Читать книгу Väike luuleraamat - Ernst Enno - Страница 5

Õhtu köitis jutuheided

unejätkuks puhkama,

pimedus käib väljas ringi,

laulab, nutab tuulega.

Tiksub kell ja ahju taga

kilgid tasa laulavad,

vanaema kustund silmad

hangunud pilgul vaatavad.

Puhkab isa, puhkab ema,

kuulda üksi hingamist,

nagu unenäo sõudu,

taluhaldja liikumist.

Peretoas kõnnib keegi,

tuli nagu vuhises,

keegi nagu vaatab aknast,

tares nagu kõlises...

Pimedus käib väljas ringi,

laulab, nutab tuulega -

ööde varjud täitvad südant

üksilduse tundega.

Tiksub kell ja ahju taga

kilgid tasa laulavad -

kadund aastasajad tõusvad,

pikas reas rändavad.

Aastasajad kõnelevad -

kuulda üksi hingamist,

nagu unenäo sõudu,

taluhaldja oigamist.