Читать книгу Kõlu kuld 1 - Erkki Kõlu - Страница 159

Ühel õhtul jääb Jaan kauemaks kõrtsi õlut jooma. Sulgemise ajaks on seal peale tema veel ainult üks mees, kes tundub päris purjus olevat.

„Kas aitan teid koju?” uurib Jaan joodikult.

„Jah,” vastab too pehmel keelel.

Lõpuks on nad ühe üheksakordse paneelmaja ees.

„Kas te elate siin?” küsib Jaan.

„Jah.”

„Kas aitan teid trepist üles?”

„Jah.”

Kui nad kolmandale korrusele jõuavad, küsib Jaan:

„Kas see on teie korrus?”

„Jah.”

Jaanile kargab pähe, et äkki pole hea mõte joodikut päris koduukseni saata ja tema vihase naisega vastamisi jääda. Seepärast avab ta kolmandal korrusel ühe ukse, lükkab joodiku sisse ja kiirustab ise trepist alla. Alla jõudes märkab ta trepikojas veel ühte joodikut.

„Kas te elate siin?” küsib Jaan.

„Jah.”

„Kas aitan teid trepist üles?”

„Jah.”

Jaan aitab mehe taas kolmandale korrusele, juhatab samast uksest sisse nagu esimesegi ja kiirustab trepist alla. Oma üllatuseks märkab ta seal järgmist joodikut. Ta hakkab meest taas trepist üles talutama, kui see äkki karjuma pistab:

„Inimesed, aidake! Üks hull on mind öö läbi kolmandale korrusele tassinud ja seal liftišahti visanud!”