Читать книгу Maali mulle lootus III osa. Maali mulle lootus - Erika Nessel - Страница 5

Veel kord, jälle tõmbusid ta kulmud ninajuurele kokku ning raevu täis pilk koondus taas minule.Säärane muutus pani mind sisimas hirmust võpatama. Danger vaatas mind kaua vaikides, korjates ehk kokku aja jooksul kogunenud vimma.

„Ma vist ikkagi tapan su,” arvas Bill lõpuks täiesti külmalt. „Aga enne tahaksin veel kuulda, kuidas sa mu käte vahel mõnust oigama hakkad. Ma tahan, et sa pakuksid mulle seda rõõmu. Luban, et teen kõik,et sul rohkem kui hea oleks...Võib-olla mõtlen ma siis ümber ning jätan su segi ellu.Yeah, see oli uhke, kuidas sa Funkie peal ratsutasid - nagu pornofilmis! Sa olid kaunis, sa olid tõesti ilus!”

Bill keeras mulle hetkeks selja,et visata revolver riidekapi otsa.Pagana kõrge kapp - minu jaoks küll. Ma poleks mingi hinna eest sinna ulatunud. Mu õhkõrn lootus, et ehk õnnestub relv ära näpata ning sellega ähvardades Dangerile hirm nahka ajada, läks lõplikult luhta. Nüüd jäi üle vaid üks ja kõige labasem variant: lihtsalt põgeneda.

Aega polnud antud ei mõtlemiseks ega kõhklusteks. Ja kasutades hetke, kuni Bill veel seljaga minu poole seisab, kargasin äkitselt voodist välja.Täie hooga sööstsin ukse poole. Kuid! Dangeril olid liiga pikad käed. Mis tasus tal astuda üks samm ja mul turjast kinni krahmata?

Pluus raksatas. Inerts kiskus mind edasi, aga Bill tõmbas hoopis tagasi. Nii tegin tahtmatult toas täistiiru ja maandusin Billy rinna najal, justnagu olekski see olnud kogu minu tormamise lõppeesmärk. Aga see polnud nii! Võitlusvaim oli äkki tärganud, viha lahvatas. Ma virutasin talle kogu jõust rusikaga makku.Teise korra veel ja isegi kolmanda.Pagan võtku! Sama hästi oleksin võinud taguda vastu seina! Ei mingit reaktsiooni. Tema kõhulihased olid nii treenitud, et hoopis mu rusikas sai rängalt haiget.

Vähemalt peajagu minust pikem, ja nii, ligikaudu viis korda tugevam, haaras ta lõpuks mul kätest ning keeras need selja taha risti - oi, kuidas seepeale õlgades valus hakkas!

„Kuhu nüüd minek, neiu? Ma pole veel oma juttu lõpetanud. Sa kuulad mind ära!” tuletas Bill kurjalt meelde. Tundus nii, et tal sai mu toksimisest lihtsalt villand.

„Lase mind lahti! Sa oled kretiin! Oled üks napakas, hull neeger! Ma ei taha su ila kuulata! Mind ei huvita sinu luulud!”

„Hoia oma suu kinni!” käratas Bill kannatust lõplikult kaotades ning seejuures tema raevukalt välkuvad silmad valgusid sootuks verd täis.

Ma rabelesin kogu jõust, püüdes end lahti rebida tema liiga tugevate käte vahelt. Isegi selja taha väänatud käed ei hoidnud mind küllalt kinni. Vandusin ja sõimasin teda kõige ropumate sõnadega, mis iial üle mu huulte on tulnud. Siis lasi ta mind lahti - vaid korraks. Seda oligi mulle vaja. Kuigi õlas raksatas valu, keerasin käe järsult sirgeks ja lajatasin üles - mustanahalisele otse vastu lõugu. Billy pea tõmbus kõrvale ja taha.Vaevalt, et minu löögi tugevusest, pigem ehk ettevaatusabinõuna. Parem käsi haaras mul instinktiivselt õlast. Polnud tarvis mõelda, mida teha. Ma lõin kogu jõust hambad tema pöidlasse. Nüüd igatahes mõjus. Bill karjatas valust ja vabastas mind lõplikult. Kuid ma ei oodanud, et ta on võimeline ka ise lööma. Aga näis, et viha tema hinges oli ületanud kõik piirid. Dangeri käsi tõusis ning andis mulle lahtise peoga niisuguse obaduse vastu vahtimist, et ma ei taibanudki, kuidas voodisse tagasi lendasin.

Maandumine osutus pehmeks ja vetruvaks, kuid sel korral polnud ma siin enam üksi, sest Danger ise vajus mulle kogu oma massiga peale.Löögi tagajärjel oli peas imelik, õõnes tunne. Ma ei suutnud veel mõista, mis oli juhtunud, kui tundsin Dangeri kätt oma seelikut üles kiskumas. Vandudes ja vihast hambaid kiristades tõmbas ta ühe käega püksirihma valla.

Veel kord proovisin ma põgeneda, kuid tema hoop oli mind juhmiks ja jõuetuks teinud. Ma ei suutnud muud, kui vaid nuuksudes halastust paluda. Tagajärjetult püüdsin teda eemale lükata, kuid seegi oli mõttetu.Ta tahtis mulle haiget teha.Ta sai, mida tahtis. Tema jõuline rütm ei tekitanud mu kehale naudingut.Vastupidi, püsis ja kasvas veelgi hirm, tülgastus, vastikustunne jõhkruse ees, millega Danger nüüd uhkustada võis. Sel hetkel lubasin enesele, et ei andesta seda Billyle iial, et tapan ta omaenese käega, kui Kenzo seda ise ei tee... Aga mu jõud oli nüüd otsas.Lamasin tundetu nukuna tema käte vahel ja nutsin taga oma kaotatud au. Kõige hullem, et olin alati pidanud Billyt oma sõbraks. Ma ju teadsin alati, et ta on endine narkar, sellisest võiks kõike oodata, aga et veel ka vägistaja... sellest sain ma teada alles sel ööl. Avastasin temas reeturi, perverdi, värdja ning tundsin vastikust oma naiivsuse pärast, sest alles äsja oleksin äärepealt kaotanud talle oma südame. Bill Tanger pole tegelikult midagi väärt, sest ma vihkan teda! Vihkan rohkem, vihkan veel!...

Mul oli küllalt aega mõtiskleda kuni ta lõpuks orgasmini jõudis. Vandesõnu urisedes vajus mu kõrvale lamama, hoidis veel hetke mul ümbert kinni. See oli pigem refleks, mitte embus, mis tingitud tänutundest pakutud naudingu eest. Ma lükkasin tema käed eemale ning keerasin Dangerile selja. Tõmbasin nuttes end kerra, soovimata eal teda enam näha.

Bill tõusis vaikides. Ainult voodi krigises tasa. Nägin silmanurgast, kuidas ta mind silmitses: täiesti ükskõikselt. Ei mingeid tundeid. Ei kahetsust ega isegi mitte põlgust. Siis kolis ta voodi servale, kohendas riideid ning jäi lihtsalt sinna istuma. Ma ei tahtnud, ent siiski pidin teda nägema.

Tüki aja pärast langetas ta pea käte vahele ja äkki oigas valjult, nagu teeks miski talle tohutult valu. Ma nutsin, olles kaotanud tahte põgeneda, kõik oli nii mõttetu, millelgi siin ilmas polnud enam tähtsust. Hinges valitses täielik vaakum, vaid pisarad ikka endiselt voolasid padjale. Ma ei suutnud summutada nuukseid.

„Jää vait!” urises Bill tasa, istudes liikumatult küürakil, pea sügaval käte vahel. Ma püüdsin, kartes teda nüüd tõsisemalt kui eales varem, ent käsu korras oli võimatu oma meeleheitlikest tunnetest üle olla. Pettumus oli liiga suur. Ma tõesti ju uskusin, et Danger on sõber...

„Jää ometi vait!”

Ma polnud kunagi varem Dangeri suhtes hirmu tundnud. Nüüd lõpuks ma kartsin teda.Tõsiselt. Ma olin lõpuks ometi aru saanud, et Bill Tanger ei mõista nalja ega talu ammugi vastuvaidlemist - täpselt niisamuti nagu Kenzo ise. Neelasin vägisi nuuksed alla, jäädes veel summutatult luksuma. Kogusin tükk aega julgust, et öelda talle see üksainus sõna, mida ta mu silmis vääris:

„Värdjas!”

Esialgu ei reageerinud Danger sellele mitte kuidagi. Lihtsalt põrnitses avali ust enese ees ning õllejäänuseid nurgas, käed lõdvalt põlvede vahel rippu.

„Värdjas...” kordas ta lõpuks vaevukuuldavalt. See kõlas kui tõdemus. Siis, kibedusest katkeva häälega jätkas: ” Nüüd võttis värdjas kätte mõõga ja purustas kristallist tuleviku... Ta tappis oma unelmad, mida ise tuhat aastat oli pikisilmi oodanud... Ja verise mõõga torkas ta maasse, et kaevata sinna omaenese haud...”

Ma ei suutnud mõelda temaga kaasa. Need sõnad kõlasid nagu tsitaat ulmeraamatust, ilmselt tähendas see hetkel Billyle midagi olulist, ent mina mõtlesin vaid sellele, et vihkan teda elu lõpuni, nii kaua, kui elupäevi mulle on antud! Kaua vaikis ta jälle, siis haaras kahe käega äkki peast, surus jõuga näpud sügavale juustesse ning vajus nuuksudes küüru.

„Neetud! Neetud jobu! Mida ma ometi tegin!...” Dangeri õlad vappusid tagasihoitud nutust. Vaevu kostsid mu kõrvu tema nuuksed. Nii nutavad tugevad, siis kui tunded on tahte üle võimust võtnud, kui kõik näib olevat igaveseks kadunud... aga minna tal lasta ei tahaks... Kuid musklijõud siin ei aita. Mitte miski ei aita, kui armastus lihtsalt läheb ära...

Mina talle kaasa ei tundnud. Las kahetseb elu lõpuni, mina ei andesta talle iial!

Ootamatult kargas Danger jalule. Ma võpatasin,oodates uut rünnakut. Kuid ei, ta ei rünnanud. Esialgu asus ta hoopis mööda tuba edasi-tagasi tammuma, nagu oleks see puur, millest pääsu niikuinii pole.Kolm sammu paremale, kolm vasakule, pööre.

„Oh, Hüdra, sul pole aimu, kuidas mina sind praegu vihkan! Ära haletse ennast - see, mis ma tegin, on vähim, mida sa ära teeninud oled!” pahvatas ta lõpuks südametäiega.„Ja tead sa, miks? Sest sa oled mind kõik need neli aastat lihtsalt lollitanud! Ma uskusin sind, ma armastasin, imetlesin sind, aga millega sa mulle vastad? Ma dresseerisin sind nagu metsikut looma, kui sa meie hulka tulid ja kartsid, et iga pilk, mida poisid sulle saadavad, lõpeb vägistamisega! Ma mäletan, kuidas sa võpatasid iga kord, kui Funk sind puudutada julges. Kas ma tookord sundisin sind millekski? Kas tegin sulle haiget? Ei, ma püüdsin võita su usaldust,sest ma tahtsin sind tõeliselt, tahtsin sind endale.

Aga mida ma selle eest sain? Ainult selle, et sa muutusid litsiks! Et sain kasutada sind nagu igaüks teinegi! Ei raasugi tundeid sinu poolt! Ma ei tahtnud sind kasutada, Hüdra! Pagan võtku, ma tahtsin sind armastada, sind kogu südamest hoida! Kaks korda sa päästsid mu elu, aitäh, ma ei unusta seda iial. Kuid milleks? Ja alles nüüd kuulsin ma sinult lubadust, et sa tahad minuga kaasa tulla. Sa ütlesid, et armastad mind, et nüüd lõpuks oled sa valmis! Kas ikka oled, kui ma olen su silmis vaid tühine värdjas? Ainult praht, mida sa üles korjata ei kavatse?! Ma kuulsin iga su sõna, mu kaunitar! Siis viskas mul närv üle, ma ei tahtnud avalikult sinuga vaielda, sest see, mida tunnen, on minu isiklik asi. Ma ei suutnud sinna enam jääda, läksin ära, arvasin, et ehk saan üle, ehk ununeb, kui joon ennast selle puhul maani täis... Aga ei, siis äkki tahtsin sulle hoopis kätte maksta. Ootasin sind väljas, lootsin, et tuled üksi ja puha. Kuid võta näpust! Sa tulid hoopis Funkie´ga koos, viisid ta kenasti koju. Loomulikult ma aimasin, et sa ei lähe iial ühegi mehega kaasa selleks, et talle head ööd soovida. Ma kõhklesin väga kaua, enne kui julgesin akasse vaadata. See, mida nägin, tegi niisugust piina, mida ma enam taluda ei suutnud. Sa reetsid mind, sa naersid mu üle, sa kasutasid mind ära...” Bill vakatas, jäi korraks tardunult seisma keset tuba, pilk kuskil mälestustes kinni. Siis pöördus taas minu poole. Kibestunult naeratas iseendale. „Oled sa juba unustanud, kes sind enda varju peitis, kui sa Funkie avarii tõttu miinustes olid? See jamps kestis tervelt kolm kuud, täpselt nii kaua, kuni Funk haiglas vedeles. Mina ei hüljanud sind, andsin sulle raha ja peavarju alati, kui sa seda vajasid. Aga võib-olla pead sa viha sellepärast, et mind polnud kõrval, kui plikad su läbi peksid? Sa tead ju, et ma käin koguaeg tööl, mitte kellelgi meie kambas pole selleks nii palju kannatust, et ise veidi oma elamiseks teenida. Aga mina käin tõesti tööl! Ma ei suutnud iga su neetud sammu kontrollida. Sinu pärast oleksin ma niigi äärepealt oma kohast ilma jäänud. Ja kes kurat ajas sind sinna kõrtsi öösel eluga riskima? Mina või? Sa teadsid suurepäraselt, et Karpoid ootab juhust! Ilma minuta oleks ta sind juba sealsamas avariikohal tükkideks rebinud. Vaata, tibuke, nüüd sa siis tänasid mind, ütlesid, milline naljakas kretiin ma olen, kuidas ma sulle pinda käin... Ma ei ajanud sind selleks nädal aega taga, tahtsin sinuga leppida, sest mu hing ei leia hetkekski asu, kui sa mulle ei naerata. Hea küll, ma olen nõus, olen tohman, olen neetud idikas, et sinust üle olla ei suuda. Tegelikult pole sa ju kärbsesittagi väärt. Oled tavaline libu! Mida põrgut mina siis veel lootsin?” Ta vakatas taas. Mina ei julgenud liigutada. Lebasin hiirvaikselt kägaras oma asemel ja kuulasin teda, tundmata endiselt midagi muud peale ääretu viha. Äkki vaatas ta mind hoopis teise pilguga. Selles oli meeleheidet ja igatsust ning väike kübeke lootustki. Ikka veel. Ta sosistas vaikselt: „Kas sa ka tead, kuidas tahaksin ma vahel siit Kenzo põrgust minema pääseda? Ei, sa ei tea, mida üks põrunud neeger igatseb, sest sul pole lihtsalt nii palju ajurakkegi peas. Ma ei taha enam karjakaupa naisi, ma ei taha juua iga päev ühte ja sama odavat õlut. Ma lihtsalt tahan endale kodu. Ma ei tea, - kurat võtku! - võib-olla olen ma sellise elu jaoks juba liiga vana? Ma vajan midagi kindlat, vajan peret, armastust, midagi kindlat, et silm puhkaks, kui tuppa astun... Kodutunnet lõppude-lõpuks. Tead sa, mis see on? Kümne-aastasena kaotasin ma selle tunde, sest ajast olen ma püüdnud mõtteidki sellest vältida. Ma saan sinust aru, Hüdra, sest ilmselt SINA pole seda iial küllalt hästi tunda saanud.” Tema hääl katkes korraks, silmanurgas läigatas pisar. Üksainus. Bill tõmbas selle käeseljaga ruttu ära, aga tema hääl värises veidi, kui ta jätkas: „Ma näen seda tihti unes - oma lapsepõlvekodu. Kuid ma olen seal ise peremees ja puha... Ma istun maja trepil ja aina meisterdan puust mänguhobust. Paraku valmis ma seda iialgi ei saa. Maja ees mängivad lapsed, poisid-tüdrukud läbisegi, ja üks pisike poiss istub mu kõrval, vaatab otse silma sisse ning muudkui ootab, millal see hobune ometi valmis saab... Ma teen seda tema jaoks, ja tema aina ootab ja ootab, aga valmis ma seda ei saagi. Neetud! Iga kord ärkan ma enne üles või läheb see mul hoopis käes katki... Ja ärgates on alati selline valu ja ängistus hinges...” Seekord rebis pisar end lahti ja voolas üle kareda põse. Bill neelatas kuuldavalt, pööras mulle selja, et saada tunnetest jagu. „Mine tagasi,” sõnas ta tasa. „Mine ja naera mind jälle. Eks räägi Funkie´le mu unenägudest, saate terve kambaga irvitada. Olgu pealegi teil lõbus. Siis lähen ma ära. Lihtsalt, ma ei teagi, kuhu, sel polegi tähtsust...” Bill tõmbas peoga üle silmade ning hakkas taas mõttessevajununa tuba mõõtma. Kolm sammu sinna, kolm siiapoole. Ümberpöörd. Ja jälle. Nüüd lõpuks oli ta rahulik.Oma mõtete ja igatsustega üksi. „Sa oled ju naine, Hüdra,” ütles ta pika vaikimise järel. „Sa pole ammu enam mingi plika. Minu arvates peaksid sinagi juba veidi hakkama tuleviku ja perekonna peale mõtlema. Kui sa ükskord saad kakskend kuus täis, ei taha sa enam Onnist midagi kuulda. Onn - see on ju vaid hulkurite pelgupaik. Me oleme siia liiga kauaks jäänud. See pole ju elu, see on eksisteerimine, oma aastate raiskamine. Ma ei tea, millest sina mõtled, mis sind siin ikka veel kinni hoiab? Kavatsed äkki oma elu L.J.-ga siduda? Ha-ha-haa! Sa oled loll! Lance on palju mõistlikum kutt kui mina! Lance saatis su persse niipea, kui sa oma rikkuri korterist välja lendasid! Ja tegi ka väga õigesti!” Dangeril oli põhjust naerda, vangutada Jasoni kiituseks pead. „Ah, kurat küll, - see Lance isegi meeldib mulle! Temas on midagi! Ta on kangust täis, vastupidav ja kaval kui väike saatan! Ma ei oska tema kohta midagi halba öelda. Ja ta pole nii loll, et armub libusse, kes on valmis iga päev uue riista otsa hüppama!”

„Noh, kurat, aitab juba moraalist!” ajasin end lõpuks vihaselt istukile.„Ma ei taha Lance´st midagi kuulda! Ta on sinuga võrdne väärakas!” Dangeri viimased sõnad tegid mu olemise tõega vastikuks. Ma ikka veel ei tahtnud tunnistada, et Jason mind nii lihtsalt maha jättis. Ei jätnud ju! Pealegi pole ma pooltki nii lits, nagu tema seda arvab!

„Vaat seda sa kardad kuulata, eks ole?” hakkas Bill Tanger õelalt irvitama. „Tore on. Su hingeraasuke nutab ikka endiselt Lance´i taga. Ma polekski armukade, kui näeksin sind ainult teda hoidmas. Lance on ju lahe kutt, aga sa ju vandusid mulle armastust, lubasid minuga kaasa tulla, rajada lõpuks mingisugune kodu. Sa üha korrutasid, et armastad mind - mäletad? Ma arvasin, et sa tõesti tahad seda. Miks sa nii teed ? Miks sa minuga koguaeg mängid? Miks ometi, kui sa tegelikult jumaldad hoopis Lance´i ja samas kepid Funkie´ga nagu hull? Kus persses peitub sinu moraal, au või eneseväärikus? Võimalik muidugi, et sa isegi ei tea nende sõnade tähendust. Püha Jumal! milline jobu ma tõesti olen, et sinust loobuda ei suuda! Mida põrgut ma ühest hoorast üldse lootsin? Sa ei jaksa ju päevagi kellegile truu olla! Sa oled lapsest saadik libu ja sa jääd selleks, kuni su hambad ja juuksed välja kukuvad, kuni suguhaigustest kärna lähed! Ja kui sa ükskord oma uhke karjääri lõpetad, siis mitte sellepärast, et sa ise enam ei taha, vaid et sa oled nii ära väntsutatud, et valgud voodi pealt maha, kui mõni jobu ikka veel sind sinna asetada püüab! Ükski mõistusega mees sind ju varsti niikuinii enam ei puutu!”

Selle peale kargasin küll raevukalt voodist välja. Kohendasin minit ning nööpisin värisevate kätega kaks alles jäänud pluusinööpi kinni. Tõmbasin jaki hõlmad kokku ning seega olin jätkuvaks lahinguks valmis. Noh, ükskord ometi mulle aitab kah moraalist!

„See pole sinu asi, mis või kes ma olen või kellega ma käin! Sina pole kindlasti mees, kes mu tulevikku vahtida võiks, sest sa oled üks neetud, hullarist ärakaranud perverdirajakas! Sinuga ei saagi mingit räpast perekonda luua, sest keegi endale sellist jobu kaela ei taha! Sa oskad vaid naisi röövida ja vägistada. Ajad kord aastas viagraga oma riista turri ja pead end siis vingeks meheks, eks ole! Ma pole kindel, kas sa veel takkapihta ka omaenese lapsi vägistama ei hakka, sellisest narkarist võib ju kõike oodata!”

Bill seisis otse mu ees, nii suur ja pikk ja lai, nagu ta oli. Ma oleksin võinud arvestada oma kogemustega, et ta ei talu eriti kääbuste poolt sõimamist. Aga ma läksin hoogu ja olin hetkel maruvihane. Selle karjumise peale katkes paraku tema kannatus lõplikult. Bill haaras mul kahe käega õlgadest kinni, raputas korra, et ma vait jääksin ning lükkas siis jõuga vastu seina. Mulle näis, et selle vahemaa läbisin justkui lennates. Pauk seljaga võttis korraks hinge kinni.

„Sa lausa nõuad, et ma sind maha lööksin!” röögatas nüüd temagi. „Sa ei või rahule jätta! Funk juba sai lõuga, ma ei tea, kas ta ellugi jäi! Võib-olla ma hoopis murdsin tema kaela! Sa tahad sama, eks ole? Usu mind, Hüdra, see polegi kuigi raske, aga ma ei tahaks sinusuguse pasa pärast vangi minna! Ainult see hoiab mind praegu tagasi! Ma tean, et nad nuhivad niikuinii välja, kes su, raisa, teisse ilma saatis! Kuigi sellise krõhva mõrvamise eest peaks mulle peale maksma!”