Читать книгу Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust - Ervin Bernhardt - Страница 5

Kotkas maandub ning leiab kaks eurooplast ja pealtnäha veenva põhjenduse, miks kõik võib veel hästi minna. Samuti juureldakse perspektiivi ja silmapiiri vaheliste seoste üle.

Vanglauksed kõlksatasid mu selja taga kinni. Nii millegipärast öeldakse. Eks ta enamjaolt nii olegi, nii mõnedki neist kõlksatavad, sellal kui teised krigisevad, lohisevad, vinguvad, sahisevad või lajatatakse kinni, ja näiteks Bombatis on neid kokku umbes kaksteist tükki, seal kandis läksin mina nende esmasel läbimisel lugemisega sassi. Luban, et raamatu edenedes võtan selle teema põhjalikumalt käsile ja loendan hoolikalt üles kõik inimesi sees- ja väljaspool hoidvad konstruktsioonielemendid, lõbustamaks sedalaadi asjadest huvituvaid inimesi, ja võibolla joonistan kaardigi, rõõmustamaks teist sorti lugejate silma. Sisse ja välja, või vähemalt peaaegu välja, ent see-eest sügavale sisse, võisin järgnevate aastate jooksul neist käia päris mitu korda. Ent praegu ei malda ma neil hingega koledustel pikemalt peatuda, sest hetkel on palju huvitavam näiteks see, kuidas meid jälle kokku loeti.

Punaarmee rivisammu peetakse maailma üheks pentsikuimaks, kui välja arvata Senegali paraadmarss, mida pealtnägijad on kirjeldanud kui paljude kahekihiliste kirjude koerte ekstaatilist kalpsamist meenutavat liikumist, ehkki veidi vähem loomulikku. Meie, õnnetute, loendamine Bombatis meenutas pigem esimest, ent seejuures pikkustpidi maksimaalselt kokkusurutuna. Meie leegioni selja taga oli sein, mille poole seitse hallides kostüümides, kumminuiade ja surmtõsiste nägudega relvastatud asjameest meid halastamatult surusid, kuni minu ja eesseisja vahele jäi kõige rohkem kahe kihi nailonriide jagu ruumi. Seejärel paluti meil istet võtta. Niimoodi talitades kukkusid üllatavalt vähesed – aja möödudes mõistsin, et seegi kunst on õpitav, ning enamikule meist oli see käkitegu. Tulemus meenutas pruunide etturitega ühtlaselt kaetud malelauda, kus ei saa kuhugi astuda, sest tühje ruute ju pole, kuid õnneks pole ka mõtet oma kohalt lahkuda, sest valged nupud on keelatud. Veendumaks, et meie hulka pole eksikombel sattunud ühtegi vaenlast, korraldataksegi loendus, mis näeb välja umbes nii:

„Blaa blaa!” karjub kõige tõsisem nuiamees. Ja malendid kordavad ükshaaval:

„Blaa!” „Blaa!” „Blaablaa!” „Blaa!” „Blaablaablaa!” Ja nii edasi kuni võiduka lõpuni, välja arvatud muidugi juhul, kui mõni poole aruga valge mees ei suuda sellest lihtsast skeemist aru saada ning rikub kõik ära, nagu tol korral kahjuks ka juhtus.

„Blaa!” karjus mu naaber. Siis jäi kõik vaikseks. „Blaa blaa!” vihjas tõsiseim, puurides mind oma läbitungiva pilguga.

„Blaa blaa,” kordasin püüdlikult. Ilmselt oli see partii lõpetamiseks piisav, kuna nüüd, üha tõusvas tempos, jätkasid juba teised ning jõudsid peagi sinna, kuhu vaja.

Kästi tõusta, püüti kuuletuda, pärast nõrgemate püstiaitamist saavutati oodatud tulemus ning suunduti keerukat koreograafiat järgides hanereas läbi järgmise ukse. See, muide, ei kõlksatanud, vaid pigem vasardati kinni. Uks oli korduvast sulgemisest täiesti lömmis, kusjuures mõlgid tundusid kahtlaselt inimese pea kujulised.

Iga ukse taga, mille läbisime, me endid ei loendanudki. Mina loendasin uksi, kuni umbes kaheteistkümnenda taga sattusin kõrvuti kükitama end üleni siniseks tätoveerinud, pooleldi küpsetatud kapten Cooki meenutava härrasmehega, kelle nägemine mul lugemise sassi ajas ning kelle järgmistest sõnadest, nagu imestusega märkasin, suutsin vaevata aru saada:

„Hops, nuabrimiis, kuda käbara käiva!” Olin ennegi tähele pannud, et kohalikke on pea võimatu välismaalastest eristada, kuni nad keelt hammaste taga hoiavad. Võinuks arvata, et keskmine Bangkoki elanik on pisike välejalgne pilusilm, aga võta näpust. Vaata peeglisse, ja sa näed seal tüüpilist siiami esindajat, ehkki võibolla veidi ülbema silmavaatega ja mõnevõrra vähem tõmmu jumega. Linna kõrvaltänavatel jalutades ja inimesi uurides jäin tihti unistama, et viibin näiteks Jõgeva turul (kuhu ma pole imekombel siiani sattunud) ja möödun elupõlistest jõgevalastest, kes mulle kui tallinlasele tunduvad sama võõrad kui tai rahvas. Tallinnas seda tunnet ei teki, kuna paarikümne aasta jooksul oled igat selle elanikku tahes-tahtmata vähemalt korra silmanurgast märganud, nad oma ajunatukese varjatud soppidesse talletanud ja nendega rahu sõlminud. Võõrasse kohta sattudes mõistad aga kohe, et pole siin kunagi viibinud, ja tunned ebamäärast kõhedust.

See härra aga, nagu selgus meievahelisest lühikesest, ent seda sisukamast mõttevahetusest, mille käigus jõudsime muuhulgas teada saada teineteise vanuse, kohtuprotsessi hetkeseisu, süüdistuskokkuvõtte üldise sisu ja laste arvu, pärines Šotimaalt, ent oli juba kümmekond aastat ekspatina Tais elades omandanud vägagi sujuva inglise keele. (Ekspatt on inimene, kes erinevatel perekondlikel, rahalistel, füüsilistel või vaimsetel põhjustel on kaotanud või pigem minema visanud pea kõik sidemed kodumaaga ning, tihti vaid talle endale mõistlikuna tunduvatel kaalutlustel, asunud elama meelepärasemasse kohta, sisendades seejuures endale, et varem või hiljem pöördub ta kodumaale tagasi, et seal surra, ent jääb üldjuhul sellega hiljaks. Eks sedasorti patte tehta meiegi maal, ent siin pole maailmarändureid isamaale kirstudes tagasi saata üldiselt kombeks.)

„Mäs sul kotis on?” tundis kapten huvi. Tutvustasin talle paari sõnaga oma teksariidest kokkulapitud märsi sisu, mainides, et suurem osa pagasist saadetakse mulle jaoskonnast järele, kui olen end siin sisse seadnud.

„No ära sa ütle, ärraste värk!” kiitis sel moel valgustatu takka ning asus oma plätude taldu puhastama, andes sel kombel mõista, et vestlus oli ammendav.

Bradist – sest nii oli tolle hea inimese nimi – tuleb edaspidi veel juttu, sest aastate jooksul kohtasin teda erinevates olukordades ja meeleseisundites veel paljugi kordi, ent meie tookordse kohtumise katkestas järjekordne edukas püstitõus ja elegantselt korraldatud teisaldamine läbi spetsiaalselt meie jaoks avatud uste, mille taga ootas Gorgo Metuusala.

Gorgo istus äraseletatud näoga talle kuuluva agregaadi taga, mis nägi välja täpselt nagu mingi Krussu ja mille olemus väärib siinkohal veidi pikemat kirjeldust.

Krussu koosnes kolmest malmosast: alasist, selle külge keevitatud kämblakõrgusest roostetanud poolringist ja puudasest vasarast, ning sellega sai pooletolliseid raudtraate üsna hõlpsasti krussi keerata. Lisaks oli Krussule külge monteeritud mehe mõõtu hoovaga seadeldis, millega otstarbe minetanud või vussiläinud krussid taas sirgemaks õgvendada.

Krussuga sai inimeste jalgade ümber võrusid meisterdada. Selleks painutati raudtraat ligikaudu ringikujuliseks, kinnitati selle otsa jupp jämedat lehmaketti ning sobitati kunde jala ümber, mille Gorgo hellalt alasile asetas, et võru selle ümber vasaraga tihedalt kinni taguda. Ning sama teise jalaga.

Krussu ees seisis poole tosina ketikandidaadi pikkune järjekord, ning Gorgo oli oma võimete tipus. Vasar oli talle otsekui käe otsa kasvanud, ning ta käsitses seda mängleva kergusega. Vasarat hoidev parem käsi oli jämedam kui minu jalg. Kiivikas raiuks oma vasaku jala maha, et endale sellist paremat kätt saada. Paremat jalga ta maha ei raiuks, sest Gorgo vasakut kätt ei tahaks ta mitte – seda too tubli mees ei kasutanud, vaid riputas oma õla külge, kus see tema liigutuste taktis kurvalt õõtsus ega teinud omanikust väljagi.

Lehmaketid võeti Krussu kõrvalt raudvitstega ülelöödud kastist, ning neid leidus seal mitmes erinevas pikkuses, jämeduses ja värvitoonis. Gorgo ei peatunud hetkekski, et igale kundele nende hulgast sobivat leida, vaid haaras neid tagantkätt ja pealtnäha täiesti umbropsu. Siiski, nagu hiljem selgus, valitses sellegi töö juures range kord ja süsteem, mille vastu eksimine võis endaga kaasa tuua vääriti rautatu sügava pahameele, ning halvemal juhul isegi nuiaga meeste valju kärkimise. Gorgo aga ei eksinud kordagi, ning järjekord ei lakanud kahanemast.

Mulle on alati meeldinud jälgida, kuidas inimesed tööd teevad, juhul kui nad teevad seda osavalt ja hingega, sest kui mees töötab, siis silm puhkab. Gorgo oli üks neist õnnistatud inimestest, kelle käes edeneb töö otse lennates, ja seetõttu jätkus mul pärast viimaste väravate läbimist silmi vaid tema jaoks, mistõttu jäi mulle täiesti märkamatuks, et lõviosa meie leegionist oli eraldunud, lahkudes järjekordse betoonist müürikihi varju ning jättes endast maha vaikselt eemalduva sammusahina ja viis pruuni etturit, kelle hulgast avastasin ka ennast.

Üks nuiaga härrasmeestest julgustas meie viisikut järjekorda asuma, mis andis mulle suurepärase võimaluse meie kangelase silmitsemist jätkata. Vasar tuiskas nagu ristirüütli mõõk väärusuliste peade kohal, ning rautamistöö ei võtnud Gorgol kauem kui paar minutit malendi kohta. Mida enam aga järjekord lühenes, seda vähem suutsin tema tööd objektiivsest vaatenurgast hinnata. Üha süvenenumalt andsin endale aru, et järjekorra lõpus jääb minu vaestel jalgadel – ka vasakul, mille ravimisega venelaste sõjaväes juba niigi kõvasti vaeva nägin – üle ainult uskuda ja loota, et vasar saab võrule pihta tõepoolest alati ja iga kord, ja mitte näiteks lõviosal juhtudest. Vaatasin otsivalt ringi, et leida pealtvaatajate hulgast kedagi, kes oskaks mulle jutustada Gorgo senisest elukäigust, tema rõõmudest ja muredest, tema hirmudest – kas ta äkki ei häbene pikemat kasvu kõhetuid välismaalasi, kas ei muutu ta neid nähes veidi ebalevaks ega kaota oma kindlat kätt ja täpset silma –, aga eriti tema seniste töösaavutuste statistikast, olenevalt nädalapäevadest, kuufaasidest ja hommikusöögi kalorisisaldusest, ja et mida ta siis ikkagi hommikuks sõi. Olnuksin tänulikum kuulaja, kui minu potentsiaalne vestluskaaslane aimatagi osanuks, võinuksin teda kuulata kaua ja jäägitu tähelepanuga ning küsinuksin väga arukaid küsimusi, mis oleks muutnud selle jutuajamise suureks naudinguks meile mõlemale. Ent paraku! Mul ei õnnestunud silmsidet luua ühegagi mind ümbritsevatest inimestest, kes olid haaratud kas omavahelisest arutelust, pilvede uurimisest või varvaste liigutamisest, pealegi puudus mul igasugune alus eeldamaks, et mõni neist minu küsimust ka mõista võinuks. Keegi ei teinud minu olemasolust väljagi, ei ainuski hing peale ühe. Sest nagu nüüd üllatusega märkasin, vaatas Gorgo mulle üksisilmi otsa.

Muul moel ei saakski ma seda väljendada, kuna oma teise silmaga jälgis ta endiselt vasaralöökide sihtpunkti – või nii ma vähemalt lootsin. Igatahes oli minule suunatud vaid üks, kergelt punakast silmavalgest ümbritsetud üsna hägune pupill. Selles pilgus ei olnud poolehoidu, mõistmist või isegi läbikaalutud otsust teha kõik endast olenev, et järjekorra minuni jõudes raudvõrust kogemata või meelega mitte mööda virutada. Oleks ma seal aimanud ebakindlust või vähemalt vaenulikkust minu vääritu isiku vastu, oleksin võinud otsida enda kasuks rääkivaid argumente ja teda nendes ehk veendagi suutnud. Oleksin saanud otsustada mitte lubada tal enda rautamisega algust teha, kuni me pole jõudnud täieliku teineteisemõistmiseni. Oleksime vestelnud, kuni usaldanuksin teda samavõrd kui kirurgi, kellel lubaksin keset lahinguvälja, kehvast valgustusest ja anestesioloogi puudumisest hoolimata eemaldada oma ussjätke. Kuid see pilk ei väljendanud tõtt-öelda mitte midagi.

Tundsin, kuidas päeva jooksul sissekaanitud vedelik minust lahkub, õnneks kasutades selleks mitte just kõige kiiremat moodust. Pruunist nailonist ülikond liibus mulle vastu keha ning jahutas seda veidi, kuid palju abi sellest polnud. Keskmine päevane temperatuur Tais on Lonely Planeti (1994. aasta väljaanne) andmeil 32,4 kraadi Celsiuse skaala järgi, keskmine õhuniiskus 93% ja sademeid 10,7 mm, kõrghooajal kuni 30 mm. Maa põhjaosas võib termomeetri näit langeda 2 kraadini üle nulli, pealinnas sellist pakast aga ei esine. Turismihooaja tipus, detsembrist veebruari alguseni, on sealne kliima põhjala inimesele kõige meeldivam, jäädes sooja poolest 30 kraadi piirimaile ja kostitades külalist vaid harvade värskendavate vihmavalingutega. Juunikuu päike aga, mis minu kimbatuse peale ülalt alla vaatas, kuumutas betoonpõranda mu jalge all piirini, kus sellele langenud higipiisk aurustus umbkaudu kolme sekundi jooksul.

Järjekord aga vähenes, käsi ei vääratanud, komistusvõimaluse statistiline tõenäosus kasvas iga hoobiga ning mina, vapper ja seni veel kahel jalal üsna kindlalt püsti seisev, ajasin endast klaasitäite kaupa vett välja. Pupill jõllitas mind üha lähemalt. „Sina ei ole Olaf Andvarafors tegelikult,” ütles ta mulle. Olen jah tema, ja rohkemgi veel! oleksin tahtnud hüüatada, kuid mõistsin oma argumentide tühisust ning vaikisin.

Kui see hetk kätte jõudis, olin oma saatusega leppinud. Minu mõttekäik oli kiire, segane ning nägi lihtsustatult välja üldjoontes nii: seda, kuhu ma praeguseks välja olin jõudnud, poleks ma suutnud ette näha isegi nädal aega tagasi, kui minuga oli juba juhtunud see, mida ma kaks nädalat varem endale ettegi poleks suutnud kujutada, ning millest omakorda paar nädalat tagasi vaadates poleks ma osanud sellegi piskuga välja tulla, mis seisus ma toona olin; järelikult võisin nädala pärast olla olukorras, mille peale ma praegu mitte kuidagi tulla ei saaks, ja mis seetõttu oleks täiesti erinev ja eeldatavasti tunduvalt meeldivam sellest, mida ma praegu endale täiesti selgelt ette suutsin kujutada, tükkis köndistatud jala, gangreeni ja muu juurdekuuluvaga; ja kuna tavaliselt veereb elu ikka selles suunas, kuhu sa teda kõige vähem usud rihtida oskavat, siis kõigi eelduste kohaselt kõnnin ma siitki omal jalal minema, hing paelaga kaelas ja lehmakett järel lohisemas, eriti kui ma paaniliselt vastupidist karta ei unusta. Kõik võib veel hästi minna.

Seega, kui lõpuks oli minu kord Krussu ees istet võtta, olin end sel määral kogunud, et suutsin mõelda millestki meeldivast – mis polnud, tõsi küll, midagi konkreetset – ning isegi ümiseda esimest pähejuhtuvat viisijupikest, milleks häbikombel osutus „Waterloo” Meat Loafi esituses, kes tõlgendas selle lustakat sõnumit talle omases nilbes võtmes.

Gorgo õngitses oma kastist just minu jaoks meisterdatud õblukese lehmaketi, jõllitas seda oma selge silmaga hindavalt ning valis siis teise, mis õigupoolest kuulus järjekorras kolme võrra eespool seisnud, minust poolteist korda kogukamale kundele, kes aga oli tolleks hetkeks juba lahkuda jõudnud.

Vasar tegi oma tööd, tagudes tõenäosusteooriat iga täppishoobiga üha sügavamale pseudoteaduste häbiposti, ning minu usaldus Gorgo vastu üha kasvas, ehkki oli endiselt õõvastav näha teda mulle otsa jõllitamas, samal ajal kui tema tähelepanu pidanuks kuuluma jäägitult Krussule.

Samas aitas ilmselt just see, nagu ma alles tükk aega hiljem mõistsin, mul lõplikult aru saada, et üks osa minu senisest elust on lõppenud ja algab uus, mis lõpeb tont teab kus, millal ja miks. Ehkki rippusin veel palju aastaid ebamääraste ja tegelikku reaalsust trotsivate pettekujutelmade küüsis, ütles just Gorgo Metuusala, kellel isegi minu sandistamise võimalusest polnud sooja ega külma, ent kes sellest hoolimata oli mulle tol hetkel kallim kodumaast, et mina ei olegi Olaf Andvarafors tegelikult.

Kus sa oma pilti hoiad, Dorian Gray? Vastust teadsin juba ammu, kuid polnud seda veel kellelegi öelnud.

Südames, ikka südames, Gorgo.

Turismihooaja mahamaganut ja esimest korda alles juunikuus Bangkokki sattunut hämmastab kõigepealt võimalus, et sellises leitsakus on üldse võimalik elada ja isegi enam-vähem normaalselt funktsioneerida. Kõigepealt saab sellest aimu lennuki ja maabumislõõtsa vahele jäävast kitsukesest pilust – samasugust efekti saab tunda talvisel ajal Tallinna kaubamaja välisustest sisenedes. See pahvak tulist niisket õhku tundub nõnda uskumatu, et sul tekib vastupandamatu soov tagasi minna ja seda veel kord kogeda, ent lennukist pressivad peale juba uued tulijad, sulle heidetakse pahaseid pilke, sinu liiga suur käsipagas jääb puhkajate summa vahele kinni ning lõpuks lööd käega ja eeldad, et küllap see ikkagi ainult tundus sulle nii.

Teist korda saab seda kogeda lennujaama ja takso vahele jääval paarikümnemeetrisel kõnniteeribal, kus – olenevalt saabunu iseloomust ja närvikavast – kas kiirendatakse sammu või jäädakse puuga pähe saanu kombel ringi tuiama, lollakas irve näol.

Niisugune leitsak avab elusloodusele võimaluse vohada sellisel määral ja liigirikkuses, mis põhjala turistile on kui näoli süldi sisse kukkunud riigikoguliige – esmalt paneb imestama, siis fotoaparaati otsima ja lõpuks teeb tõtt-öelda üsna kadedaks. Kui juhtud Bangkokis maha sülitama, siis läheb paari päeva jooksul seegi kasvama ja toob oma lopsakusega paljudele rõõmu ja kõhutäidet. Inimesed, kel on olnud õnn sündida sellisesse taimsesse paradiisi, ei ole nii kurjad kui meie, ei tunne sedavõrd palju muret homse päeva pärast ega ole emapiimaga sisse imenud naabri kaevu viiel erineval moel sittumise instinkti, mida vaid vähesed suudavad endas täielikult maha suruda. Nad naeratavad alati, ja isegi siis, kui mõni neist siiski naabri kaevule läheb, ei vihasta kunagi, ning kuigi ka nemad peksavad oma naisi, ja eriti oma mehi, siis ei tee nad seda sugugi mitte kadedusest või kibestumisest, vaid hoopis teistel põhjustel.

Järgmistest väravatest sisse astudes leidsime end paigast, mida selle roheluses võinuksin pidada Eedeni aiaks, kui vaid pedantne sümmeetria polnuks tunnistajaks selle märksa maisemast päritolust. Aed oli üsna pisike, väänkasvudega palistatud ja hämmastavalt vaikne. Otse värava taga rõõmustas silma täpselt ühesuuruste kividega ääristatud sõõr, kus kasvavad lilled – mille nimetusi ma kahjuks ei tundnud, kuid mis sellest hoolimata hämmastasid mind oma värvide ja lõhnade erksusega – olid täiuslikult sektoritesse jaotatud ja kahtlemata tähestiku järgi ritta seatud.

Sõõri ümbritses kiviklibuga kaetud ringikujuline kõnnitee, millest vasakut kätt väljus samasuguse kattega, siniste ja kollaste lillepõõsastega ääristatud teerada. See kaardus paarikümne meetri pärast paremale, varjates oma sihtkohas kindlasti nii mõndagi toredat, võibolla isegi purskkaevu ja kaunilt nikerdatud akendega õdusat majakest, kus kirevate saridega veetlevad näitsikud pakkusid jahedat teed ja meekooke; sest just seda teed pidi saabusid ja lahkusid hallides ülikondades mehed, kõik korralikult kahekaupa ja üht sammu astuvad. Täpselt samasugune teerada, ent punaste ja kollaste lilledega, viis sõõrist ka paremale. See kaardus omakorda vasakule ning oli ka igas muus mõttes otsekui oma paarilise vastand: seal ei liikunud hingelistki, selle lõpus ei võinud aimata absoluutselt mitte midagi ning sellele mõtlemine viis vastupandamatu soovini mõelda pigem millelegi muule, näiteks aias ringi tatsuvatele suurtele roosadele lindudele. Õnneks oli see tehtud üsnagi lihtsaks, sest lillesõõri sees, ent ka sellest väljaspool, kividest üle ja lilledele peale astudes ning täielikult ignoreerides aia muus osas nii põhjalikult viimistletud sümmeetriat, patseerisid heleroosad pelikanid, keda kummatigi kellelgi ei tulnud pähe käskida see korralagedus viivitamatult lõpetada, asuda oma kindlaksmääratud paika ning oodata seal edasisi juhtnööre.

Too imeline paik valas mu hinge rahust, õnnistundest ja unisusest võrdsetes osades kokkusegatud siirupit, mis tegi mu jalad raskeks ja pea kergeks. Oleksin tahtnud lilledele pikali heita ja pelikane silitada. Oleksin võinud sinna elama jääda, kui keegi oleks seda minult palunud, ja minu poolehoid sellise ettepaneku teinud inimese vastu olnuks sedavõrd siiras, et mu äkiline ligimesearmastus üllatas mind ennastki. See vaatepilt koos ootamatu pakkumisega paelus mind niisugusel määral, et ma ei märganudki, et mu kaaslased olid tasahilju lahkunud ning olin malelauale üksi jäänud, kui mitte arvestada mind väravast sisse aidanud härrasmeest, kes mulle nuiaga vilunult vastu kintse koputas, esmalt tasakesi ja siis juba natuke vähem.

„Blaa,” selgitas ta oma vahelesegamise põhjuseid – ta küll ootas ainult minu järel, kuid ei olnud viivituse üle liiga pahane, sest kõik halb siin ilmas tuleb liigsest kiirustamisest, samas on ka asjatul jõudeolekul mitu miinust, millega võib lisaks kõigele kaasneda vedelikukaotus ja päikesepiste. Ning just täna hommikul oli ta kodust lahkudes oma kübara kogemata maha unustanud.

„Ilus!” püüdsin end õigustades oma tundeid võimalikult detailselt kirjeldada, ja osutasin igaks juhuks pelikanidele, et ta minu sõnu eksikombel vääriti mõistma ei juhtuks.

Mu vestluskaaslast tundus see väide rõõmustavat. Ta koputas nuiaga vastu äärekivi, otsekui tõestades mõlema vastupidavust, mõtles pisut järele ning asus mu iseloomustust omapoolsete tähelepanekutega täiendama.

„Imeilus,” hääldas ta püüdlikult. „Linnud, nokk-nokk linnud. Mina enne söönud, maitsev!”

Oma mõtted sel viisil edasi andnud, viipas ta sõbralikult nuiaga ja lisas: „Nämm-nämm!” Sai lobisetud, ent nüüd on ikkagi aeg edasi astuda.

Liikusime poolringis ümber lillede, mina kolinal ees ja tema sahinal taga. Ma ei mäleta, kas jõudsin juba mainida, et minu jalgade ümber kinnitati äsja umbes kolmekilone lehmakett, millega ma polnud veel päriselt harjuda jõudnud. See, sinder, koliseski, lohisedes mu järel nagu Brežnevi kohver ja valmistades mulle seeläbi üksjagu piinlikkust. Vastuolu mind ümbritseva idülliga oli kisendav, lisaks olid raudrõngad juba hoolega ametis mu pahkluudesse villide hõõrumisega.

„Üks hetk,” laususin oma kaaslasele ning peatusin. Tõstsin keti maast üles ja tegin prooviks paar sammu. Arvestades asjaolu, et seda sorti kettide valmistajad võtavad nende pikkuse arvutamisel aluseks keskmise inimese kasvu ning jagavad selle kolmega, saades tulemuseks täpselt sellise mõõdu, mis lubab seda käes hoidval inimesel end sirgu ajada täpselt niipalju, et tema rüht ei ole veel kaugeltki mitte väärikas, liikusin enda arvates edasi küllaltki sujuvalt. Siiski ei jäänud ma tulemusega päriselt rahule ning, teinud oma plaanides kiire vangerduse, peatusin taas.

„Kannatust palun,” pomisesin pelikanide poole ning sidusin oma märsi ühe rihma ümber keti. Seekord ei pidanud ma saavutatus pettuma, ning ringtee teise serva jõudsime juba üsna nobedalt ja vaid kergelt tilisedes.

Taas kord avanes meie ees värav, ning selle taga, otsekui irvitades meie eelmise peatuspaiga püüdluste üle täiusliku sümmeetria poole, oli ehitiste ja piirdeaedade ideaalselt projekteeritud ja teostatud võrgustik, mille üks külg peegeldas vastaspoolt ilma ainsagi möödalaskmiseta, ning vastupidi. Sellist tulemust polnud siin nii keerukas saavutada kui pelikanide aia puhul, sest metalli või betooniga õilistatud pindadel oli õnnestunud loodus siit sootuks eemale tõrjuda. Meie ees sirgus betoonist tee ja sellest kummalgi pool viis kahekorruselist betoonhoonet, mis olid üksteisest eraldatud võreaeda imiteerivate betoonist müüridega. Õhulisust väljendavad avaused müürides olid kindlustatud sääsevõrku matkiva võrega, ning vaatepilt nende taga oleks üldmulje täiuslikku korrapära kindlasti veelgi täiustanud, kui need polnuks aastate jooksul kogunud endasse kogu tolmu, mis elanike lohisevad sammud betoonpõrandalt üles keerutasid. Rahu ja vaikus olid aga selja taha jäänud. Kõikjalt kostis nüüd jutukõminat, nagistamist, sammude müdinat ja mingite mulle veel tundmatute tööde tegemisel tekkivaid hääli. Kusagil loendati inimesi: „Esimene! Teine! Blaa! Blaa! Blaa blaa!”

Minu jutukas saatja oli vahepeal märkamatult asendunud teise, hoopis toekama härraga, kes nuia asemel oli relvastatud kaenla alla pigistatud mahuka toimikuga. Möödusime meist mõlemat kätt jäävatest rohelistest raudväravatest, seejärel veel kahest. Neist parempoolne oli praokil, ning avause kaudu märkasin kolme pruunis ülikonnas härrasmeest, kes lamasid korralikult üksteise kõrval betoonpõrandal, vasak kõrv vastu maad, ja vaatasid mind ainiti, kuigi võrdlemisi ükskõikse moega. Nende pilk väljendas mõtteid, mida tekitab pealtnägijas munade koorumist ootavaid ornitolooge vaatlevate psühhiaatrite jälgimine. Peatusin ja viipasin neile, ent ei suutnud nende näoilmeist välja lugeda, kas nad seda ka tähele olid pannud. Järgnesin taas mind veidi etteheitvalt silmitsevale valvurile ning jõudsin tema kannul järgmise parempoolse väravani, mis oli samuti poolenisti avatud ning mille kohale oli ilusa rohelise värviga maalitud V-täht.

„Ahhiia!” kiljatas mu teejuht ootamatult, ning sedamaid läks värava taga kiireks sagimiseks. Kaks sinistes ülikondades tursket tegelast sikutasid ühe uksepoole pärani lahti ja kummardasid maani. Kummardasin vastu, kuna toimikut kandev valvur ei teinud neid märkamagi ning sammus otseteed värava kõrvale paigutatud kirjutuslaua juurde. Järgnesin talle aupaklikus kauguses ja leidsin end laste mänguväljaku suuruselt platsilt, mille keskel trooniv kahekorruseline betoonehitis oli ainus jäänuk hoovist väljaspool asuvast korrapärast. Kõik muu näisid kellegi hooletud käed olevat paisanud sinna, kuhu parasjagu jõudu jätkus, välja arvatud tohutu suure roostes megafoni, mille nad olid hoolikalt kõrgele majaseina külge kruvinud ning millest kostis kellegi haledat soigumist hirmsa raginaga segatud tinisemise saatel. Märkasin ka, et suurem osa inimestest, keda silma järgi otsustades tundus olevat musttuhat ja kes isegi vaikides näisid tekitavat rohkem lärmi kui lähedalolijaile kasulik, ei kandnud siin mitte ülikonda nagu mina ja kõik need kaaslased, kellega olin siiamaani kokku puutunud, vaid kõikvõimalikes värvitoonides ja kulumisastmetes lühikesi pükse ja maikasid. Mõned neist silmitsesid mind uudishimulikult, mõned ükskõikselt või kaalutlevalt, enamik aga jätkas oma toimetusi, millest suurem osa näis olevat seotud kiirustamisega sinna, kus inimesi oli veidi vähem kui nende praeguses kohas, ja siis sealt tagasi, kuna sihtkoht osutus korraga ülerahvastatuks.

„Sina!” öeldi korraga kirjutuslaua tagant. Kõnetajaks oli tumehallis kostüümis meesterahvas, kelle rüht, näoilme ja kolm triipu õlakul olid sügavas vastuolus tema laual valitseva korralagedusega. Lugenud mu silmist, et mõistsin teda just minu poole pöördunud olevat, viipas ta mind käskivalt lähemale ning avas toimiku, mis mind saatnud valvuri kammitsaist viimaks vabanenuna veidi kapsastunud välimuse oli võtnud.

„Minu nimi on...” alustas ta veidi kähedal häälel ja näitas mu peale näpuga.

Ootasin kannatlikult järge, kuid minu küsiv pilk ei andnud tulemusi, tema vastuküsiv pilk jäi mulle mõistetamatuks, mõne aja pärast olime mõlemad unustanud, millest jutt oli, ning pidime otsast alustama.

„Minu nimi on misasi!” lisas ta seekord täpsustuseks. Hakkasin taipama, et tegu pole mitte niivõrd küsimusega, kuivõrd ülemuse enesekehtestamise protsessiga, püüdsin meeleheitlikult mõnd teravmeelset vastust välja mõelda ning olin seda just leidmas, kui vahetult enne selle sõnastamisega alustamist avastasin tema vasakult reväärilt nimesildi ning veerisin nii püüdlikult, kui oskasin:

„Vilojan Kampsunipunn on sinu nimi.” Ma küll ei uskunud, et minu antud teave tuli talle üllatusena, või et see nimi tähendas tema oma keeles midagi sellist, mille kordamisel valdas kuuljat häbi ja ängistus, kuid sellest hoolimata peitis nimetatu pea käte vahele ning jäi niimoodi küllaltki pikaks ajaks. „Minu nimi sina ise,” sõnas ta lõpuks resigneerunult, avas aeglaselt silmad ja hakkas mind sõnade taktis näpuga ribide vahele torkima. „Sina, värdjas, minu nimi sina, ette tänades raisk!”

Oleksin pidanud taipama. Kehakeeles rääkides ei tohi sõnadele tähelepanu pöörata, kuid mina alles õppisin seda kõike. Nüüdsest peale püüan teha kõik endast oleneva, et ebaolulist ignoreerida, lubasin endale, ning deklameerisin:

„Dorian Green, teie teenistuses!” Vilojan põrnitses mind veidi aega mõistmatult, pani siis silmad kinni, ajas põsed punni ja pahvatas täiest kõrist naerma. Hetke pärast ühinesid temaga mõlemad taevakarva ülikonnaga mehed, ning viimaks ka paljud teised uudishimutsejad, kes oma senised toimetused selle tarvis mõneks ajaks edasi lükkasid.

Durian on arvatavasti Tai kõige kuulsam, samas kardetuim puuvili. See viljub vaid korra aastas, ning sedagi mitte turismihooajal, kui ta võiks maa majandusele märgatavat kahju tekitada, vaid alles vihmaperioodi lõpus, kui potentsiaalsed ohvrid on juba ammu oma võlgu ostetud häärberitesse tagasi põgenenud. Durian haiseb nagu kätekreemiga balsameeritud raibe, maitseb aga tunduvalt paremini. Kui enne söömist juua ära pudel kohalikku viskit, ei ole durianil tõtt-öelda väga vigagi, ent nii mõndagi uljaspead, kes oma mehisust kinnitama kippudes sel viisil viinakuradist julgust on ammutanud, on jäänud koju leinama nood, kellele nad end niiviisi tõestada soovisid. Durian ajab kere kuumaks, ja selle mõju viskiga võimendades läheb inimene lihtsalt kärssama. Nagu ütleb vana siiami lastelaul:

Pepi pistis põske suure duriani – amps!

Ise puhta lääbakil ja pehme oli keel

Aga mina, aga mina tikku veel ei tõmba

Sest et mina, sest et mina olen väike veel!

Kirjutuslaua juures võeti minult jälle sõrmejäljed. Selle juures oli mulle suureks abiks üks sinise ülikonnaga meestest, keda teine neist Esimeseks kutsus, hoides mul hellalt käest kinni ja veeretades näppe esmalt tindi sees, siis kuivatuspaberil ja lõpuks kahesajagrammisele kartongile trükitud väikestel ruudukestel.

„Durian,” täheldas härra Vilojan ikka veel muheledes, kui jälgede ülesvõtmine oli lõppenud, ja viskas mulle näppude puhastamiseks kellegi vana töökinda. „Käi minema!”

Enne kui suutsin otsustada, kuhu täpsemalt peaksin ma seda soovitust järgides suunduma, kuulsin end kõnetatavat. Tegelikult ei oska ma siiamaani täpselt seletada, mismoodi on võimalik teada, et vestelda soovitakse just nimelt sinuga, kui vestluse algataja ei kasuta seejuures mõnd pöördumist, mille järgi saaks otsustada, et sina oled just nimelt sina ja mitte mõni tattnina, kes on igaühe lükata ja tõmmata sõltumata kellaajast ja tähtede seisust.

„Kuule, sina!” hüüdis too häbematu veel kord, ja alles nüüd märkasin üht kõhetut vanamehenässi müüripervel istumas, terve paaditäis igat mõeldavat sorti nodi käeulatuses ja veidi eemalgi. Küll leidus seal taldrikuid, panne, piibleid, plätusid ja kummipaelu; ja kaks rullikeeratud madratsit, millest ühe peal ta mõnuga lösutas, olid selle kõige kõrval piisk meres. Kui mitte arvestada tema riietust, mis koosnes lühikestest triibulistest pükstest, kollasest triibulisest maikast, õlgkübarast ja kahest plätust, millest ühega ta endale tuult lehvitas, võinuks teda pidada jõuluvanaks, kes vihkab piima ja küpsiseid ja näitab seda välja iga kuivetunud lihasega oma päikesest põlenud näos.

„Kuule, kobi seia, mees!” Tegin näo, nagu oleksin teda alles nüüdsama märganud (mis oli küllalt keeruline) ja nagu mulle hästi ei meeldiks, kui mind sel kombel käsutatakse (mis oli juba tunduvalt lihtsam).

„No mis on?” küsisin üsna tõrksalt vastu. „No kuule, ära jända, mees, tule seia nüid! Ma tahan sulle määneskit anda ju.”

See kõlas juba piisavalt sõbralikult, nii et pärast kiiret enesega arupidamist leidsin võimaliku olevat talle lähemale astuda. Mees andis end poolenisti püsti upitades mulle kätt ja patsutas vabale madratsirullile enda kõrval. „Potsa maha.”

Potsasingi. „No mis sul oli?” „Ai jah, pidin sulle määneskit andma ju... Teadsa...” Ja ta küünitas end kaenla alt sügama. „Ma annan sulle võimaluse muga oma nodi jagada.”

Olukorda kiirelt hinnanud, ei leidnud ma tema pakkumise enam nii ahvatleva olevat, kui see ennist tundunud oli. Ah siis sel kombel ta oma mammona kokku on ahnitsenudki! Kelm ja sulinäss! Võibolla polnud mu märsis just liiga palju väärtuslikku, kui ehk Eiffeli torniga klaaskuul välja arvata, kuid see oli ainus kraam, mis mu eelmisest elust veel järel oli, ning ma ei kavatsenud sellest kergelt loobuda.