Читать книгу Tearlingi kuninganna - Erika Johansen - Страница 3

Varasel hommikutunnil, kui päike ei mõelnudki veel hakata silmapiiri tagant välja piiluma, ärkas Mortmesne’i kuninganna kohutava unenäo peale.

Natuke aega lamas ta liikumatult, rind kiiresti tõusmas ja vajumas, kuni tundis ära omaenda tulipunased ruumid. Seinad olid vooderdatud Teari tammega ning puidusse nikerdatud draakonid olid samuti punaseks värvitud. Kuninganna voodi oli tohutu suur, asemeriided punasest siidist, õmblusteta ja mugavad. Aga praegu oli padi tema pea all higist läbi ligunenud. Põhjus peitus unenäos, sellessamas unenäos, mis oli piinanud teda nüüd juba üle kahe nädala: tüdruk, leek, helehallides riietes mees, kelle nägu tal kunagi päriselt näha ei õnnestunud, ning lõpuks viimane põgenemine oma maa piiri äärde.

Kuninganna tõusis ja astus suurte akende juurde, kust avanes vaade linnale. Aknaruudud olid äärtest jäälilledes ega paistnud õieti läbi, kuid ruumid olid päris soojad. Cadare’i klaasimeistrid oskasid teha aknad nii soojapidavaks, et paljude arvates kasutasid nad nõiakunsti, kuid kuninganna teadis, et see pole nõnda. Naaberkuningriikides ei saanud olla mingit nõidust, milleks tema luba polnud andnud, ning Cadare’i meistritel ei olnud volitust kasutada võluväge klaasi ega ka millegi muu puhul. Aga soojusisolatsioon oli tõesti hämmastav saavutus. Mortmesne nõudis Cadare’ilt iga-aastase andami sisse suuresti klaasina.

Valitsejanna ees laotus kuningalinn Demesne, vaikne ja enamjaolt pime. Kuninganna heitis pilgu taevasse ja veendus, et täis on saamas neljas hommikutund – üleval olid ainult pagarid. Lossi alumistel korrustel valitses samuti hauavaikus: kõik teadsid, et kuninganna ei ärka kunagi enne päevatõusu.

Seni oli see olnud nõnda.

Too tüdruk, too tüdruk. Tema pidi olema see peidetud laps, Elyssa laps – keegi teine ei saanud ta olla. Kuninganna unenäos oli ta olnud sitke, tumedate juuste, tugeva otsustava näo ning ema roheliste Raleigh’ silmadega. Erinevalt Elyssast oli ta inetu ning millegipärast tundus just see üksikasi kõige hullem, kõige realistlikum. Ülejäänud unenägu seisnes kaootilises tagaajamises, ainus eesmärk oli pääseda eluga, kui kuninganna üritas joosta ära halle riideid kandva mehe eest, kelle taga näis möllavat tuli. Aga ärgates nägi ta silme ees üksnes tüdruku nägu, ümmargust ja ilmetut, nagu oli kunagi olnud ka tema enda oma.

Kuninganna oleks tahtnud lasta selgeltnägijatel seda unenägu seletada, aga nood kõik olid tühipaljad soolapuhujad, kes oskasid ajada üksnes ümbernurgajuttu. Tõeliselt võimekas oli olnud ainult Liriane, aga tema oli nüüd surnud. Ning õigupoolest polnud tal selgeltnägijate abi vajagi. Mitte ehk üksikasjalikult, kuid laias laastus oli kõik selge: see unenägu tähendas häda.

Tema tagant kostis kähe kõrihäälne heli ja kuninganna pööras end kiiresti ümber. See oli üksnes voodis lebav ori. Ta oli jõudnud tolle juba unustada. Mees oli täitnud oma ülesande hästi ja kuninganna oli jätnud ta ööseks enda juurde. Hea kepp kihutas unenäod kiiresti minema. Aga norskamist kuninganna jälestas. Ta jälgis meest, silmad pilukil, oodates, kas too veel norsatab. Kuid magaja üksnes ägas vaikselt, keerates end külili, ning hetke pärast pööras kuninganna talle selja ja jäi uuesti aknast välja vaatama, mõtted sootuks mujal.