Читать книгу Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust - Ervin Bernhardt - Страница 4

Kui Petrone Print tegi mulle ettepaneku kirjutada Bangkoki reisikirjeldus, olin esmalt tõtt-öelda üpris hämmeldunud ja, pean tunnistama, isegi mõnevõrra tõrjuv. Olin ju Tai pealinnas viibinud küllaltki ammu ja üsna põgusalt, ning ma ei tea sellest tegelikult suurt midagi. Ei oska ma soovitada, kus on kõige rajumad reivid Sukhumvitil, millises hostelis Khaosan Roadil on kõige suurem võimalus sügelisi saada ega õigupoolest sedagi, kuidas lennujaama pääseb. Võiksin küll tüdimuseni pajatada valgusest, tuledesärast, niiskusest, kuumusest ja eelkõige lõhnadest, mis rabavad su jalust ja löövad pikali niipea, kui jala tänavale tõstad, ja kes seda on tundnud, ei leia sarnast kusagil maailmas. Või praktilise näpunäitena hoiatada, et käekella ei maksa osta, või et tuk-tuki siduripedaal töötab tagurpidi. Aga kõik see on arvatavasti kirjas Lonely Planetis, ja kui ei ole, siis varsti pannakse.

Seega, kui teil on plaanis lähiajal Bangkokki sõita ja lootsite sellest raamatust reisi peale kasulikke näpunäiteid leida, siis pange see pigem tagasi sinna, kust võtsite, ja kui enam ei õnnestu, siis palun vabandust.

Aga seda, mida mina seal nägin, Lonely Planetis ei olnud, ehkki hoiatati, et ärge te Tais sigadusi tehke, muidu alles saate, nii et paha hakkab. Seega mingi vaatenurk mul võibolla isegi oleks. Paljukest nüüd minu jutustuse lugemisest kellelegi reaalset tulu tõuseb, on muidugi iseasi.

Jutustus ise keerleb, nagu selliste raamatute puhul kombeks, peamiselt minu enda ja mulle olulisena tundunud elamuste ümber. Et aga inimene pole saar, sattusid sinna veel mõned tegelased, kes loodetavasti liialt ei pahanda, et nad sel kombel vägisi ja luba küsimata pehmete kaante vahele said topitud. Mõnedesse selle jutustuse jooksul avanenud suudest olen asetanud sõnad, mis ehk mitte just päris tõetruult ei pruugi edasi anda nende omanike tõelisi mõtteid, kuid mis vastavad võimalikult täpselt minu tõlgendusele neist. Ning kui need inimesed on sellise kääritamise käigus teisenenud millekski, mida nad tegelikult ei ole, minetanud suurema osa oma tõelisest tähtsusest ning muutunud kõigest minu ümber keerlevaks suhteliselt tähtsusetuks tehiskaaslaseks, siis palun neilt selle eest südamest andeks. Vähemalt niipalju olen endasse aastate jooksul sündsustunnet sisendanud, et asendasin nende kordumatute isiksuste nimed pseudonüümidega ning loodan, ehkki ei usu, et see kaitseb nende õigust jääda tundmatuks.

Niisiis on suur osa selles raamatus ettejuhtuvatest nimedest asendatud väljamõeldutega, ehkki mitte kõik. Asendamata jäid näiteks need, mis olid lihtsalt liiga ilmekad selleks, et ma neid muuta julgeks või oskakski – näiteks ei suuda ma kuidagi leida sobivat pseudonime Batman Robinile, kes loodetavasti on liiga ametis omaenese kiiduväärsete toimingutega sessinatses elus, et tunda pahameelt ühe nurjatu eestlase marginaalses kritselduses paaril korral esineva nime tõttu, mida tal, muide, ei maksaks sugugi häbeneda. Mõnda pole lihtsalt mõtet asendada: kui näiteks noormeest, kelle tööks ja kutsumuseks oli kummipaelte, taskurättide ja muu prügi väljanoppimine tulisest riisist, ja kes selles jutustuses esineb vaid korraks ja põgusalt, kutsuti ka päriselt Kimiks, siis mis eesmärgiga peaksin teda nimetama hoopis Jongiks (kui mul oleks mingi haige huumorimeel) ja siis lootma, et ta mitte kunagi ei kuule oma nime kallal toime pandud vägivallast ega solvu sel määral, et vihaga röövib ja tapab veel mõned tosinad naabrimehe kanadest ning veedab järgmise osa oma parimaist aastaist seekord näiteks roostetanud naelu otsides. Sellisel juhul oleks parem jätta see raamat kirjutamata.

Mõned asendatud nimedest on võtnud täiesti absurdse kuju, ning ma ei loodagi, et reaalsust vähegi adekvaatselt tajuv lugeja võiks arvata, et ühe inimese nimi saaks olla, või lähedalt meenutada Gorgo Metuusalat. (Kuigi samas peaks ta uskuma minu kinnitust, et ühe teise inimese nimi on tõepoolest Batman Robin, tegelikult ja päriselt, ja kui ta ei saa surra selles oma silmaga veendumata, siis võin ma talle anda Batmani aadressi, et ta saaks seda tema käest järele küsida ja siis rahus surra, või surra kõheldes ja ehk isegi veidi vastu punnides, kui Batmanile tema urgitsemine miskipärast ei meeldi, mis on muide üsna tõenäoline; aga kuidas sellest vastuolust üle saada, on igaühe enda otsustada.)

Mis aga jutustusse endasse puutub, siis see on päris ega sisalda midagi sellist, mida poleks tegelikult juhtunud. Võib küll juhtuda, et miski on kronoloogiliselt veidi segamini pööratud ning mõned paigad jutustuse lühendamise huvides omavahel kokku sobitatud (näiteks ei asu paradiis mitte neljandas korpuses, nagu ma väidan, vaid esimeses, kuhu sattusin kirjeldatust veidi hiljem); ning kui miski esmapilgul veidi uskumatuna tundub, siis see sõltub pigem vaatenurgast – ma ei püüagi väita, nagu oleksin kõigest minuga toimunust alati väga hästi aru saanud või oskaksin siiani kõike adekvaatselt kirjeldada. Eks mõni teine näeks asju teisest küljest, seega võib ta ju minna ja ise järele kaeda.

Minu ümber keerleva universumi keskpunktis

(teiste, palju tihedamalt üksteise kõrval asuvate

universumitega võrreldes täielikus kolkas),

veebruarituisus 2012

KALIIF: Ja kuidas võiksime nüüd pääsemist oodates oma aega kõige paremini kasutada?

JAFAR: Mina mõtisklen inimloomuse heitlikkuse üle.

MASRUR: Ja mina teritan mõõka oma puusal.

HASSAN: Ning mina püüan välja selgitada selle vaiba ebaharilikult inetu mustri põhjuse.

KALIIF: Ma liitun sinuga, Hassan: sinul on arenenud ilumeel!JamesElroyFlecker, „Hassan”^[1.]

1 Siin ja edaspidi autori tõlked. [ ↵ ]