Читать книгу Tearlingi kuninganna - Erika Johansen - Страница 2

Kelsea Glynn istus täiesti liikumatult ja vaatas, kuidas väeüksus tema eluasemele läheneb. Ratsurikolonnil olid nurkades piilurid ja kõik mehed kandsid Tearlingi kuningliku ihukaitseväe halli mundrit. Ratsanike mantlid lehvisid tuules, paljastades nende hinnalised relvad: mõõgad ja lühikesed noad, kõik Mortmesne’i terasest. Ühel oli koguni sõjanui, Kelsea nägi sadula küljes turritamas tolle ogalist pead. Sellest, kui mornilt mehed oma hobused maja poole suunasid, võis selgesti aru saada, et nad on tulnud siia vastu tahtmist.

Kelsea istus, mantel seljas ja kapuuts peas, maja välisuksest umbes kolmekümne jala kaugusel kasvava puu okste vahel. Tema rõivad olid kapuutsist kuni samblakarva saabasteni sügavrohelised. Kaelas rippus tal puhtast hõbedast keti otsas safiir. Kalliskivil oli tüütu komme lipsata Kelsea särgikaelusest alatasa välja, ükskõik kui sageli ta seda sinna ka tagasi ei torganud, ning tänase häda põhjus oligi just safiir.

Üheksa meest, kümme hobust.

Ratsanikud jõudsid majaesisele rehitsetud muldteele ja tulid hobuse seljast maha. Kui nad kapuutsi peast lükkasid, nägi Kelsea, et kõik on temast palju vanemad. Mehed olid kolmekümnendates või neljakümnendates eluaastates, karmi parkunud näoga, mis kõneles ohtratest lahingutest. Sõjanuiaga sõdur pomises midagi ja tema kaaslaste käsi läks sedamaid mõõgapidemele.

„Parem, kui sellega kiiresti ühele poole saame.” Nende sõnadega astus pikk kõhn mees, kelles käskiva tooni järgi võis ära tunda juhi, ette ning koputas kolm korda välisuksele. See läks sedamaid lahti, just nagu oleks Barty tulijaid kogu aja oodanud. Isegi oma vahipostilt võis Kelsea näha, et Barty ümar nägu on kortsudest küntud ning silmad punased ja paistes. Ta oli saatnud Kelsea hommikul metsa, et tüdruk ei peaks nägema tema kurvastust. Kelsea oli vastu vaielnud, aga Barty ei võtnud teda kuulda ning lõpuks lausa lükkas ta uksest välja, öeldes: „Mine jäta metsaga hüvasti, tüdruk! Küllap läheb hulk aega, enne kui sul lastakse jälle vabalt ringi liikuda.”

Siis oli Kelsea läinud ja hulkunud terve hommikupooliku metsas, ronides üle maha langenud puude ning peatudes aeg-ajalt, et kuulata laane vaikust – täiuslikku hääletust, mis tundus selles ülimalt elurohkes paigas nii ebatavaline. Igavuse peletamiseks oli ta püüdnud paeltega isegi ühe küüliku ja lasknud selle siis jälle lahti. Bartyl ja Carlinil polnud liha vaja ning talle ei meeldinud tappa. Vaadates, kuidas küülik keksleb eemale ja kaob metsa, kus Kelsea oli veetnud lapsepõlves nii palju aega, lausus ta taas tolle sõna, ehkki sellel oli tema suus tolmumaitse: kuninganna. See kõlas kurjakuulutavalt ning näis ennustavat sünget tulevikku.

„Barty.” Kompanii juht tervitas uksel seisjat. „Palju vett on merre voolanud.”

Barty pomises midagi arusaamatut.

„Me tulime tüdrukule järele.”

Barty noogutas, torkas kaks sõrme suhu ning vilistas valjusti ja läbilõikavalt. Kelsea libistas end vaikselt puu otsast maha ja kõndis kaitsvast metsast välja, süda sees vasardamas. Ta teadis, mismoodi kaitsta end noaga üheainsa kallaletungija vastu – seda oli Barty talle õpetanud. Aga too hambuni relvastatud väeüksus heidutas teda. Kelsea tajus endal kõigi nende meeste hindavat pilku. Väljanägemise poolest ei meenutanud ta kaugeltki kuningannat ning teadis seda ise väga hästi.

Juht, karmi näoga mees, kelle lõuga ääristas arm, tegi tema ees sügava kummarduse. „Teie Kõrgus. Mina olen Carroll, lahkunud kuninganna ihukaitseväe kapten.”

Möödus hetk ja siis kummardasid ka teised. Sõjanuiaga kaardiväelane painutas ennast ehk üksnes tollijagu, nii et lõug jõnksatas vaevumärgatavalt allapoole.

„Me peame nägema märki,” pomises üks sõdur, kelle nägu jäi peaaegu täielikult punase habemepuhma varju. „Ja kalliskivi.”

„Kas arvate, et ma võiksin kuningriiki petta?” küsis Barty karedalt.

„Ta ei ole sugugi ema moodi,” vastas punase habemega mees teravalt.

Kelsea punastas. Carlini jutu järgi oli kuninganna Elyssa olnud klassikaline Tearlingi iludus – pikk, blond ja nõtke. Kelsea oli samuti pikk, aga ta oli tõmmu ja tema nägu ei saanud parimagi tahtmise juures ilusaks nimetada. Sale ei olnud ta samuti kuskilt kandist: kuigi ta liikus palju, oli tal ka suurepärane söögiisu.

„Tal on Raleigh’ silmad,” tähendas teine sõdur.

„Ma tahaksin ikkagi näha kalliskivi ja armi,” vastas juht ning punapäine mees noogutas samuti.

„Näita neile, Kel.”

Kelsea tõmbas särgi alt välja safiirripatsi ja tõstis valguse kätte. See ehe oli rippunud tüdrukul kaelas nii kaua, kui ta mäletas, ja praegu valdas teda vaat et vastupandamatu soov kiskuda see ära ja anda neile tagasi. Aga Barty ja Carlin olid juba kinnitanud, et ei luba seda teha. Ta oli Tearlingi kroonprintsess, täna oli tema üheksateistkümnes sünnipäev ning see oli Tearlingi kuningatel Jonathan Tearist alates olnud troonile tõusmise iga. Kelsea võib karjuda ja vastu punnida niipalju kui tahab, kuninganna ihukaitseväelased viivad ta ikkagi tagasi lossi ning sunnivad istuma siidi ja sametisse riietatuna troonil nagu vangi, kuni palgamõrtsukas talle otsa peale teeb.

Juht noogutas kalliskivi nähes ning Kelsea raputas tagasi varruka, paljastades käsivarre, millel ulatus randmest biitsepsini pikk noaterakujuline arm. Paari mehe suust kostis pomin ning esimest korda pärast kohalejõudmist lasksid nad käel mõõgapidemelt langeda.

„Olgu siis peale,” kuulutas Carroll karedalt. „Hakkame minema.”

„Üks hetk.” Nüüd astus ukselävele Carlin, lükates Barty tasakesi kõrvale. Ta ei teinud seda sõrmede, vaid randmetega, ilmselt valmistas artriit talle täna põrguvalu. Vana naise välimus oli laitmatu nagu alati, valged juuksed olid kuklas kenasti nõeltega üles pandud. Kelsea märkas üllatusega, et ka tema silmad on natuke punased. Carlin ei andnud kunagi pisaratele vaba voli – harva, kui ta üldse tundeid välja näitas.

Carlinit nähes ajas mitu ihukaitseväelast selja sirgu. Neist paar, sealhulgas sõjanuiaga mees, astus koguni sammu tagasi. Kelsea oli alati mõelnud, et Carlin näeb välja, nagu oleks ise ka kuninglikust soost, aga oli ometi üllatunud, nähes mõõgamehi ühe vana naise ees aukartust tundmas.

Jumalale tänu, et mina ainus ei ole.

„Esitage tõendid!” nõudis Carlin. „Kust me võime teada, et olete lossist?”

„Kes veel võiks osata teda praegu siit otsida?” küsis Carroll.

„Mõrtsukad.”

Mitu sõdurit hakkas õelalt itsitama. Aga see, kellel oli sõjanui, astus ette ja otsis midagi põuest.

Carlin vaatas talle otsa. „Sind tunnen ma küll.”

„Ma võtsin kaasa kuninganna korralduse,” ütles mees Carlinile, tuues mantli alt nähtavale aastatega kollaseks tõmbunud paksu ümbriku. „Juhuks kui teil peaks olema meelest läinud.”

„Neid pole vist just palju, kellel sinu nägu meelest läheb, Lazarus,” vastas Carlin ja tema häälest aimus pahurust. Ta voltis paberi kiiresti lahti, ehkki artriidist puretud sõrmedega pidi see olema kuratlikult valus, ja laskis pilgul sellest üle käia. Kelsea silmitses lehekest lummatult. Tema ema oli ammu surnud, ent ometi oli siin tema kirjutatud kiri – miski, mida kuninganna Elyssa oli oma käega puudutanud.

Tundus, et Carlin jäi rahule. Ta ulatas paberi tagasi kaardiväelasele. „Kelseal on vaja aega, et asjad kokku panna.”

„Ainult mõni minut, Kõrgus. Me peame teele asuma.” Nüüd rääkis Carroll temaga ja kummardas jälle, ning Kelsea nägi, et Carlin ei puutu enam asjasse. Carlin ise oli samuti seda muutust märganud, tema nägu oli otsekui kivist. Kelsea oli sageli soovinud, et Carlin vihastuks, selle asemel et tõmbuda vaikides endasse – sügaval sisimas asuvasse külma ja ligipääsmatusse paika. Carlini vaikimine oli alati hirmuäratav.

Kelsea kõndis seisvatest hobustest mööda ja lipsas majja. Tema riided olid juba sadulakottidesse pakitud, aga ta ei läinud nende juurde, vaid astus hoopis Carlini raamatukogu uksele. Seinu palistasid raamatud. Riiulid oli teinud Barty ise Tearlingi tammest ja kinkinud Carlinile Kelsea neljandatel jõuludel. Neid aegu mäletas tüdruk küll kaunis ähmaselt, aga see päev oli tal selgelt ja kirkalt meeles: ta oli aidanud raamatuid riiulile panna ja nutnud natuke, kui Carlin ei lubanud tal sättida neid värvi järgi. Sellest oli nüüd möödas hulk aastaid, ent raamatuid armastas Kelsea endiselt: talle meeldis näha neid seismas üksteise kõrval, viimne kui köide oma õigel kohal.

Aga raamatukogu oli ühtlasi olnud koolituba ning sugugi mitte alati meeldiv. Matemaatika alged, teari keele grammatika ja geograafia; hiljem lisandusid naabermaade keeled, mille iseäralik hääldus tundus esiotsa raske, ent muutus tasapisi järjest kergemaks ja soravamaks, kuni Kelsea ja Carlin võisid silpigi vahele jätmata minna kiiresti morti keelelt üle cadare’i omale ning siis uuesti tagasi lihtsamale ja vähem efektsele tearlingile. Kõigist neist ainetest tähtsaim oli ajalugu – inimkonna ajalugu kuni Ületamise-eelse ajani välja. Carlin kinnitas alatasa, et kõige võti peitub nimelt ajaloos, sest inimese loomuses on korrata ikka ja jälle ühtesid ja neidsamu vigu. Seda öeldes vaatas ta Kelseale alati pingsalt otsa ning tema valged kulmud tõmbusid ninajuurel kokku, otsekui oleks kohe oodata noomitust. Carlin oli õiglane, aga ta oli ka range. Kui Kelsea oli saanud koolitööga enne õhtusööki valmis, tohtis ta valida raamatukogust endale raamatu ja jääda üles nii kauaks, kui oli selle läbi lugenud. Kõige enam kõnetasid teda juturaamatud – lood olematutest asjadest, teosed, mis kandsid teda kaugele sellest majast, kus maailm seisis paigal. Ühel ööl oli ta olnud mingit eriti pikka romaani lugedes koiduni ärkvel ning saanud järgmisel päeval loa jätta oma toimetused tegemata ja magada poole lõunani. Aga tuli ette sedagi, et Kelsea väsis kuudepikkusest lakkamatust õppimisest nii, et keeldus uusi teadmisi vastu võtmast. Ning siis ei olnud enam juttugi lugemisest ega raamatukogust – jäid ainult majapidamistööd, üksindus ja Carlini pahakspanev kivine nägu. Lõpuks pöördus Kelsea alati õpingute juurde tagasi.

Barty pani ukse kinni ja tuli jalga järel lohistades tema poole. Kunagi ammusel ajal oli ta kuulunud kuninganna ihukaitseväkke, aga jäänud siis põlveõndlasse saadud mõõgahoobist lombakaks. Ta asetas käe otsustavalt Kelsea õlale. „Sa ei tohi viivitada, Kel.”

Kelsea pöördus ning nägi, et Carlin on pea ära pööranud ja vaatab aknast välja. Maja ees tammusid sõdurid närviliselt ja heitsid kiireid pilke metsa poole.

Nad on harjunud viibima müüride vahel, mõtles Kelsea, lagedad kohad ajavad neile hirmu nahka. Mõeldes, mida see tähendab – missugust elu ennustab see talle kindluses –, oleks tüdruk peaaegu nutma hakanud, ehkki oli arvanud, et kõik tema pisarad on juba valatud.

„Ajad on ohtlikud, Kelsea.” Carlin ütles seda aknale, hääl vaevukuuldav. „Sa pead kartma regenti: onu või mitte, kuid ta himustas trooni endale juba siis, kui oli veel emaüsas. Aga su ema kaardiväelased on tublid mehed ja kaitsevad sind kindlasti.”

„Ma ei meeldi neile, Carlin,” pahvatas Kelsea. „Sa ütlesid küll, et neile on suur au olla mu ihukaitsjad. Kuid nad viibivad siin vastu tahtmist.”

Carlin ja Barty vahetasid pilgu ning Kelsea nägi selles vilksatamas mitme-setme vana vaidluse varju. Nende abielu oli kummaline. Carlin oli Bartyst vähemalt kümme aastat vanem, lähenes seitsmekümnele. Polnud vaja teab mis lennukat kujutlusvõimet mõistmaks, et kunagi oli ta olnud kaunitar, aga nüüd oli endine ilu taandunud ja andnud maad jäigale tõsidusele. Barty ei olnud ilus: ta oli Carlinist lühem ja kindlasti ka tüsedam, aga tema heasüdamlikust näost vaatasid halli juuksepahmaka alt vastu naervad silmad. Barty ei tundnud raamatute vastu vähimatki huvi ning Kelsea oli nii mõnigi kord leidnud end mõtlemast, millest nood kaks omavahel vestlevad, kui teda toas ei ole. Ehk ei olegi neil millestki rääkida; võib-olla on Kelsea nende ainus ühine huvi, mis hoiab neid koos. Kui nõnda, mis pidi neist siis nüüd saama?

Lõpuks hakkas Carlin rääkima. „Tõotasime su emale, et ei jutusta sulle tema puudustest, ja oleme pidanud sõna. Aga kindluses ei ole kõik nõnda, nagu arvad. Barty ja mina oleme andnud sulle kaasa head tööriistad – see oli meie ülesanne. Kui istud kord troonil, tuleb sul siiski endal langetada raskeid otsuseid.”

Barty mühatas pahaselt ja liipas eemale, et võtta Kelsea sadulakotid. Carlin heitis mehele terava pilgu, aga kui too väljagi ei teinud, pööras ta selle Kelseale ja tema kulm tõmbus kortsu. Tüdruk vaatas maha ja tundis, kuidas sisikond krampi tõmbub. Kunagi aastaid tagasi, kui nad olid parajasti metsas ja Kelseale õpetati, milleks on võimalik kasutada punast sammalt, pahvatas Barty korraga nagu välk selgest taevast: „Kel, kui oleks minu teha, siis murraksin selle pagana vandetõotuse ja jutustaksin sulle kõigest, mida sul on vaja teada.”

„Miks see siis sinu teha ei ole?”

Barty oli langetanud abitult pilgu ja uurinud pihus olevat sammalt, ning hetke pärast sai Kelsea aru. Bartyl ei olnud majas üheski asjas sõnaõigust – kõike otsustas Carlin. Carlin oli targem, Carlin ei olnud vigane. Barty oli teisejärguline. Carlin polnud küll kuri, kuid Kelsea oli ise pidanud nii sageli painduma tema raudse tahte alla, et mõistis Barty meelekibedust. Lausa tundis seda nagu enda oma. Carlini tahe oli jäänud peale ka seekord. Kelsea ajalooteadmistes olid suured lüngad ning tema ema valitsemisajas leidus nii mõndagi, millest talle lihtsalt ei räägitud. Külast ning juttudest, mida seal oleks võinud kuulda, hoiti Kelseat eemal. Tema lapsepõlv oli möödunud pesuehtsas paguluses. Aga rohkem kui ühe korra oli tal õnnestunud öösel, kui Barty ja Carlin olid arvanud teda juba ammu magavat, kuulata pealt nende juttu ning vähemalt osa saladust oli tal nüüd teada. Juba aastaid olid regendi ihukaitseväelased rännanud mööda maad ringi, otsides igalt poolt last, kellel pidid olema kaelakee ja arm. Otsides Kelseat.

„Panin sulle sadulakotti ühe kingituse,” jätkas Carlin, kiskudes ta tagasi olevikku.

„Mis kingituse?”

„Küllap näed ise, kui oled siit lahkunud.”

Korraks tundis Kelsea, kuidas viha uuesti tema üle võimust võtab. Carlinil olid alati saladused! Aga hetk hiljem hakkas tal häbi. Barty ja Carlin olid kurvad … mitte üksnes Kelsea, vaid ka oma kodu pärast. Praegugi ajasid regendi nuhid ilmselt mööda kogu Tearlingit kuninganna ihukaitseväelaste jälgi. Barty ja Carlin ei saa enam siia jääda, vaid lahkuvad ka ise õige pea pärast Kelseat – nad lähevad lõunas Cadare’i piiri ääres asuvasse Petaluma külla, kus oli möödunud Barty poisipõlv. Barty hakkab muidugi oma metsa taga igatsema, aga leidub ju teisigi metsi, mida ta võib tundma õppida. Carlin peab tooma suurema ohvri: jätma maha oma raamatukogu. Need raamatud olid tema elu: asunikud olid need Ületamise ajal päästnud ja kokku kogunud – säilitanud neid aastasadade vältel. Ta ei saanud neid endaga kaasa võtta: plaanvanker olnuks jälitajaile liiga silmatorkav. Kõik need köited … hävingule määratud.

Kelsea võttis koti, kus olid tema öötarbed, ja upitas selle endale selga, vaadates samal ajal aknast välja, sinna, kus seisis kümnes hobune. „Ma ei tea veel nii paljusid asju.”

„Sa tead kõike, mida vaja,” vastas Barty. „Kas sul nuga on kaasas?”

„Jah.”

„Hoia seda alati enda ligi. Ning vaata hoolega, mida sööd ja kust see toit pärit on.”

Kelsea võttis tal ümbert kinni. Barty võis olla küll kõhukas, aga värises kurnatusest ning tüdruk mõistis korraga, kui väsinud ta on – kui põhjalikult on Barty teda õpetades ammendanud jõuvarud, mida pidanuks hoidma vanaduspäevadeks. Vana mees surus Kelsea oma jämedate käsivartega korraks enda vastu ning tõmbus siis eemale, sinistes silmades tungiv pilk. „Sa pole pidanud seni kedagi tapma, Kel, ja see on igati kena ja puha, ent tänasest päevast alates peetakse sinu peale jahti, mõistad? Sul tuleb käituda sellele vastavalt.”

Kelsea ootas, et Carlin hakkab Bartyle vastu vaidlema – Carlin, kes alati kinnitas, et jõud on lollide relv. Ent Carlin noogutas nõusolevalt. „Olen kasvatanud sinust mõtleva kuninganna, Kelsea, ning just see sinust saabki. Aga praegu astud sa ajajärku, kus esmatähtis on ellu jääda. Need mehed teevad kõik, et täita ausalt oma ülesanne ning toimetada sind elusalt ja tervelt kindlusesse. Pärast seda on sul ehk Barty õpetustest rohkem kasu kui minu omadest.”

Naine eemaldus aknast, kus oli seisnud otsekui vahipostil, ja asetas käe õrnalt Kelsea seljale, pannes tüdruku võpatama. Carlin ei puudutanud peaaegu iial kedagi. Parimal juhul võis ta sind ehk seljale patsutada ning sedagi haruharva. „Aga ära lase relvadele lootes oma mõistusel loiuks muutuda, Kelsea. Su mõistus on alati olnud terav, vaata et see vahepeal ei nüristuks. Kui haarad mõõga, võib see kergesti juhtuda.”

Uksele prõmmiti rõngaskindas rusikaga.

„Teie Kõrgus,” kostis Carrolli hääl. „Päevavalgust pole enam kauaks.”

Barty ja Carlin astusid eemale ning Barty võttis põrandalt Kelsea viimase kompsu. Nad mõlemad paistsid korraga kohutavalt vanad. Kelsea poleks tahtnud neid siia maha jätta – neid kahte inimest, kes olid teda kasvatanud ja kellelt pärinesid kõik tema teadmised. Kusagilt alateadvusest kerkis tung visata kompsud käest ning tormata tagaukse kaudu välja – kirgas ja ahvatlev uitmõte, mis kestis kaks sekundit, enne kui hääbus.

„Millal on turvaline saata teile teade?” küsis ta. „Millal te tohite peidust välja tulla?”

Barty ja Carlin vahetasid kiire, Kelsea arvates salatseva pilgu. Lõpuks oli Barty see, kes vastas. „Sellega läheb veel aega. Saad ju isegi aru …”

„Sul on muudki, mille pärast muretseda,” sekkus Carlin teravalt. „Mõtle oma rahvale, sellele, kuidas kuningriigis kord majja lüüa. Võib minna päris kaua aega, enne kui sa meid jälle näed.”

„Carlin …”

„Sul on aeg minna.”

Kohe, kui Kelsea majast välja astus, olid sõdurid taas hobuse selga hüpanud. Nüüd vaatasid nad talle ülalt alla ja paari mehe näost võis välja lugeda otsest põlgust. Sõjanuiaga Lazarus ei heitnud talle pilkugi, vaid vaatas ainiti kaugusse. Kelsea hakkas oma pakke sadula külge kinnitama. Talle oli eraldatud kimmel mära, kes tundus olevat Barty täkust pisut taltsam.

„Ratsutada te arvatavasti oskate, Teie Kõrgus?” küsis ratsmeid hoidev sõdur. Sõna kõrgus kõlas mürgiselt ja Kelsea krahmas ohjad enda kätte. „Jah, oskan küll.”

Ratsmeid ühest käest teise tõstes tõmbas ta selga oma rohelise talvemantli, pani selle nööbid kinni, ronis siis hobuse selga ja vaatas alla Barty peale, võideldes kohutava eelaimusega, et selles hetkes on midagi lõplikku. Barty oli jäänud enneaegu vanaks, aga polnud mingit põhjust, miks ta ei võiks elada veel palju aastaid. Eelaimused ei pidanud sageli paika. Barty jutu järgi oli Morti kuninganna selgeltnägija ennustanud, et Kelsea ei näe oma üheksateistkümnendat sünnipäeva, aga siin ta nüüd ometi on.

Tüdruk naeratas Bartyle vapralt – vähemasti nõnda ta ise lootis. „Saadan varsti kellegi teile järele.”

Barty noogutas ning temagi naeratus oli sunnitult rõõmus. Carlin oli läinud näost nii valgeks, et Kelsea kartis teda iga hetk minestusse langevat, aga selle asemel astus naine edasi ja sirutas käe. See liigutus oli nii ootamatu, et Kelsea vaatas kätt natuke aega, enne kui mõistis, et peab selle vastu võtma. Kõigil neil aastatel, mis ta siin majas oli elanud, polnud Carlin tal kunagi käest kinni võtnud.

„Tuleb aeg ja sa mõistad,” ütles Carlin ning pigistas tugevasti tema kätt. „Mõistad, miks seda kõike vaja oli. Karda minevikku, Kelsea. Ole valitseja.”

Isegi praegu ei võinud Carlin rääkida keerutamata. Kelsea oli alati teadnud, et ta pole see laps, keda Carlin oleks soovinud õpetada. Talitsematult isepäine ja ees ootava ränga kohustuse vastu kaunis ükskõikne, oli ta valmistanud Carlinile pettumuse. Kelsea tõmbas käe vabaks, vaatas Barty poole ning tundis, kuidas tema ärritus haihtub. Vana mees nuttis nüüd juba varjamatult, tema põskedel helkisid pisarate jäljed. Kelsea enda silmad ähvardasid samuti taas vett täis valguda, aga ta võttis ratsmed ja pööras hobuse Carrolli poole. „Me võime nüüd minna, kapten.”

„Teie teenistuses, leedi.”

Kapten rapsas ratsmeid ja suunas hobuse teerajale. „Mehed, koonduge kuninganna ümber!” hõikas ta üle õla. „Me ratsutame päikeseloojanguni.”

Kuninganna. Juba jälle see sõna. Kelsea proovis mõelda endast kui kuningannast, aga lihtsalt ei suutnud. Ta ratsutas ihukaitseväelastega ühes tempos, keelates endal tagasi vaadata. Ainult ühe korra pöördus tüdruk, just enne seda, kui tee tegi käänaku, ning nägi Bartyt ja Carlinit ikka veel ukselävel seismas ja endale järele vaatamas nagu vana puuraiduripaari mingis ammuses muinasjutus. Siis varjasid puud nad tema pilgu eest.

Kelsea mära oli nähtavasti tubli ratsu, sest liikus konarlikul maastikul komistamata. Barty täkk oli kippunud metsas alati koperdama. Barty ütles ikka, et tema hobune on aristokraat ning peab endale alandavaks sõita mujal kui tasasel teerajal. Ent isegi täkuga ei olnud Kelsea kunagi sõitnud majast kaugemale kui paar miili. Carlin oli selle ära keelanud. Kui Kelsea rääkis mõnikord igatsevalt asjadest, mida teadis olevat kusagil laias maailmas, rõhutas Carlin alati, kui hädasti on vaja, et tema asukoht püsiks saladuses, ja kui tähtis on see, et talle on määratud astuda kunagi kuningannana troonile. Kelsea hirm läbi kukkuda vihastas Carlinit. Carlin ei tahtnud tema kõhklustest kuuldagi. Kelsea ülesanne oli õppida, leppides sellega, et tema ümber pole teisi lapsi, teisi inimesi, muud maailma.

Kunagi kolmeteistkümnesena oli Kelsea ratsutanud nagu tavaliselt Barty täkuga laande, eksinud ära ja leidnud end tundmatust metsast. Sealsed puud ja kaks oja, millest ta mööda oli ratsutanud, paistsid talle võõrad. Avastanud lõpuks, et sõidab ringiratast, tahtis tüdruk juba käega lüüa ja nutma hakata, aga vaatas siis silmapiiri poole ning nägi kõigest mõnisada jalga eemal korstnast kerkivat suitsu.

Lähemale ratsutades leidis ta eest maja. See oli viletsam kui Barty ja Carlini oma – mitte kividest, vaid puidust. Maja ees olid kaks Kelseast paar aastat nooremat poisikest mänginud mõõgavõitlust ning ta oli jälginud neid väga kaua, heietades mõtet, mis polnud talle kunagi varem pähe tulnud: nende laste kasvatus oli tema omast täiesti erinev. Kuni selle hetkeni oli ta millegipärast arvanud, et kõigi laste elu on ühesugune. Poistel olid seljas räbaldunud riided, aga nad mõlemad kandsid mugava moega särki, millel olid lühikesed varrukad. Kelsea tohtis kanda ainult kõrge kaelusega särke, millel olid pikad liibuvad varrukad, et ükski juhuslik möödakäija ei näeks vilksamisigi tema käsivart ega kaelaehet, mida tal polnud lubatud ära võtta. Ta kuulis kaht poissi omavahel juttu ajamas, ning tõdes, et nad ei oska korralikult kõnelda isegi teari keelt. Keegi polnud sundinud neid igal hommikul laua taha istuma ja grammatikat tuupima. Oli õhtupoolik, aga nood kaks ei olnud koolis.

„Sia olet mort, Emmett. Mia ole tear!” hüüdis vanem poiss uhkelt.

„Ma’i ole mort! Mort on nõrk!” karjus noorem vastu. „Emps ütles, et piad laskma miul kah mõnikord tear olla!”

„Äste. Ole’s pääleki tear, aga miul on võluvõimed!”

Alles pärast seda, kui oli poisse mõnda aega jälginud, pani Kelsea tähele tõelist erinevust, seda, mis köitis tema tähelepanu: need lapsed olid kahekesi. Ta oli neist kõigest viiskümmend jardi eemal, ent nendevaheline tihe side tekitas temas tunde, otsekui viibiks ta kuu peal. See vahemaa pikenes veelgi, kui välja astus poiste ema, trullakas naine, lõpmata erinev suursuguse hoiakuga Carlinist, ja hõikas neid sööma.

„Ew! Martin. Tulge käsi pesema!”

„Ei!” vastas väiksem. „Meil põle mäng veel läbi.”

Kahmanud maast puuhunnikust ühe teiba, hüppas ema nende vahele ning vehkles poiste naeru ja rõõmukisa saatel mõlemaga. Lõpuks tõmbas ta marakratid ligemale, surus enda vastu ning nii kõndisid nad üksteist kaisutades majja. Hämarus hakkas tihenema ja ehkki Kelsea teadis, et peaks asuma uuesti koduteed otsima, ei suutnud ta end ometi sellest vaatepildist lahti kiskuda. Carlin ei näidanud kunagi välja sooje tundeid, isegi mitte Barty vastu, ning Kelseale sai parimal juhul osaks ainult naeratus. Jah, tema oli Teari troonipärija ning Carlin oli talle ikka ja jälle kinnitanud, kui suur au see on. Aga kodu poole ratsutades ei suutnud tüdruk terve pika tee vabaneda tundest, et nendel lastel on midagi enamat kui temal.

Kui ta lõpuks kodutee üles leidis, oli õhtusöök läbi. Barty ja Carlin olid mõlemad mures. Barty oli temaga natuke tõrelnud, aga kurjast häälest hoolimata nägi Kelsea vana mehe näol suurt kergendust, ning üles tuppa saates oli Barty teda korraks kaisutanud. Carlin oli talle üksnes rangelt otsa vaadanud ning teatanud seejärel, et talt on terveks järgmiseks nädalaks võetud õigus kasutada raamatukogu, ning tol ööl oli Kelsea lamanud voodis halvatuna teadmisest, et teda on koletul kombel petetud. Enne seda päeva oli ta pidanud Carlinit kui mitte just pärisemaks, siis vähemasti kasuemaks. Nüüd mõistis ta, et tal ei ole üleüldse ema – on ainult kalk vana naine, kes esitab nõudmisi ja jagab karistusi.

Kaks päeva hiljem astus Kelsea uuesti Carlini seatud piiridest üle, sedapuhku juba meelega, kavatsedes uuesti üles otsida metsas oleva majakese. Poolel teel jättis ta selle mõtte siiski sinnapaika ja pööras tagasi. Sõnakuulmatus ei pakkunud talle rõõmu, vaid tekitas hoopis hirmu: ta oleks justkui tundnud kuklas Carlini pilku. Pärast seda ei ületanud Kelsea kordagi talle seatud piiri – muud maailma polnud tema jaoks niisiis enam olemas. Kõik kogemused sai ta maja ümbritsevatest metsadest ja tundis seal juba kümneaastasena viimset kui tolli. Kui nüüd ihukaitsjate salk Kelseat enda keskel hoides kaugemale metsa suundus, naeratas tüdruk salamisi ja uuris ümbrust, mida ta polnud kunagi varem näinud.

Nad suundusid läbi riigi loodepoolses osas sadadel ruutmiilidel laiuva Reddicki metsa kõige tihedama südame lõunasse. Siin kasvasid igal pool Tearlingi tammed; kohati viiskümmend-kuuskümmend jalga kõrged, moodustasid nood rühma kohal rohelise varikatuse. Leidus ka madalamaid puid, mis olid Kelseale tundmatud. Oksad olid neil nagu ronijuurel, taimel, mis sobis oma antihistamiinsete omaduste tõttu mähiste tegemiseks. Ainult et siinsetel olid lehed pikemad, rohelised ja rullis ning punaka tooniga, mis võis viidata mürgitammele. Kelsea poleks tahtnud juhtida mära nende lehtede vahelt läbi, aga mõnikord oli neid võimatu vältida. Maapind hakkas alanema ja padrik muutus järjest tihedamaks. Nüüd oli teerada jäänud kaugele ning kui nad mööda mahalangenud tammelehtedest moodustunud kuldset krabisevat vaipa edasi ratsutasid, oli Kelseal tunne, et nende sammumüdinat kuuleb terve maailm.

Ihukaitseväelased ratsutasid tema ümber rombikujulises rivistuses, säilitades võrdseid vahekaugusi, ehkki muutliku maastiku tõttu tuli selleks sageli sõita kord kiiremini, kord aeglasemalt. Sõjanuiaga Lazarus oli kusagil tagapool, vaatekaugusest väljas. Kelsea paremal käel oli umbusklik punase habemega sõjamees. Tüdruk piidles teda edasi ratsutades varjatud huviga. Punapäisusgeen oli retsessiivne ning seetõttu oli punapäid Ületamisele järgnenud kolme sajandi jooksul rahva seas pikkamööda, ent järjekindlalt vähemaks jäänud. Carlin oli rääkinud, et osale naistele ja isegi mõnele mehele meeldib värvida juuksed punaseks, sest see, mis on haruldane, on alati väärtuslik. Aga olles tund aega heitnud sõdurile vargseid pilke, jõudis Kelsea veendumusele, et näeb enda kõrval ehtsat punapead. Ükski värv ei saanud olla nii hea. Mehel oli kaelas väike kullast krutsifiks, mis ratsutamise rütmis hüples ja läikles, ning ka see pani Kelsea mõtlema. Krutsifiks oli Jumala kiriku sümbol ning Carlin oli talle sageli kinnitanud, et kirikut ja preestreid ei saa usaldada.

Punapeast järgmine sõdur oli blond ning nii erakordselt nägus, et Kelsea pidi tahes-tahtmata ikka ja jälle tema poole vaatama, mis siis, et mees oli tema jaoks liiga vana, tublisti üle neljakümne. Näo poolest meenutas ta maalitud ingleid, keda võis näha Carlini Ületamise-eelse kunsti raamatuis. Aga temagi tundus olevat väsinud ning aukus silmad lubasid arvata, et ta ei ole pikka aega maganud. Kummalisel kombel lasksid need väsimusemärgid tal paista üksnes veel nägusamana. Mees pöördus ning tabas endal tema pilgu, mispeale Kelsea vaatas sedamaid otse enda ette ja tema põsed lahvatasid punaseks.

Temast vasakul ratsutas pikk, tumeda pea ja laiade õlgadega kaardiväelane. Temasugusega sobiks hästi kellelegi hirmu nahka ajada. Tollest eespool sõitev mees oli märksa lühem, vaat et kleenuke, ja helepruunide juustega. Seda sõdurit uuris Kelsea tähelepanelikumalt, sest too oli vanuse poolest rohkem tema harja, võib-olla koguni alla kolmekümne. Ta teritas kõrvu, et kuulda tolle nime, kuid kaks kaardiväelast rääkisid omavahel nii vaikselt, et nende jutt polnud ilmselgelt määratud Kelsea kõrvadele.

Juht Carroll ratsutas rombi tipus. Temast ei näinud Kelsea midagi muud kui halli mantlit. Aeg-ajalt hüüatas ta valjult mingi käskluse ja kogu rühm muutis sellele vastavalt suunda. Ta sõitis enesekindlalt, küsimata kelleltki nõu, ning Kelsea oli kindel, et mees toimetab ta sinna, kuhu vaja. Võime teisi juhtida oli ihukaitseväe kaptenile arvatavasti möödapääsmatult vajalik omadus. Carroll on mees, keda Kelsea vajab, kui soovib ellu jääda. Aga kuidas pidi ta võitma sõdurite poolehoiu? Arvatavasti pidasid nood teda nõrgukeseks. Ehk olid kõik naised nende silmis nõrgukesed.

Kusagilt pea kohalt kostis pistriku karje ning Kelsea tõmbas kapuutsi sügavamalt laubale. Pistrikud olid ilusad ja kõlbasid ühtlasi süüa, ent Barty oli rääkinud, et Mortmesne’is ning isegi Teari piirialadel õpetatakse pistrikuid välja kasutamaks neid mõrvarelvadena. Ta oli maininud seda möödaminnes nagu tähtsusetut üksikasja, kuid Kelseale jäi see alatiseks meelde.

„Lõunasse, poisid!” hüüdis Carroll ja rühm muutis taas suunda. Päike oli vajumas kiiresti silmapiiri taha ning tuul muutus öö lähenedes jäiseks. Kelsea lootis küll, et peatus tehakse varsti, aga oleks pigem sadulas surnuks külmunud kui kaevanud. Ustavus algab austusest.

„Ükski valitseja pole jäänud kauaks võimule, kui alamad teda ei austa,” oli Carlin talle alatasa korranud. „Despoot, kes püüab allutada endale mässumeelset rahvast, ei valitse kedagi ja lõpuks aetakse tema pea teiba otsa.”

Barty nõuanne oli olnud veel napisõnalisem: „Sa kas võidad rahva enda poole või kaotad trooni.”

Need olid õpetlikud sõnad ja praegu mõistis Kelsea neisse kätketud tarkust veel paremini. Paraku polnud tal aimugi, mida teha. Kuidas peaks tema kedagi valitsema?

Ma olen üheksateistkümnene. Ma ei tohiks enam karta.

Aga ometi kartis ta.

Kelsea võttis ratsmed kõvemini pihku, kahetsedes, et polnud tõmmanud kätte ratsakindaid, aga ta oli nii kangesti kibelnud pääsema eemale maja ees hargnenud ebamugavast stseenist. Nüüd olid sõrmeotsad tuimad ning pihud ratsmete karedast nahast punaseks hõõrdunud. Ta katsus sikutada mantlivarrukaid üle sõrmenukkide ja ratsutas edasi.

Tund aega hiljem andis Carroll rühmale käsu peatuda. Nad olid jõudnud väikesele lagendikule, mille ümber kasvasid Tearlingi tammed ja tihe põõsastik, mis koosnes ronijuurtest ning nondestsamadest salapärastest punaste lehtedega taimedest. Huvitav, kas sõduritest teab keegi nende nimetust, mõtles Kelsea. Igas kaardiväeüksuses oli alati vähemalt üks tohter ja nood pidid ju ometi taimi tundma. Bartygi oli olnud meedik ning ehkki Kelseale botaanikat õpetada polnud just tema ülesanne, oli tüdruk üsna pea avastanud, et mõne huvitava taimega võis iga tunni ettenähtud rööbastelt kõrvale juhtida.

Sõdurid kogunesid sõõris Kelsea ümber ja ootasid, kuni Carroll ringiga tagasi ratsutas. Juht sörkis tüdruku juurde ning uuris tolle punaseks tõmbunud nägu ja kramplikult ratsmeid hoidvaid sõrmi. „Võime jääda siia ööseks laagrisse, kui soovite, Teie Kõrgus. Oleme läbinud päris pika tee.”

Kenakese tahtepingutusega laskis Kelsea ratsmed lõdvaks, lükkas kapuutsi kuklasse ning pigistas hambad kokku, et need ei plagiseks. Kui ta lõpuks sõna suust sai, oli tema hääl kähe ja katkev. „Ma usaldan teie paremat äratundmist, kapten. Sõidame nii kaugele, kui õigeks peate.”

Carroll jäi talle korraks otsa vaatama ning libistas siis pilgu üle väikese lagendiku. „Tänaseks aitab, leedi. Peame niikuinii vara tõusma ja meil on selja taga pikk teekond.”

Mehed tulid hobuse seljast maha. Harjumatult pikast ratsasõidust kangena hüppas Kelsea kohmakalt sadulast ning oleks peaaegu kukkunud, ent säilitas siiski koperdamisi tasakaalu ja jäi jalule.

„Pen, telk. Elston ja Kibb, tooge tulepuid. Teised hoolitsevad kaitse eest. Mhurn, mine püüa meile midagi süüa! Lazarus, kuninganna hobune!”

„Oma hobuse eest hoolitsen ma ise, kapten.”

„Kuidas soovite, leedi. Lazarus annab teile kõik, mida vajate.”

Sõdurid hargnesid, igaüks läks tegema, mida kästud. Kelsea kummardus maani, nautides seda, kuidas seljalülid naksuvad. Reied valutasid, nagu oleks ta saanud nende pihta mitu hoopi, aga ta ei kavatsenud hakata tegema kõigi nende meeste ees korralikke sirutusharjutusi. Ihukaitsjad olid küll vanad, kahtlemata liiga vanad, et talle meeldida. Aga nad olid ikkagi mehed ning ühtäkki tundis Kelsea ennast nende ees ebamugavalt – sootuks teisiti kui Barty juuresolekul.

Juhtinud mära lagendiku kaugemas servas kasvava puu juurde, sidus Kelsea ratsmed ühe oksa külge lõdvalt sõlme. Ta silitas tasakesi ratsu siidjat kaela, aga hobune rapsas peaga ja hirnatas, tõrjudes tema hellitusi, ning Kelsea tõmbus eemale. „Olgu peale, tüdruk. Küllap mul tuleb ka sinu heasoovlikkus alles ära teenida.”

„Kõrgus,” kostis tema selja tagant kare hääl.

Kelsea pöördus ja nägi Lazarust, kellel oli käes metallhari. Mees polnud üleüldse nii vana, kui talle esialgu oli tundunud. Tema tumedate juuste piir oli alles hakanud taanduma – ehk ei olnudki tal aastaid palju üle neljakümne. Ometi oli tema nägu kortsudest küntud ja ilme sünge. Käsi ehtisid ohtrad armid, ent kõige rohkem paelus Kelsea pilku Lazaruse vööle kinnitatud sõjanui, tömp raudmuna, mida katsid otstest teravaks ihutud ogad.

Sündinud tapja, mõtles ta. Sõjanui oli iseenesest kasutu asjapuu, kui seda just ei vibutatud raevuka jõuga, mis tegi sellest surmariista. Säärane relv pidanuks tekitama Kelseas hirmu, ent selle asemel sisendas mees, kes oli ilmselt veetnud enamiku elu keset tapatalguid, temasse kummalist rahu. Ta võttis harja ja märkas, et sõdur hoiab silmad maas. „Tänan. Ega te juhtu teadma selle mära nime?”

„Teie olete kuninganna, leedi. Te valite ise talle sobiva nime.” Mehe ükskõikne pilk ristus korraks tema omaga ja libises siis jälle kõrvale.

„Pole minu asi anda talle uut nime. Kuidas teda kutsutakse?”

„Teil on voli teha, mida ise soovite.”

„Tema nimi, palun!” Kelsea kannatus hakkas katkema. Kõik mehed mõtlesid temast nii halvasti. Mispärast?

„Õiget nime polegi. Mina olen teda alati kutsunud Mayks.”

„Tänan teid. Ilus nimi.”

Mees hakkas eemale kõndima. Kelsea kogus julgust ja ütles tasa: „Ma ei andnud teile luba lahkuda, Lazarus.”

Too pöördus, nägu ilmetu. „Palun vabandust. Kas soovisite veel midagi, leedi?”

„Miks toodi mulle mära, kui teie ratsutate kõik täkul?”

„Me ei teadnud, kas oskate ratsutada, leedi,” vastas Lazarus ning sedapuhku võis tema häälest ilmeksimatult kuulda pilget. „Me polnud kindlad, kas suudate täkku vaos hoida.”

Kelsea silmad tõmbusid kitsasteks piludeks. „Mida kuradit ma seal metsas teie arvates kõik need aastad tegin?”

„Mängisite nukkudega, leedi. Sättisite juukseid. Proovisite ehk kleite selga.”

„Kas ma näen teie arvates välja nagu mingi edev plika, Lazarus?” Kelsea tundis, et hakkab häält kõrgendama. Mitu meest oli nüüd pea nende poole pööranud. „Kas paistab sedamoodi, nagu istuksin ma tundide kaupa peegli ees?”

„Ei, üldsegi mitte.”

Kelsea naeratas. See oli sunnitud naeratus, mis nõudis temalt kenakest jõupingutust. Bartyl ja Carlinil ei olnud majas ühtki peeglit ja pikka aega oli Kelsea arvanud, et see pidi takistama tal muutuda edevaks. Aga kaheteistkümneaastasena oli ta ühel päeval juhtunud nägema maja taga olevas selges veesilmas oma nägu ning korraga sai talle kõik selgeks. Ta oli niisama ilmetu kui vesi, mis seda peegeldas.

„Kas ma tohin nüüd minna, leedi?”

Kelsea silmitses teda veel natuke aega mõtlikult ja vastas siis: „Võib-olla, aga võib-olla ka mitte, Lazarus. Mu sadulatasku on täis nukke ja kleite, millega mängida. Tahate ehk mulle soengut teha?”

Mees seisis natuke aega liikumatult ja tema tumedatest silmadest oli raske midagi välja lugeda. Seejärel kummardas ta ootamatult. See liigutus oli liiga sügav ja hoogne, et olla siiras. „Võite kutsuda mind Mace’iks1, kui soovite, leedi. Enamik nimetab mind just nõnda.”

Siis ta läks, helehall mantel lagendikul tiheneva hämarusega ühte sulamas. Kelseale meenus, et tal on käes hari, ja ta pöördus, et hoolitseda mära eest, samal ajal kui peas ajas üks mõte teist taga.

Ehk on võimalik võita neid enda poole julgusega.

Sa ei võida eluilmaski nende poolehoidu. Oled õnnega koos, kui üleüldse elusalt lossi jõuad.

Võib-olla. Aga proovima pean sellegipoolest.

Sa räägid, nagu oleks sul valida. Pead lihtsalt tegema seda, mida kästakse.

Ma olen kuninganna. Nemad ei saa mind käsutada.

Nõnda arvab enamik kuningannasid selle hetkeni, mil langeb kirves.

Õhtueineks oli lõkke kohal küpsetatud hirveliha – vintske ja hädavaevu söödav. Hirv oli ilmselt olnud väga vana. Läbi Reddicki sõites oli Kelsea näinud üksnes mõnda lindu ja oravat, ehkki rohelus oli ülimalt lopsakas – veepuudust ei saanud järelikult olla. Kelsea oleks tahtnud meestelt järele uurida, miks loomi nii vähe on, kuid ei soovinud jätta muljet, nagu nuriseks toidu üle. Niisiis näris ta vaikides sitket liha ja hoidus kramplikult silmitsemast sõdureid, kes istusid tema ümber, relvad rippumas vööl. Mehed ei rääkinud ning Kelsea pidi tahes-tahtmata mõtlema, et nad vaikivad tema pärast – et tema takistab neid omavahel vestlemast, nagu nad muidu oleksid teinud.

Pärast sööki tuli talle meelde Carlini kingitus. Võtnud ühe mitmest lõkketule ääres olevast laternast, kõndis ta eemale, et tuua mära sadulataskust kott, milles olid tema ööasjad. Kaks sõdurit, Lazarus ja pikem laiaõlgne mees, keda ta sõidu ajal oli märganud, tõusid samuti lõkke äärest ja järgnesid talle ajutisse aedikusse, kõndides nii vaikselt, et nende samme polnud peaaegu kuuldagi. Kelsea andis endale aru, et pärast aastatepikkust üksindust ei saa ta tõenäoliselt enam kunagi olla päris üksi. See mõte oleks võinud ju tunduda lohutav, ent ometi tundis ta, kuidas tal seest külmaks tõmbub. Talle meenus üks nädalalõpp ajast, mil ta oli seitsmeaastane ning Barty valmistus sõitma külasse, et kaubelda seal liha ja karusnahkadega. Selle retke võttis ta ette iga kolme-nelja kuu tagant, ent sedapuhku oli Kelsea otsustanud, et tahab minna Bartyga kaasa. Ta tahtis seda nii väga, et uskus end surevat, kui teda ühes ei võeta. Ta oli raamatukogu vaibal metsikult jonninud, pisaraid valanud ja röökinud ning nördimusest isegi jalgadega vastu põrandat peksnud.

Carlin sääraseid etendusi ei sallinud. Mõne minuti oli ta Kelseaga rääkinud ja proovinud tüdrukule aru pähe panna, ent kadunud siis raamatukokku. Lõpuks oli Barty see, kes kuivatas Kelsea pisarad, pani ta oma põlvele istuma ja laskis tal end tühjaks nutta.

„Sa oled väärtuslik, Kel,” ütles Barty talle. „Oled hinnaline nagu nahk ja kuld. Kui saadaks teada, et oled siin, proovitaks sind ära röövida. Sa ju ei taha, et sind ära röövitaks, ega?”

„Aga kui keegi minu siinolekust ei tea, siis olen ma täiesti üksi,” vastas Kelsea nuuksudes. Ta oli olnud täiesti kindel selle väite paikapidavuses: teda hoitakse saladuses, järelikult on ta üksi.

Barty oli naeratades pead raputanud. „Jah, Kel, keegi ei tea, et sa siin viibid. Aga kogu maailm teab, kes sa oled. Mõtle korraks sellele. Kuidas saad sa olla üksi, kui sinu peale mõtleb iga päev kogu maailm?”

Ehkki alles seitsmene, oli Kelsea mõistnud, et see on Barty kohta äärmiselt osav vastus. Sellest oli piisanud, et tema pisarad kuivaksid ja viha järele annaks, ent järgmistel nädalatel oli ta Barty seletust mõttes ikka ja jälle üksipulgi lahanud, proovides leida viga, mis pidi seal tema teada olema. Kulus aasta või rohkemgi, enne kui ta leidis üht Carlini raamatut lugedes sõna, mida oli kogu aeg otsinud: ta pole üksi, vaid anonüümne. Kõik need aastad oli teda hoitud anonüümsena ning pikka aega oli ta arvanud, et kui mitte Barty, siis vähemalt Carlin küll hoiab teda peidus sulaselgest julmusest. Aga nüüd, kui need kaks pikka meest talle vaat et kandadele astusid, mõtles ta, kas poleks pidanud nägema anonüümsuses hoopis kingitust. Kui nii, siis nüüd oli ta sellest kingitusest ilma jäetud.

Mehed pidid magama lõkke ääres, kuid Kelseale olid nad püstitanud umbes kakskümmend jalga eemal lagendiku servale telgi. Sisse astunud ja uksepooled kinni sidunud, kuulis ta, kuidas kaks tunnimeest end teine teisel pool ava sisse seadsid, pärast seda jäi kõik vaikseks.

Lasknud kotil põrandale kukkuda, sobras Kelsea riiete seas, kuni leidis valgest pärgamendist ümbriku – ühe Carlini vähestest luksusasjadest. Miski loksus selles tasakesi siia-sinna. Kelsea istus oma asemele ja jäi ümbrikut silmitsema. Ta sisendas endale kogu vaimujõudu kokku võttes, et see on täis vastuseid tema küsimustele. Kõigest aastavanusena oli ta lossist ära toodud ega mäletanud oma pärisemast midagi. Aastate jooksul oli tal õnnestunud kuninganna Elyssa kohta teada saada üksnes killukesi: ema oli olnud ilus, talle polnud meeldinud lugeda, ta oli surnud kahekümne kaheksa aastasena. Kelseal polnud aimugi, kuidas ema suri – see oli keelatud maa. Ta oli proovinud kord nii, kord naa küsimusi esitada, aga kõik lõppes alati ühtemoodi: Carlin raputas pead ja pomises: „Ma lubasin.” Mis lubadusi ta ka poleks andnud, ehk on tema vaikimiskohustus nüüd lõppenud. Kelsea silmitses veel natuke aega ümbrikut, võttis selle siis kätte ja murdis Carlini pitseri lahti.

Välja libises peene hõbeketi otsas rippuv sinine kalliskivi.

Kelsea laskis keti sõrmede vahel rippu ja uuris ripatsit lambivalgel. See oli äravahetamiseni sarnane ehtega, mida ta oli kogu eluaja kaelas kandnud: kandilise lihviga safiir peenikese, võinuks lausa öelda, et õrna keti otsas. Safiir helkles lambivalguses rõõmsalt, täites telgi hüplevate siniste sähvatustega.

Kelsea torkas käe uuesti ümbrikusse, lootes leida sealt kirja. Seda polnud. Tüdruk otsis mõlemast servast. Ta tõstis ümbriku üles, hoidis seda vastu valgust ja nägi ühteainsat sõna, mis oli Carlini käega kritseldatud pitseri alla.

Ettevaatust

Lõkke äärest kostis äkki naerupahvatus ning Kelsea võpatas. Südame vasardades kuulatas ta, mida teevad telgi ukse ees seisvad tunnimehed, aga sealt ei kostnud kippu ega kõppu.

Võtnud kaelast oma ehte, hoidis ta neid kahte kõrvuti. Nood olid tõepoolest identsed – pesuehtsad kaksikud kuni keti pisimate üksikasjadeni välja. Liigagi lihtne oleks neid segi ajada. Kelsea pani enda oma kiiresti kaela tagasi.

Uue ripatsi tõstis ta jälle üles ning vaatas mõtlikult, kuidas see edasi-tagasi pendeldab. Carlin oli rääkinud talle, et kõik Tearlingi troonipärijad saavad säärase safiiri kaela juba sündides. Levinud legendi järgi pidi kalliskivi olema omamoodi ohutis, mis kaitseb surma eest.

Nooremalt oli Kelsea rohkem kui ühe korra tundnud kiusatust tõmmata ripats kaelast, aga eelarvamus sai temast võitu: mis siis, kui välk ta kohapeal maha lööb? Niisiis polnud ta eales julgenud keed ära võtta. Carlin polnud kunagi maininud teist kalliskivi, ehkki see oli ilmselt olnud kogu aeg tema valduses. Saladused … Carlinis oli kõik salapärane. Kelsea ei teadnud, miks ta Carlini kasulapseks oli antud või kes naine üleüldse varasemas elus oli olnud. Kindlasti keegi tähtis isik, oletas Kelsea. Carlin oli liiga suursuguse hoiakuga, et elada kehvas majakeses. Isegi Barty isiksus näis kahvatuvat, kui naine tuppa astus.

Kelsea vaatas üksisilmi ümbriku siseküljel olevat sõna: Ettevaatust. Kas pidi see olema järjekordne manitsus, et ta oleks oma uues elus ettevaatlik? Tüdruk ei uskunud seda. Ta oli viimastel nädalatel kuulnud sel teemal üksikasjalikke loenguid. Tundus tõenäolisem, et uus kalliskivi ise on mingil moel tema omast erinev, võib-olla koguni ohtlik. Aga mismoodi? Kelsea kaelaehe igatahes ohtlik ei olnud, vastasel korral poleks Barty ja Carlin lubanud tal seda päevast päeva kanda.

Ta uuris teist kalliskivi hoolega, aga see kõlkus rahulikult, peegeldades oma paljudelt tahkudelt ihmjat laternavalgust. End tobedalt tundes torkas Kelsea kaelaehte sügavale mantli põuetasku. Ehk toob päevavalgus kahe kalliskivi erinevused paremini ilmsiks. Ümbrik läks laternasse ning, hinges kohumas pahameel, vaatas Kelsea, kuidas leegid paksu paberit õgivad. Carlin jäi ikka endale truuks: küsimusi oli alati rohkem kui vastuseid.

Ta sirutas end välja ja silmitses telgi lage. Ehkki väljas seisid mehed, tundis ta end maailmast täiesti ära lõigatuna. Seni oli ta igal õhtul teadnud, et Barty ja Carlin on allkorrusel ikka veel ärkvel, Carlinil on käes raamat, Barty nikerdab või askeldab mingi taimega, valmistades sellest mõnd kasulikku valuvaigistit või põletikualandajat. Nüüd olid Barty ja Carlin juba kaugel, teel lõunasse.

Ainult mina üksi olengi.

Lõkke ümbert kostis temani uus summutatud naerupahvatus. Kelsea kaalus korraks, kas ei peaks minema välja ja proovima kas või valvuritegagi vestelda, ent heitis selle mõtte kõrvale. Mehed räägivad naistest või lahingutest või ehk vanadest semudest … tema seltskonna üle ei tunneks nad rõõmu. Pealegi oli ta sõidust ja külmetamisest kurnatud ning lihased valutasid mis hirmus. Ta puhus laterna surnuks, pööras külili ja jäi ootama rahutut und.

Järgmisel päeval ratsutasid nad aeglasemalt, sest ilm oli muutunud sombuseks. Õhk ei näpistanud enam nii jäiselt, aga nüüd kleepus kõige külge õhuke närvetu udukirme, mis mähkus ümber puude ja liikus silmale nähtavate lainetena üle maa. Jalgealune hakkas aegamisi tasanema, mets jäi iga tunniga üha hõredamaks, puud taandusid tiheda põõsastiku ees. Siin võis näha juba rohkem loomi ja enamasti olid nood Kelseale võõrad: väiksemad oravad ja ilastavad koerataolised olendid, keda võinuks pidada huntideks, kui nad poleks olnud nii arad ega põgenenud sõjasalka nähes. Seejuures ei näinud nad kummati ainsatki hirve ning kui hommik sai peaaegu läbi, taipas Kelsea, mis teda veel rahutuks oli teinud: kuulda polnud linnulaulu.

Ka sõdurid paistsid olevat rusutud. Kelsea oli öösel mitu korda ärganud lõkketule äärest kostva pideva naeru peale ning mõelnud, millal need mehed ükskord vait jäävad ja magama heidavad. Nüüd oli koos ilusa ilmaga nähtavasti kadunud ka nende hea tuju. Päeva edenedes märkas tüdruk, et valvurid on hakanud järjest sagedamini vargsi tagasi vaatama, ehkki tema ei näinud seal midagi enamat kui puid.

Pisut enne keskpäeva tegid nad peatuse, et joota läbi metsa jooksva väikese oja ääres hobuseid. Carroll võttis välja kaardi ja uuris seda koos paari teise sõduriga. Temani jõudnud jutukatketest sai Kelsea aru, et udu on muutnud mehed murelikuks, sest matab teetähised endasse.

Ta komberdas oja kõrval oleva suure lameda kivini. Istet võtta oli piinavalt valus, sest kui ta põlvi kõverdas, näisid reielihased ähvardavat luu küljest lahti rebeneda. Otsinud õiget asendit, seadis ta end lõpuks istuma ristis jalu, ent avastas kohe, et tagumik on tundidepikkusest sadulas istumisest samuti valus.

Suur laiaõlgne sõdur Elston, kes oli suurema osa ajast ratsutanud Kelsea kõrval, kõndis tema kannul kivini ja jäi seisma viis jalga eemal. Iga kord, kui tüdruk pilgu tõstis, irvitas valvur vastikult, paljastades laialt oma katkised hambad. Kelsea katsus teda eirata, sirutas ühe jala välja ning proovis pöiast kinni võtta. Reielihased lõid tuld, nagu lõigataks neid ribadeks.

„Valus?” küsis Elston. Hammaste tõttu oli sõduri kõne pudistav ja tüdrukul läks hetk aega, et mõista, mida ta ütles.

„Mitte sugugi.”

„Pagan võtaks, te ei saa end õieti liigutadagi.” Mees kõgistas naerda ning lisas siis: „Leedi.”

Kelsea sirutas käed välja ja haaras endal varvastest kinni. Reielihastest sähvis läbi tuline valujutt ning tüdruk tundis, nagu oleksid need verilihal – lahti rebenenud haav, mis jookseb nüüd tema kehas verd. Hoidnud umbes viis sekundit varvastest kinni, laskis Kelsea lahti. Uuesti Elstoni poole vaadates nägi ta tolle näol ikka sedasama sakilist irvet. Mees ei lausunud enam midagi, vaid üksnes seisis seal nii kaua, kuni neil oli aeg jälle sadulasse istuda.

Päikeseloojangu paiku heitsid nad laagrisse. Kelsea jalad olid vaevu maad puudutanud, kui tal ratsmed käest napsati. Ta pöördus ja nägi, kuidas Mace mära eemale talutab. Tüdruk avas suu, et hakata õiendama, ent mõtles siis ümber ja kõndis tagasi teiste ihukaitsjate juurde, kes olid samuti ametis igaüks oma asjadega. Ta märkas, et rühma noorim liige on hakanud tõmbama sadulataskutest välja tema telgi osasid.

„Ma teen seda ise!” hüüdis Kelsea ja hakkas minema üle platsi, käsi välja sirutatud, et talle antaks mõni tööriist või ehk relv – ükskõik mis. Ta polnud kunagi varem tundnud ennast nii kasutuna.

Mees andis talle lameda peaga vasara ja sõnas. „See telk tahab kaht inimest, Kõrgus. Kas ma tohin teid aidata?”

„Muidugi,” vastas Kelsea kergendust tundes.

Kui üks inimene hoidis vaiu ja teine rammis neid maasse, sai telk kerge vaevaga püsti ning vasar käes ringi liikudes ajas Kelsea ihukaitsjaga juttu. Tolle nimi oli Pen. Ta oli tõesti suhteliselt noor – tundus, et mitte üle kolmekümne – ning tema näol polnud ilmastiku küntud kortse, mis katsid kõigi teiste oma. Ta oli nägus, tumedate juuste ja avala heasüdamliku näoga. Aga teisalt: eks olnud nad kõik nägusad, nood tema ema kaardiväelased, isegi kui neil oli eluaastaid üle neljakümne – koguni Elston (kui ta suu kinni hoidis). Kas võis tõesti olla, et ema valis endale ihukaitsjaid üksnes välimuse järgi.

Kelsea avastas, et saab Peniga hõlpsasti jutule. Küsinud mehelt vanust, kuulis tüdruk, et too oli saanud neli päeva tagasi kolmekümneseks.

„Oled liiga noor, et võinuksid teenida minu ema kaardiväes.”

„See on tõsi, leedi. Ma ei tundnud teie ema.”

„Miks sind siis sellele retkele kaasa võeti?”

Pen kehitas õlgu ja osutas siis oma mõõgale, nagu oleks sellega kõik öeldud.

„Kui kaua sa juba kaardiväkke oled kuulunud?”

„Mace leidis mu, kui olin neljateistkümnene, leedi. Minu väljaõpe on kestnud sellest ajast saati.”

„Ehkki troon on seisnud tühi? Või kuulusid mu onu ihukaitseväkke?”

„Ei, leedi.” Üle Peni näo vilksatanud tülgastusvari kadus nii kiiresti, et Kelsea kahtles, kas polnud ta seda endale üksnes ette kujutanud. „Regendil on oma ihukaitsevägi.”

„Või nii.” Kelsea tampis vaia maasse, tõusis siis püsti ja ajas end, valugrimass näol, sirgu, tundes selga naksatamas.

„Kas peate tempole vastu, Kõrgus? Võib arvata, et te pole just sageli nii pikka maad ratsutanud.”

„Tempol pole viga. Ja nagu ma aru saan, ei tohi me viivitada.”

„Tõsi mis tõsi, leedi.” Pen madaldas häält ja vaatas ringi. „Meil ollakse tihedalt kannul.”

„Kust sa tead?”

„Pistrikud.” Pen osutas taeva poole. „Nood on meid jälitanud sellest ajast peale, kui kindlusest lahkusime. Jõudsime eile hilja kohale, sest tegime mitu kõrvalepõiget, et neid maha raputada. Aga pistrikke pole võimalik lollitada. See, kes nad välja saatis, on meil nüüd jälil …”

Pen jäi vait. Kelsea sirutas käe uue vaia poole ja lausus otsekui muu seas: „Täna pole ma pistrikke kuulnud.”

„Morti pistrikud lendavad hääletult, leedi. Neid on õpetatud vaikima. Aga kui tähelepanelikult jälgida, võib neid aeg-ajalt näha üle taeva vilksatamas. Nad on kuratlikult kiired.”

„Miks nad ei ründa?”

„Meid on palju.” Pen tõmbas sirgu telgi viimase nurga, et Kelsea võiks selle vaiaga maa külge kinnitada. „Mortid treenivad pistrikke sama hästi kui meie oma sõdureid ning nood ei pane oma elu ohtu, rünnates ülekaalukat vastast. Nad proovivad tappa meid ükshaaval, kui juhus avaneb.”

Pen pidas jälle vahet ning Kelsea vibutas tema poole vasarat. „Sul ei maksa karta, et hirmutad mind. Ma pean kartma surma niikuinii – ükskõik mida sa räägid või rääkimata jätad.”

„Võib-olla, leedi, aga hirmust võivad saada kammitsad.”

„Kas need jälitajad on mu onu saadetud?”

„Küllap vist, leedi, aga pistrikud lubavad oletada, et teie onul on abilisi.”

„Selgita!”

Pen vaatas üle õla tagasi ja pomises. „See oli otsene käsk. Kui Carroll peaks küsima, ütlen talle nõnda. Teie onu on pidanud juba aastaid läbirääkimisi Punase Kuningannaga. Räägitakse, et nad on sõlminud omavahel salaliidu.”

Mortmesne’i kuninganna. Keegi ei teadnud, kes ta on või kust pärineb, aga temast oli saanud võimas monarh, kes oli veriselt valitsenud nüüd juba üle sajandi. Carlin oli näinud Mortmesne’is ohtu – naaberriigiga sõlmitud liit võinuks olla mõistlik. Enne kui Kelsea jõudis midagi küsida, rääkis Pen juba edasi. „Mortidel pole küll lubatud müüa tearidele relvi, aga igaüks, kellel on piisavalt raha, võib hankida endale morti pistrikke mustalt turult. Mina arvan, et see, kes meid jälitab, on Caden.”

„Too palgamõrtsukate tsunft?”

Pen mühatas. „Tsunft. See nimetus eeldaks neilt mingit organisatsiooni, leedi. Aga jah: nad on palgamõrtsukad ja üsnagi vilunud. Käivad kõlakad, et teie onu on pannud välja suure summa raha sellele, kes suudab teile jälile saada. Just niisugustest pakkumistest Caden ennast elatabki.”

„Kas nende vastu meie salk ei saa?”

„Ei.”

Kelsea laskis pilgul ringi käia ning mõtles kuuldu üle järele. Platsi keskel küürutasid kolm sõdurit kogutud lõkkematerjali ümber ja kirusid südametäiega, sest hakatis ei tahtnud kuidagi tuld võtta. Teised lohistasid maha langenud puid, et ehitada neist laagripaiga ümber rohmakas kaitsetõke. Nende ettevaatusabinõude mõte oli Kelseale nüüd täiesti selge ning teda läbistas abitu hirmuvõbin, millesse sugenes süütunnet. Kõik üheksa meest olid tema pärast sihikule võetud.

„Söör!”

Puude vahelt astus raskel sammul välja Carroll. „Mis on?”

„Pistrik, söör. Loodesuunast.”

„Hea, et märkasid, Kibb.” Carroll hõõrus laupa, mõtles viivu ning hakkas siis telgi poole tulema.

„Pen, mine aita süüa teha!”

Pen vaatas korraks Kelseale otsa ja tema ulakast naeratusest aimus heatahtlikkust. Seejärel kadus ta hämarusse.

Silmad paistsid Carrolli näost tumedate sõõridena. „Nad on meil kannul, leedi. Meile on jälile saadud.”

Kelsea noogutas.

„Kas te võidelda oskate?”

„Üksiku ründaja vastu suudan kaitsta end noaga. Mõõkadest ei tea ma paraku suurt midagi.” Ühtäkki andis Kelsea endale aru, et enesekaitsevõtteid õpetas talle Barty, kelle refleksid polnud enam nii kiired kui noorel mehel. „Ma pole eriline võitleja.”

Carroll laskis pea viltu ja tema tumedais silmis välgatas huumorisäde. „Ei tea midagi, leedi. Olen teid sellel retkel jälginud, te talute raskusi vapralt. Aga varsti jõuab kätte hetk,” Carroll vaatas ringi, madaldas häält ja jätkas, „jõuab kätte hetk, kui pean jagama rühma kaheks, et jälitajatest pääseda. Kui nii, siis pean teile ihukaitsjat valides teadma teie enda võimeid.”

„Noh, ma olen nobe lugeja ja oskan valmistada hautist.”

Carroll noogutas heakskiitvalt. „Te suudate võtta kõike huumoriga, leedi. Naljasoont läheb teil vaja. Teie elu on nüüdsest täis hädaohte.”

„Te olete kõik pannud oma elu suurde ohtu, et toimetada mind kindlusesse, kas pole?”

„Saime selle ülesande teie emalt, leedi,” vastas Carroll jäigalt. „Meie au ei lubaks teisiti käituda.”

„Sina olid mu ema ihukaitsja, eks?”

„Olin küll.”

„Kui olen kindlusesse toimetatud, kas astud siis regendi ihukaitsesse?”

„Ma pole veel otsustanud, leedi.”

„Kas mina saan teha midagi, et sinu otsust mõjutada?”

Mees tundis end nähtavasti ebamugavalt ja vaatas kõrvale. „Leedi …”

„Räägi julgesti.”

Carroll laiutas abitult käsi. „Leedi, ma arvan, et olete tehtud kõvemast puust, kui pealtnäha paistab. Ütleksin, et teist võiks kunagi saada hea kuninganna, aga te kannate endal surma märki ning samamoodi on ära märgitud kõik, kes teile järgnevad. Mul on perekond, leedi. Lapsed. Ma ei paneks kaardimängus oma lapsi tagatiseks; ma ei saa seada nende elu ohtu, hoides teie poole, kui jõuvahekorrad on niisugused.”

Kelsea noogutas, püüdes varjata pettumust. „Saan aru.”

Carroll näis tundvat kergendust. Ehk oli ta oodanud, et Kelsea hakkab hädaldama. „Oma auastme tõttu ei või ma teada, kas teie vastu sepitsetakse mingit vandenõu. Lazaruselt, meie Mace’ilt, küsides veab teil ehk rohkem: temal õnnestub alati välja nuuskida sääraseid asju, millest teistel aimugi pole.”

„Me oleme kokku puutunud.”

„Ettevaatust Jumala kirikuga! Kahtlen, kas püha isa regendi vastu just sooje tundeid hellitab, ent inimest, kes istub troonil ja hoiab enda käes riigikassa võtmeid, tuleb ikkagi armastada. Ta vaatab, kustpoolt tuul puhub, ja loodab kõige paremat ning seda peame tegema meiegi.”

Kelsea noogutas jälle. Kõigest paar päeva tagasi oli Carlin öelnud umbes sedasama.

„Minu rühmas on ainult tublid mehed. Selle peale võin oma elu pandiks panna. Teie timukas, kui too peaks kord tulema, ei ole meie hulgast.”

„Tänan, kapten.” Kelsea vaatas sinnapoole, kus sõdurid olid viimaks lõkke põlema saanud ja õhutasid nüüd väikest leeki. „Arvan, et meie edasine teekond tuleb vaevarikas.”

„Nõnda ütles kaheksateist aastat tagasi ka teie ema, kui andis mulle käsu teid tagasi tuua.”

Kelsea tõmbas silmad pilukile. „Kas ta teid mind pakku viima ei valinudki?”

„Ei. See, kes teid väiksena lossist välja toimetas, oli Lazarus. Tema on säärastes asjades asendamatu.”

Carroll naeratas, nagu oleks talle meenunud miski, millest Kelseal aimugi polnud. Tal oli meeldiv naeratus, kuid tüdruk täheldas taas, kui kurnatud on tema nägu, ning mõtiskles endamisi, kas pole ta ehk haige. Kapteni pilk peatus safiiril, mis oli jälle Kelsea särgikaelusest välja pugenud. Siis pööras ta järsult selja ja jättis tüdruku seedima seda, mida äsja teada oli saanud. Kelsea torkas käe sügavale taskupõhja ja kobas seal lebavat teist kalliskivi.

„Teie Kõrgus!” hüüdis Pen nüüd juba heledasti lõõmava lõkke äärest. „Siit ida pool voolab väike jõgi, kui teil on ehk soov end pesta.”

Kelsea noogutas, mõeldes samal ajal ikka veel sellele, mida Carroll oli talle soovitanud, ning proovides analüüsida seda nagu mõnd lahendamist vajavat praktilist ülesannet. Tal läheb vaja omaenda ihukaitseväge ja hoovkonda. Kust pidi ta leidma ustavaid inimesi, kes suudaksid vastu panna regendi ähvardustele ja äraostmiskatsetele? Ustavus ei teki tühjale kohale ning kohe kindlasti ei saa seda osta; aga mis seal ikka – praegu peab ta sööma.

Kelsea kahetses, et polnud esitanud Carrollile küsimusi ema kohta. See mees oli olnud aastaid kuninganna Elyssa ihukaitsja ning teab temast järelikult kõike. Aga ei: kõik kuninganna ihukaitsjad annavad vaikimisvande. Tema ei räägi midagi, isegi mitte Kelseale. Tüdruk surus hambad risti. Ta oli pidanud enesestmõistetavaks, et uus elu teeb kõigile saladustele lõpu – eks pidanud temast ju saama kuninganna. Aga need mehed olid sama tõrksad kui Carlin edastama teavet, mille järele Kelsea janunes.

Ta oli lootnud, et saab võtta pärast ratsateekonna lõppu vanni: juuksed olid rasvased ja ta ei saanud end liigutadagi, ilma et oleks tundnud omaenda higi haisu. Lähedal voolav jõeke oli just see, mida ta vajas, kuid pesta end Peni, Elstoni või mis veel hullem, Lazaruse uuriva pilgu all oli mõeldamatu. Tal tuleb lihtsalt leppida sellega, et on räpane, ja lohutada ennast teadmisega, et ega ihukaitsjadki paremini lõhna. Kelsea keerutas rasvased juuksed kokku ja kinnitas krunniks ning hüppas siis kivilt, et minna jõge otsima.

Tol ööl olid sõdurid lõkke ääres jälle lärmakad. Kelsea lamas oma telgis ja proovis esialgu uinuda, aga pikkamööda hakkas tal hing täis saama. Kui peas üks küsimus teist taga ajas, oli niigi üpris raske und saada, aga purjutajate pidevad naerupahvatused muutsid magamise täitsa võimatuks. Ta mähkis mantli ümber pea ja otsustas mehi eirata, kuid kui nood hakkasid laulma nilbet laulu roositätoveeringuga naisest, tiris Kelsea lõpuks mantli peast, pani selga ja läks telgist välja.

Kaitsesalk oli asemed lõkke ümber lahti rullinud, aga kasutatud ei olnud ilmselt veel ühtki. Õhk oli täis vastikut rasket pärmihaisu, mis Kelsea arvates tuli õllest, ehkki nende majas polnud eales olnud alkoholi. Carlin ei lubanud.

Ainult Carroll ja Mace tõusid tema lähenedes püsti. Nood paistsid olevat kained, ent teised sõdurid vaatasid teda silmagi pilgutamata. Ta märkas, et Elston magab, pea toetatud jämedale tammehalule.

„Kas soovite midagi, leedi?” küsis Carroll.

Kelsea oleks tahtnud nende peale karjuda, valada välja kogu viha, mis temasse kahe tunni vältel und oodates oli kuhjunud. Aga siis libistas ta pilgu üle meeste punetavate nägude ja mõtles ümber. Carlin ütles ikka, et kergem on vaielda väikese lapse kui joomase mehega. Ja pealegi: raamatutes lobisesid purjus inimesed sageli saladusi välja. Ehk õnnestub Kelseal panna need mehed päriselt endaga rääkima.

Ta torkas mantli istumise alla ja seadis end sisse Elstoni ja Peni vahel. „Ma tahan teada, mis juhtub, kui jõuame Uus-Londonisse.”

Peni hägune pilk peatus temal. „Mis peaks juhtuma?”

„Kas onu püüab mind tappa, kui me kord juba lossis oleme?”

Kõik vaatasid teda natuke aega vaikides, kuni Mace viimaks vastas: „Võimalik.”

„Teie onu ei suuda kedagi tappa,” pomises Coryn. „Mina kardaksin pigem Cadenit.”

„Me ei tea, kas nad ikka tõesti meil kannul on,” vaidles punase habemega mees talle vastu.

„Me ei tea mitte midagi,” kuulutas Carroll korralekutsuval häälel ning pöördus uuesti Kelsea poole. „Leedi, kas ei võiks te lihtsalt uskuda, et me kaitseme teid?”

„Teie ema uskus meisse alati,” lisas punase habemega mees.

Kelsea tõmbas silmad pilukile. „Mis su nimi on?”

„Dyer, leedi.”

„Niisiis, Dyer, praegu pole sul tegu minu emaga. Sul on tegu minuga.”

Dyer pilgutas hämaras valguses silmi nagu öökull. Hetk hiljem pomises ta: „Ega ma paha pärast, leedi.”

Kelsea noogutas ja pöördus uuesti Carrolli poole. „Ma küsisin, mis juhtub, kui me sinna jõuame.”

„Ma ei usu, et peame kindlusse pääsemiseks lahingut lööma, leedi. Viime teid kohale päise päeva ajal. Linn on sel nädalalõpul rahvast täis ja regendil ei jätku julgust tappa teid kogu ilmarahva silme all. Aga kui olete kord juba lossis, proovivad nad kindlasti teie elu kallale kippuda.”

„Kes nad?”

Nüüd sekkus jutusse Mace. „Teie onu pole ainus, kes tahaks teist lahti saada, leedi. Punasel Kuningannal on mängus oma huvi, et regent troonile jääks.”

„Kas kindluses olev loss pole siis turvaline?”

„Seal pole eraldi lossi. Kindlus on tohutu suur, aga see on üksainus rajatis, mis moodustabki teie lossi.”

Kelsea punastas. „Ma ei teadnud. Mulle pole kindluslossist eriti palju räägitud.”

„Mida paganat te kõik need aastad õppisite?” küsis Dyer.

Carroll hakkas itsitama. „Kas sa siis Bartyt ei tunne? Ta oli äge tohter, aga üksikasjad teda suurt ei huvitanud. Kui ta just parajasti oma kallitest taimedest ei rääkinud.”

Kelsea ei tahtnud kuulda, mis kokkupuuteid teistel Bartyga oli olnud. Ta sekkus, enne kui Dyer oleks jõudnud vastata, ja küsis: „Aga kes meid jälitavad?”

Carroll kehitas õlgu. „Arvatavasti Caden ja tema mortidest abilised. Pistrikud, keda oleme vilksamisi näinud, võivad ju ehk ollagi tavalised linnud, aga ma kahtlen selles. Teie onu ei kõhkle vajaduse korral kasutamast mortide abi.”

„Muidugi mitte,” venitas Elston pehme keelega, tõstes pea puuhalult ja pühkides suunurgast sülge. „Ime, et ta veel oma naisi kilbina ei kasuta.”

„Ma arvasin, et Tearling on vaene,” katkestas Kelsea teda. „Mida oleks mu onul sellise liidu puhul vastu pakkuda? Puitu?”

Ihukaitsjad vahetasid pilke ja Kelsea teadis nii selgelt, nagu oleks kuulnud pealt meeste vestlust, et nad on oma vaikimiseski tema vastu liidus.

„Leedi,” sõnas Carroll andekspaluvalt, „paljud meist on veetnud oma elu teie ema teenistuses. Me ei lakka teda kaitsmast, isegi kui ta on surnud.”

„Mina pole kunagi olnud kuninganna Elyssa ihukaitsja,” söandas Pen sekkuda. „Kas mina ei tohiks …?”

„Pen, sa oled kuninganna ihukaitseväelane.”

Pen jäi vait.

Kelsea laskis pilgul käia üle ringis istuvate meeste. „Kas te kõik teate, kes on mu isa?”

Sõdurid vaatasid talle otsa, täis tumma mässumeelt. Kelsea tundis, kuidas temas kohub viha, ja hammustas endale vana harjumust mööda kõvasti paremasse põske. Carlin oli teda mitu korda hoiatanud, et valitseja ei saa lubada endale talitsematuid vihahooge, niisiis oli Kelsea õppinud oma raevupuhanguid tema juuresolekul alla suruma ja Carlin oli lasknud ennast petta. Barty oli teda siiski läbi näinud. Tema soovitaski tüdrukul midagi hammustada. Valu vaigistas viha, leides sellele kas või ajutiseltki teise kanali. Aga jõuetu pettumus ei kadunud kuhugi. Ta olnuks nagu jälle koos Carliniga klassitoas. Need mehed teadsid nii palju, aga talle ei usaldanud midagi. „Noh, aga rääkige mulle siis Punasest Kuningannast!”

„Ta on nõid,” teatas nägus blond ihukaitsja lühidalt. See oli esimene kord, kui Kelsea kuulis teda kõnelemas. Lõkketuli tõstis esile tema sümmeetrilised, otsekui peitliga nikerdatud näojooned. Mehe silmad olid puhtad, jäiselt sinised. Kas ema oli tõesti valinud endale ihukaitsjad välimuse järgi? See mõte tekitas Kelseas kõhedust. Tal oli emast kindel ettekujutus, mille ta oli loonud juba üsna väiksena ning arendanud ja ilustanud seda iga majakeses veedetud aastaga. Ema oli ilus ja lahke, südamlik ja lohutav – täpselt samal määral, kui Carlin oli külm ja ligipääsmatu. Ema poleks eales tema eest midagi varjanud. Ühel päeval ema tuleb ning viib Kelsea minema sellest majast, kus peab lõputult õppima, treenima ja valmistuma suureks päästeretkeks. Tal läheb lihtsalt oodatust natuke kauem aega.

Kui Kelsea oli seitse aastat vana, viis Carlin ta ühel päeval raamatukokku, pani istuma ning ütles, et ema on juba ammu surnud. See tegi lõpu põgenemisplaanidele, kuid ei takistanud Kelseat arendamast uusi, järjest keerukamaid fantaasiaid: kuninganna Elyssa oli olnud suurepärane valitsejanna, keda rahvas jumaldas – kangelane, kes kandis hoolt, et vaestel oleks kõht täis ja haiged saaksid arstiabi. Kuninganna Elyssa istus troonil ning jagas õiglust neile, kes ise enda eest kosta ei suutnud. Kui ta suri, kanti tema keha läbi linnatänavate ning rahvas nuttis ja Teari sõjaväe pataljon andis mõõkade tärinal au. Seda kujutluspilti oli Kelsea arendanud ja lihvinud, kuni võis selle silme ette manada, millal aga soovis. Hirmu, mida ta tundis teadmisest, et peab saama kuningannaks, oli leevendanud teadmine, et kui ta pöördub üheksateistkümneaastasena linna tagasi astumaks troonile, võetakse temagi vastu samasuguse paraadiga ning ta ratsutab kindluslossi läbi juubeldava, rõõmupisaraid valava ja heatahtlikult lehvitava rahvasumma.

Nüüd, vaadates lõkke ääres istuvat meestesalka, tundis Kelsea, kuidas hinges hakkab idanema rahutus. Mida ta oma kuningannast ema kohta tegelikult teab? Mida ta saabki teada, kui Carlin oli alati keeldunud rääkimast?

„Jäta järele, Mhurn,” vastas Dyer blondile mehele ja raputas pead. „Keegi pole seni veel suutnud tõestada, et Punane Kuninganna on päriselt ka nõid.”

Mhurn vaatas talle pahuralt otsa. „Ta on nõid. Ükskõik, kas tal on võimed või mitte. Seda võib kinnitada igaüks, kes elas üle mortide vallutusretke.”

„Rääkige mulle mortide vallutusretkest,” ütles Kelsea uudishimulikult. Carlin polnud kunagisest sissetungist ega selle põhjustest iial põhjalikult kõnelnud. Kakskümmend aastat tagasi oli Mort Tearlingisse tunginud, liikunud oma vägedega läbi kogu riigi ning jõudnud välja päris kindluslossi müüride alla. Ja edasi … ei juhtunud midagi. Vallutusretk oli läbi. Mis iganes toona ka poleks juhtunud, sellest libises Carlin ajalootundides alati üle.

Eirates Carrollit, kes põrnitses teda nüüd, kulm kortsus, jätkas Mhurn: „Leedi, mul on üks sõber, kes võttis osa Crithe’i lahingust. Punane Kuninganna saatis Tearlingisse kolm Morti sõjaväe leegioni ning andis neile vabad käed jõudmaks välja Uus-Londonisse. Crithe’i lahingust said kohutavad tapatalgud. Teari külamehed võitlesid puunuiadega relvastatult Morti sõdalastega, kelle relvad olid rauast ja terasest, ning kui mehed olid tapetud, koguti kõik viie ja kaheksakümne eluaasta vahele jäävad tüdrukud ja naised kokku ning …”

„Mhurn,” sõnas Carroll vaikselt. „Ära unusta, kellega sa räägid.”

Ootamatult sekkus Elston. „Olen jälginud teda terve päeva, söör. Uskuge mind, ta on tugev, mis siis, et väike.”

Kelsea oleks äärepealt naeratanud, kuid see soov haihtus kiiresti, kui Mhurn jätkas, vaadates otsekui hüpnotiseerituna tulle. „Mu sõber põgenes Morti vägede lähenedes oma perega külast. Ta tahtis ületada Crithe’i jõge, et jõuda välja põhjapoolsetesse asundustesse, aga polnud piisavalt kiire ning õnnetuseks oli tal noor ja ilus naine. Too suri tema silme all, kui kümnes morti sõdur oli alles tema sees.”

„Issand jumal, Mhurn!” Dyer tõusis püsti ja hakkas vaarudes laagriplatsi serva poole minema.

„Kuhu sa lähed?” hüüdis Caroll.

„Mis sa ise arvad? Kusele muidugi.”

Kelsea kahtlustas, et Mhurn oli rääkinud selle loo sooviga teda šokeerida, ega teinud seepärast teist nägugi. Aga ühel hetkel, kui mehed tema poole ei vaadanud, neelatas ta kramplikult, tundes kõris haput maitset. Kuulata Mhurni jutustust oli hoopis midagi muud kui lugeda rüüsteretki kirjeldavaid raamatuid.

Mhurn, blond pea sõjakalt õieli, libistas pilgu üle lõkke ääres istuvate kaaslaste. „Kas keegi veel arvab, et uuel kuningannal pole vaja sääraseid asju teada?”

„Küsimus on lihtsalt ajastuses, sa tobu,” vastas Carroll vaikselt. „Kui ta kord juba troonil on, jõuad rääkida, nii palju kui kulub.”

„Kui ta sinna üldse jõuab.” Mhurn oli nüüd leidnud oma kruusi, võttis sellest pika sõõmu ja neelatas kramplikult. Tema silmad olid verd täis valgunud ning ta nägi välja nii väsinud, et poleks Kelsea arvates tohtinud rohkem juua, aga tüdruk ei teadnud, kuidas seda talle soovitada. „Nõnda vägistasid ja tapsid nad igas külas, mis nende teele ette jäi, leedi, ja marssisid otsejoones läbi kogu maa Argive’ist Uus-Londoni müüride alla välja. Isegi rinnalastele ei heidetud armu. Üks Ducarte’i-nimeline Morti kindral kandis Almonti tasandikult Uus-Londonini rihmadega kilbi külge kinnitatud teari imiku surnukeha.”

Kelsea tahtis küsida, mis juhtus Uus-Londoni müüride juures, sest seal Carlini jutustus alati katkes. Aga ta oli Carrolliga ühel nõul: Mhurni tuli ohjeldada. Pealegi polnud ta päris kindel, kas suudaks kauem kuulata isiklikel kogemustel põhinevaid lugusid.

„Mida sa selle jutuga öelda tahad?”

„Tahan öelda seda, et sõduritele – enamikule sõduritele – pole loomuomane niiviisi käituda. Samuti ei treenita neid nõnda käituma. Sõjakuritegudel on alati kas üks või teine põhjus: olukord või juhi tahe. Olukord seda ei tinginud: Morti sõdurid läksid Tearlingist läbi nagu nuga soojast võist. See oli neile otsekui pidu. Piinamine ja tapatalgud leidsid aset Punase Kuninganna tahtel. Viimase rahvaloenduse andmetel oli Tearlingis üle kahe miljoni elaniku, ning kahtlen, kas neil on aimugi, mis neid ohustab. Aga, leedi, arvasin, et teie peaksite seda teadma.”

Kelsea neelatas ja küsis: „Mis sai teie sõbrast?”

„Nad lõid talle noaga kõhtu ja liikusid edasi, jättes ta verest tühjaks jooksma. Löök oli olnud vilets ja sõber jäi ellu. Aga Morti armee võttis endaga kaasa tema kümneaastase tütre. Ta ei näinud oma last enam kunagi.”

Dyer tuli lentsides puude vahelt tagasi ja potsatas asemerullile istuma. Kelsea vaatas tulle ning talle meenus üks hommik, kui ta istus Carlini raamatukogus laua taga. Carlin näitas talle üht vana kaarti, millele oli märgitud Tearlingi ja Uus-Euroopa vaheline piir, sakiline joon, mis jooksis läbi Reddingi metsa idaosa ja Almonti tasandiku. Carlin imetles Uus-Euroopat. Isegi esimestel Ületamise-järgsetel aastatel, kui piirid olid veel korralikult maha märkimata ning Uue Maailma lõunaosa oli sõjapealikute omavaheliste lahingute tallermaa, esindas Uus-Euroopa ometi edumeelset demokraatiat, kus peaaegu keegi ei jäänud valimistest eemale. Punase Kuninganna tulekuga oli paraku nii mõndagi muutunud: nüüd oli Uus-Euroopast saanud Mortmesne ja demokraatiast polnud enam midagi järel.

„Mida Punane Kuninganna õieti tahab?” oli Kelsea Carlinilt küsinud. Kaardid ei huvitanud teda ning ta tahtis tunniga ühele poole jõuda.

„Mida vallutajad alati tahavad, Kelsea – kõike, ning nende soovidel ei tule iial lõppu.”

Carlini toon ei jätnud Kelseale mingit kahtlust: Carlin, keda muidu miski ei hirmutanud, kartis Punast Kuningannat. Kuninganna ihukaitseväelased poleks samuti tohtinud midagi karta, aga kui Kelsea nüüd ringi vaatas, luges ta meeste nägudelt välja midagi muud. Püüdes muuta meeleolu lahedamaks, lausus ta kergel toonil: „Noh, siis tuleb mul kanda hoolt, et Punane Kuninganna enam meie maale ei tungiks.”

Dyer mühatas: „Mida te ikka teha saaksite, leedi, kui ta otsustaks seda teha?”

Carroll plaksutas käsi. „Nüüd, kui oleme Mhurni unejutu ära kuulanud, on aeg magama heita. Ja kui keegi soovib Elstonilt uneeelset suudlust, andku talle teada.

Elston turtsatas õllekruusi ja ajas oma tohutu jämedad käsivarred laiali. „Ja-jah, kõik, kellele meeldivad karu kaisutused.”

Kelsea tõusis püsti ja tõmbas mantlihõlmad koomale. „Kas teil hommikul pea haige ei ole?”

„Küllap on,” pomises Kibbi-nimeline tumedapäine sõdur.

„On siis tõesti mõistlik, et nii paljud teist end sel teekonnal purju joovad?”

Carroll mühatas. „Tõelised ihukaitsjad oleme Lazarus ja mina. Nood teised seitse on ainult moepärast kaasas.”

Kõik pahvatasid naerma ning tundes end jälle välja jäetuna, pööras Kelsea selja ja hakkas tagasi telgi poole minema. Ükski sõdur ei järgnenud talle ning ta mõtles juba, et sel ööl ei valva tema telki keegi. Ent kui ta uuesti pöördus, oli Mace otse tema selja taga, kõrge kogu isegi pimeduses selgesti äratuntav.

„Kuidas sa seda teed?”

Mees kehitas õlgu. „On lihtsalt säärane anne.”

Kelsea puges telki ja pani ukseklapi kinni. Sirutanud end asemel välja, torkas ta käe põse alla. Lõkke ääres oli ta mananud ette vapra näo, aga nüüd hakkas värisema. Värin algas rinnust ja levis üle kogu keha. Carlini jutu järgi hoidis Mortmesne hirmuvalitsuse all kõiki naabreid. Punane Kuninganna nõudis kuulekust ja seda ta sai. Kui regent oli tõepoolest sõlminud temaga liidu, valitseb Punane Kuninganna arvatavasti ka Tearlingi üle.

Lõkke äärest kostis paukuvat köha, aga sedapuhku ei ärritanud see heli Kelseat. Kobanud mantlitaskus, võttis ta välja sinna pandud kaelakee ja pigistas kõvasti pihku, hoides enda oma teises. Vahtides üles telgi terava tipu poole, mõtles ta vägistatud naistele ja mõõga otsa torgatud imikutele ning uni ei tulnud ega tulnud.