Читать книгу Väike viiteleksikon - Erkki Sivonen - Страница 4

A ja O Kreeka tähestiku esimene ja viimane täht olid alfa ja oomega; eestikeelses uues testamendis on Jumala sõnu Johannese ilmutusraamatus traditsiooniliselt tõlgitud nii: „Mina olen A ja O, esimene ja viimne, algus ja ots!“ (22, 13). → Keegi või miski äärmiselt tähtis.

Aabel vt Kain ja Aabel

Aabraham (Aabram) Iisraeli rahva esiisa vanas testamendis, kelle järglastele Jumal lubas anda Kaananimaa igaveseks omandiks. Aabrahamiga sõlmitud lepingu märgiks sai poeglaste ümberlõikamine. Vt ka tõotatud maa.

Aabrahami süli Kui vaene Laatsarus suri, siis „inglid kandsid ta Aabrahami sülle“ (Lk 16, 22). → Taevase rahu paik, paradiis.

Michelangelo. Aadama loomine.

Osa Sixtuse kabeli lae freskost. U 1512.

Aadam Piibli järgi esimene inimene, kelle Jumal valmistas mullast. Aadam ja Eeva, kes loodi Aadama küljeluust, elasid Eedeni aias süütuna ja külluses, kuni madu ahvatles Eevat maitsma hea ja kurja tundmise puu vilja ja Eeva omakorda keelitas ka Aadama seda proovima. Karistuseks kihutas Jumal nad Eedenist välja ning määras Aadama edaspidi „oma palge higis ... leiba sööma“ ja Eeva valuga lapsi ilmale tooma. Viited Aadamale on sagedasti seotud tema pattulangemisega ja koos Eevaga kordasaadetud „pärispatuga“. Vt ka pale higis; elupuu.

Aadama küljeluu „Siis Jehoova Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see uinus magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest ja sulges selle aseme taas lihaga. Ja Jehoova Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juure. Ja Aadam ütles: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast!““ (1 Mo 2, 21–23) See lõik piiblist pani kunagi aluse laialt levinud arusaamale, et meestel on üks ribi vähem kui naistel. → Naine.

Aaron Jumala poolt Iisraeli ülempreestriks valitu, Moosese ja Mirjami vend. Oli Moosese abimeheks Iisraeli rahva vabastamisel Egiptuse orjapõlvest. Tema kepp muutus vaarao ees maoks ja neelas egiptuse tarkade ja nõidade kepid, mille need samuti olid muutnud madudeks (2 Mo 7, 8–12). Kui Mooses oli ära Siinai mäel, valmistas Aaron kuldvasika. Jumal ei lubanud Aaronil ja Moosesel astuda tõotatud maale, sest nad olid tema sõnas kahelnud. Vt ka Egiptuse nuhtlus.

Aasgardr Skandinaavia mütoloogias aaside maailm, jumalateriik. Oli maaga ühenduses Bifrösti, vikerkaare kaudu.

aasid Jumalatesugu Skandinaavia mütoloogias. Aaside hulka kuulusid peajumal Odin, Thor, Baldr, Loki, julguse ja tarkuse kehastus Tüür, luule- ja jutuvestmiskunsti jumal Bragi, vaikuse jumal Vidarr, pime aas Hödr, Odini poeg ja saadik Hermoodr, Höönir, Oodr ja Vali. Vt ka Frigg, Fenrir, vaanid.

Abadoon Sügavuse ingel (vt inglid), koletute mürgiste rohutirtsude kuningas Johannese ilmutusraamatus (9, 11).

abdeeralased e abderiidid Antiik-Kreeka linna Abdera elanikud, kelle väidetav rumalus andis ateenlastele ainet paljudeks anekdootideks. Hiljem on neist naljalugudest innustust saanud mitmed rahvapärimused „lollideküladest“ (Gotham, Gabrovo, Kilpla jt).

Abednego vt Sadrak, Meesak ja Abednego

Abélard ja Héloïse [abela:r, eloi:z] Pierre Abélard (1079–1142) oli prantsuse teoloog, filosoof ja luuletaja. Ta pooldas mõistuspärast lähenemist teoloogias (enne mõista, siis uskuda) ja sattus kirikuga korduvalt pahuksisse dogmade vabameelse tõlgendamise pärast. Tema rahvalik tuntus põhineb tema armulool Héloїse’iga, Pariisi Jumalaema kiriku kanooniku tütrega. Héloїse sünnitas Abélardile poja, misjärel paar salaja abiellus. Kui lugu ilmsiks tuli, laskis kanoonik Abélardi kastreerida ja mõlemad õnnetud sulgesid end kloostrisse. Hulk sajandeid hiljem, aastal 1817, maeti nende maised jäänused ümber ühisesse hauda. Säilinud on nende omavaheline kirjavahetus.

abrakadabra Kabalistlik võlusõna, mis kujutab endast kombinatsiooni heebrea keele sõnade ab (’Isa’), ben (’Poeg’) ja ruakh akadš (’Püha Vaim’) algustähtedest. Pärgamenditükile kirjutatuna ja nööriga kaelas kantuna usuti sellest abi olevat kõhutõve, hambavalu, palaviku ja paljude teiste hädade vastu. → Arusaamatu kõne või tekst, mõttetus. Vt ka kabala.

Absalom Kuningas Taaveti võimuahne poeg, isa lemmik, kes viimase vastu mässu tõstis ja sõjapealik Joabi poolt Taaveti keelust hoolimata tapeti. Tõrksa, ent armastatud poja kaotus oli Taavetile raske katsumus: „Siis läks kuningas ... üles värava kambrisse ja nuttis. Ja minnes ta rääkis nõnda: „Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!““ (2 Sa 19, 1)

Achates [ahha:tes] Vergiliuse „Aeneises“ Aenease ustav sõber ja kaaslane. → Südamesõber, kamraad.

Acheron [ahheron] Soine ja aeglase vooluga hädade jõgi, üks Hadese, kreeka mütoloogia surnuteriigi neljast jõest.

Wilhelm Wandschneider.

Achilleus. 1909.

Achilleus [ah’hilleus] Peleuse, mürmidoonide kuninga, ja Thetise poeg, kreeklaste peakangelane Trooja sõjas. Tüli tõttu sõjapealik Agamemnoniga tõmbus Achilleus võitlusest kõrvale, kuni troojalased surmasid tema sõbra Patroklose. Seejärel naasis Achilleus raevunult sõjaväljale, lõi troojalased põgenema ja surmas kahevõitluses oma sõbra tapja Hektori. Hukkus Trooja vallutamisel Parise noolest.

Achilleuse kand Kangelase ainus haavatav koht oli tema kand. Poega lapsepõlves Styxi jõkke kastes hoidis ema teda kannast, seetõttu ei mõjunud sellele jõe surematuks tegev vägi. Trooja väravate juures tabas Paris teda noolega kanda. → Kellegi v millegi eriti õrn koht.

Adonis [ado:nis] Võluv nooruk, kellesse kreeka pärimuse järgi olevat armunud armastusjumalanna Aphrodite ja kes hukkus jahiretkel, kus teda ründas haavatud metskult. Kohast, kus Adonise veri ja jumalanna pisarad maad niisutasid, võrsus valge lill, anemoon e adoonis. Kaunis noormees. Vt ka Myrrha.

adooniseaed Kiiresti närbuvad potililled või ka lillenäitus. Adonise auks peetud suviseks pühaks kasvatasid kreeklased pottides lilli ja rohelisi taimi, mis pärast minema visati. → Lühiajaline nauding.

Adrammelek (Adrameelek) Üks Babüloonia jumalusi, kellele ohverdati lapsi (2 Ku 17, 31). Tõenäoliselt kohalik päikesejumal Sipparis (Sefarvaimis).

aeg sündida ja aeg surra vt igal asjal oma aeg

Aeneas (kr Aineias) [ä:neas] Trooja sõdalane, Anchisese ja Aphrodite poeg. Esineb juba Homerose „Iliases“, on aga peategelaseks Vergiliuse poeemis „Aeneis“. Põgeneb langenud ja põlevast Troojast koos pojaga ja halvatud isaga ja maabub pärast pikki rännakuid Itaalias, kus talle ennustatakse, et tema järeltulijad hakkavad valitsema paljude rahvaste üle. Latiumis kosib sealse kuninga tütre Lavinia ja pärib võimu. Tema pojast Juliusest väitis end põlvnevat Rooma Juliuste suguvõsa, sageli on luuletajad nimetanud teda roomlaste (eneaadide) esiisaks. Vergilius ülistab temas nimelt roomalikeks peetud väärtusi nagu kohusetundlikkust ja vanematearmastust. Vt ka Dido.

Afrodite vt Aphrodite

Agamemnon [aga’memnon] Mükeene kuningas, Atreuse poeg, Menelaose vend, Klytaimestra kaasa ning Orestese, Elektra ja Iphigeneia isa; kreeklaste sõjakäigu juht Trooja vastu. Aulises, kus kreeklaste laevastik tuulevaikuse tõttu seisis, ohverdas Agamemnon ennustaja Kalchase soovitusel Artemisele oma noore tütre Iphigeneia ja sütitas sel kombel oma naise lepitamatu vihkamise. Pärast sõjakäigult naasmist tapsid Klytaimestra ja viimase armuke Aigisthos Agamemnoni pidulauas. Isa surma eest tasusid omakorda kätte Orestes ja Elektra. Tema lugu on üksikasjalikult käsitlenud Aischylos ja Seneca oma tragöödiates. Vt ka Trooja sõda.

Agatha, püha [aga:ta] 3. saj Sitsiilias elanud märter, kellel piinamise käigus olevat ära lõigatud rinnad. Seetõttu kujutatakse teda kunstis sageli vaagnaga, millel on kaks naiserinda. Pärast Agatha surma olevat Catania linnarahval vulkaanipurske ajal õnnestunud peatada laava vool Agatha loori abil. Agatha on ammede kaitsepühak, tema mälestuspäeva tähistatakse 5. veebruaril.

Aglaia [ag’laia] Üks kolmest graatsiast. Hesiodos (7. saj eKr) väidab ta olevat olnud Hephaistose abikaasa, ehkki hilisemad allikad nimetavad sepatöö jumala kaasana hoopis Aphroditet.

Agnes, püha 3. saj Rooma lapspühak. Pärimuse kohaselt pühendus kolmeteistkümneaastasena ristiusule ja keeldus abiellumast Rooma prefekti pojaga. Häbistamiseks viidi Agnes lõbumajja, kus tütarlapse juuksed olevat tema alastuse varjamiseks kohe maani pikaks kasvanud (teistel andmetel olevat talle taevast heidetud hõbedane rüü). Kui teda tuleriidal hukata taheti, ei teinud leegid talle vähimatki häda. Kunstis kujutatakse Agnest sageli koos puhtuse sümboli tallega. Tema mälestuspäev on 21. jaanuar.

Agni India mütoloogias üks vanemaid jumalaid, tulejumal, kodukolde kaitsja, taevane preester ning inimeste ja jumalate vahemees.

Aguri soov „Vaesust ega rikkust ära mulle anna.“ (Õp 30, 8).

Ahasveros (Ahasveerus) Selle nime all esineb vanas testamendis Estri ja Esra raamatus Pärsia kuningas Xerxes I (485–465 eKr), Estri abikaasa. Taanieli raamatu Ahasveros (Tn 9, 1) on tänini identifitseerimata. Vt ka Igavene Juut.

Ahriman (Angra Mainju) Pimeduse ja kurjuse kehastus muinasiraani masdaistlikus usundis.

Ahura Mazda vt Ormuzd

Aias (lad Aiax, Ajax) Kreeka sõdalane Trooja sõjas, keda „Iliases“ nimetatakse Achilleuse järel vapraimaks ja tugevaimaks kreeklaste leeris. Samas oli Aias üsna aeglase mõtlemisega ja äärmiselt uhke. Kaotanud langenud Achilleuse relvade pärast peetud võistluse Odysseusele, hullus ja tappis kreeklaste lambakarja. Hiljem mõistusele tulles sooritas häbi pärast enesetapu. Peategelane Sophoklese samanimelises tragöödias. Homerose „Odüsseias“ esineb teinegi selle nimega kreeka kangelane, kelle koduteel uputab Poseidon kättemaksuks Kassandra häbistamise eest (nn väike Aias).

Aiolos (lad Aeolus) Müütilisel Aioolia saarel elanud tuultekuningas, kes Odysseuse ja tolle kaaskonna koduteel Troojast kinkis kangelasele nahkpauna suletud vastassuunalised tuuled, et hõlbustada rändurite kojujõudmist. Aiolose saarteks nimetati varem Sitsiiliast kirdes asuvat saarterühma, praeguse nimega Lipari saari.

Aktaion [ak’taion] Kreeka pärimuse järgi kütt, kes kogemata sattus nägema ojas kümblevat Artemist, karsket jahijumalannat. Vihane jumalanna muutis noormehe hirveks, kelle ta enda koerad seejärel lõhki rebisid.

Aktion Neem Kreeka läänerannikul, kus Octavianuse, hilisema Rooma keisri Augustuse laevastik 2. septembril aastal 31 eKr purustas Marcus Antoniuse ja Kleopatra ühendatud merejõud. → Pöördelise tähtsusega lüüasaamine.

Aladin (Aladdin, Ala ad-din) Üks tegelasi „Tuhande ja ühe öö“ juttudes, kes imeväelise kalliskivi (varasemates, Antoine Gallandi prantsuskeelsel mugandusel põhinevates tõlgetes „imelambi“) abiga ajab kokku suure varanduse.

Alastor [a’lastor] Majaga ja perekonnaga seotud paha vaim antiikmütoloogias, laste nuhtleja isade eksimuste pärast. Kasutatud ka ühena Zeusi tiitlitest.

Alberich [alberihh] Päkapikkude kuningas germaani muistendites. Esineb „Nibelungide laulus“ Siegfriedi vasalli ja varahoidjana.

alguses oli sõna „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal ... Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“ (Jh 1, 1–5) Kreeka mõistel logos (’sõna’, ’kõne’, ’mõistus’) on antiikfilosoofias pikk ajalugu. Herakleitosel tähistas see korra või seaduspärasuse alget looduses. Stoikutel kujutas see kõrgemat mõistuslikku jõudu, kõigi asjade olemise põhjust. Philon Aleksandriast (juudi teoloog ja filosoof, Kristuse kaasaegne) käsitas seda Jumala atribuudina, mille vahendusel Jumal ja tema looming saavad tunnetatavaks inimesele. Eespool toodud lõigus evangeeliumist seab apostel Johannes Philonile vastu väite, et logos ja Jumal on samastatavad, ja kuulutab kohe (Jh 1, 14), et Sõna on saanud lihaks Kristuses, väljendades seega kreekapärasel kujul judaistliku usundi käsitust loovast Jumalast ja messiast. Selles tähenduses Sõna ei tohiks ära segada „jumalasõnaga“, st Jumala käskudega või pühakirjaga.

Ali Baba Peategelane „Tuhande ja ühe öö“ jutus „Ali Baba ja nelikümmend röövlit“, mis on Euroopas tuntuks saanud eelkõige prantslase Antoine Gallandi 18. saj pärinevas mugandatud variandis. Satub juhuslikult kuulma võlusõna „Seesam, avane!“, mis võimaldab talle juurdepääsu varandusega täidetud koopasse.

Alkestis [al’kestis] Peliase tütar, Tessaalia kuninga Admetose naine. Moirad nõustuvad Admetose elulõnga pikendama, kui keegi on nõus surema tema eest. Kui kuninga raugaeas vanemad poja palve tagasi lükkavad, ohverdab ennast tema kaasa, kelle vägilane Herakles seejärel Hadesest maa peale tagasi toob. Alkestis on peategelane Euripidese samanimelises tragöödias. Tema nimest on saanud ennastsalgavuse sümbol.

Alkyone (Halkyone, lad Alcyone) [alküo:ne] Tuultekuninga Aiolose tütar, Keyxi kaasa, kes nägi unes, et mees on merel tormiga uppunud. Järgmisel hommikul leidis ta rannalt mehe surnukeha. Kui ta leinates merre viskus, muutsid härdunud jumalad tema ja Keyxi jäälindudeks. Igal aastal talvise pööripäeva eel on seitse päeva, mille jooksul meri on peegelsile; sel ajal hauduvat jäälinnud oma ujuval pesal. Neid rahupäevi nimetatakse Alkyone päevadeks v Alkyoniks.

Alpheus ja Arethusa (kr Alpheios) [alfeus, aretu:sa] Rooma luuletaja Ovidiuse poolt ümber jutustatud kreeka pärimuse järgi hakkas noort, kaunist ja karsket kütitari Arethusat armastama jõejumal Alpheus. Suutmata pealetükkija eest kauem põgeneda, hüüdis neid appi oma kaitsjannat, neitsilikku jumalatari Dianat. Viimane muutis Arethusa allikaks ja lasi tal pageda maa-aluse tunneli kaudu Ortygia saarele Sitsiilia rannikul, kus Diana püha allikas on näha tänapäevani. Ometi ei vabanenud tütarlaps ka siis armunust, kes voogudeks muutununa järgnes talle läbi tunneli. Kreekas Alpheuse jõkke heidetud puukauss kerkivat alati pinnale Arethusa allikas.

Amadis 13. saj pärineva portugali v hispaania rüütliromaani (esimene säilinud väljaanne hispaanlase G. O. de Montalvo „Amadís de Gaula“, 1508) peategelane, Walesi kuninga Perioni ja Bretagne’i vürstitari Elizena poeg, orvuna üleskasvanud vapper „lõvirüütel“, teadlane, muusik ja luuletaja, kes pärast pikki seiklusi võidab armastatud Oriana südame ja käe. On Don Quijote armastatumaid eeskujusid ja Cervantese paroodiaobjekt.

Amaimon [a’maimon] Üks kuraditest keskaja demonoloogias, põrgu idaosa valitseja. Tema ülemteener oli Asmod. Vt ka Asasel, Luutsifer.

Amaltheia [amal’teia] 1) Kreeka pärimuse järgi nümf, kes toitis Kronose eest peidetud imikueas Zeusi Kreeta saarel kitsepiimaga. Tänuks selle eest kinkis jumal talle küllusesarve. 2) Rooma pärimuse kohaselt Kyme sibüll, kellelt Tarquinius II olevat saanud sibülliraamatud.

Amaryllis [ama’rüllis] Lamburineiu Theokritose ja Vergiliuse pastoraalides. → Võluv maatüdruk.

Amatsoonid Vana-Kreeka punasefiguurilisel õlinõul. U 420.

amatsoonid Kreeka mütoloogias naissõdalaste hõim Väike-Aasias v Sküütias, ühe pärimuse järgi sõjajumal Arese ja nümf Harmonia tütred. Väidetavasti eemaldasid nad endal parema rinna, et hõlbustada vibuga ümberkäimist, suhtlesid meestega ainult soo jätkamiseks ja hävitasid kõik poisslapsed. Esinevad tegelastena mitmes legendis. Achilleus tappis kahevõitluses Trooja sõjas nende kuninganna Penthesileia; Theseus röövis ühe neist, Hippolyte, ja põhjustas sellega amatsoonide sõjakäigu Atika vastu; Heraklese üks vägitegudest oli kätte saada nende kuninganna vöö. → Sõjakad v mehelikud naised.

ambroosia Kreeka jumalate toit, mis tegi nad surematuks. → Eriti hõrgutav roog.

Ambrosius, püha [ambro:sius] Üks neljast ladina kirikuisast, 4. saj elanud Milano piiskop. Ingli nõuandel olevat rahvahulk valinud Ambrosiuse piiskopiks, kui ta oli alles ristimata. Tema oluliste teenetena mäletatakse võitu Ariuse pooldajate üle (viimased ei tunnistanud Kristuse samasust Jumal-Isaga) Aquileia kirikukogul 381. a ja kirikumuusika korrastamist. Ambrosiuse kirikulaul oli kahe sajandi vältel enne Gregoriuse reformi (vt Gregorius, püha) kirikumuusika aluseks. Maalidel kujutatakse teda mesilastaruga (legendi kohaselt olevat tema huultele hällis laskunud mesilassülem, mida peeti heaks endeks) või piitsaga, mis sümboliseerib Ariuse pooldajate väljaajamist Itaaliast. Ambrosiuse mälestuspäev on 7. detsember.

Amon-Ra (Ammon-Re) Muinasegiptuse usundis peajumal, algselt Teeba linna kaitsevaim (egiptuse k amun ’varjatu’). Teda kujutati enamasti inimese peaga, kahe pika sulega peas, vahel aga ka jäära peaga. Jäär oli Amon-Ra püha loom. Kreeklased ühendasid tema kultuse Zeusi omaga ja austasid tema oraaklit Egiptuses. Vt ka Ra.

Amor (Aamor) Rooma armastusjumal, keda samastati kreeka Erosega.

Amphion [am’fion] Üks Zeusi ja Antiope poegadest, Niobe abikaasa. Osav muusik, kelle lüüra helid olid nii kütkestavad, et Teeba müüri rajamisel kivid ise muusika mõjul paigale kerkisid. Koos kaksikvenna Zethosega maksis kätte oma ema mõnitajale, Teeba kuningannale Dirkele, sidudes ta metsiku härja sarvede külge.

Amphitrite [amfitri:te] Üks nereiide, meretaat Nereuse ja Dorise tütreid, Poseidoni naine ja Tritoni ema. → Merd armastav naine.

Amphitryon (Amfitrüon) [am’fitrüon] Müütiline Teeba kuningas, kelle kaasat Alkmenet Zeus mehe äraolekul külastada otsustas. Et mitte kahtlust äratada, võttis jumal Amphitryoni kuju ja korraldas oma kojutuleku auks suure pidusöögi. Samal ajal jõudis sõjakäigult tagasi ka ehtne Amphitryon ja nõudis kohe peremeheõigust, külaliste ja teenijarahva silmis aga jäi peremeheks ikka see, kes pidulisi võõrustanud. Seda koomilist süžeed on kasutanud antiikajal Plautus, hiljem L. de Camões, Molière, H. von Kleist, J. Giraudoux jt.

Ananias Piiblis, apostlite tegude raamatus (5, 1–10), toimetas Ananias osa oma põllu müügist saadud rahast, mis oli mõeldud kirikule, salaja kõrvale. Kui Peetrus süüdistas teda Jumalale valetamises, langes Ananias surnult maha. Sama juhtus tema naise Safiiraga, kes mehe pettusele kaasa aitas. → Petis, valetaja.

Anchises [anhi:ses] Trooja valitsejasoo liige, kellega jumalanna Aphrodite tema mehelikust ilust lummatuna ühte heitis. Sellest ühendusest sündis Aeneas.

andma keisrile, mis keisri kohus „Siis ta ütles neile: „Andke siis keisrile, mis keisri kohus, ja Jumalale, mis jumala kohus on.““ (Mt 22, 15–20; samuti Mk 12, 13–17; Lk 20, 21–25, 1940. a piibliväljaanne) Rühm varisere, kes püüdis Jeesust seaduseteotusele ärgitada, küsis temalt, kas on tarvis maksta maksu Rooma keisrile. Kui ta oleks öelnud ei, siis oleks see olnud vastuhakk võimudele, kui jah, siis oleks tegu olnud lugupidamatusavaldusega Iisraeli vabadusvõitlejate suhtes. Jeesus lahendab dilemma, osutades keisri kujutisele ja kirjadele mündil ja öeldes, et pole vale anda riigile tagasi see, mis kuulub riigile. See ilmaliku ja vaimuliku eluvaldkonna lahusust näitav osundus on olnud riigi ja kiriku vahekorda puudutavates väitlustes käibel läbi aegade.

Andreas, apostel Kalur, apostel Peetruse vend, üks esimesi Kristuse jüngreid. Väidetavasti hukati ta vana mehena X-kujulisel ristil, mistõttu sedalaadi risti nimetatakse püha Andrease ristiks (esineb nt Šotimaa lipul). Andreas on Šotimaa ja Venemaa kaitsepühak, tema mälestuspäeva, 30. novembrit, tuntakse eesti rahvakalendris andresepäevana.

Androklos ja lõvi 2. saj rooma kirjamehe Gelliuse jutustatud loo järgi tõmbas põgenenud ori Androklos, kes end paos olles varjas, kord koopas puhates lõvi käpast välja pinnu. Hiljem, kui tabatud põgenik karistuseks gladiaatorina areenile saadeti, sattus tema vastaseks sama lõvi. Selle asemel et Androklosele kallale tormata, pakkus loom talle sõpruse märgiks käppa. Hämmastunud roomlased kinkisid Androklosele vabaduse. Jutustusel põhineb inglise kirjaniku G. B. Shaw’ samanimeline näidend.

Andromache [andro’mahhe] Trooja sõdalase Hektori naine. Kaasade hüvastijätt „Iliase“ kuuendas raamatus on kogu eepose üks liigutavamaid stseene. Andromache saatust pärast Trooja langemist kirjeldab Euripides oma teostes „Troojalannad“ ja „Andromache“.

Andromeda [androme:da] Etioopia kuninga Kepheuse ja end nereiididest ilusamaks pidava Kassiopeia tütar. Kui kuninganna hooplemisest pahandatud Poseidon saatis riiki laastama merekoletise, otsustati Andromeda jumalate lepitamiseks koletisele ohverdada. Kalju külge aheldatud tütarlast märkas sangar Perseus, kes oli parajasti tagasiteel koju gorgode juurest. Ta astus neiu kaitseks välja ning raius meremao pea maha (teise versiooni järgi näitas elukale Medusa maharaiutud pead, mis muutis koletise kiviks). Perseus ja Andromeda abiellusid ja viimasest sai pärast surma tähtkuju. Lisaks paljudele antiikautoritele on Andromeda loost uusajal ainet saanud draamakirjanikud P. Calderón ja P. Corneille 17. saj.

Angra Mainju vt Ahriman

Annapurna vt Kali

Antaios [an’taios] Kreeka mütoloogias üks gigantidest, maajumalanna Gaia ja merejumal Poseidoni poeg. Maadluses ei leidunud talle vastast ja kaotajate kolpadega ehtis ta oma elamu katust. Tema võitmatuse saladus peitus selles, et kokkupuutest maaga sai ta iga kord värsket jõudu. Herakles sai temast jagu, tõstes ta õhku ja kägistades surnuks.

Antigone [antigo:ne] Teebalase Oidipuse ja Iokaste tütar. Kui Antigone vennad Eteokles ja Polyneikes olid teineteisega Teeba kuningatrooni pärast võideldes langenud, keelas Antigone onu Kreon surma ähvardusel Polyneikese surnukeha matmise, sest viimane oli rünnanud Teebat. Kreoni käsu vastaselt matab Antigone venna ja karistuseks müüritakse elusana kaljukoopasse, kus sooritab enesetapu. Tema päästmisega hilinenud, tapab end ka Kreoni poeg Haimon, Antigone kihlatu. Kõige lihtsamalt on Antigone ja Kreoni vastuseisu tõlgendatud vastakusena inimliku süüme ja kodanikukohuse, pühade tavade ja riigi käsuvalla vahel. Sophoklese samanimelises tragöödias aga kujutatakse nii Antigonet kui ka Kreoni meelekindla ja järeleandmatuna, kusjuures Antigone jääb selliseks surmani, Kreon aga murdub viimaks. Samal teemal on 20. saj loonud näidendeid W. Hasenclever, J. Anouilh, B. Brecht jt

Antikristus Kreeka keelest pärinev nimetus, mis on eestikeelsetes uue testamendi väljaannetes (1 Jh 2, 18 ja 22; 4, 3) tõlgitud kui ’kristusevastane’. Kristliku headuse- ja armastusesõnumi eituse kehastus. Läbi aegade on seda nimetust kasutatud Rooma riigi, Muhamedi, paavsti ja roomakatoliku kiriku ning paljude riigijuhtide kohta.

Antonius, püha (abt Antonius) [anto:nius] 4. saj elanud pühak, kes noore mehena asus üksinda elama Niiluse lähedale kõrbesse, et jõuda vaimse täiustumiseni. Antoniuse kiusatused kõrbes on renessansiaja kujutava kunsti lemmikmotiive. Pärimuse järgi pöördus Antonius pärast kahtkümmend erakluses veedetud aastat inimeste sekka tagasi, ent saanud vanas eas kuulda eremiit Paulusest, kes oli erakuna elanud hoopis kauem kui tema, otsis viimase üles ja veetis koos Paulusega veel mitu aastat kõrbes. Antonius olevat surres olnud sada viis aastat vana. Teda peetakse mungaseisuse alusepanijaks, seetõttu kujutatakse teda maalidel enamasti kapuutsiga mungarüüs, vasakul õlal täht T või kreeka teeta (kr k sõnast theos ’jumal’), ja jalge all leegid, mis viitavad tema nägemusele põrgust. Sageli on koos temaga piltidel siga kui võidetud meelelisuse sümbol. Antonius on hauakaevajate kaitsepühak ja tema mälestuspäev on 17. jaanuar. Lisaks abt Antoniusele tuntakse veel mitut vähemtähtsat samanimelist pühakut.

Anu Sumerlaste ja hiljem babüloonlaste peajumal, jumalate isa, taeva ja saatuse valitseja. Anu väidetav elupaik oli põhjanabal, tema kultuse keskus asus Erekis (Uruk), mida 1. Moosese raamatus mainitakse Nimrodi kuningriigi osana.

Anubise kujuke Egiptusest. 332–330 eKr.

Anubis [anu:bis] Egiptuse jumal, kelle ülesanne sarnanes kreeklaste Hermese omaga, st juhtida surnute hinged allmaailma. Hilisemal ajal samastati tihti Hermesega. Anubis oli allmaailma kohtumõistja Osirise poeg ja teda kujutati inimekehaga ja koera v šaakali peaga.

Aphrodite (Afrodite) [afrodi:te] Kreeka armastusjumalanna, roomlastel Venus. Olevat sündinud merevahust (kr aphros ’merevaht’), teise pärimuse järgi Zeusi ja Dione tütar. Zeus andis ta naiseks inetule jumalale Hephaistosele, kellele Aphrodite korduvalt truudust murdis. Tema poeg oli Eros (rooma Amor v Cupido), üleannetu tiivuline armastusjumal. Aphrodite armsamate hulka kuulusid Zeus, Hermes, Ares, Dionysos ja surelikest Anchises. Tema pühad loomad olid tuvi ja varblane, taim mirdipuu.

Apis Egiptuse usundis härg-jumal, viljakuse tooja, kelle kultuse keskuses Memphises kasutati musta härga oraaklina. Kreeklased on teda pidanud Zeusi ja lehmaks moondunud Io pojaks.

apokalüpsis [apoka’lüpsis] Kreeka k ’ilmutus’, piibli viimase raamatu, Johannese ilmutuse kreekakeelne nimetus. Sedakaudu on sõna „apokalüptiline“ hakanud tähistama kõike maailma lõpuga ning hea ja kurja viimse omavahelise heitlusega seostuvat. Kirjandusloolises tähenduses nimetatakse apokalüptiliseks kirjanduseks kõiki judaistlikke, kristlikke ja islami tekste, mis kujutavad maailmas viimsepäeva lävel toimuvaid sündmusi.

apokrüüfid Sõna tuleneb kreeka k sõnast, mis tähendab ’salajane’ v ’varjatud’. Hellenismi ajastul nimetati nii salaõpetusi sisaldavaid käsikirju üldse. Kristlik traditsioon kandis nimetuse üle nendele vana testamendi raamatutele, mida juudid ei pidanud kanoonilisteks ja mille heebreakeelsed käsikirjad polnud kreekakeelse piibli (vt Septuaginta) koostamise ajal kättesaadavad. Kokku on neid, olenevalt jaotusest, roomakatoliku piibliväljaannetes tänini alles jäänud 12–15: Juudit, Saalomoni tarkuse raamat, Toobit, Jeesus Siirak, Baaruk, Jeremija kiri, Esimene Makkabite raamat, Teine Makkabite raamat, Estri raamatu lisad, Susanna, Beel, Lohemadu, Asarja palve, Kolme mehe kiituslaul, Manasse palve (viimased kuus on tuntud ka Taanieli raamatu lisana). Enamikust protestantlikest piiblitest on apokrüüfilised raamatud uuemal ajal välja jäetud, õigeusu kiriku vana testament aga sisaldab mitu Lääne piiblikaanonist juba 16. saj kadunud raamatut. Lisaks vana testamendi apokrüüfidele on leitud hulk uue testamendi sündmustega seotud käsikirjalisi evangeeliumeid ja apostlite kirju (nt Tooma ja Peetruse evangeeliumid, Nikodeemuse evangeelium e Pilatuse teod jt). → Küsitava autorlusega v algupäraga kirjandus.

Apollon (lad Apollo) [a’pollon] Tähtsamaid jumalaid kreeka ja rooma mütoloogias. Mõnikord nimetati teda ka Phoiboseks (’särav’) ja samastati päikesega. Apollon oli mõistuse, haiguste ravi (omas võimu katkutõve üle), vibulaskjate, luuletajate ja muusikute jumal. Tal olid ka ennustajavõimed ning tema kaitse all olid kõik ennustajad ja oraaklid, iseäranis Delfi oraakel. „Apollonlik“ vastandina „dionüüslikule“ tähendab selget, tasakaalukat, mõõdutundelist. Kunstis kujutatakse Apollonit noore mehe ideaaltüübina (nt nn Belvedere Apollon Vatikanis). Tema püha puu oli loorber. Vt ka Dionysos.

Apollonia, püha [apollo:nia] 3. saj elanud Aleksandria diakoniss, kes kristlastevaenu ajal keeldus linnast põgenemast ja legendi järgi lõhkus linna paganlikus templis üksnes ristimärki tehes põrmuks sealsed jumalakujud. Karistuseks olevat tal enne hukkamist tangidega hambad välja tõmmatud. Sel põhjusel on hambaarstid pidanud Apolloniat oma matrooniks. Tema mälestuspäev on 9. veebruar.

apostel [a’postel] Kreeka k sõnast apostolos (’saadik’). Tähendas algselt üht Jeesuse kaheteistkümnest väljavalitud jüngrist, kelle ülesandeks jäi õpetaja lahkumise järel tema õpetuse edasiandmine. Nimekirjas on olenevalt allikast erinevusi, aga kaksteist kõige enam nimetatut on Peetrus, Andreas, Sebedeuse pojad Jakoobus (vt Jakoobus Vanem, apostel) ja Johannes, Filippus, Bartolomeus, Matteus, Toomas, Alfeuse poeg Jakoobus (vt Jakoobus Noorem, apostel), Taddeus (Johannese ja Luuka evangeeliumides Jakoobuse poeg Juudas), Siimon Kaanast ja Juudas Iskariot. Johannese evangeelium (21, 2) lisab Naatanaeli, keda mõnikord on samastatud Bartolomeusega. Pettur Juudast asendas hiljem Matthias. Hilisemas kristluse ajaloos hakati nimetust kasutama ka kirikupeade ja veelgi hiljem väljapaistvamate misjonäride puhul. → Mingi liikumise v idee innukas eestvõitleja. Vt ka Paulus, apostel.

Arachne [a’rahne] Väike-Aasia maakonna Lüüdia osavaim kangur, kes kutsus Athena (Ovidiuse „Metamorfoosides“ Minerva) võistukudumisele. Oma hybrisest aetuna kudus Arachne oma kangasse jumalate armuseiklusi kujutavaid pilte. Vihaga rebis Athena kanga lõhki ja lõi Arachnet, kes end häbist ja alandusest üles poos. Oma tegu kahetsedes muutis jumalanna tüdruku ämblikuks, jättes talle seega alles tema kõige kallihinnalisema ande. Tänapäeva teaduslikus sõnavaras on tema nimest tuletatud ämblikulaadsete (arachnida) klassi nimetus.

Vaade Ararati mäele ja Ararati tasandikule Artašati linnast Armeenias.

Ararat Mägi Türgi idaosas Iraani ja Armeenia piiri lähedal, mille nõlval veeuputuse järel tulva alanedes olevat peatunud Noa laev (1 Mo 8, 4–5). Mõnikord nimetatud ka inimsoo teiseks hälliks.

Ares Kreeka sõjajumal, Zeusi ja Hera poeg, rooma Mars.

Arethusa vt Alpheus ja Arethusa

argonaudid Kreeka pärimuse järgi viiskümmend vaprat meresõitjat Argo-nimelisel laeval, kes Iasoni juhtimisel võtsid ette teekonna kuldvillaku (tiivulise jäära kuldsest villast aarde) tagasitoomiseks Kreekasse. Argonautide hulka kuulusid säärased suursugused kangelased nagu Herakles, Theseus, Orpheus, Kastor ja Polydeukes, Peleus, Admetos jt. Pärast pikki seiklusi jõudsid nad Kolchisesse, varastasid võlukunsti tundva Medeia abiga sealselt kuningalt kuldvillaku ja naasid mitme uue katsumuse järel koju. Lugu jutustavad väga mitmed antiikautorid ja see on üks mahukamaid muinaskreeka eepilistest süžeedest. Argonautide retk kujutab endast paljude rahvaste legendides esinevat arhetüüpilist „rännakut maailma otsa“.

Argos 1) Laevameister, kes ehitas argonautidele laeva nende reisiks kuldvillaku järele. 2) Sajasilmne koletis, kelle Hermes tappis ja kelle silmad Hera seejärel kinnitas paabulinnu sabale. 3) Odysseuse truu koer, kes tundis oma peremehe ära kakskümmend aastat kestnud lahusoleku järel.

Ariadne [ari’adne] Kreeta kuninga Minose tütar, kes pärimuse järgi andis Theseusele lõngakera, mille abil viimane pärast Minotaurose tapmist labürindist välja pääses. Tütarlaps saatis Theseust koduteel, aga viimane jättis ta maha Naxose saarele, kust Dionysos õnnetu neiu üles korjas ja endale naiseks võttis.

Ariel Heebrea nimi, mis tähendab ’Jumala lõvi’. Prohvet Jesaja kasutab seda Jeruusalemmast kõneldes (Js 19, 1–7); astronoomias tähistatakse selle nimega üht Uraani kaaslast. Keskaja ja renessansi kirjanduses korduvalt esinev vaimolevus v ingel (vt inglid). Shakespeare’i näidendis „Torm“ (1611) Prospero teenistuses olev õhuvaim, kes võib end omatahtsi nähtamatuks muuta, võlukunsti helge, „valgustatud“ pooluse kehastus vastandina Sycoraxile ja Calibanile.

arimaspid [ari’maspid] Müütiline ühesilmaline põhjarahvas muinaskreeka kirjanduses, kelle peamine tegevus on lakkamatu sõjapidamine kullasoont valvavate greifidega. F. Rabelais oma satiiris „Gargantua ja Pantagruel“ (1534) nimetab arimaspideks Põhja-Euroopa rahvaid, kes reformatsiooni tagajärjel on kaotanud oma usu-silma.

Aristeas [aris’teas] Poolmüütiline luuletaja muinaskreeka pärimuses, kelle kuju olevat ilmunud ja kadunud vaheldumisi umbes 400 aasta vältel ja kes olevat oma rännakutel külastanud kõiki tundmatuid maid ja rahvaid. Inimeseks olemise vaheaegadel olevat ta ringi liikunud hirvesokuna. Säilinud on katkendid Aristeasele omistatavast u 7. saj eKr pärinevast eeposest, mis jutustab kaugel põhjas elavast ühesilmalisest rahvast arimaspidest.

Arkaadia Mägine piirkond Kreekas Peloponnesoses, antiik- ja keskaja kirjanduses rahu, õnne ja harmoonilise, looduslähedase elu sümbol. Kasutatud ka Eedeni aia sünonüümina.

Arlecchino [arleki:no] Itaalia 16. saj rahvakomöödia põhitegelasi, Colombina armsam. Temast on välja arenenud pantomiimiteatri arlekiin, läbi elu tantsiv kuju, kelle põhitegevus on nurjata kolombiinisse armunud klouni sulitembud. Vt ka Pantalone, Pierrot, Hanswurst.

Artemise marmorkuju Ephesosest Türgis. 1. saj.

Artemis [arte:mis] Roomlaste poolt Dianaks nimetatud jumalanna, Zeusi ja Leto tütar, Apolloni kaksikõde, sündinud Deelose saarel. Sarnaselt Athena ja Hestiaga neitsilik jumalanna, kelle lemmikharrastus oli looduses uitamine ja vibuga küttimine. Artemis oli kõikide noorte olevuste, nii loomade kui ka inimeste, kaitsja. Päikesejumala õena samastati teda sageli kuujumalanna Selenega, hilisemates legendides ka allmaailma valitsejanna Hekatega. Naised, kelle surm oli kiire ja valutu, pidid tänama Artemise hõbenoolt. Tal on otsustav roll üsna mitme müütilise sündmuse puhul, nt Iphigeneia ohverdamises, Aktaioni ja Orioni surmas, Niobe laste hukkamises ning Phaidra ja Hippolytose loos.

Artur, kuningas (Artorius, Artus) Legendaarne, tõenäoliselt tegelikkuses eksisteerinud kuju, keda on esimest korda mainitud 7. saj pärinevas kroonikas „Historia Brittonum“ kui brittide vanemat v sõjapealikut, kes 5.–6. saj edukalt võitles Britanniasse tunginud anglosaksidega. Ohtrates 12.–15. saj loodud romaanides ja ballaadides kujutatakse Arturit vapra kuningana, kes võlur Merlini abiga pääseb noorukina troonile, kutsub Cameloti linnusesse kokku ümarlaua rüütlid ja peab koos nendega maha arvukalt lahinguid nii lihalike kui ka üleloomulike vaenlaste vastu. Tuntuimad Arturi nimega seotud legendidest on lugu püha Graali otsingutest, Arturist ja järvevaldjatarist ning Arturi surmast nõbu Mordredi käe läbi. Uusajal on Arturi temaatikat kasutanud nt Mark Twain.