi head.

Tõmbasin hirmuga pluusi selga.Istusin ikka vaguralt maas ja mõtlesin, et kui juba Danger vihast ogaraks läheb, on vist targem tema sõna kuulata.Pealegi ei suuda Danny mu heaks midagi teha, ta on Billy ees veelgi abitum kui mina.

Aga Funkie ei nõustunud Dangeri ülemvõimuga. Ta aina vandus ja sõimas ning Danger nähvas talle vahetevahel vastu. Ma olin sunnitud kuulama nende roppu kahekõnet, niikaua kuni järgmiseks riideesemeks saatis Bill jalahoobiga mu suunas lendu kollase miniseeliku.Tõmbasin selle ruttu üle jalgade ning julgesin lõpuks ka püsti tõusta. Mu aluspesu vedeles endiselt tema jalge ees, kuid ta ei üritanudki seda mulle kuidagi anda. Küllap arvas, et seda pole vaja ning mina arvasin, et kõige targem on vait olla.

„Kui sa Hüdrat ära viid, helistan kohe Kenzole!” ähvardas Funkie. „Ma laon kõik talle ette! Ma ei luba sul siin ülbet mängida!”

„Ära ole selles nii kindel, semu,”mühatas Bill külmavereliselt. „ Sa ei helista kuhugi!”

Oma ägedas vihahoos polnud Danny märganud, et öökapilt on tema mobiil ammu kadunud. Nüüd võttis Danger selle rahulikult põuest, näitas sõbrale ja viskas hooletult kolinal maha.

„Mida sa teed?” karjatas Funkie kohkunult, kui Bill kogu oma keharaskusega telefonile peale astus. Raginal, ilmse mõnuga, litsus ta selle laiaks, haaras siis jaki sisetaskust lapiku pudeli ning jõi ülbelt hea lonksu.

„ Mis sul arus on, Bill?” ägas nüüd Funkie, unustades korrapealt oma vapruse. „Sa ei või teda nii lihtsalt ära viia!”

„Kahjuks võin ma kõike, armas sõber! Ma viin selle litsi endaga kaasa ja vaatame siis, mis laulu see linnuke siis mulle ka laulab!” Bill ammutas pudelist veel ühe lonksu ja pöördus minu poole.Ta silmad olid hägusad ning ma alles nüüd hakkasin taipama,et Danger on tegelikult täitsa kuratlikult täis. Kuid see oligi just tema komme - juua nii, et teised ei märkaks, kui purjus ta tegelikult on. Ta läks lihtsalt peast segi, ilma, et tuigerdaks või lällutaks niisama. Ja just sellisena oli ta paraku eriti ohtlik.

Nüüd, olles algusega rahul ja kindel, et Funkie jääbki sinna, kus ta parajasti on, haaras Bill mul õlast kinni ning lükkas ukse poole, magamistoast välja, esikusse.Vastumeelselt olin ma sunnitud minema temaga kaasa, sest võidelda rusikatega Dangeri vastu kui ta on nii jumala täis see oleks ilmne enesetapp.

Aga äkitselt röögatas Funkie meie selja taga:

„Sa ei tee seda, Danger!” Selles hääles polnud enam ainult invaliidi abitus ega ka mitte lihtsalt ähvardus. Selles oli midagi hulga enamat ning Bill, olles kogenud võitleja, tabas ära ohu, vaid korraks pilgu üle õla visates. Mina ei jõudnud midagi taibata, kui ta mind ootamatult tugevasti otse keset selga tõukas. Kukkusin esiku vaibale lausa käpuli ning Bill ise viskus järsult näoli vastu seina. Samal hetkel täitis ruumi kõrvulukustav pauk!

Mis siis, et purjus, Danger teadis, mida teeb. Keeras ringi ja tormas tagasi, riskides saada järgmiselt kuulilt otsetabamuse.Õnneks seda ei tulnud. Bill haaras Funkie´l käest, pööras selle järsult kõrvale koos peos oleva relvaga ning lõi rusikaga invaliidile otse näkku. Ma nägin, kuidas revolver Danny käest kaarega põrandale lendas. Täisnurga all pöördus Funkie pea kuklasse ja ta ise langes elutult padjale. Liiga liikumatult. Liiga pea kuklas ja silmad kinni. Suunurka kogunes verd...

Mul võttis vaatepilt hinge kinni. Ma ei suutnud end isegi liigutada.Seisin ukse vahel ja vahtisin, suu ammuli toimuvat. Ma jõllitasin Funkie´t terve pika minuti, kuni Danger revolvri üles võttis ning minu juurde tagasi tuli.Ta ise tundus olevat niisamuti kohkunud.Taganes mitu sammu, enne kui pilgu Funkie pealt ära sai. Äkitselt nägi ta välja hulga kainem kui oli olnud enne lasku.

„Pane riidesse!”nähvas mulle.

„Sa tapsid ta ära, Bill!”oigasin jõuetult.

Ta suunas mulle näkku lelu, mis äsja oli teinud äärmiselt kõva pauku.

„Pole vahet, kes keda enne tapab.Varsti notime kõik üks-teist maha, siis pole mingit vahet!”

Mul hakkas väga tõsiselt hirm. Haarasin varnast oma jope, tõmbasin kiiruga kingad jalga ning läksin. Bill tõukas mind selga.Jättes ukse irvakile, sundis mind laskuma trepiastmetest alla ja suunduma pimedas seisva musta autosilueti poole. Ta avas mulle ukse ja käskis sisse istuda.

„Kui üritad jalga lasta, saad kuuli keresse!” hoiatas Danger.Istus rooli taha ning keeras süütevõtit. Vana hall võttis järsult paigast.Ma eelistasin kuulile kahtlast tulevikku ja arvasin, et teen õigesti, kui kuuletun tema käskudele.

Paremas käes revolver, mis nüüd rahulikult rooli peal puhkas, silmad kõõritamas kurjalt mind, nii juhtis Bill oma vana „Porschet”. Yeah, ta hüüdnimi polnud asjata pandud. Temasugusega peab tõepoolest ettevaatlik olema. Hetkel ma päris kahetsesin, et olin teda kunagi nimetanud OMA neegripoisuiks. Oleks olnud tervisele hulga kasulikum, kui ma oleksin algusest peale seitsme maa ja mere kaudu temast mööda käinud. Nüüd olin ma tema pantvang ning Funkie võib-olla hoopis surnud. Kes kurat ahvatles mind õhtul Dangeri kallal ilkuma? Ta pole ju sugugi targem kui Che. Miks küll talle ei panda rinnale punaste tähtedega silti - eluohtlik?

Ja nagu võiski arvata, kihutas ta otseteed oma koju, oma korterisse. Issand jumal! Ma ei tahtnud järjekordselt peksa saada. Mul oli ikka jube hirm nahas, tõepoolest. Kui ta ühe hoobiga juba Funkie´l pildi ära kustutas, mis siis veel minu niigi õrnast peast alles jääb? Ja see pool aastat, mis arst käskis väga ettevaatlik olla, pole ju veel täis. Tegelikult olin ma hirmust täiesti krampis. Ma ei julgenud iitsatada ega isegi hingata.Olin absoluutselt võimetu ennast kaitsma. Ja võib-olla kokkuvõttes oligi parem, et oma lõuad koomal hoidsin. Danger, teadagi, ei löö naisi, aga kui üks mees saab väga vihaseks, siis pole midagi imestada, kui temagi närv lõpuks katkeb.Aga jõud on tal ju tohutu...

Liiga kiiresti jõudis „Porsche”kohale. Peatus kummide vilinal trepikoja ees. Ja mulle näis, et mootor ise naerab mu üle.Kahjurõõmsalt, kiites Billy tegemisi heaks.

Danger lasi mind autost välja. Niipea,kui jalad alla sain, krabas õlast kinni.

„Ära puutu mind, mõrtsukas!”käratasin äkki, tõmbudes temast eemale.

„Pea suu!” Ta torkas revolvritoru mulle abaluude vahele ning mu jalad kiirustasid kui iseenesest pimedasse trepikotta.„Mul on veel üks kuul torus, nii et arvesta sellega!”urises Bill mu selja taga. Võib-olla muretses ta siiralt mu heaolu pärast.

Ma rühkisin trepist üles, ninas läppunud niiskuse ja mustuse ning kassikuse lämmatav lehk.Kui ta võtmega ukse avas, surus mulle toru nii selga, et ma tihedalt näoli vastu seina jäin. Jestas küll! - mõtlesin, endal higipiisad otsaesisel, külmad kui jää. Ta on jumala täis. Kui tema näpp juhuslikult kukele vajutab... Ta avas ukse ja haarates mul turjast, virutas jõuga korterisse. Kontsade klõbinal paiskusin vastu seina. Pöördusin ringi ning jäin hirmunult neegrit ootama.

Mu ilus, mustanahaline armuke! Natuke-natuke liiga kuri. Kulm julmalt kortsus, huuled tihedaks triibuks kokku surutud... Ta nägi välja pigem kui palgamõrtsukas, mitte kui sõber. Ühe käega tiris endal nahkjaki seljast, viskas selle riidevarna alla maha. Kass tuli nurrudes peremeest tervitama. Ei saanudki jalahoopi, nagu ma ootasin.Ta hoopis lükati viisakalt eemale, õeldes tõredalt:

„Sinuga tegelen ma hiljem!” Vaene kassilõust solvus, kuid paistis, et sai jutust suurepäraselt aru.Vaatas mind pea sama kurjalt kui ta peremees. Bill astus mu juurde, ikka endiselt revolver peos. Haaras mul järsult käest ning keeras selle selja taha nagu võmm. Lükkas enese ees otse magamistuppa ja viskas hooga voodisse. Kukkusin pehmele asemele ning kiirustasin istukile tõusma. Kurat võtku! Ma pole ju migi kalts, et võtan ühel ööl mitu meest järgemööda ette! Ma ei tahtnud enam mingit kuradima seksi! Saaks vaid eluga minema!

„Bill, lõpeta see pull ära!” käratasin talle kurjalt, ilmselt lootes, et ta kuulab mu sõna nagu üleannetu laps. „Ma ei kavatse sinuga magada!”

Ta seisis ukse juures, külmavereline ja kalk nagu ehtne killer. Nüüd, olles oma koduseinte vahel, nägi ta välja veel eriti enesekindel ja julge. Ta käskis lihtsalt ning lühidalt:

„Võta riidest lahti!”

See polnud kuigi suur probleem, sest mul polnud isegi aluspesu miniseeliku all.

Bill Tanger toetas ukse kõrval selja vastu seina ning keerutas relva peos nagu oleks see mänguasi.

Ma neelatasin kuuldavalt. Püüdsin koondada oma tahtejõudu vastuhakkamise nimel. Aga ma teadsin ette, et selles võitluses jään niikuinii alla. Kui ta vaid tahab, rebib ise mul riided seljast ja vägistab ära ning mul pole vähimatki lootust sellest õudusest pääseda. Mu ihu lõi värisema justkui palavikus. Meenus jälle too jube suveöö... Ja ma ei julgenud isegi mõelda selle peale, mis minust tookord pärast ebavõrdset võitlust järele oli jäänud. Issand Jumal küll! Kui sa vaid olemas oled... Ma ei taha jälle tunda end rüvetatuna, tühjaks väänatuna, häbistatuna...

„Bill, palun... palun, mõtle midagi muud välja...” anusin hääle värisedes.

„Võta riidest lahti!” kordas Bill. „Mulle ei meeldi seda kaks korda öelda!” Seejuures võttis ta taas pudeli ning ammutas sellest veidike julgust.

Värin muutus aina hullemaks. Hambad juba kippusid plagisema suus. Vastu tahtmist tõstsin käed pluusinööpide juurde. Kaks nööpi tulid lahti kui iseenesest ja samas valgusid pisarad silma.

„Bill, palun sind...” sosistasin veel kord. Mõtlesin, et tal on ju ometi süda sees.Ta teab mu minevikku.Ta ei või mulle nii teha!

Danger suunas revolvritoru otse minule ja astus kaks sammu lähemale. Surus tigedalt läbi hammaste:

„Ära aja mind veel vihasemaks kui ma olen, plika!”

Paluda halastust oli niisiis mõttetu, aga lihtsalt täita tema nõudmisi... Ei! Ta ootas hetke, et näha, kas täidan ta käsku või mitte. Kui ma seda ei teinud, haaras ise mu pluusist. Tõmbas korra ning ülejäänud nööbid lendasid ühe ropsuga eest. Klirinal mööda põrandat laiali. Kerge tõukega lükkas Danger mu pikali ning ma ei julgenud vastu vaielda, sest revolvritoru oli see, mis mulle pidevalt näkku vahtis. Pagana Funkie! Oli tal tarvis see riistapuu välja koukida! Kust kurat ta selle üldse oli saanud?

„Kui sa minust Kenzole iitsatad... ma löön su, raisa, maha!” lubas mustanahaline heldelt. Siis istus mu kõrvale ja libistas vasaku käe üle mu paljaste rindade. Suunurgas tuksatas õel muie. „Näita mulle, Hüdra, millest sa praegu Funkie juures napilt ilma jäid. Proovi uuesti, minuga, las ma aitan sul lõpuni minna...” sosistas ta vaikselt, lausa hellalt. Kuid järgnev tuli taas vihaga: „Te olite ju nii hoos, et ei märganud kumbki, kuidas ma juba tükk aega sealsamas toas seisin! Teil polnud mahti isegi ringi vaadata! Niiviisi sa siis vannudki mulle truudust, kallis Hüdra? Naerad ja irvitad mind ning lähed siis otseteed sandiga keppima! Sa oled üks kuradi neetud libu, raisk! Mul on päris kahju sind siit toast elavana välja lasta! Ma loodan, et mu mõistus keerab nii ära, et ma lasen selle kuuli ikkagi sulle keresse! See oleks ehk kõige mõistlikum tegu, mida ma üldse elus olen teinud!”

Üle keha värisedes talusin vastumeelselt tema puudutusi. Ta tegi seda meelega ettevaatlikult, vaevu tabades näpuotstega mu nahka. Ta oskas mind erutada ja tavalises olukorras oleks see mulle vägagi meeldinud. Kuid säärase hirmuannuse juures, kus pealegi revolver vahib kahekümne sentimeetri kauguselt otse näkku, mõjus tema tehnika otse vastupidi. Ma lamasin liikumatult tema ees, hammustades huult. Oodates kannatlikult hetke, et ta veidigi oma tähelepanu kõrvale juhiks. Ehk siis ikkagi õnnestub...

„Ja mina veel tunnistasin, et armastan sind!” pahvatas Bill äkki kibedalt naerma. „Ma arvasin, et armastus, see on suur ja ilus tunne! Isegi siis, kui armastan sind üksi... Jobu olen! Kretiin! Ma astusin Kenzo käsust üle ja saingi oma palga.Tead sa, plika, Kenzot tuleb kuulata ja uskuda, tema kogemusi tuleb arvestada. Tema on meist kõigist tuhat korda targem. Tema teab, mida räägib. Nüüd ma lõpuks tean - truudus, see on jama! Armastus on ainult illusioon, seda pole olemas! Oma süda on su kõige alatum reetur! Armastus - see on pask, mida tagant sisse pannakse ja eest välja ropsitakse! Kogu see elu süsteem on üks suur nõmedus! Ta on valet ja nõmedust otsast-otsani täis! Kurat, kellele ja milleks seda kõike vaja on!?” Ta jõi veel lonksu ning virutas äkki pudeli vastu seina puruks. Siis tõusis laisalt, kiirustamata, väsinult.Vaatas kibeda muigega revolvrit oma peos ning küsis justkui minu käest: „Kas ta tahtis mind maha lasta? Vana hea Funkie laseb mulle kuuli selga? Uskumatu...” Ja Danger vangutas mõtlikult pead.

Mina ootasin veel, poollamades alandlikuna keset korrastatud voodit. Pluus oli lõhki ning hirmu pärast ei julgenud isegi hingata.