Читать книгу Minu Kreeka - Ester Laansalu - Страница 8

Mis on kreekapärane haiglalehk, seda teab igaüks, kes on elus kas või korra Kreeka riiklikku haiglasse sattunud. Sigaretisuits, kära nagu turul ja igasugust rahvast keset päeva sisse ja välja voorimas. Ahastus tuleb peale. Isegi silte ei mõista me siin lugeda, hullem kui hiina keel! „Ei ole hiina keel,” turtsub Raimond naerda. „Siin on Kreeka, ikka Kreeka!”

Hädaline haarab maostki, ütleb kreeka vanasõna.

Seda teeme meiegi!

Suur roosa kahekorruseline buss veereb mägisel teel Ateena suunas. Päev on parajalt palav olnud. Teel saavad ülekuumenenud kehad korraks Egeuse mere vette kastetud. Kuigi meeleolu on reibas, hakkab pika päeva järel väsimus võimust võtma. Pealinna sissesõit on Põhjamaa poegadest bussijuhtidele paras katsumus. Kitsukestele vanalinna tänavatele pühapäeva õhtul suure bussi äramahutamine teeks au isegi kõige osavamale kreeklasele.

Kogu suur reisiseltskond – koolidirektor Raimond ja teised Lõuna-Eestist pärit õpetajad – ootab kannatlikult. Viimased kotid kitsast pagasiruumist kätte jagatud, suundun hotelli vastuvõtulauda. Administraator silmitseb nimekirja, asetab selle lauale, pöörab selja ja hakkab askeldama. Kulub minut, siis teine.

Otsustan initsiatiivi ilmutada ja pöördun tema poole inglise keeles: „Võib-olla saan aidata? Me oleme pikast reisist väga väsinud.”

Mees pöördub aeglaselt, vaatab mulle silma ja vastab: „Noor daam, ärge tekitage mulle stressi!”

Jahmatusest jääb mul suu lahti. Järgmine reaktsioon on naer. Ja minuga koos naerab 54 inimest. Olen saanud õppetunni, mida hiljem sageli meelde tuletan ja oma reisidel edasi annan: ärgem tekitagem stressi! Ehk teisisõnu, iga asi omal ajal.

Keerdtrepid meie hotellis läigivad kaunilt. Koolidirektor Raimond astub härrasmehena, daam käevangus, muretult vesteldes ülevalt alla – siis juhtub midagi, ta libiseb ja kukub... kukub... kukub...

Õnneks on mind õnnistatud tavainimesele mitteomase reaktsiooniga – kui juhtub õnnetus, saabub minusse rahu. Pea hakkab tööle, tahan aidata.

„Tooge tool!” annan käskluse. Lühikese usutluse järel on asi selge. Suundun kurjakuulutava näoga administraatori juurde.

„See ei saanud juhtuda meie hotellis!” kuulen.

„Mis ei saanud juhtuda!? Kas arvate, et käisin tänavalt rebadel pükstega meest otsimas?” põrutan vastu. „Haigla? Kus on lähim haigla?”

Laotan lauale linnaplaani ja näpp juhatab mulle teed Ateena kõige kõrgema mäemügara suunas. Just seal peaks asuma lähim haigla. Viitan meie kahekorruselisele bussile. Administraator pistab pea aknast välja ja noogutab. Sätime end juba minekule, kui ta mul käest haarab: „Mitte mingil juhul! Te ei mahu selle bussiga sinna ära!” Nüüd meenub mulle, et Kreekas tähendab peanoogutus eitust ja -raputus hoopis jaatust.

Tellime takso, mis on viie minutiga platsis. Sikutame Raimondi põiki tagumisele istmele, sõber Peeter kükitab kuidagi vahekäiku, mina potsatan juhi kõrvale.

Seda, mis nüüd järgneb, ei ole ma enne ega pärast kogenud. Taksojuht lülitab sisse ohutuled ja signaali ning algab sõit vastassuunavööndis, haljasaladel, punase fooritule alt läbi... Taksos valitseb vaikus. Isegi Raimond ei tee häält. Nagu imeväel hakkab meile autodest ummistunud pühapäevasel tänavarägastikul tekkima sõidukoridor. Ristmikule lähenedes on eessõitvad taksod meile juba raja lahti sõitnud.

Alles hiljem saan teada, et ohutuledega ja pidevat signaali andvas taksos veetakse abivajajat. Taksojuhti aitavad ametivennad küsimusi esitamata.

Taksosid, muide, on Ateenas palju – ligi viie miljoni elaniku kohta 14 000 autot. Näiteks Londonis on neid kümne miljoni elaniku kohta vaid seitse tuhat. Taksot kasutatakse ka ühistranspordi asemel. Hõikad takso avatud kõrvalakna kaudu, kuhupoole soovid siirduda. Kui juhile suund sobib, saad kaasreisijaks. Kui ei, tuleb järgmist taksot püüda. Puudust neist ei tule. Ärge unustage, et igaüks maksab ise, arvet reisijate vahel ei jagata. Selline koosreisimine kergendab Ateena liiklusummikuid ja kreeklastele, kes üldiselt individualismi ei kaldu, sobib selline ühissõitmine küll.

Taksosõit Kreekas on üsna odav ja olnud kogu aeg odavam kui Eestis. Aastal 2011 maksab taksosse istumine umbes ühe euro, kilomeetri eest tuleb tasuda 30 eurosenti. On ka fikseeritud otsi, mida kasutatakse rohkem Kreeka arvukatel saartel, näiteks sadama ja hotelli vahel. Kreekas ei pea kartma, et sind suvalisse paika sõidutatakse ja lisaraha nõudma hakatakse. Igas taksos on taksomeeter. Skandaale Eesti moodi, et taksomeetri alla lugeja kiirendi kinnitatakse, pole siinmail veel nähtud. Taksolitsents pärandatakse või müüakse ja selle eest tuleb välja käia väga palju raha. Kui halva teenindamisega vahele jääd, oled oma kallihinnalisest taksolitsentsist ilma. Nii lihtne see ongi.

Kõigepealt hakkab paistma Ateena kõrgeim, 277meetrine tipp Likavitόs ehk Hundimägi. Seejärel üheksakorruseline haigla ise. Tegus taksojuht on nõus meid aitama. Hiljem selgub, et abi kulub tõesti marjaks ära ja tuleb ka vastavalt tasustada.

Sikutame Raimondi auto tagaistmelt välja ja suundume peaukse poole. Siblijaid on siin pühapäeva õhtu kohta küllaga. Takso saabub takso järel, parkida pole kuhugi. Kuskilt poeb läbi ka kiirabiauto. Sealsamas tänaval tõstetakse haige autost ja lükatakse kanderaamil ukse poole.

Siht on selge, abivahendeid pole kuskilt võtta – kaenla alt kinni ja sissepääsu suunas.

Ninna lööb jube haiglalehk. Paigast, mis meenutab registratuuri, saab taksojuht suunised siirduda kaks korrust kõrgemale. Kuskil seal peab olema päästev uks arstide maailma.

Kolmandale korrusele jõudes ja liftiuksest välja koperdades tabab meid šokk. Koridoris tungleb umbes 40pealine jõuk – kellel käsi kaelas, kes toetab end kargule. Kanderaamilt vaatab vastu avatud kõht, keegi nosib nurgas keedetud muna. Me kõik oleme ühiselt teel selle maagilise ukse poole. Kuna meie, eestlaste kogemus on siin olematu, saadame rindejoonele sõbra taksojuhi. Tagantjärele tuleb tõdeda, et ilma temata oleks me sel korral küll hätta jäänud.

Sätime end sisse seina ääres. Istuda pole kuhugi. Raimond on endiselt vait. Mõningase tunglemise järel õnnestub meie heategijal tasapisi uksele lähemale nihkuda ja lõpuks sellest ka sisse pugeda. Mõne aja pärast on ta tagasi ja ütleb: „Lähme!”

Avanev pilt on paljutõotav. Ruumis on ringis 8–9 lauda, mille peal sikutatakse paika väljaväänatud küünarliigest, õmmeldakse lõhkilöödud pead või pannakse jalga kipsi. Kõik on sisenejale näha. Me ei lase end sellest vaatepildist heidutada. Arste, õigemini valge kitli kandjaid, on jalaga segada. Suundun röntgenipilti vaatavate arstide juurde ja karjatan inglise keeles: „Välismaalane! Haige! Appi!”

Tundub, et mõjub. Raimondile leitakse laud ja arst asetab käe vigastatud põlvele. Ta nägu tõmbub pilve.

„Kardan, et asi on rohkem kui tõsine. Ülaltpoolt põlve on rebenenud kõik lihased ja põlve kohal on rusikasuurune auk. Kõigepealt tuleb teha röntgen.”

Sikutame Raimondi uuesti püsti ja suundume röntgenit otsima, mis pidi järgmisel korrusel olema. Aga ei mingit röntgenit enne, kui on makstud! Kuna tooli pole kuskilt võtta, paneme Raimondi põrandale lamama – kaua sa ikka ühel jalal seisad! Raimond on endiselt vait.

Taksojuht ees, mina järel. Kolm korrust allpool saamegi makstud – 1200 drahmi (4 eurot). Pilt tehtud, tuleb uuesti sukelduda tõuklevasse rahvasumma. Nüüd on meil õnneks kogemused ja nihkumistaktika olemas. Ruumis upitame Raimondi uuesti lauale.

Paraku kinnitab röntgenipilt tohtri kahtlusi.

„Kas opereerime õhtul või hommikul?” kõlab küsimus.

Nüüd teeb suu lahti ka seni täiesti vait püsinud Raimond: „Mina tahan Tartusse, doktor Teini juurde!”

„Kust ma sulle täna selle doktor Teini võtan?” küsin siiralt.

„Mina tahan doktor Teini juurde!” kõlab väga rahulik vastus.

Arst selgitab uuesti: „Kui operatsiooni kohe ei tee, ei pruugi see mees enam kunagi kõndida. Mida kiiremini opereerida, seda lootustandvamad on tulemused.”

„Mina tahan doktor Teini juurde!” kordab Raimond endiselt.

„Otsus on teie,” vastab arst. „Aga jala paneme täies pikkuses kipsi ikkagi.”

Arstiga ei ole mõtet ega tohigi vaielda. Asi niipalju selge, suundume nüüd juba kolmandat korda imeuksest välja. Peeter läheb koos taksojuhiga hotelli Raimondi riiete järele. Järsku kostab esmaabiruumist meeleheitlik karje: „Ester! Appi!” Rahvahulgast läbi trügides õnnestub mul lõpuks ruumi pääseda. Raimond on keeratud kõhuli ja parasjagu pannakse jalga kipsi.

„Mis nüüd siis on?” mõistan vaid küsida.

„Ta ei saa aru! Ta ei saa mitte millestki aru!”

Kuna Raimond oli keeratud kõhuli, siis pandi kipsi valele jalale! Kahe peale õnnestub meil asi lõpuks selgeks teha, aga nüüd lööb valges kitlis korpulentne daam käed puusa: „Mul pool tööd juba tehtud! Kõik ilmaasjata! Tule siia ja aita mul see jama ära koristada!”

Töö lõpuks tehtud, vaatavad kanderaami alt vastu ka mu enda kipsiseks saanud varbad.

Raimondi pabereid oodates on mul aega haiglat tunnistada. Jah, tavaline riiklik haigemaja näeb tõesti rääbakas välja, olen seda varemgi kogenud, sest Raimond pole mitte mu esimene klient, kellega haiglasse satun...

Juba hoonesse sisenedes tuhiseb vastu tuul. Kui enne haige ei olnud, siis siin külmetab end kindlasti ära. Tossatakse nii koridorides kui ka rõdudel, kreeklased on sigaretihullud.^[1.] Mõnel pool haiglates meenutab sisseseade 30 aasta tagust aega. Külastajad voorivad sisse-välja 24 tundi ööpäevas. Sageli palgatakse haiget pereliiget hooldama eraõde tasuga 60 eurot päevas. Ka ööseks. Arstid ei kanna vahetusjalatseid. Pole mingi ime, kui patsienti tuleb läbi vaatama nabani ulatuvate saabastega tohtriproua.

Unustada ei maksa ka kreeklaste kõiketeadmist – eriti meditsiini alal. Patsientide sugulased kipuvad haiglapersonali õpetama ja kodune isetohterdamine on au sees. Popp on näiteks oliivilehtedest tehtud kõikide hädade vastu aitav koleroheline leotis ja muud ravimtaimesegud. Neid tuuakse ka haiglasse kaasa.

Tavapärane visiit polikliinikus maksab kolm eurot, mille eest ei saa korralikus kohvikus tassi kohvigi. Hädapärane abi on alati olemas. Osas paikades, eriti mõnel saarel, võtab vastu kohaliku omavalitsuse palgal olev arst. Kõik abivajajad saavad esmatasandi abi ilma ühtegi senti maksmata, ka turistid. Uuringud saab tehtud kindlustussummade eest.

Mõned aastad tagasi tehti Kreekas korruptsiooniuurimus. Tulemus oli ootuspärane: esimesele kohale platseerus meditsiin. Arsti juurde minnes peab alati kaasas olema väike ümbrik. Pisukest tasu ootavad ka sanitarid ja õed. Siis saab süst parem...

Aga üldiselt on mul kogemus, et arste ei maksa Kreekas peljata, haiglaid ka mitte. Paljud arstid on oma hariduse saanud väljaspool Kreekat: Itaalias, Prantsusmaal, Inglismaal. Arstiamet on prestiižne, aga riik ei tasusta seda piisavalt. Seetõttu ongi saanud tavaks arste rahaliselt toetada. Asi on läinud nii kaugele, et kui pereliikmele on vaja teha plaaniline operatsioon, siis kõigepealt leitakse arst ja seejärel lepitakse kokku summa. Hoolimata sellest, et olete korralikult oma ravikindlustuse eest tasunud. Selline süsteem on üdini mäda, aga toimib endiselt väga jõudsalt. Kokkuvõttes tähendab see riigikassale tohutuid summasid tasumata makse.

Tasuline on ka lapse ilmaletoomine, isegi riiklikus haiglas, kuigi hiljem maksab riik väikse osa kuludest tagasi. Ja kulud on suured – alla 3000 euro ei ole mõtet eelarvet koostada.

Enamik Ateena naisi sünnitab ühes hiigelsuures erasünnitusmajas. Neljakohalisse palatisse kohta broneerides tuleb välja käia umbes 800 eurot. Lisaks arsti visiiditasu – umbes 2000 eurot. Kokkuvõttes peab erahaiglas sünnituse maksumuseks arvestama 4000 kuni 15 000 eurot.

Ei sobi ju minna riigihaiglasse, kui naabrinaine oli erahaiglas. Asi pole muidugi ainult naabrinaises. Riigihaiglate varustatus on üsna vilets, teenindus samuti. Vähemalt nii arvavad kreeklased ise. Nii õilmitsebki Ateena üheksakorruseline erasünnitushaigla hoolimata ülikõrgetest hindadest.

Peeter on hotellist tagasi jõudnud. Trügin nüüd juba peaaegu spetsialistina ukse vahelt rahva sekka. Hea on tuttavaid nägusid näha. Veendunud, et teiste reisijatega on kõik korras ja nad on kenasti linna uudistama läinud, läheme Raimondi juurde tagasi. Vaatame ruumis ringi, ent Raimondit ei ole! Kiikame ühele lauale, teisele, kolmandale... Nagu silmamoondus – Raimondit ei ole. Pöördun valgete kitlite poole ja prahvatan:

„Kus on Raimond?”

„Kas te tõesti ei näe, et meil on käed-jalad tööd täis? Mis Raimond?”

Palju aastaid hiljem, kui kreeka keel suus ja teadmised sellest imelisest maast tunduvalt paremad, muutub arusaadavaks ka esmaabiruumis toimunu. Nagu eespool mainisin, on Kreeka haiglates alati palju rahvast. Igaüks topib oma nina igale poole. Suguvõsa liikmed veedavad palatis päevi. Arst ei pane minusugust küsijat enam tähelegi. Töö ootab.

Aga Raimond peab ju ometi kusagil olema. Küsime ühe ja teise käest. Ka registratuurist. Keegi ei tea midagi. Inimene ja paberid liiguvad eri radu, eriti pühapäeval. Peame pisut aru ja valime viisi, mis on meile jõukohane: korrus korruse järel hõikame: „Raimond! Kus sa oled? Raimond!” Viies korrus, kuues korrus, seitsmes korrus... Koridorides liikuvad haiged pööravad pead meile järele vaatama. Meil ei ole piinlik. Lõpuks kostab ühest palatist hädine hüüatus: „Ma olen siin!”

Hea, et haiglal on ainult üheksa korrust!

Hommik on õhtust targem. Enamasti ja eriti esmaspäeval. Oleme viksilt kella üheksaks tagasi. Ikka taksoga, nagu Ateenas kombeks.

Asjalood on arenenud hoogsalt. Hommikul kell kuus äratus ja kraadimine. Mitut võõrkeelt kõnelev arst on jõudnud teha juba palativisiidi. Skalpellidki on operatsioonitoas valmis. Ent Raimond pole lõikusega nõus, tema tahab ikka Tartusse doktor Teini juurde. Kohalik kirurg paneb patsiendile südamele, et ta ei pruugi hiljem enam kõndima hakatagi. Raimond on kõigutamatu.

Mis seal ikka, omal vastutusel võib ka Kreekas arstiabist keelduda. Meil tuleb hankida mingi paber ja see paber asub lennujaamas, sest just sedakaudu peab patsiendi kiiremas korras Eestisse toimetama.

Egas midagi, tuleb ette võtta taksosõit lennujaama. Sellesse, kus koerad pakilindi ääres rõõmsalt tervitavad, mitte suurde ja uhkesse, mis 2004. aasta olümpiamängudeks valmis. Kas on vaja öelda, et mitte keegi, kellelt küsime, pole nimetatud paberist kunagi midagi kuulnud?

Kui oleme juba lootust kaotamas, otsustame tungida ruumi, millel ilutseb silt „Mitte siseneda”. Saabub politsei ja lõpuks leitakse ka paber. Oleme rahul.

Lennujaama ees seisab pikk rodu taksosid. Oleme poole tunniga haiglas tagasi. Arst täidab ilmselget vastumeelsust üles näidates tähtsa paberi. Paber on tõesti oluline – ilma selleta ei võta ükski lennukompanii pardale haige moega isikut, otsast lõpuni kipsis jalaga mehest rääkimata. Nüüdisajal on lennujaamades üleval ka temperatuurimõõtjad. Kui teie kehatemperatuur on lubatust tunduvalt kõrgem, on ka teie reis katkenud.

Allkirjad all, teatab arst: „Täna meil autot ei ole.”

„Polegi vaja!” hüüame kolmekesi rõõmsalt. „Me võtame takso!”

„Taksod ei sõida lõuna ajal lennujaama,” ütleb arst rahulikult.

„Mis jutt?”

Oleme kindlad, et tegemist on järjekordse Kreeka haigla trikiga. Selline asi ei saa lihtsalt tõsi olla! Heliseb telefon. Arst vabandab ja suundub kõrvalruumi. Oodata veel üks päev haiglas? Ei! Vaatame üksteisele otsa ja paber laualt rändab minu taskusse. Raimond saab selga sinise kitli ja algab sõit üheksandalt korruselt esimesele. Pääsenud!

Kas oleme tõesti pääsenud?

Märts. Nagu Eestimaalgi, vahel soe ja päikesepaisteline, vahel külm ja vihmane. Nii ka sellel korral Ateenas. Hakkab vihma tibutama. Haigla ees peatub takso takso järel, aga ükski neist ei ole nõus lennujaama sõitma. Aga me ju oleme eelneva 24 tunni jooksul aina taksoga sõitnud! Paneme Raimondi müüri najale seisma. Kioskist ostame talle toeks kepi. Siin on kõige peale mõeldud. Suundume teine teise tänava otsa. Pakume sõidu eest topelthinda. Mitte miski ei mõju!

Kolmanda tunni saabudes hakkab Raimondi kips varba otsast juba vaikselt lagunema. Ründame haigla ees pidama jäänud vana vene Žigulid. Suudan öelda vaid ühe sõna: „Omonia” See on Ateena kesklinnas asuv väljak.

Tänane lennuk on ammu läinud, aga haiglasse tagasipöördumine ei tule kõne allagi. Seega suundume hotelli ja jätan mehed järgmist lennukit ootama.

Kogu see lugu juhtus enam kui kümme aastat tagasi. Neid ridu kirjutades kohtusin ma ootamatult Raimondiga taas. Just eile kõneles teleris koolidirektor Raimond, tõsise moe, sirge selja ja hästi istuva ülikonnaga. Ka tema kõnnakul ei olnud midagi viga. Tänu Kreeka ja Eesti arstidele!

1 Suitsetada võis Kreeka haiglates kuni 1. juulini 2009. Rõdul tossatakse veel praegugi. [ ↵ ]